Obsah (13)

§ 3051§ 310§ 180§ 175§ 3§ 339§ 337§ 341§ 321§ 9§ 1261§ 126§ 185

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2025, Tartu Kriminaalasja number 1-21-3063 Tiit Lõhmus, Ingrid Kullerkann, Ingeri Tamm Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahen

)§ 145 lg 1 p-st 1 ja

§ 3051

lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust, mistõttu tuleb need kohtumäärused tunnistada õigusvastaseks. Edasised jälitustoiminguks loa andmise määrused toetuvad Harju Maakohtu

1. mai 2025 määruse nr 252 alusel saadud jälitusteabele, mis on kogutud õigusvastaselt. Õigusvastaseks luges maakohus veel Harju Maakohtu
2. juuni 2015 loa nr 504, Harju Maakohtu
3. augusti 2015 määruse nr 363, prokuratuuri
4. septembri 2015 loa nr 730,
5. detsembri 2015 loa nr 878, Harju Maakohtu
6. oktoobri 2015 määruse nr 428, Harju Maakohtu
7. novembri 2015 määruse nr 459 ja Harju Maakohtu
8. detsembri 2015 määruse nr
9. Lisaks heitis maakohus nendele määrustele ja lubadele ette, et need on koostatud kopeeri-kleebi põhimõttel, põhjused ultima ratio osas on äärmiselt napid ja deklaratiivsed. 2
10. Ülejäänud tõendipagasi osas viitavad R.P. le üksnes
11. aprillil 2017 koostatud vaatlusprotokolli lisa S.V. kinnipidamisel
12. veebruaril 2016 toimunud läbiotsimise käigus leitud „Arvelduste korraldamise kokkulepe“, mille osalisteks on Rosneft Eesti OÜ nimel R.P. , Eurocredit OÜ nimel K.R. ja Alke Finants OÜ nimel A.K. , milles fikseeriti äriühingute vaheliste nõuete suurused ja nende tasumine;
13. veebruaril 2016 aadressil Pärnu mnt 141 Tallinn, kontoris numbriga 39 toimunud läbiotsimise käigus O.V. kasutuses olevast tööarvutist leitud fail pealkirjaga „Raivo igakuised kulud“;
14. veebruaril 2016 T.R. i elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud
15. novembri 2015 kuupäevaga „Nõude loovutamise leping“ RKO Platvorm OÜ ja R.P. vahel ning R.P. seotusele süüdistuses nimetatud inimestega viitab ka tunnistajana ristküsitletud K.T. . K.T. ebamääraste vastuste pinnalt on võimatu järeldada, mida R.P. süüdistuse kontekstis tuvastatuks ja tõendatuks lugeda. Muud olemasolevad tõendid süüdistust ei kinnita.
16. Erinevalt prokuröri seisukohast ei olnud maakohtu arvates võimalik süüdistust kontrollida ka teiste tunnistajate ristküsitluses saadud vastuste pinnalt. T.R. i tunnistajana antud vastused olid läbimõeldult sisutud. Ka teised tunnistajad (A.K., L.V. , K.K., R.R.), kes midagigi R.P. kohta öelda oskasid, ei olnud oma vastustes konkreetsemad. R.P. osas tuleb prokuröriga nõustuda, et süüdistatav püüdis ennast ütluste andmise kaudu maksimaalselt distantseerida talle tehtud kuriteoetteheitest. R.P. ütlused on eklektilised, hüpates pidevalt ajas nii edasi kui tagasi, lõpuks mäletamata, kas esitatud väide käis ühe või teise ajahetke või sündmuse kohta.
17. Kui prokurör oma süüdistuskõnes ütles, et R.P. roll näilikus tööjõurendiskeemis oli keskne ja oluline, siis tõendid seda ei kinnita. Üksikud dokumentaalsed tõendid küll kinnitavad süüdistuses toodud etteheiteid ja ka mõni tunnistaja kaudselt seostab R.P. t skeemiga, kuid nagu öeldud, ei ole võimalik nende pinnalt jõuda järeldusteni, mis viiksid süüdistatava käitumises kuriteokoosseisu tuvastamiseni. Inimese käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega (RKKKo asjas nr 3-1-1-101-05, p 8). Kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks tõendeid ei ole ja seetõttu puudus maakohtu arvetes ka vajadus asuda analüüsima täideviijate tegusid ja subjektiivse koosseisu esinemist. Samas tuleb arvestada, et kui kaasaaitamisteo objektiivsete tunnuste tõendamatus on sedavõrd selge nii süüdistusakti kui ka uuritud tõendite pinnalt, kui see on praeguses asjas, ei ole kuidagi mõistlik põhiteo täideviijate tahtlikku ja õigusvastast tegu tuvastama asuda. Seega tuleb R.P. õigeks mõista KarS § 389 1 lg-te 1, 2 ja § 22 lg 3 järgi kuriteo objektiivse koosseisu puudumise tõttu.
18. Avalik-õiguslikud nõudeavaldused jäeti

