← Eesti

3-23-2840/15

Obsah (4)§ 15§ 226§ 40§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 13.06.2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-284

) § 40 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel terviseseisundi hindamisele 15.05.2023 kell 10.

  1. Ettekirjutuse kohaselt oli I.L varem kutsutud terviseseisundi hindamisele 27.02.2023, kuhu ta ei ilmunud. Ettekirjutuses hoiatatakse, et kui I.L hindamisele ei tule, siis rakendatakse sunniraha summas 200 eurot (lisandub kohtutäituri tasu) ning sunniraha võib määrata korduvalt, kuni ettekirjutus on täidetud.
  2. KRA tegi 03.10.2023 I.L-ile sunniraha rakendamise teatise nr 11-18/2023/1531 ja 15.11.2023 kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetlus nr 027/2023/5760 lõpetati nõude rahuldamisega 28.11.
  4. I.L esitas 11.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles KRA 01.04.2023 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamist, KRA kohustamist tagastada kaebajale 01.04.2023 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sisse nõutud sunniraha 200 eurot ja hüvitada täiteasjas kantud täitekulud 72 eurot. Kaebaja ei saanud terviseseisundi hindamisele ilmuda, kuna ta ei olnud sellest kohustusest teadlik. KRA 01.04.2023 ettekirjutus on kaebajale kätte toimetatud 17.11.2023 kohtutäituri poolt. Haldusakt peab olema adressaadile kätte toimetatud enne täitemenetluse alustamist. Kuigi

§ 15

lg 2 annab KRA-le õiguse valida kättetoimetamise viis, on ta valiku tegemisel seotud haldusmenetluse seadusega (HMS). KRA-l on kõrgendatud kohustus veenduda, et teised kättetoimetamise võimalused on ammendatud. Sunniraha määramine terviseseisundi hindamisele ilmumata jätmise eest ei ole õiguspärane ega põhjendatud. Sunniraha rakendamisest kaebajat ei teavitatud. KRA tegevus kaebaja suhtes on pahauskne ja ei ole õiglane.

  1. Tallinna Halduskohus võttis 04.01.2024 määrusega kaebuse menetlusse, märkides määruse põhjendustes, et kaebus on esitatud järgmistes nõuetes: KRA 01.04.2023 ettekirjutuse nr 11-12.1/2023/2503 täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamiseks, täiteasjas nr 027/2023/5760 täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks kohustamiseks, sunniraha tagastamiseks kohustamiseks ning täiteasjas nr 027/2023/5760 tasutud täitekulude hüvitamiseks.
  2. Kaitseressursside Amet palus jätta kaebus rahuldamata. KRA 01.04.2023 ettekirjutus toimetati kaebajale

§ 15lg 3 alusel kätte 01.05.2023.

KRA teavitas kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest, 03.11.2023 sunniraha rakendamise teatis nr 5-10/2023/1531 toimetati kabeajale

§ 15lg 3 alusel kätte.

KRA pöördus 15.11.2023 sunniraha rakendamiseks kohtutäituri poole ning täitemenetlus lõpetati (nõue rahuldati) 28.11.

  2. Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Asjas on tuvastatud, et täitemenetlus vaidlusaluses täiteasjas on lõppenud (vt dtl 43). Seega on nii keelamis- kui ka kohustamisnõude alus ära langenud. Asjaolu, et kohtutäitur on vaidlusaluse summa sisse nõudnud, ei saanud olla kaebajale teadmata. Kaebaja ei ole avaldanud soovi kaebuse muutmiseks. Praeguses menetlusetapis, s.t kirjalikus menetluses 2

(6)3-23-2840 pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist ei oleks kaebuse muutmine enam ka võimalik (vt HKMS § 49 lg 1). KRA 01.04.2023 ettekirjutusega nr 11-12.1/2023/2503 kohustati kaebajat ilmuma terviseseisundi hindamisele 15.05.2023. Puudub vaidlus, et kaebaja terviseseisundi hindamisele määratud ajal ei ilmunud ega esitanud ka mitteilmumise põhjust. Seega oli KRA õigustatud rakendama sunniraha (

§ 226lg 2).

Puudub vaidlus, et kaebaja sunniraha määratud tähtaja jooksul ei tasunud. Seega oli KRA õigustatud edastama täitekorralduse kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks (asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) § 9 lg 1). Järelikult on sunniraha rakendatud õiguspäraselt ning sunniraha ja täitekulud ei saa olla käsitatavad hüvitamisele kuuluva kahjuna. Ebaõige on kaebuse väide, et KRA pole ettekirjutust ega sunniraha rakendamise teatist kaebajale kätte toimetanud.

