Obsah (5)

§ 436§ 173§ 102§ 164§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg 10. aprill 2025 Tsiviilasja number 2-21-16291 Tsiviilasja hind Hagi hind 3500 eurot; vastuhagi hind 3500 e

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt Rb kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Hageja on esitanud nõude tuvastada, et korteriomand Xxx kuulub hageja ainuomandisse ega kuulu J O (edaspidi ka pärandaja) pärandvara hulka. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx on kantud kinnisasi asukohaga Xxx. Kinnisasja omanikuna on 02.06.2000 avalduse alusel sisse kantud 31.08.2000 hageja (tl 7-9). Pärimistunnistuse (tl 86) kohaselt on J O pärijateks hageja ning kostjad, igaüks 1/3 suuruses osas, seega on hagi esitatud õigete isikute vastu. Vaidlus puudub selles, et õigus, mis oli aluseks korteriomandi omandamisele, on omandatud (kas siis hageja või hageja ja pärandaja poolt) enne
2. a
3. jaanuarit. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara koosseisu määramisele kohaldub PKS
4. Abielu kestel abikaasade omandatud vara oli PKS1995 § 14 lg 1 järgi ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne
5. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS
6. Kohane ei ole seega kostja II tuginemine APK sätetele.
7. Hageja abiellus J O-ga 16.10.1986 (tl 4) ja nad said XXX korterisse sissekolimise õiguse 03.02.1987 (tl 12). Kostja II on leidnud, et kuna korterisse sissekolimise õiguse said hageja ja pärandaja abielu ajal, siis kuulub see õigus hageja ja pärandaja ühisvara hulka. Kohus kostjaga II ei nõustu. Sellest, et hageja sai korterisse sissekolimise õiguse abielu ajal ning sama õigus laienes ka pärandajale ning hageja lapsele (tl 12), ei tähenda, et ka pärandajal tekkis õigus saada elamukooperatiivi liikmeks ja omada elamukooperatiivi osamaksu abielu ajal. Antud tõendist ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et pärandaja sai elamukooperatiivi liikmeks või et ka tema omas osamaksu. Puudub igasugune alus leida, et kõik isikud, kellel tekkis õigus koos orderi saajaga elama asuda, olid samaaegselt ka elamuehituskooperatiivi liikmed.
8. Asjaolu, et Xxx korter on kinnistatud hageja ja pärandaja abielu ajal, ei too ilmtingimata kaasa korteriomandi omandamist ühisvarana. Riigikohus on otsuses RKTKo 08.04.2009, 3-2-1-39-09, p 10 5 2-21-16291 leidnud järgmist: Ringkonnakohus leidis õigesti, et elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi tekkimist saab võrrelda korteri kui vallasasja baasil korteriomandi tekkimisega ja viitas seejuures õigesti Riigikohtu
9. aprilli
10. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-
11. Selles otsuses asus kolleegium seisukohale, et ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluv korter kui vallasasi ei muutu abielu ajal korteriomandi kinnistamise läbi PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, vaid jääb selle abikaasa lahusvaraks, kellele kuulus korter kui vallasasi. Kolleegium leiab, et ka elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et EES § 21 8 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Eeltoodust tuleneb, et elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muutnud korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel hageja ja pärandaja ühisvaraks ning taolist vara ei saa käsitleda PKS1995 § 14 lg 1 alusel omandatud ühisvarana. Eeltoodust tuleneb, et hagi rahuldamise eeldused on täidetud juhul, kui on tõendatud, et elamukooperatiivi liikmesus ja osamaks kuulus hageja lahusvara hulka. Selle asjaolu tuvastab kohus alljärgnevalt.