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

Samuti määras maakohus menetluskulude jaotuse. Apellatsioonid ja vastus apellatsioonidele

1. Tartu Maakohtu
2. juuni 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Hendrik Kaing, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, R.P. süüdi tunnistamist ja karistamist vastavalt prokuratuuri taotlusele. Apellatsioonis palub prokurör: 1) Kontrollida käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute tegemise aluseks olnud kohtumääruseid, prokuratuuri määruseid ning tuvastada nende seaduslikkus; 2) Võtta vastu ja uurida süüdistusakti tõendeid nr 1.
3. – 2.13; 3) Teha uus kohtuotsus ja täiendada seda süüdistusaktis kirjeldatud maksukuriteo põhiteo motiividega; 4) Rahuldada kannatanu Maksu- ja Tolliameti esitatud avalik-õiguslikud nõudeavaldused põhisummades 143 030,28 eurot ja 386 810,76 eurot ning neile lisanduvad intressid; 5)

§ 180

lg 1 ning

§ 175lg 1 p-de 1, 3, 9 alusel jätta R.P.

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja sundraha tervikuna süüdistatava R.P. kanda. 3 9.

1. Maakohus on hinnanud jälitustoimingute lubasid põhjendamatult ülemäära kriitiliselt ja sellest tingituna tunnistanud need ekslikult õigusvastasteks, mis on viinud lõpuks alusetult õigeksmõistva kohtuotsuseni. Prokuratuur palub ringkonnakohtul tunnistada jälitusload õiguspäraseks, võtta vastu jälitustõendid ja neid uurida ning otsust tehes vaadata süüdistust eelkõige kui tervikut ning hinnata tõendeid kogumis. 9.
2. Jälitustoimingute lubadest enamikke on varasemalt kontrollitud ja hinnatud veel kahe eri kohtukoosseisu poolt. Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri 2018 määrusele asjas nr 1-185322 ja Tartu Maakohtu otsusele kriminaalasjas nr 1-19-3488 viitamine ja nendele tuginemine on apellatsioonis asjakohane ja vajalik, kuna neis käsitletakse täpselt neid samu jälitustoimingute lubasid, mille õigusvastasust prokuratuur vaidlustab. Nende lahendite pinnalt oli Harju Maakohtu
4. mai 2015 määrus nr 252 õiguspärane. Jälitustoimingute load vastavad kohtupraktikas kujunenud seisukohtadele ja on välja antud seaduslikult. Kriminaalasja kohtueelse menetluse ajal järgnevaid jälitustoimingute lubasid välja andnud eeluurimiskohtunikud tegid tagasivaate eelnenud jälitustegevusele ja selle aluseks olnud lubadele ning keegi neist ei pidanud eelnenut õigusvastaseks. Lubades on tuvastatav nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka ultima ratio-põhimõtte järgimine. 9.
5. Maakohus tegi vea selles, et võttis lähtekohaks Eesti kohtupraktikas laiemat tähelepanu võitnud ja seetõttu justkui domineerima hakanud hoiaku, et mida rohkem aega tagasi, seda halvemini oli jälituslubasid põhjendatud ja eelarvamuslikult seadis põhjenduste piisavusele liiga kõrge lävendi. Üks asi on see, et Riigikohtu menetlusse võetakse ja sellega ka laiemat tähelepanu pälvivad reeglina probleemsemad juhtumid ning ilmselgelt on kriminaalmenetluses suureks probleemiks see, kui asja lahendamiseks oli vaja kasutada äärmusliku vahendina jälitustegevust, aga selle tulemused jäeti hiljem tõendite hulgast välja. Seda nii kriminaalasja lahendamise, kulutatud ressursi kui ka isikute õiguste seisukohalt vaadatuna. Teiseks kohtu eelarvamusliku kallutatuse näitajaks oli käsitada kõnealust kriminaalasja tüüpilise või tavapärase maksukuriteona. Maakohtu käsitlus viimase abinõu põhimõttest pärineb kohtupraktika sellistest juhtumitest, kus prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta oli olnud sedavõrd abstraktne, et neid saanuks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises maksukuriteo asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. 9.
6. Esimene jälitusluba, mille alusel teostatud jälitustoimingutest on koostatud süüdistusaktis nimetatud jälitustoimingute protokollid, oli
7. mail 2015 väljastatud kohtumäärus nr
8. Prokuratuur leiab, et eelkirjeldatud olukord ise oligi juba sedavõrd eriline asjaolu, mis oli võrdsustatav ultima ratio vajaduse põhjendusega, sest ilmselgelt pidi kuriteoga seostatud isikute tegevuse jätkumine olema kaetud veelgi tugevama konspiratsiooniga ning samaaegselt oli ka ilmne, et sellises olukorras olnuks tegelikke asjaolusid teadvatelt isikutelt (vennad V. d, A.K. , T.R. , R.P. jne) tõeste ütluste saamine väga ebatõenäoline. Pigem oli igati eeldatav, et nad annavad ainult selliseid ütlusi, mis olid juba varasemalt kokku lepitud ja toetavad Äripäevas avaldatud versiooni. Eeltoodu tõttu oligi vältimatult vaja koguda avalike menetlustoimingute kõrvale ka objektiivseid tõendeid jälitustoimingutega ning seda seisukohta on tajunud ja väljendanud ka jälituslubade väljaandjad. 9.
9. Prokuratuuri arvates on siinkohal oluline, et millist kohtupraktikat täpsemalt tuleks antud kriminaalasjas jälitustoimingute lubade hindamisel aluseks võtta. Kuivõrd kohtupraktika on vähemalt tinglikult käsitatav menetlusõiguse allikana, siis on prokuratuuri hinnangul kohane arvestada ka

§ 3lg 2 sätestatud ajalisuse põhimõtet ja sellise käsitluse korral peaks 2015.

aastal välja antud jälitustoimingu lubade nõudeid hindamagi tollel ajal valitsenud teadmiste ja nõuete järgi. Apellant viitab Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-24-13 punktile 14 ning leiab, et kriminaalmenetlusõiguse puhul ei ole nii, et uuel ja n-ö kergemal seadusel on 4 tagasiulatuv jõud. Veel ilmestab prokurör jälitustoimingu lubade õiguspärasust väljavõtetega Kohtute aastaraamatutest. 9.6. Ei saa väita, et kõnealustes lubades põhjendusi üldse polnud või et need olnuks liiga umbmäärased või deklaratiivsed. Järelikult on maakohus jälitustõendite aluseks olevat lubade küsimust lahendades rikkunud põhjendamiskohustust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

