4-24-1466 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2024, Tallinn Väärteoasja number 4-24-1466 (2302,23,013444) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretä

§ 205

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Menetlusalune isik: O.S , ik: XXX, elukoht: xxx, e-post: xxx. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Jekaterina Aleinikova, Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp. RESOLUTSIOON 1. Jätta O.S ´i kaebus PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 17.04.2024 otsusele väärteoasjas nr. 2302,23,013444 O.S ´i karistamises

§ 205

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot rahuldamata. 2. Jätta PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 17.04.2024 otsus väärteoasjas nr. 2302,23,013444 O.S´i karistamises

§ 205

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot muutmata ja tühistamata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv summas 300 eurot tuleb 45 päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks tegemise päevast, s.o hiljemalt 12.07.2024 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 28.05.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 27.06.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.06.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 17.04.2024 otsusega väärteoasjas nr. 2302,23,013444 karistati O.S ´i

§ 205

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot selles, et menetlusalune isik 30.11.2023 kell 13.44 Pärnu mnt-l (Liivalaia tn ja Luha tn vahel) Kesklinna linnaosas Tallinnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, sõidukile oli paigaldatud märgid, mis ei vasta riikliku registreerimismärgi nõuetele. Sõidukil puudusid riiklikud registreerimismärgid. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 76

lg 1 nõuet ning pani sellega toime

§ 205ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse Kaebuse kohaselt kaebuse esitaja ei nõustu Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri poolt temale väärteoasjas määratud karistusega. On endiselt arvamusel, et kohtuväline menetleja ei käitunud antud väärteoprotokolli menetlemisel seadusest ettenähtud korras. Nimelt koostati talle 30.11.2023 väärteoprotokoll 20231130587401, millele märgiti tema süüks, et juhtis mootorsõidukit, sõidukile oli paigaldatud märk, mis ei vasta riikliku registreerimismärgi nõuetele. Toetudes VTMS§ 59

§ 205

näeb ette karistuse sõidukile mitte kuuluvate numbrimärkidega sõitmises või siis nende puudumise eest, kui need on puudu sõidukil. Tema puhul olid olemas numbrimärgid, mis kuulsid autole, viga seisnes selles, et numbrimärgil puudus turvaniit, mis ei kujuta mingit ohtu liikluses ja mida võib olla saab märgata üksnes lähemalt. Luges vaidlustatud otsust, luges majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusi. Leiab endiselt, et ei ole süütegu toime pannud. Riigikohtu lahendeid ei ole lugenud, teab, et seaduses on olemas reglement numbrimärkide kasutamise kohta, aga meil ei ole seadust selle reglemendi rikkumise kohta ja kui inimene rikkus seda seadust teadmatuse tõttu, siis kui panna selle paragrahvi alla, et oleks mugav trahvi välja kirjutada, see on ebaõige. Sest ükski politseiametnik, kes on tema autot peatanud, ei ole juhtinud tähelepanu või ei pannud tähele seda, et tal on mitte nõuetele vastavad numbrimärgid. Samuti arvab, et kui transpordivahend läbib tehnonõuete kontrolli, kui ta saab läbitud tehnoülevaatuse, siis on see kasutatav üldkasutatavatel teedel. Politsei peab tihti kinni, on halb komme kasutada esiklaasidel toonimiskilet. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et peab vajalikuks esialgu vastata kaebuses märgitud küsimustele, mille kaebuse esitaja esitas ja esialgu ka kohtueelne menetleja selgitab miks lahendi kättesaamise kuupäevaks oli märgitud 02.01.

1. Kuivõrd kolmkümmend päeva oli päeval, mis oli vaba päev, puhkepäev, siis seaduseandja näeb ette, et kuupäeva määratakse sellest päevast järgmisest tööpäevast. Kohtuvälise menetleja lahendiks oli määrus, mis oli isikule välja saadetud
2. jaanuaril 2024, seega leiab kohtuväline menetleja, et määruse koostamisel ja isikule edastamisel kohtuväline menetleja lähtus tähtaja piiridest ja ei ole rikkunud väärteomenetluse seadustiku sätteid. Väärteomenetluse seadustiku § 68 lg 2 näeb ette võimaluse, et kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli. Täiendatud protokolliga tutvustamisel järgitakse väärteomenetluse seadustiku § 70 sätteid ja kui väärteoprotokolli täiendustega tutvustamine toimub muul ajal, kui oli esialgne väärteoprotokolli koostamine, tuleb muuta ka väärteomenetluse seadustiku § 70 lg 4 sätestatud tähtaega. See tähendab, et varem väärteoprotokolli märgitud kohtuvälise menetleja juures lahendi kättesaamise päev ei saa jääda samaks, kuivõrd täiendatud väärteoprotokollile on menetlusalusel isikul õigus esitada väärteomenetluse seadustiku § 70 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul uus vastulause. Kohtuväline menetleja peab oluliseks ka selgitada, et
3. detsembril aastal 2023 koostatud väärteoasja lahendi kättesaamise tähtaja edasilükkamise määrus, sellest määrusest nähtuvalt ei ole märgitud uue lahendi kättesaamise tähtaega ja see on seetõttu, et väärteomenetluse seadustiku § 70 lg 4 kohaselt, kui väärteoasja lahendamine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses, peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja juures kättesaadav pärast seda, kui on möödunud 30 päeva väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule kätteandmisest. Just seetõttu väärteoprotokolli koos parandustega tutvustatakse isikule tema juuresolekul ning tema juuresolekul määratakse uus kohtuvälise menetleja juures lahendi kättesaamise kuupäev. Mis puudutab aga väärteo toimepanemist, kohtuväline menetleja leiab, et kaebuse esitaja süüline käitumine talle inkrimineeritud väärteo toimepanemise osas on tõendamist leidnud ja kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu

