Obsah (6)

§ 651§ 657§ 652§ 163§ 177§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-22-2145 Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2025, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Ki

§ 651

lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud otsuse osas, milles hagi osaliselt rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas, mistõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust üksnes nimetatud osas. Osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, ei ole otsuse peale apellatsioonkaebust esitatud, mistõttu nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli. 39. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja boonusintressi 1681,64 eurot. Selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha uus menetluskulude jaotus. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (

§ 657lg 1 p 2).

1. Kostja on vaidlustanud põhivõlgniku poolt laenulepingute sõlmimise laenuandjatega. Ringkonnakohus märgib, et Estateguru kasutajatingimuste p 6.1 kohaselt toimub 7 laenulepingu sõlmimine laenusaaja poolt laenutaotluse esitamise ning vastavat laenulepingut sõlmida sooviva investori poolt sellele pakkumusele nõustumuse andmise teel. Estateguru kasutajatingimuste 6.1.1 kohaselt kinnitab laenusaaja laenutaotluse punktis 10 kirjeldatud korras. Estateguru kasutajatingimuste p 10.1 sätestab, et tehingu või muu toimingu, sh laenutaotluse ning sellele antava nõustumuse, peab kasutaja Estateguru poolt ettenähtud juhtudel kinnitama kasutajale omistatud salasõna igakordse sisestamisega või muul Estateguru poolt ettenähtud viisil. Kasutajatingimuste p 6.2 sätestab, et laenutaotlusele antud nõustumuse järgselt koostab Estateguru pdf-vormingus laenulepingu ärakirja. Hageja on esitanud maakohtule põhivõlgniku 15.07.2019 (allkirjastamata) laenutaotluse (dtl 8). Hageja ei ole esitanud logifaili, millest nähtuks põhivõlgniku poolt laenutaotluse kinnitamine salasõna sisestamise kaudu. Siiski ei ole logifail ainus võimalus laenutaotluse esitamise ja kinnitamise tõendamiseks. Põhivõlgnik (keda esindas kostja) on digitaalselt allkirjastatud kolm kokkulepet laenutähtaja pikendamise kohta, kus põhivõlgnik on kinnitanud, et ta on vahemikus 16.07.2019-31.07.2019 sõlminud laenulepinguid Estateguru portaali investoritega projekti „#2194 Sildlaen (Eesti)“ rahastamiseks (dtl 93 – 102). Kostja poolt allkirjastatud käenduslepingu p-s 1.1 on sätestatud, et käendaja vastutab laenuandjate ja hageja nõuete eest põhivõlgniku vastu, mis tulenevad projekti „#2194 Sildlaen (Eesti)“ raames antud laenudest (dtl 90-91). Põhivõlgnik (keda esindas kostja) ja hageja vahel sõlmitud hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu p 3.1.2 ja 3.1.3 kohaselt on hüpoteekidega tagatud nõuded, mis tulenevad projekti „#2194 Sildlaen (Eesti)“ raames antud või antavatest laenudest (dtl 279-286). Ka laenutaotlusel on laenu nimeks märgitud „#2194 Sildlaen (Eesti)“. Arvestades, et kostja on põhivõlgniku nimel allkirjastanud kokkulepped projekti „#2194 Sildlaen (Eesti)“ rahastamiseks sõlmitud laenulepingute pikendamiseks ning sõlminud nii isiklikult kui põhivõlgniku nimel lepingud projektist „#2194 Sildlaen (Eesti)“ tulenevate nõuete tagamiseks, siis loeb kohus tõendatuks, et põhivõlgnik on laenutaotluse esitanud ja selle kinnitanud. Kui põhivõlgnik ei oleks seda teinud, siis puudunuks kostjal isiklikult ja põhivõlgniku esindajana põhjus sõlmida laenulepingute pikendamiseks ja tagamiseks lepinguid viitega projektile „#2194 Sildlaen (Eesti)“. Sealjuures ei ole kostja väitnud, et projekti „#2194 Sildlaen (Eesti)“ rahastamiseks esitas põhivõlgnik mõne muu taotluse kui see, mis on esitatud kohtule. Põhivõlgnik on hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu p-s 4.3 kinnitanud, et ta on tutvunud ja teadlik portaali kasutamisele kohalduvates tingimustest ja laenulepingute põhitingimustest.
2. Laenuandjate poolt laenulepingute sõlmimise tõendamiseks on hageja esitanud laenuandjate nimekirja koos laenatud summadega (dtl 9-87) ja näitena kahe laenuandja T.Y ja Q.S poolt allkirjastatud laenulepingud (dtl 220-222). Samuti on portaalipidaja sõlminud laenuandjate huvides ülalnimetatud laenutähtaja pikendamise kokkulepped. Kuigi hageja ei ole esitanud ülejäänud laenuandjate poolt allkirjastatud laenulepinguid ega ka logifaile, millest nähtuks laenu andmise kinnitamine salasõna sisestamise kaudu, loeb kohus tõendite (investorite nimekiri ja laenulepingute pikendamise kokkulepped) koosmõjus tõendatuks, et ka teised laenuandjad on laenulepingute sõlmimiseks tahteavalduse andnud. Lisaks on maakohus tuvastanud, et põhivõlgnik on laenu saanud, kuigi mitte väljamaksena, vaid arveldus tehti portaali siseselt varasema laenu refinantseerimiseks.
3. Eeltoodust tulenevalt on põhivõlgniku ja laenuandjate vahel laenulepingute sõlmimine tõendatud. Sealhulgas on tõendatud kokkulepe intressimääras (laenutaotluses märgitud 12% aastas) ning viivisemääras (üldtingimuste p-st 9.2 tulenev 27% aastas). 8
4. Hageja on esile toonud, et põhivõlgnik on kümne laenuandjaga sõlminud ka boonusintressi kokkulepped. Hageja on selle kohta esitanud laenulepingute lisad (dtl 89, 223-231). Lisad ei ole allkirjastatud, samuti ei ole esitatud logifaili, millest nähtuks lisade kinnitamine salasõna sisestamise kaudu. Boonusintressile ei ole viidatud laenutaotluses ning selge kokkulepe boonusintressi kohta ei nähtu ka teistest tõenditest. Eeltoodust tulenevalt ei saa kokkulepet boonusintressi kohta lugeda tõendatuks ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
5. Kostja leiab, et käendusleping on tühine vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Kostja märgib, et ta oli käenduslepingu sõlmimise ajal pensionär ja tal ei ole eeldatava eluea jooksul võimalik sellist rahasummat tasuda. Riigikohus on 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas 2-14-21710 (p 49) selgitanud, et ei välista, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Ringkonnakohus märgib, et vastutuse maksimumsumma ebaproportsionaalsust saab hinnata eelkõige suhtes käendaja varasse. Kostja ei ole tõendanud oma majanduslikku olukorda käenduslepingu sõlmimise ajal. Maakohus on 30.03.2023 määruses selgitanud kostjale, et tal tuleb tõendada käenduslepingu tühisuse aluseid, sh oma varalist olukorda, ja andnud tõendite esitamiseks tähtaja. Kostja ei ole oma varalise olukorra kohta käenduslepingu sõlmimise ajal tõendeid esitanud. Sealjuures on Riigikohus selgitanud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18.02.2025 otsus tsiviilasjas 3-2-1-157-14, p 11). Samuti on Riigikohus märkinud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine, ning et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas 2-14-21710, p 48). Lisaks ei olnud käendusleping ainus laenulepingutest tulenevate nõuete tagatis, vaid nõudeid tagas ka põhivõlgniku kinnistule seatud hüpoteek, mille realiseerimise tagajärjel on ka suurem osa nõudest rahuldatud. Mis puudutab apellatsioonimenetluses esitatud kostja väiteid, et põhivõlgnik ei sõlminud laenulepingut enda ärilistel eesmärkidel, vaid laenuleping oli seotud kostja isiklike kohustustega, ning et kostja oli käenduslepingu sõlmimisel sundolukorras, siis nendele asjaoludele ei ole kostja maakohtus tuginenud, mistõttu jätab kohus need väited tähelepanuta (