Selle vea kõrvaldamine on võimalik ringkonnakohtus. 9.7. Ka on maakohus kaasaaitamisteo eelduseks oleva põhiteo asjaolud ja tõendid jätnud tähelepanuta või hinnanud sellisel määral ekslikult, et kohus on kaotanud fookuse ja jõudnud lõpuks vääralt R.P. õigeksmõistmiseni. Täideviimistegu alates süüdistuse tekstist kuni tõendite hindamiseni ei ole üleüldse käsitletud. Seega puuduvad kohtuotsuses motiivid olulises osas ehk kohtuotsuse tõendite analüüs on puudustega

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

See aga on (lisaks jälitustõendite kõrvalejätmisele) teguriks, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kohtuvaidlustes käsitles prokuratuur põhjalikult nii põhiteo kui ka R.P. poolt kaasaaitamisteo toimepanemise tõendatust erinevate tõenditega ja jääb selle juurde ka apellatsioonis, paludes ringkonnakohtul prokuratuuri süüdistuskõnes toodud seisukohti arvestada. 9.

1. Veel leidis prokurör, et K.T. ütluste puhul tuleb arvestada, et ta tegutses äriühingu juhina, olles tegelikult J.K. i kontrolli all, mis nähtub näiteks neist sellest, et K.T. kutsus ja võttis tööle J.K. . Seepärast on loomulik ja mõneti isegi paratamatu, et osa K.T. tegevuse aluseks olnud teabest võis pärineda J.K. ilt. See ei kahanda K.T. ütluste väärtust nullini, sest võimalikud vahendatud andmed peegelduvad tema ja teiste isikute tegevust näilikku tööjõurenti puudutavates küsimustes. Samuti võimaldavad need kontrollida ja hinnata teiste tõenditega saadud andmeid. Selline teave on oluline ka põhiteo tuvastamiseks. Maakohus eksis, kui ei analüüsinud K.T. ütlusi kogumis teiste tõendiga. K.T. ütlustes sisaldus palju konkreetseid ja selgeid andmeid ning selgitusi, mis on kontekstis vaadatuna omavahel selgelt seotud. Maakohus on ignoreerinud ka T.R. i ütlusi. 9.
2. Kui kohtuotsuses on välja toodud R.P. le ette heidetavate käitumisaktide loetelu ja leitud, et nendest enamike kohta tõendusteavet ei saadud, siis prokuratuur väidab, et enamik neist on sisustatavad ja tõendatavad jälitustõenditega ning on tuvastatavad eelkõige tõendite hindamisel kogumina. Seejuures tuleb arvestada ka süüdistuse tekstis esile tooduga, et R.P. oli kogu näiliku tööjõurendi teenuse pakkujate eestvedaja ja juht. 9.
3. Varasemate RKO Platvorm OÜ kohta tehtud kohtuotsuste ja R.P. enda ütluste valguses ei ole eluliselt usutav, et T.R. võis opereerida RKO Platvorm OÜ nõudega ilma R.P. nõusolekuta või sellest isegi R.P. ga rääkimata. Kriminaalasja arutanud maakohus ei pruukinud seda mõista, kuid T.R. i ja R.P. ütlused on antud mh kaalutlusega, et kui edasikaebamise tulemusel jälitustõendid ikkagi võetakse vastu, ei oleks ütlused jälitustõenditega liiga ilmses vastuolus. Kõik eeltoodu viis maakohtu ekslikule järeldusele, et uuritud tõendite pinnalt ei saanud R.P. t süüdi mõista.
4. Tartu Maakohtu
5. juuni 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (esindaja Inna Golovina), kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada R.P. süüdi KarS § 22 lg 3 - § 389 1 lg-te 1, 2, 3 järgi, rahuldada avalik-õiguslikud nõudeavaldused ja mõista R.P. lt välja 703 583,67 eurot ning tähtpäevaks tasumata maksusummalt intress ja jätta menetluskulud süüdistatava kanda. 5