§ 76

lg 7 sätestatule, mille kohaselt mootorsõiduki registreerimise toimingud teeb Transpordiamet ja registreerimisel väljastatakse mootorsõidukile registreerimismärk ja tunnistus. 3. märtsil aastal 2011 vastu võetud määruse number 19 § 14 lg 1 sätte kohaselt väljastab registreerimismärgi ainult Transpordiamet sõiduki registreerimisel ja vajadusel registriandmete muutmisel. Nimetatud määruse § 14 lg 2 kohaselt on lubatud sõidukil kasutada ainult majandus-ja kommunikatsiooniministri 21 juuni 2011 vastuvõetud määruse number 49 kohaselt Transpordiameti tellimusel valmistatud registreerimismärki. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu ka

§ 76

lg 1 sätestatule, mille kohaselt mootorsõiduk ja selle 4 haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud. Siinkohal kohtuväline menetleja rõhutab, et neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Sama § lõige 13 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Majandus ja kommunikatsiooniministri

1. juuni 2011 vastu võetud määruse number 49 § 5 lg 3 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema turvaelemendina kihi virtuaalne turvaniit, mis koosneb kahest horisontaalselt liikuvast ning kattuvast lainest, millest üks näib hõljuvat valgust peegeldava kile tasapinnal ning teine, mille faas on hilisem näib hõljuvat selle kohal. Kaebuse esitaja 30 novembril 2023 juhitud mootorsõidukile paigaldatud registreerimisplaatidel see turvaelement puudus ning kaebuse esitaja on ise tunnistanud, et neid registreerimismärke ta ei ole saanud Transpordiametist, vaid teisest kohast. Nagu eelnevalt oli öeldud, selliseid registreerimismärke Transpordiamet väljastada ei saa. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et suvalisele metallplaadile või mõnest muust materjalist plaadile joonistatud, trükitud või pressitud tähised ei muutu numbri või tähekombinatsiooni kattuvuse puhul veel riiklikuks registreerimismärgiks. Seega on tõendamist leidnud süüteo objektiivne koosseis, mis seisneb selles, et kaebuse esitaja juhtis mootorsõidukit, millel puudusid riiklikud registreerimismärgid sõiduki esi- ja tagaosal. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et talle ei ole ette heidetud registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimist. Talle on ette heidetud, et ta juhtis mootorsõidukit, millel puudusid riiklikud registreerimismärgid ja kohtuväline menetleja peab oluliseks märkida, et liiklusseadus kehtib kõikidele adressaatidele ühtemoodi, mis tähendab seda, et juhtimisõigust omav isik peab teadma liiklusseaduses sätestatud õigusnorme, neid järgima. Tellides registreerimismärgid mitte riigiasutustest, vaid mujalt, pidi ta vähemalt möönma seda, et tegemist ei pruugi olla riikliku registreerimismärgiga. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohtuväline, et kaebuse esitaja pani süüteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et liikluses kasutatavad mootorsõidukid peavad olema identifitseeritavad ning nendel peab olema nõuetele vastav varustus, kaasa arvatud riiklikud registreerimismärgid. Lisaks eeltoodule on nõuetele vastavad ehk riiklikud registreerimismärgid olulised ka selle jaoks, et oleks tagatud registreerimismärgi vastupidavus ilmastikule, õige loetavus ja ka identifitseerimine automaatsete järelevalve jaoks. Seega kohtuväline menetleja leiab, et tänasel kohtuistungil süüd välistavaid asjaolusid ei ole, kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud, vastab menetlusaluse isiku süü suurusele ja arvestab üld- ja eripreventiivset eesmärki, mistõttu palub kohtuväline menetleja auväärt kohtult jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kaebuses etteheidetud menetlusnormide rikkumise ja kaebuse esitajale süüks arvatud süüteokoosseisu osas Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, uurinud kohtuistungil väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja vaadanud kolme fotot, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada 5 süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kaebuses on asutud seisukohale, et kohtuväline menetleja on eiranud väärteomenetluse nõudeid. Kohus peab vajalikuks selle etteheite kohta märkida järgmist. Väärteoasjas leiduvast väärteoprotokollist nähtuvalt on väärteoprotokoll koostatud väärteo toimepanemise päeval, s.o 30.11.