12. Hageja ja S Mi abielu sõlmiti 19.10.1971 (tl 61 pöördel) ja lahutati 03.03.1983 (tl 9). Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 21.11.1979 korraldusest nr xxx ja selle lisast 5 (tl 5758) nähtub, et S M koos veel kahe isikuga said orderi elamispinna jaoks aadressil Xxx. Abielu lahutamise hetkel oli mõlema abikaasa elukohana märgitud Xxx (tl 61). Tõendatuks saab lugeda, et hagejale ja S Mile kuulus Xxx korteri kasutamise õigus. 10.1 Eluruumide arvestuse ja jaotamise osakonna komisjoni protokolli nr 46, 19.11.1986 (tl 10) kohaselt puudutas kanne nr x kolme isikut. S Mit puudutava kirje real on märgitud aadress Xxx, 40,8 (eelduslikult korteri pindala), vahetus ja orderi nr xxx. Sama kirje alla on märgitud V B , Xxx; 17,16 ning I M , Xxx; 40,
13. Kõigi kolme kirje kohta ühiselt on paremal pool tulbas kantud sisse komisjoni ettepanek „vormistada“. Neist kirjetest on kohtu hinnangul võimalik saada aru vaid nii, et ühe korteri kasutusõigus on vahetatud kahe korteri kasutusõiguse vastu. 10.2 Eelnev kirje sisaldab orderite numbreid, mis on kajastatud ka vahetusorderites. Vahetusorder nr xxx (tl 11) on välja antud 03.02.1987 S M selle kohta, et ta omab õigust elamispinna kasutamiseks aadressil Tallinn, Xxx; orderi väljaandmise aluseks on märgitud: komisjoni otsus prot. nr. 19.11.
14. Vahetusorder nr xxx (tl 12) on välja antud 03.02.1987 D.S-ile selle kohta, et ta omab koos J O ja N M õigust elamispinna kasutamiseks aadressil Tallinn, Xxx; orderi väljaandmise aluseks on märgitud: komisjoni otsus prot. nr. 19.11.
15. Arhiiviteatise (tl 13) kohaselt on kooperatiivkorterid Tallinnas xxx ja Xxx vahetatud, seda tõendab arhiiviteatise kohaselt 19.11.1986 aasta vahetuskomisjoni protokoll ning 03.02.1987 korterivahetuse order nr xxx, millega on antud hagejale elamispinna kasutamise õigus aadressil Xxx. Sama teatise kohaselt olid 1986 ja 1987 aastal xxx ja Xxx elamukooperatiivid; xxx kuulus elamuehituskooperatiivile R ning xxx elamukooperatiivile E. 10.3 Vahetusorderid tõendavad kohtu hinnangul seda, et hageja sai vahetuse raames Xxx korteri kasutamise õiguse ning hageja tolleks hetkeks endine abikaasa S M sai Xxx, Tallinn korteri kasutamise 6 2-21-16291 õiguse. Korteri kasutamise õigus ei olnud käsitletav omandiõigusena korterile, kuid see õigus oli aluseks hiljem omandi tekkimisele. 10.4 Kohus nõustub hagejaga selles, et eeltoodust tulenevalt on hageja omandanud temale ja endisele abikaasale kuulunud elamukooperatiivi R liikmelisuse ja selle tulemusel sai hageja elamukooperatiivi E liikmelisuse. Kui S M ei oleks olnud elamukooperatiivi R liige, siis ei oleks ta saanud ka liikmelisust/ korteri kasutusõigust vahetada. Kui elamukooperatiivi R liikmelisus poleks omandatud hageja ja S M abielu kestel, siis ei oleks saanud toimuda vahetust ning hageja kasutusõiguse tekkimist Xxx korterile. 10.5 Puuduvad tõendid selle kohta, et Xxx kasutamise õiguse aluseks oli muu õigus peale selle õiguse, mis kuulus enne vahetust hagejale ja tema endisele abikaasale. Kuna õigus, mis andis aluse korteri kasutamiseks, ei kuulunud pärandajale, siis ei saanud ka hiljem tekkida hageja ja pärandaja ühist omandit korterile. 10.6 Seega saab järeldada, et Xxx kasutamise õigus (ja hiljem omand korterile) tekkis ainuüksi hagejale enne pärandajaga sõlmitud abielu kuulunud õiguse alusel. Taoline õigus ei saanud kuuluda hageja ja pärandaja ühisvara hulka.