6. Tartu Ringkonnakohtu
7. oktoobri 2024 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele apellatsioonide kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks tähtajaks
8. november
10. Nimetatud ajaks esitasid apellatsiooni osas seisukoha ning menetluskulude nimekirja süüdistatava R.P. kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Kristi Rande. Nad leiavad, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, avalik- õiguslikud nõudeavaldused läbi vaatamata, kannatanute apellatsioonid rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud kulud kogu ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning paluvad mõista R.P. kasuks välja kantud õigusabi kulude katteks 2973,63 eurot. 12.
11. Prokuratuuri ega kannatanu apellatsioonid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks R.P. õigeksmõistmise osas. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud kuriteokoosseisu puudumise R.P. tegevuses. Esitatud apellatsioonidest ei nähtu, milles seisneb maakohtu poolne konkreetne rikkumine tõendite hindamisel, sh jälitusega kogutud tõendite ebaseaduslikkuse tuvastamisel, mis on prokuratuuri hinnangul viinud kohtu ebaõigetele järeldustele apellatsioonis vaidlustatud küsimustes. Prokuratuur heidab maakohtule ette süüdistuse seisukohtadega mittenõustumist. Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel menetlusõigust rikkunud ning on analüüsinud nii prokuratuuri kui ka kaitsja väiteid, lähtunud õigesti asjakohasest kohtupraktikast ning selgelt ja jälgitavalt jõudnud õigetele järeldustele nii jälitusega kogutud tõendite ebaseaduslikkuses kui ka muu tõendikogumi pinnalt R.P. tegevuses kuriteokoosseisu puudumises. Asjaolu, et maakohtu otsus ei ole prokuratuurile ega kannatanule meelepärane ning prokuratuur on andnud tuvastatud asjaoludele oma süüdistuskõnes teistsuguse hinnangu kui kohus, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kuivõrd kannatanu apellatsioon tugineb sisulises osas prokuratuuri seisukohtadele, siis laienevad alljärgnevad prokuratuuri apellatsiooni käsitlevad seisukohad ka kannatanu apellatsioonile. 12.
12. Maakohus on esitanud ligi viiel leheküljel annalüüsi selle kohta, miks jälitusega kogutud tõendid tuleb antud asjas ebaseaduslikkuse tõttu kõrvale jätta, sh analüüsides iga vaidlustatud jälitusluba eraldi ning kõrvutades asjakohase kohtupraktikaga (vt maakohtu otsuse lk 4-9). Kaitsjad nõustuvad täielikult maakohtu argumentatsiooniga viidatud küsimuses ning leiavad, et prokuratuuri apellatsioonis esitatud väited neid ei kummuta. 12.