2. Seetõttu ei ole kaebuses viidatud VTMS § 59 lg 2 sätestatud tähtajal mingit tähtsust ja kohtuväline menetleja ei pidanud ootama 15 päeva, et otsustada menetluse alustamine või alustamata jätmine. Käesoleval juhul peatati kaebuse esitaja juhitud sõiduk liiklusjärelevalve käigus ning süüteo tunnuste tuvastamisel alustati esimese menetlustoiminguga menetlust VTMS § 58 lg 1 tähenduses ja koostati ka väärteoprotokoll, mille koopia anti menetlusalusele isikule. Seega rakendus kohtuvälise menetleja juures lahendi kättesaadavuse 30 päevane tähtaeg. Kuivõrd 30 päevase tähtaja lõpp oli 30.12.2023, siis oli tegemist laupäevaga, millele järgnes pühapäev ja pühapäevale järgnes riigipüha. Vastavalt VTMS § 38 lg 1 sätetele järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 171 lg 3 kohaselt tähtaja päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Seega saigi esimeseks kuupäevaks, mil kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, olla 02.01.
3. Enne selle kuupäeva saabumist on kohtuväline menetleja koostanud väärteoasja lahendi kättesaamise tähtaja pikendamise määruse, kuivõrd kohtuvälise menetleja juht tagastas väärteoasja materjalid menetlejale menetluse jätkamiseks ja väärteokirjelduse täiendamiseks. Kuna väärteokirjeldus ongi sisuliselt väärteo kvalifikatsioon, mis peab vastama ka süüks arvatava normi sisule, tuligi väärteoprotokolli täiendada VTMS § 68 lg 2 sätestatud korras. Väärteoprotokolli täiendamisel tuleb aga taaskord alustada samade menetlustoimingutega, mis kaasnevad väärteoprotokolli koostamisega ja taas rakendub VTMS § 70 lg 4 sätestatud 30 päevane tähtaeg, tagamaks menetlusalusele isikule õigus esitada vastulause. Seega ei ole kohtuväline menetleja väärteomenetluse norme rikkunud. Kaebuse esitaja on leidnud, et väärteoprotokoll on aegunud, mistõttu ei saanud teda enam karistada. Kohus peab vajalikuks kaebuse esitajale selgitada, et väärteoprotokoll ei saa aeguda, küll võib aeguda väärtegu ise KarS § 81 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Seega võib väärteoprotokolli koostada ka siis, kui väärtegu ei ole veel aegunud ja ka kohtuvälise menetleja lahendit koostada kuni väärteo aegumistähtaja saabumiseni. Kaebuse esitaja on heitnud kohtuvälisele menetlejale ette ka seda, et ta esitas kohtuvälisele menetlejale oma vastulausetes erinevaid küsimusi, kuid ühtegi vastust ei saanud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole saanud aru vastulause tähendusest. Kui kaebuse esitaja leiab, et väärteoprotokoll on koostatud ebaõigesti, tema tegu ei ole karistatav ja puudub süüteokoosseis või on tema tegu ebaõigesti kvalifitseeritud, siis esitab ta selleks oma vastuväited. Kohtuvälisele esitajale ei saa esitada küsimusi ja oodata nendele vastuseid. Väärteomenetlus näeb ette selle, et kohtuväline menetleja koostab selleks aluse olemasolul väärteoprotokolli, arvestab selle järgselt ettenähtud tähtaja jooksul esitatud vastulauses esitatud väidetega või jätab need väited arvestamata ja koostab lahendi. Mingit küsimuste-vastuste vooru väärteomenetluse seadustik ette ei näe. Arvestades eelmärgitut asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole väärtegu menetledes väärteomenetluse normidest kõrvale kaldunud ning kaebuse esitaja etteheited jäävad tähelepanuta. 30.11.2023 koostatud ja hiljem täiendatud väärteoprotokollist ning 17.04.2024 koostatud kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt inkrimineeritakse menetlusalusele isikule seda, et ta 30.11.2023 kell 13:44 Pärnu mnt-l juhtis mootorsõidukit, millele oli paigaldatud märk, mis ei vasta riikliku registreerimismärgi nõuetele, ja täienduse kohaselt puudusid sõidukil riiklikud registreerimismärgid. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 76

lg 1 nõuet ning pani sellega toime

§ 205

ettenähtud väärteo.