16. EES § 218 lg 2 sätestas, et kui elamuühistu (-kooperatiivi) üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks ja elamuühistu (-kooperatiivi) reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu (-kooperatiivi) notariaalselt tõestatud avalduse, riigiga sõlmitud võõrandamistehingu ja muude seaduses sätestatud dokumentide alusel elamuühistu (-kooperatiivi) poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. EES 219 lg 4 sätestas, et kui elamu korterivaldajate koosolek otsustab elamu baasil korterühistu asutamise, on senise elamuühistu (kooperatiivi) juhatus kohustatud kuu aja jooksul pärast korteriomanike taotluse esitamist ühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahelise lihtkirjaliku kokkuleppega üle andma korterivaldaja kasutuses oleva korteri tema omandisse ning lg 5 II lause järgi kantakse korteriühistu poolt erastatud maa korteromanditena kinnistusraamatusse korteriomanike nimele. Omand kinnisasjale XXX on algselt olnud elamukooperatiivil E, läinud seejärel üle Xxx Elamuühistule (tl 112) ning seejärel antud üle hagejale.
17. Kostja on leidnud, et hageja ja S Mi abielu lahutamise ja eluruumide kasutusõiguste vahetamise ajal (vastavalt 03.10.1983 ja 19.11.1986) kehtinud APK § 28 lg 4 järgi kuulusid abikaasade vahelised tehingud ühisomanduses oleva vara jagamise kohta notariaalselt tõestamisele ning notariaalse vormi järgimata jätmise tagajärjeks on tehingu kehtetus Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 50 lg 1 järgi. Kohus leiab, et võimalik vorminõude järgimata jätmine ei muuda praegusel juhul asja lahenduskäiku. Kui hageja ja tema endise abikaasa ühisvara jagamise tehing oleks olnud kehtetu, siis oleks ühisvara praegusel hetkel jagamata. Mingil juhul ei saaks tekkida hageja ja tema endise abikaasa väidetavalt jagamata ühisvarast hageja ja pärandaja ühisvara.
18. Kostja II on tuginenud sellele, et tõendatud ei ole, et osamaks on tasutud ainult hageja poolt ja enne abielu ning et vahetusorderid ei tõenda elamukooperatiivi osamaksu tasumist. Eesti Vabariigi elamuseaduse (ES; RT 1992, 17, 254) § 4 kohaselt oli eluruumide kasutamise õiguslikeks alusteks omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis, eluruumi üürileping või muu seaduses ettenähtud alus. ES § 27 lg 1 kohaselt tekib osaku täielikul tasumisel elamukooperatiivi liikmel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile, kui elamukooperatiivi põhikirjas ei sätestata teisiti. ESle eelnevalt reguleeris eluruumi kasutamise õiguslikke aluseid ENSV Elamukoodeks, mis ES § 65 kohaselt kaotas kehtivuse alates 01.07.
19. Esitatud tõenditest nähtub, et osamaks, mis andis õiguse kasutada Xxx korteriomandit, omandati hagejale ja tema esimesele abikaasale kuulunud teise korteri osamaksu vahetuse läbi. Kostja II ei ole 7 2-21-16291 esitanud konkreetseid väiteid selle kohta, kui suur oli osamaks ning kas ja millises ulatuses oli see tasutud hageja ja pärandaja abielu ajal. Ilma konkreetsete väideteta ei saa kohus jõuda järeldusele selles, et mingis ulatuses üldse osamaksu hageja ja pärandaja abielu ajal tasuti. Pärandaja panuse kohta puuduvad ka igasugused tõendid. See, et vahetus toimus alles pärast hageja ja pärandaja abielu sõlmimist, ei muuda osamaksu omandamise asjaolusid. Seetõttu saab kohus jõuda järeldusele, et osamaks kuulus hageja lahusvara hulka.