§ 652lg 4).

Ülaltoodule tuginedes ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu järeldust, et käendusleping on kehtiv.

1. Ringkonnakohus asus ülal seisukohale, et kokkulepe intressimäära kohta 12% aastas on tõendatud. Maakohtu poolt väljamõistetud intressi arvestuslikule küljele ei ole kostja apellatsioonimenetluses vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu otsust intressi väljamõistmise osas.
2. Samuti leidis ringkonnakohus eelnevalt, et kokkulepe viivisemäära kohta 27% aastas on tõendatud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud viivise perioodi, kuid on leidnud, et viivisemäär on liiga kõrge ning lisaks taotlenud viivise vähendamist. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu 18.12.2024 otsus tsiviilasjas 3-2-1-139-14, p 13, Riigikohtu 30.042013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Käesoleva asjas oli laenuvõtjaks äriühing. Seega ei saa praegusel juhul pidada viivise määra seadusega vastuolus olevaks. 9
3. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtu 18.12.2014 otsusest tsiviilasjas 3-2-1-139-14 järeldub, et kui viivise vähendamise taotluse esitab käendaja, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte käendaja majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks põhivõlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist (p 17). Kolleegiumi hinnangul puuduvad alused viivise vähendamiseks. Põhivõlgnik sai laenu summas 370 000 eurot ning hageja nõuab viivist summas 103 731,78 eurot. Seega nõuab hageja viivist oluliselt alla põhivõla suuruse (vähem kui 1/3 põhivõla suurusest). Arvestades, et laenuvõtjaks oli äriühing, mitte füüsiline isik, ei saa nimetatud viivisenõuet pidada ebamõistlikult suureks VÕS § 162 lg 1 tähenduses, mistõttu puudub viivise vähendamise esimene eeldus. Lisaks ei annaks käesoleval juhul viivise vähendamiseks alust ka põhivõlgniku majanduslik olukord. Kostja leiab, et arvestada tuleb, et põhivõlgnik on maksejõuetu ettevõte ja tal puudub sisuline majandustegevus. Kolleegium märgib, et halb majanduslik olukord ei ole automaatseks aluseks viivise vähendamiseks. Kui põhivõlgnik on maksejõuetu ja tal puudub sisuline majandustegevus, siis ei saa viivise suurus sisuliselt mõjutada ka põhivõlgniku edasist majandustegevust. Kostja on toonud ka esile, et põhivõlgnik on juba tasunud laenulepingust tulenevate nõuete katteks 443 151,21 eurot, kuid siin tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada, et nimetatud summa tasuti enam kui üks aasta pärast laenu tagastamise kohustuse saabumist. Eeltoodust tulenevalt jääb kostja taotlus viivis vähendamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
4. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 11% ulatuses hageja kanda ja 89% ulatuses kostja kanda (

§ 163lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

Ringkonnakohus andis 21.06.2024 määrusega kostjale menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu summas 2100 euro tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna menetluskulude kindlaksmääramine jääb maakohtu lahendada, siis jääb maakohtu lahendada ka riigilõivu riigituludesse väljamõistmise küsimus (

§ 179, § 190).

(allkirjastatud digitaalselt) 10