§ 205

6

§ 205

näeb ette vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või maastikusõiduki või sellele mootorsõidukile või maastikusõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule inkrimineeritud

§ 205

väärteokoosseisu sisustanud

§ 76

lg 1 nõude rikkumisega ja menetlusalust isikut süüdistati sätte teokirjelduses märgitud esimese teoalternatiivi koosseisu täitmises selles, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, millel puudusid riiklikud registreerimismärgid, samuti selles, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, millele oli paigaldatud märk, mis ei vasta riikliku registreerimismärgi nõuetele. Kuivõrd viimane teokirjeldus ei vasta ühelegi süüteokirjeldusele, mistõttu tuligi väärteoprotokolli täiendada, tuleb see väärteo kirjeldus välja jätta ja võtta süüteokoosseisu tuvastamisel aluseks väärteoprotokolli täiendamisel lisatud teokirjeldus: juhtis sõidukit, millel puudusid riiklikud registreerimismärgid.

§ 76

lg 1 kohaselt mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Sama paragrahvi lg 13 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõiduki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määrusega nr 42 on kehtestatud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele ja sama määruse § 1 kohaselt reguleeritakse selle määrusega teeliikluses osaleva mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõudeid ja nõudeid varustusele ning määruses toodud nõuded on aluseks sõiduki, selle osade ja varustuse ekspertiisi, katsetuse, tüübikinnituse ja toodangu järelevalve teostamisel ning sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel ja liiklusjärelevalve teostamisel. Seega peavad nii tehnonõuetele vastavuse kontrollija kui ka liiklusjärelevalve teostaja lähtuma sõidukite kontrollimisel viidatud määruse ja selle lisade sätetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse Lisa 1 koodiga 101 kehtestatakse nõuded registreerimismärgile ja registreerimismärk peab vastama

§ 76

lõike 13 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruses sätestatud nõuetele. Nendele nõuetele vastavust kontrollitakse vaatluse ja mõõtevahendiga. Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded on kinnitatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määrusega nr 49 ning need nõuded kehtivad liiklusregistris registreerimisele kuuluvate sõidukite riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele. Viidatud määrusest nähtuvalt on sama määruse § 2 lg 1 p 1 kohaselt üldkasutatavate autode ja haagiste registreerimismärgi tüüpideks A1 ja A3 ning eritellimusel valmistatud registreerimismärgi tüübiks A