§ 15

lg-s 1 on sätestatud, et kaitseväekohustuslase kohta tehtud otsused ja muud dokumendid toimetatakse kaitseväekohustuslasele üldjuhul kätte elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ja saadetakse elektronposti aadressil isikukood@eesti.ee. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud, et sel viisil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest arvates, kui pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. Vastustaja seletuse kohaselt on ettekirjutus kaebajale kätte toimetatud

§ 15lg 3 kohaselt.

Vastustaja on esitanud väljatrükid oma dokumendihaldussüsteemist, kust nähtub, et kõnealused dokumendid on kaebajale kätte toimetatud (dtl 39 ja 42). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. I.L palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 31.05.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Sunniraha rakendamine on õigusvastane. KRA pöördus sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole, ilma et oleks eelnevalt kaebajat teavitanud sunniraha rakendamisest ja andnud talle võimalust sunniraha vabatahtlikult tasuda. Võimalik ei ole teatada sunniraha rakendamisest juba ettekirjutuses endas. Ei ole õige, et sunniraha rakendamise korral ei jäeta võimalust tasuda sunniraha ilma, et see tingiks vääramatult ka täitemenetlusega seotud kulude kandmise. Kuigi

§ 15

lg 2 annab KRA-le õiguse valida kättetoimetamise viis, on ta valiku tegemisel seotud HMS-ga. Teate saatmine infosüsteemi kaudu on formaalne kättetoimetamise viis ega taga efektiivselt, et isik saab teada talle pandud kohustustest. KRA-l on kõrgendatud kohustus veenduda, et teised kättetoimetamise võimalused (posti, telefoni teel) on ammendatud. Kuna arstliku komisjoni kuupäev oli ettekirjutuse kaebajale teatavaks saamisel juba möödunud, ei saanud kaebaja ettekirjutusega ettenähtud kohustust enam täita. Ettekirjutus on seega vastuolus

§ 40lg 1 p-ga 5 ja tuleb tühistada.

Halduskohus on ettekirjutuse tühistamise nõude jätnud ekslikult menetlemata.

  1. Kaitseressursside Amet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et kaebaja pole taotlenud kaebuse muutmist. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusalune täitemenetlus nr 027/2023/5760 lõpetati nõude rahuldamise tõttu 28.11.2023 (dtl 43). Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse 11.12.2023, milles esitas järgmised nõuded (dtl 3 ja 5): keelata KRA 01.04.2023 ettekirjutuse 11-12.1/2023/2503 täitmata jätmise eest sunniraha rakendamine ning kohustada KRA-d tagastama kaebajale täiteasjas nr 027/2023/5760 välja mõistetud rahalised 3

(6)3-23-2840 vahendid sunniraha katteks ja hüvitama kaebajale täitemenetluses nr 027/2023/5760 kaebajalt välja mõistetud täitekulud (272 eurot). Viimase nõude juures oli viide kaebuse lisale 2, s.o maksekorraldusele, millest nähtuvalt on kaebaja tasunud 20.11.2023 kohtutäiturile 272 eurot (dtl 7). Seega ei esitanud kaebaja halduskohtus nõuet täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks kohustamiseks, mistõttu on halduskohus ekslikult selle 04.01.2024 määrusega menetlusse võtnud ning samuti ekslikult sellele otsuse põhjendustes osutanud. Lisaks pidi halduskohtule olema kaebuse põhjal arusaadav, et kaebajalt on juba sunniraha ja täitekulud sisse nõutud, mistõttu ei olnud enam eesmärgipärane ka sunniraha rakendamise keelamise nõude menetlemine. Halduskohus oleks pidanud seda enne kaebuse menetlusse võtmist kaebajale selgitama ja andma võimaluse kaebuse nõuete täpsustamiseks (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).
  1. Eelkirjeldatud eksimus ei tingi siiski halduskohtu otsuse tühistamist. Halduskohus võttis asjakohaselt menetlusse kaebuse nõuded KRA kohustamiseks tagastada sunniraha ja hüvitada täiteasjas nr 027/2023/5760 tasutud täitekulud. Seejuures ei rikkunud halduskohus menetlusnorme, kui ei menetlenud KRA 01.04.2023 ettekirjutuse tühistamise nõuet. Nagu eespool märgitud, ei esitanud kaebaja halduskohtus sellist nõuet ega viidanud ka kaebuse põhjendustes kuidagi sellele, et ettekirjutus ise on mingil põhjusel õigusvastane. Kaebus tugines väitele, et KRA on õigusvastaselt rakendanud sunniraha, kuna ettekirjutust ega sunniraha rakendamise teavitust polnud kaebaja väidete kohaselt temale kätte toimetatud. Seda arvestades ei olnud kohtul alust järeldada, et kaebaja sooviks võis olla taotleda ettekirjutuse tühistamist. Täiendavalt tuleb märkida, et kaebaja ei ole esile toonud ühtki asjaolu ning ka mujalt asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale tehtud algne ettekirjutus ilmuda arstlikku komisjoni võiks olla mingil põhjusel õigusvastane. See, kas KRA toimetas ettekirjutuse nõuetekohaselt kätte ja sellest tulenevalt oli alust sisse nõuda sunniraha, või kas esialgu määratud arstlikku komisjoni ilmumise kuupäeva möödumise tõttu on ilmumise kohustus ära langenud, ei seondu ettekirjutuse õiguspärasuse küsimusega, mida hinnatakse HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt haldusakti andmise seisuga.
  2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis kokkuvõttes õigesti kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
  3. Halduskohus selgitas õigesti, et KRA on 01.04.2023 ettekirjutuse ja sunniraha rakendamise teavituse kaebajale