13. Prokuratuur on põhjendanud maakohtuga mittenõustumist asjaoludel, et samasid jälituslubasid on hinnanud erinevad kohtukoosseisud erinevalt. Siinkohal peavad kaitsjad vajalikuks rõhutada, et iga kohtukoosseis on pädev iseseisvalt hindama jälituse seaduslikkust ja põhjendatust vastavalt seadusele ja oma siseveendumusele ning jõudma vastavalt järeldustele jälituse lubatavuse osas. Juhul, kui kohus on jälituse kõrvale jätmist põhjalikult ja vigadeta motiveerinud, järgides nii menetlusnorme kui ka tuginenud kehtivale kohtupraktikale, on vastava otsustuseni jõutud seaduslikult. Maakohus ei ole jälituslubade seaduslikkust hinnates eksinud menetlusnormide vastu. Kohtu motiivid on veenvad ja kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu ainuüksi mittenõustumine kohtu järeldustega ei saa olla otsuse tühistamise aluseks. 12.
14. Apellatsioonis on prokuratuur K.T. pealiskaudseid ja viitelisi ütlusi asunud ise sisustama ja tõlgendama selliselt, et need haakuks süüdistuse versiooniga ehk väidetud faktilised asjaolud ei tulene mitte otse tunnistaja ütlustest, vaid prokuratuuri tõlgendustest, mida nende ütlustega tegelikult mõeldi või taheti öelda. K.T. ütlustest ei selgu tõendamist vajavad faktilised asjaolud, – kellega, millal ja milles konkreetselt R.P. väidetavalt kokku leppis, kuidas ta jooksvalt juhendas ning kooskõlastas teiste isikute tegevused jms, mida prokuratuur on R.P. le süüks arvanud. 6 12.
15. Apellatsiooni viimases osas (vt punkt 49 jj) on prokuratuur asunud seisukohale, et kui kohtuotsuses on välja toodud R.P. le ette heidetavate käitumisaktide loetelu ja leitud, et nendest enamike kohta tõendusteavet ei saadud, siis prokuratuur väidab, et enamik neist on sisustatavad ja tõendatavad jälitustõenditega ning on tuvastatavad eelkõige tõendite hindamisel kogumina. Selliselt on ka prokuratuur sisuliselt möönnud, et olemasolev tõendipagas (s.o ilma jälitustoimingutega kogutud teabeta) ei ole piisav R.P. süüdimõistmiseks. Kaitsjad nõustuvad, et maakohtus uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada R.P. le süüdistuses etteheidetud tegevusi. Enamgi veel, ca 20 köite jagu kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest käib R.P. nimi läbi vaid paaril dokumendil ja sedagi n-ö neutraalsel viisil. Sh ligi 25-st kohtuistungil üle kuulatud isikust vaid üksikud teavad R.P. t või on teda põgusalt näinud, andmata sisulisi ütlusi tema tegevuste osas, milliseid süüdistus ette heidab. 12.
16. Nõustuda saab sellegagi, et kui kaasaaitamisteo objektiivsete tunnuste tõendamatus on sedavõrd selge nii süüdistusakti kui ka uuritud tõendite pinnalt, kui see on praeguses asjas, ei ole kuidagi mõistlik põhiteo täideviijate tahtlikku ja õigusvastast tegu tuvastama asuda. Seetõttu ei ole põhjendatud ka apellatsioonis tehtud etteheide täideviimisteo osas motiivide puudumisele. Maakohtu otsus on R.P. õigeksmõistmises ainuõige lahend. 12.
17. Kaitsjad tegid etteheiteid ka apellatsiooni kvaliteedile selles mõttes, et prokuratuur on apellatsioonis tuginenud viiteliselt oma süüdistuskõnele tervikuna. Üldiselt on kohtupraktikas sellist viitelist stiili apellatsioonis peetud taunimisväärseks, sest niisugused viited raskendavad apellatsiooni jälgitavust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
18. Kolleegium leiab, et maakohus eksis jälitustoimingu lubade õiguspärasuse hindamisel. Ringkonnakohus loeb selle kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõistes ja see tingib