1. Sama määrusega on kehtestatud registreerimismärkide väljad ja kasutatavad sümbolid, tehnilised nõuded, valmistamis- ja turvanõuded ja erandid nõuetest, mis on sätestatud eraldi. Seega saab riiklik registreerimismärk irduda nõuetest vaid samas määruses sätestatud erijuhtudel. Kohtule esitatud kaebuses ei ole esitatud ei väidet ega ka tõendit selle kohta, et kaebuse esitaja juhitud sõidukile oleks kehtinud viidatud määruses sätestatud erandeid ja sõidukile oleks seetõttu võinud kinnitada registreerimismärke, mis ei vasta viidatud määruses kehtestatud nõuetele. Kaebuse esitaja väidete kohaselt ostis ta vaidlusalused numbrite ja tähtedega plaadid Vabriku 22 asuvast ettevõttest, kus toodetakse registreerimismärke ja need saab kätte 5 minutiga, mitte ei pea ootama 5 päeva nagu on Transpordiameti ootejärjekord. Kaebuse esitaja väidete kohaselt tegevat see asutus koostööd Transpordiametiga, kuid kohtuistungil ei kõlanud selgitust, kust selline teadmine kaebuse esitajal pärineb. Seejuures tuleneb kaebuse esitaja väidetest, et ta on kõik eelmised registreerimismärgid samuti saanud samast ettevõttest, mitte Transpordiametist ning ta on registreerimismärgid ise paigaldanud. Kuna kaebuse esitaja väitis, et ta täpselt selle äriühingu nimetust ei tea, kuid asukoht peaks olema Vabriku 22, siis avalikult interneti veebilehitsejate kaudu kättesaadavast informatsioonist võib järeldada, et registreerimismärkide taastamisega tegelevad kaks äriühingut. Neist üks asub Tehase 22 Tartus ja teine Vabriku 2 Tallinnas. Kummagi äriühingu toodete kataloogist on näha, et viidatud asukohtades tegutsevate 7 firmade tootenäidiste piltidel on tuvastatav, et nende toodetud või taastatud numbriplaatidel ei ole riiklikule registreerimismärgile omaseid ja kohustuslikke turvaelemente. Seega võivad need äriühingud küll klientidele valmistada numbrimärke, kuid liikluses kasutatavatele sõidukitele neid paigaldada ei või ja tegemist on vaid suveniirina kasutatava esemega. Väärteoasjas leiduvatest ja kohtuistungil vaadatud fotodest saab järeldada, et sõidukile on kinnitatud nii esimene kui ka tagumine numbrite ja tähtede kombinatsiooniga metallplaadid, need plaadid on identsed ja ei vasta kehtestatud nõuetele. Transpordiameti sõiduki taustakontrolli väljavõttest nähtub, et vaidlusalune sõiduk BMW X5 XDrive 40D registreerimismärgiga XXXXXX on Eestis registreeritud 18.05.2023 ja on läbinud registreerimiseelse nõuete kontrolli, samal päeval on väljastatud numbrimärk (korduv), on toimunud registriandmete muudatus ning 06.06.2023 toimus kasutajate muutmine ja 07.06.2023 registreerimistunnistuse väljastamine. Ühestki sõiduki taustakontrolli kirjest ei nähtu asjaolu, et sõiduki omanik X või vastutav kasutaja O.S oleks pöördunud Transpordiametisse registreerimismärgi duplikaadi saamiseks seoses kaebuse esitaja väidetud registreerimismärkide väidetava vargusega Venemaal. Sõiduki detailandmetest nähtuvalt on sõidukile väljastatud registreerimismärgi tüüp A
2. Sõidukile olid aga paigaldatud plaadid, mis oma mõõtudelt vastasid registreerimismärgi tüüp A1 mõõtmetele. Sõiduki registriandmetest ei nähtu, et sõidukile oleks Transpordiametist väljastatud registreerimismärke tüüp A
3. Seega ei ole vaidlusaluseid numbrite ja tähtede kominatsiooniga metallplaate sõidukile Transpordiamet tellinud ega väljastanud ja need plaadid on paigaldanud kaebuse esitaja ise ning need plaadid on teadmata valmistaja poolt valmistatud ega vasta kehtestatud nõuetele. Vastavalt MKM 03.03.2011 määrusega nr 19 kehtestatud Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord § 14 lõikele 6 võib ühele sõidukile samaaegselt olla omistatud vaid üks registreerimisnumber ning registreerimismärgi asendamine on reguleeritud sama määruse §-s 18 ning sellest sättest saab üheselt järeldada, et ka registreerimismärgi duplikaadi väljastab Transpordiamet, mitte keegi teine. Seejuures on ka sama määruse § 14 lg 2 kohaselt lubatud sõidukil kasutada MKM 21.06.2011 määruse nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ kohast Transpordiameti tellimusel ja liiklusseaduse § 191 lõikes 2 nimetatud isiku poolt valmistatud registreerimismärki. Seega saab sõidukile riiklikku registreerimismärki tellida vaid Transpordiamet

§ 191

lg 2 alusel, mitte sõiduki kasutaja juhuslikust äriühingust, kes on ennast registreerimismärgi taastajana reklaaminud. Ka täiendavat riiklikku registreerimismärki saab taotleda vaid Transpordiametilt sama viidatud määruse § 14 lg 8 sätestatud korras ja lõike 9 kohaselt peab see täiendav registreerimismärk olema identne. Vaidlusalusel sõidukil 30.11.2023 tuvastatud numbrite ja tähtedega plaadid ei olnud riikliku registreerimismärgiga identsed, kuivõrd ei vastanud riiklikule registreerimismärgile kehtestatud turvanõuetele ega ka sõidukile väljastatud riikliku registreerimismärgi tüübile ja mõõtudele. Kuivõrd sõiduk on Eestis registreeritud 18.05.2023 ja samal päeval on sõidukile väljastatud ka riiklik registreerimismärk, siis sai sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbi viia vaid Transpordiamet nagu sai vaid Transpordiamet sõiduki registreerida ja registreerimismärgi ja -tunnistuse sai sõidukile samuti väljastada vaid Transpordiamet.