20. Asjaolule, et osamaks kuulus hageja lahusvara hulka ning et tegemist ei olnud hageja ja pärandaja ühisvaraga, viitab ka see, et kinnistusraamatusse on kantud 31.08.2000 omanikuna hageja ning mitte hageja ja pärandaja ühisomanikena. Kande tegemise hetkel kehtinud kinnistusraamatuseaduse § 14 lg 1 p 2 nägi ette, et kui kinnisasi oli ühises omandis, siis kuulus registriosa teise jakku sissekandmisele teave mõlema omaniku kohta, samuti see, et kinnistu on ühisomandis. Taolise ühisomandi kande puudumine viitab praegusel juhul sellele, kuidas abikaasad kinnisasja omandisuhet käsitlesid, s.o ei leidnud, et see kuulub ühisesse omandisse. See omakorda tõendab samuti, et korter on omandatud hageja lahusvara hulka kuulunud õiguse arvel.
21. Lahusvara arvelt omandatud kinnisasi võis PKS1995 järgi saada teatud eelduste korral ka ühisvaraks. PKS1995 § 14 lg 2 kohaselt võis kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kostja II on tuginenud PKS1995 § 14 lg-le 2 ja leidnud, et kui kinnisasi ka soetati lahusvara arvelt, siis on see saanud abielu kestel oluliste ühisvaraliste panuste läbi ühisvaraks. Konkreetselt on kostja II välja toonud selle, et kinnistamine ja osamaksu tasumine sai toimuda ühisvara arvelt, samuti on kostja II väidete kohaselt korteri väärtus abielu kestel tehtud ühisvaraliste panuste läbi oluliselt suurenenud.
22. Harju Maavanema 30.04.
23. a korraldusest (tl 76-76 pöördel) nähtub, et Elamuühistule Xxx on erastatud maa asukohaga Harjumaa, Tallinna linna, XXX 48 ja
24. Korralduse punktiga 2 määrati erastatava maa maksumuseks 2 603 900 krooni. Korralduse punktiga 4 kinnitati maa ostumüügihinnaks erastajale 2603900 × 0,5 = 1301950 krooni, mis ei kuulunud tasumisele vastavalt korteriomandiseaduse paragrahvile
25. Eeltoodud korralduse alusel sõlmiti Elamuühistu Xxx ja Eesti Vabariigi vaheline 13.05.
26. a ostu-müügileping (tl 77-77 pöördel). Selle lepingu punktidest 2.
27. ja 3.
28. nähtub, et maaüksus XXX 48 ja 50 koos selle oluliste osadega oli müüdud 1 301 950 krooni eest, mis vastavalt Korteriomandi seadmise korra punktile 20 ei kuulunud tasumisele, kuna elamus, milles on üle 24 korteri, antakse korteriomanike kaasomandisse tasuta. Elamuühistu Xxx kujundati aastatel 2000–2001 ümber korteriühistuks (tl 78-79). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et XXX 50, Tallinn korteriomanike kaasomandisse kuuluva maa erastamine ja korterite kinnistamine toimus tasuta ning selleks ei ole kasutatud ühisvaralisi vahendeid. Ka ei ole kostja esitanud konkreetseid väiteid ega tõendeid osamaksu tasumise kohta ühisvara arvelt ning on vaid eeldanud, et see on toimunud.