§ 15lg 3 alusel kätte toimetanud.

Vastustaja on esitanud väljatrükid oma dokumendihaldussüsteemist, mis seda kinnitavad (dtl 39 ja 42). Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et KRA pöördus sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole, ilma et oleks eelnevalt kaebajat teavitanud sunniraha rakendamisest ja andnud talle võimalust sunniraha vabatahtlikult tasuda. KRA on teavitanud kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest 03.10.2023 sunniraha rakendamise teatisega, kus kaebajale anti 10-päevane tähtaeg sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (dtl 40). 13. KRA ei rikkunud ettekirjutuse kaebajale kättetoimetamisel

§-i 15 ega HMS-i asjaomaseid sätteid.

§ 15

kehtestab erinormistiku kaitseväekohustuslasele KRA dokumentide kättetoimetamise kohta.

§ 15

lg 1 kohaselt toimetab KRA

alusel kaitseväekohustuslase kohta tehtud otsused ja muud dokumendid talle üldjuhul kätte elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ning need saadetakse elektronposti aadressil isikukood@eesti.ee.

§ 15

lg 3 näeb ette, et sellisel viisil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest arvates, kui pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. Juhul kui kutsealune leiab, et elektroonilise kättetoimetamise korral ei pruugi ta mingil põhjusel dokumenti tegelikult kätte saada, on tal

§ 15lg 4 kohaselt võimalik taotleda dokumentide kättetoimetamist muul 4

(6)3-23-2840 elektronposti aadressil või sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud viisil, esitades selleks vajalikud kontaktandmed. Kaebaja ei olnud pöördunud KRA poole taotlusega toimetada talle dokumendid kätte muul kui

§ 15lg-s 1 sätestatud viisil.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega, et vaatamata

§ 15

lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatule peab KRA

§ 15lg 2 kohaselt dokumendid kätte toimetama HMS-s sätestatud üldises korras.

Ringkonnakohus jääb selles osas oma 23.04.2025 otsuses nr 3-232839 (p 11) väljendatud seisukoha juurde. Nimetatud otsuses leidis ringkonnakohus, et kaebaja tõlgenduse korral muutuks

§ 15lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatu sisutuks.

Ringkonnakohus leidis järgmist: „

§ 15

lg 2 sätestab, et lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib dokumendi kätte toimetada lihtkirjaga, väljastusteatega tähtkirjaga või muul HMS-s ettenähtud viisil. Esiteks on KRA-l kaalutlusõigus, kas lisaks lõikes 1 sätestatud viisile kasutada kombineeritult ka lõikes 2 sätestatud viise. Lõiget 2 kui erinormi tuleb tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei saa viia selleni, et lõikes 1 sätestatud üldnorm kaotab reaalse kohaldatavuse. Seetõttu on KRA õigustatud saatma kutseid arstlikku komisjoni ainult elektrooniliselt ka juhul, kui ta pole eelnevalt veendunud, et isik saab need tegelikult kätte. Teiseks on KRA-l võimalik kohaldada

§ 15

lg-s 2 ette nähtud kättetoimetamise viise juhul, kui KRA-le on varasemast teada, et isik ei saa neid elektroonilisel viisil kätte. Näiteks kui KRA-le on teada, et isik viibib kinnises asutuses, ei saa kasutada veebi ega e-posti või kui isik on ise taotlenud muude kättetoimetamisviiside kasutamist (

§ 15

lg 4).