§ 76

lg 7 sätestab samuti üheselt, et mootorsõiduki registreerimise toimingu ja registritoimingud teeb Transpordiamet ja registreerimisel väljastatakse mootorsõidukile registreerimismärk ja tunnistus. Sama paragrahvi lõikes 13 on sätestatud, et mootorsõiduki registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõidki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister oma määrusega. Kohtulikul arutamisel selgitas kaebuse esitaja, et ta ostis registreerimismärgid eraisikult 5 aastat tagasi käest kätte ning uuesti tellis samasugused Vabriku 22 asuvast asutusest. Samas nähtub sõiduki taustakontrolli kirjetest, et sõidukile on registreerimisel paigaldatud registreerimismärgid tüüp A3, kuid hilisemad registreerimismärgid on teist mõõtu ja kaebuse 8 esitaja sõnade kohaselt ei ole neid väljastanud Transpordiamet. Seega saab menetlusaluse isiku selgitustest järeldada, et ta oli teadlik sellest, et neid numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaate ei ole väljastatud Transpordiameti poolt ja need märgid paigaldas ta ise, sest ei oleks saanud Transpordiametist kohe samal päeval uusi ning seal on kuni 5 päevane ootejärjekord, kuid temal on vaja sõita. Sellise kujundusega numbrite ja tähtedega plaate, mis olid paigaldatud menetlusaluse isiku juhitud sõidukile ei saanud väljastada Transpordiamet, kuivõrd Transpordiamet saab väljastada vaid MKM 21.06.2011 määrusega nr 49 sätestatud nõuetele vastavaid registreerimismärke ja ainult selliseid registreerimismärke võib sõidukile paigaldada, kuivõrd vaid sellised registreerimismärgid on riiklikud registreerimismärgid. Seejuures saab kaebuse esitaja käitumisest järeldada, et ta on vaeva näinud selleks, et teada saada kuidas saaks sõidukile temale sobivaid registreerimismärke, kuid ei vaevanud ennast selleks, et Transpordiameti kodulehelt uurida kuidas tellida uued registreerimismärgid. Seejuures ei pea tellimiseks minema Transpordiametisse kohale, vaid seda saab teha internetis ja ka registreerimismärgid saab vajadusel kätte pakiautomaadist. Arvestades seda, et kaebuse esitaja oli tundmatult tootjalt tellinud ja tema kasutuses olnud sõidukile paigaldanud mitte ainult nõuetele mittevastavad, vaid ka teiste mõõtmetega numbriplaadid, siis oli ilmselgelt tegemist kaebuse esitaja teadliku käitumisega. Seega kuna registreerimismärgid väljastab mootorsõidukile vaid Transpordiamet ja väljastatavad riiklikud registreerimismärgid tuleb valmistada vastavalt valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud korrale, peavad need registreerimismärgid vastama ülalviidatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud nõuetele, s.t riiklikuks registreerimismärgiks on sellised registreerimismärgid, mis on valmistatud vastavalt nõuetele ja mis vastavad kehtestatud nõuetele ja mis on väljastatud Transpordiameti poolt ning millised kajastuvad sõiduki registriandmetes. Väärteoasjas vaidlusaluseks olevad numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaadid ei vasta ülalviidatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud nõuetele, kuivõrd viidatud määruse nr 49 § 3 lg 1 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema tähtede väli (p 1), numbrite väli (p 2), Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ väli (p 3) ja lõike 2 kohaselt peavad registreerimismärkidel kasutatavad sümbolid asetsema neile ettenähtud väljal proportsionaalselt. Sama määruse § 5 lg 2 kohaselt tuleb registreerimismärkidel kasutada spetsiaalset valgustpeegeldavat kattekihti ja suunatundlikke riigispetsiifilisi turvaembleeme „EST“ ning lõike 3 kohaselt tuleb lõikes 2 nimetatud kattekihi integraalse osana kasutada turvaelemendina kihi virtuaalset turvaniiti, mis koosneb kahest siinuselasest, horisontaalselt liikuvast ning kattuvast lainest, millest üks näib hõljuvat valgustpeegeldava kile tasapinnal ning teine, mille faas on hilisem, näib hõljuvat selle kohal. Seejuures sätestab sama paragrahvi lõige 4, et registreerimismärkide sümbolite pealekandmise tehnoloogia peab välistama võimaluse neid muuta ja lõige 5 sätestab, et paragrahvis viidatud turvaelemendid peavad olema nähtavad registreerimismärgi kogu kasutusaja jooksul ega tohi olla eemaldatavad ilma registreerimismärgi kattekihti pöördumatult kahjustamata. Seejuures on üheselt tuvastatav, et neil numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaatidel ei ole kasutatud sama määruse §ga 5 sätestatud kohustuslikke valgust peegeldavat kattekihti (lg 2) ja turvaelemente (lg 3). Kuna sama paragrahvi lõike 4 ja 5 kohaselt peavad olema registreerimismärgid valmistatud tehnoloogiaga, milline välistab märgi muutmise seda kahjustamata ja vaidlusalused plaadid on ilma igasuguste kahjustusteta, siis ei ole neid plaate toodetud viidatud tehnoloogiat kasutades ning neil ei ole kunagi olnud eelviidatud kohustuslikke turvaelemente. Sellest saab järeldada, et vaidlusalused numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaadid ei vasta määruse § 2 p 1 sätestatud üldkasutatavale autode ja haagiste registreerimismärgi tüübile A1 või A3, millistest viimane pidi olema Transpordiameti andmete kohaselt sõidukile paigaldatud ning neid ei ole valmistatud Transpordiameti tellimisel ülalviidatud korda järgides. Kaebuse esitaja sõidukil olnud plaatidel puudub valgustpeegeldav kattekiht ja need on tuhmid, mis samuti viitab sellele, et numbriplaatide valmistajal puuduvad registreerimismärgi valmistamiseks vajalikud vahendid ja tehnoloogia ja ilmselgelt ei saa selline äriühing täita ka Transpordiameti tellimusi riiklike registreerimismärkide valmistamiseks, kuivõrd ta ei ole selleks vajalikul tasemel nii vajaliku tehnoloogia kui ka vahendite puudumise tõttu. 9 Seega ei saanud selliseid numbrite ja tähtedega plaate väljastada Transpordiamet, kes saab väljastada vaid eelviidatud määruse nõuetele vastavaid riiklikke registreerimismärke ja tegemist on mujal valmistatud ja kehtestatud nõuetega vastuolus olevate numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaatidega, milliseid ei või sõidukile paigaldada registreerimismärgi asemel. Seega kuivõrd vaidlusalused numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaadid ei vasta registreerimismärgile kehtestatud nõuetele, ei ole neid valmistamisviisi ja nõuetele mittevastavuse tõttu võimalik lugeda riiklike registreerimismärkidena, vaid neid tuleb hinnata numbrite ja tähtede kombinatsiooniga plaatidena, mis ei ole riiklikud registreerimismärgid, mis peavad olema sõidukile kinnitatud