29. Kostja II väidete kohaselt on kinnisasja väärtus tõusnud oluliselt poolte abielu kestel poolte ühisvara arvelt. Taoliseid väiteid tuli tõendada kostjal, kostja ei ole seda piisavalt teinud. Kostja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid selle kohta, millises ulatuses on ühisvara lahusvara huvides kasutatud või kuidas on taoline panustamine lahusvara väärtust tõstnud. Kohus leiab, et taolisi asjaolusid ei saa tuletada sellest, et korteriomandi kasutamisega seotud makseid on tehtud abikaasade ühisvara arvelt. Seda isegi juhul, kui nende konkreetne suurus on tuvastatav. Nimelt ei saa maksete summa pinnalt anda ilma muude tõenditeta hinnangut vara väärtuse tõusu kohta panuse läbi. Samuti ei teki erisust sellest, et osade maksete eesmärgiks on olnud maja remondi-, soojustus- ja hoolduskulud (tl 115-1742). Taoliste kulude kandmise võiks teoreetiliselt lugeda kinnisasja väärtust suurendavateks kuludeks, kuid vaid siis, kui selgelt on välja toodud ja tõendatud, kui palju need kinnisasja väärtust suurendavad. Praegu puuduvad konkreetsed väited ja ka tõendid. Ka võib lugeda, et taoliste maksete 8 2-21-16291 eest saadud hüve on pärandaja korteriomandi kasutamise läbi juba ära tarbinud. Seetõttu ei ole täidetud PKS § 14 lg 2 kohaldamise eeldused ning kohus ei saa lugeda, et hageja lahusvara saaks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasade ühisvaraks.
30. Asjaolu, et kohtutäitur on pärandvara nimekirja (tl 87) koostamisel leidnud, et korteriomand on omandatud pärandaja ja hageja abielu kestel ning see võib kuuluda pärandaja ning hageja üleelanud abikaasa ühisvara hulka, ei anna samuti alust korteri lugemiseks ühisvara hulka. Inventuuriaktil ei ole õigustloovat tähendust.
31. Eeltoodust tulenevalt kuulub D.S hagi rahuldamisele. Kohus tuvastab, et korteriomand registriosa numbriga xxx, on hageja ainuomandis ega kuulu J O pärandvara hulka. Kuna kinnisasi ei kuulunud hageja ja pärandaja ühisvara hulka, ei saanud kinnisasi kuuluda ka pärandaja pärandvara hulka. Seetõttu jätab kohus kostja II nõude pärandvara jagamiseks rahuldamata.
32. Hageja palub asendada kostjate tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kinnistusraamatusse hageja ainuomanikuna sissekandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus on tuvastanud, et kinnisasi registriosa numbriga xxx kuulub hageja ainuomandisse. Vaatamata sellele, et kinnistusraamatusse on kantud ainuomanikuna hageja, on vajalik n-ö ülekinnistamine. Seetõttu rahuldab kohus hageja nõude ning kohustab kostjaid TsÜS 68 lg 5 alusel andma tahteavalduse kinnisasja omanikukande muutmiseks ning uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna sisse hageja. Ülekinnistamise vajadus tuleneb riigikohtu lahenditest (tsiviilasjas nr 3-31-82-15, tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 ning tsiviilasjas nr 2-17- 4192/14 (vastavad lahendite p-d 18.2 ja 10)). 21.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist

§ 102

lg 1 p 4 kohase varasuhtega seotud nõudega, mida käsitletakse hagilise abieluasjana. Nimelt on nõude sisuks tuvastada, et varaese ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Seega kohaldub menetluskulude jaotuse puhul

§ 164

lg 1, mille kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kostja II nõue ei ole käsitletav hagilises abieluasjas esitatud nõudena. Samas on vaidluse ese samasugune- kas kinnisasi kuulus või ei kuulunud hageja ja pärandaja ühisvara hulka. Kuigi hagi jäi rahuldamata, oleks kohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane käsitleda kostja II esitatud hagi menetluskulude jaotuse mõttes erinevalt, võrreldes hageja hagiga.

§ 162

lg 4 võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus jätab menetluskulud eeltoodust tulenevalt

§ 164lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp 9 2-21-16291 kohtunik 10