§ 15

praeguse redaktsiooni kehtestanud seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjas1 on samuti selgitatud, et lõiget 2 kohaldatakse eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et isikuga ei ole võimalik elektroonilisel teel kontakti saada või isik on selleks ise soovi avaldanud.“ 15. Ringkonnakohus leidis eelnimetatud 23.04.2025 otsuses nr 3-23-2839 (p 12), et tolle kohtuasja asjaolud ei anna alust pidada

§ 15sellist regulatsiooni ja tõlgendust põhiseadusevastaseks.

Ringkonnakohus märkis järgmist: „Säte küll riivab isiku õigust eraelu kaitsele ja võrdsele kohtlemisele, kuid riiveks on kaalukad põhjused. Eespoolviidatud eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

alusel tehtud otsuste ja dokumentide kättetoimetamine on praktikas olnud raskendatud ja riigile kulukas. Samas on säte seotud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 124 tuleneva kaitseväekohustusega, mis on Eesti Vabariigi kodaniku põhikohustus.

§ 2

lg 1 kohaselt on kaitseväekohustus Eesti kodaniku kohustus osaleda riigikaitses ning

-s sätestatud toimingute tegemises. Isik, kellel on kaitseväekohustus, on kaitseväekohustuslane. Kaitseväekohustuslaseks on

§ 2

lg 2 p 1 ja lg 3 järgi 17–27aastane meessoost isik kuni aja- või asendusteenistusse asumiseni või aja- või asendusteenistusse asumisest vabastamiseni (kutsealune). Kaebaja teadis või pidi teadma, et tal on kaitseväekohustus ning tal tuleb varem või hiljem asuda kaitseväeteenistuskohustuse täitmisele ajateenistuses või asendusteenistuses (

§-d 4 ja 5). See õigussuhe riigi ja vahel tekib automaatselt isiku 17-aastaseks saamisega. Muu hulgas peab selline isik arvestama, kuidas KRA toimetab

kohaselt talle kätte kaitseväekohustust puudutavad dokumendid. Riik on seaduses teavitanud asjaomaseid isikuid, millise portaali ning e-posti keskkonna kaudu toimub suhtlus.

§ 15

lg-s 1 mainitud ning avaliku teabe seaduse §-s 321 reguleeritud Eesti teabevärava (riigiportaali) eesti.ee kaudu saadetavate dokumentidega tutvumine on lihtne. Portaalis ei pea pidevalt käima otsimas ennast puudutavaid dokumente, vaid need võib suunata oma isiklikule e-posti aadressile või telefonile. Eeldatavasti kasutab selle sätte sihtgrupp vähemalt mobiiltelefoni ja ilmselt ka e-posti, mis on tänapäeval paljude avaliku kui ka erasektori teenuste saamiseks möödapääsmatu või vähemalt tavapärane. Siinses asjas ei ole kaebaja väitnud, et ta seda mingil põhjusel ei tee või ei saa teha. Praktikas saadetakse esimene pöördumine kutsealuse poole (arvele võtmine) lisaks ka posti teel, mis eeldatavasti suurendab tõenäosust, et isik tunneb huvi selle vastu, kuidas hakkab toimuma 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0e450ceb-e148-4086-8dbf-ac736640644b/ 5

(6)3-23-2840 suhtlus KRA-ga. Kuna tegemist on põhikohustuse täitmise menetlusega ja teadete kättesaamise võimaluse tagamine on kujundatud üsna lihtsaks, ei ole alust pidada kaebaja põhiõiguste riivet ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus arvestab ka, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg (rahalise kohustuse suurus: sunniraha 200 eurot ja täitekulud) ei ole eriti suur.“ Ringkonnakohus jääb samale seisukohale ka praeguses kohtuasjas. Ka siinses asjas ei ole kaebaja väitnud, et ta ei saa kasutada mobiiltelefoni ja e-posti. Samuti ei ole kaebajale määratud sunniraha 200 eurot ja tasutud täitekulud 72 eurot niivõrd suur negatiivne tagajärg, et seetõttu tuleks kaebaja põhiõiguste riivet ebaproportsionaalseks pidada. 16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.