§ 76lg 1 mõttes.

Metallplaadile või mõnest muust materjalist plaadile joonistatud, trükitud või pressitud tähised ei muutu numbri- või tähekombinatsiooni kattuvuse puhul veel riiklikuks registreerimismärgiks. Selles tulenevalt peab kohus vajalikuks märkida, et

§ 205

sätestatud süüteokoosseis peab vastama ühele järgmistest tunnustest: sõidukil puudub registreerimismärk või sõidukile on paigaldatud sellele mittekuuluv registreerimismärk. Kohus peab vaid vajalikuks viidata kaebuses esinevale ebatäpsusele, s.o sellele, et kaebuse esitaja on temale süüks arvatud tegu kirjeldanud kui registreerimismärgi nõuetele mittevastavusena, jättes välja olulise tähendusega sõna „riiklik“, mis ongi süüteokoosseisu olemasolu hindamisel määravaks. Nimelt sätestab

§ 205

vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või sellele mootorsõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest. Käesoleval juhul saab asuda seisukohale, et kuivõrd menetlusalune isik juhtis sõidukit, millele olid paigaldatud teadmata valmistaja poolt valmistatud numbrite ja tähtedega plaadid, mis ei vastanud riikliku registreerimismärgi valmistamise tingimustele ja välimusele ning väljastajale kehtestatud nõuetele, ei olnud nende plaatide puhul tegemist riiklike registreerimismärkidega, mistõttu juhtis menetlusalune isik riikliku registreerimismärgita sõidukit, s.t menetlusalune isik täitis oma tegevusega

§ 205

sätestatud väärteokoosseisudest esimese teoalternatiivi, kuivõrd ta rikkus oma käitumisega

§ 76lg 1 sätestatud kohustust.

Kaebuses esitatud seisukoht, et kuna mingit muud rikkumist peale turvaniidi puudumise registreerimismärgil ei tuvastatud, siis ei seadnud ta sellega kedagi ohtu, ei ole tõsiseltvõetav. Ilmselgelt ei tunne kaebuse esitaja liiklusseaduse sätteid, vastasel juhul oleks ta kursis sellega, et iga karistatav liikleja tegevus või tegevusetus ei peagi kellelegi ohtu kujutama ja karistatavad on ka teod, millega jäetakse liiklejal, s.h ka juhil lasuv kohustus täitmata. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kuigi kaebuse esitaja leidis, et tema karistamiseks

§ 205

järgi tuleks seadusandlust muuta, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja käitumine vastab

§ 205

sätestatud süüteo koosseisule ja kaebuse esitaja karistamiseks seaduse muutmine ei ole vajalik. Arvestades kaebuse esitaja aktiivset käitumist, seda, et kaebuse esitaja teadis kuidas sõidukeid registreeritakse ja kuidas ning millisest asutusest saadakse sõidukile registreerimismärgid, saab asuda seisukohale, et kaebuse esitaja pani temale süüks arvatud teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta oli teadlik sellest, et tema paigaldatavad numbrimärgid ei vasta mõõtudelt tema kasutuses olnud sõidukile väljastatud riikliku registreerimismärgi mõõtudele ja et neid ei ole ta tellinud ega ka saanud Transpordiametist ning nende välimus ei vasta riiklikule registreerimismärgile omastele tunnustele. Seega pidas ta selliseid numbrimärke sõidukile paigaldades võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Seega rikkus menetlusalune isik

§ 76

lg 1 sätestatud kohustust ning pani sellega toime

§ 205sätestatud väärteo, s.o riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise.

Väärteoasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et O.S ´i käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning see on õigesti kvalifitseeritud

§ 205ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud 10 menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad väärteo koosseisutunnused (

§ 76

lg 1 kohustuse rikkumine), on väärtegu õigesti kvalifitseeritud

§ 205järgi (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, seega oli ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 205alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot.

Seega on menetlusalust isikut karistatud karistusega, mis on ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Sellest tulenevalt menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse (§ 133 p 7). Mis puudutab võimalust lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustikus sätestatud alustel, siis peab kohus vajalikuks märkida, et samalaadsete väärtegude toimepanemiste arv on suhteliselt suur ning kohtu arvates peab väärteokaristus andma seadusevastaselt käituvatele liiklejatele signaali, et selline käitumine on karistatav. Seetõttu leiab kohus, et puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel või mõnel muul alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine

§ 205

ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 205ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. Vastavalt Kar

S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdlase süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates O.S ´i süü suurust

§ 205

sätestatud väärteo puhul, on tegemist süüteokoosseisuga, millise täitmisel ei ole süü suurus mõõtevahendiga mõõdetav. Seetõttu tuleb süüd hinnata keskmisena ning keskmise süü korral kohaldatakse tavapäraselt karistust ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt menetlusaluse isiku käitumises kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning neid asjaolusid ei ilmnenud ka väärteoasja kaebemenetluses. Kaebuses on küll leitud, et kui avastatakse mootorsõiduki läbivaatusel mingi nõuetele mittevastavus, siis antakse optimaalne aeg selle kõrvaldamiseks, mitte aga ei kohaldata mingit paragrahvi, kuid kaebuse esitaja ei selgitanud, millisest allikast ta sellise põhimõtte on leidnud. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit, millel puudusid riiklikud registreerimismärgid, s.t selline puudus, mis takistab selle sõidukiga edasise liiklemise kuni riiklike registreerimismärkide 11 sõidukile kinnitamiseni. Kaebuse esitaja enese väidete kohaselt tellib ta tundmatult valmistajal mitu korda numbrimärgid, mis ei ole riiklikud registreerimismärgid. Seega sama sõidukiga edasi liikumiseks oleks ta pidanud tellima sõiduki äraveo ja tellima Transpordiametist uued registreerimismärgid, mis võtab kaebuse esitaja väitel aega 5 päeva, millist tähtaega on ta tundmatu tootja valmistatud numbrimärkide paigaldamisega just vältida tahtnud. Kohtule näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et kaebuse esitaja otsib vigu teiste käitumises, kuid enda ebaseaduslikku käitumist peab õigustatuks. Sellised kaebuse väited ja käitumine kohtuistungil näitavad seda, et kaebuse esitaja ei soovigi aru saada sellest, et ta käitub tahtlikult viisil, mis tingib tema karistamise. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr kui ei esine asjaolusid, mis annaks alust kohaldada keskmisest määrast erinevat karistust. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja seega kõrvale kaldunud kohtupraktikast, kuivõrd määras karistuse leebemana. Seejuures on kohtuväline menetleja põhjendanud karistuse määramist alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi. Kuna kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ja kohtuvälise menetleja otsust karistuse leebuse tõttu tühistada ning uue otsusega rangemat karistust mõista, siis on kohus sunnitud kohtuvälise menetleja määratud karistuse määraga nõustuma, kuigi peab seda liialt leebeks. Seejuures puuduvad ilmselgelt igasugused alused niigi suhteliselt leebe karistuse kergendamiseks. Kohus loodab, et määratud rahatrahvi määr sunnib menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekusele vähemalt

§ 205sätestatud normi osas.

Puutuvalt üldpreventsiooni leiab kohus, et määratud karistus annab loodetavasti ka teistele liiklejatele signaali, et liiklusseaduses kehtestatud kohustusi tuleb täita ja liikluses kasutatavale sõidukile ei saa riikliku registreerimismärgi asemele panna suvalisi registreerimismärki meenutavaid esemeid. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele asjaoludele, mis tingiks või võiks tingida kohtuvälise menetleja otsuse muutmise või tühistamise. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12