§ 337lg 1 p 4 ja § 338 p 3 alusel vaidlustatud otsuse tühistamise.

Kolleegium saadab kriminaalasja

§ 341

lg 3 alusel uueks arutamiseks, sest maakohus peab vastu võtma ka jälitustoimingute alusel kogutud tõendid ning analüüsima tõendeid kogumis. 14. Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega osas, mis käsitleb prokuratuuri apellatsiooni ülesehitust. Prokurör toob apellatsioonis välja, et jääb oma esimeses kohtuastmes toodud kohtuvaidluste seisukohtade ja taotluste juurde.

§ 321

lg 2 sätestab, millistele nõuetele apellatsioon vastama peaks.

§ 321

lg 2 p 4 kohaselt märgitakse apellatsioonis, millises osas kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused. Prokuratuur on apellatsioonis toonud selged seisukohad, kuid lisanud sellele üldsõnalise viite varasemalt maakohtule esitatud dokumentidele. Kohus ei pea otsima eelmisest menetlusest, mida võib menetlusosaline mõelda selle all, et jääb kohtuvaidlustes toodud taotluse ja seisukohtade juurde. Maakohtus peetud kõne ja apellatsiooni vahele jääb kohtuotsus, mille seisukohad ja järeldused tuleb prokuratuuril süüdimõistvat otsust taotledes apellatsioonis üheselt ümber lükata. Seda on apellatsioonikohus ka varasemalt märkinud (Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri 2020 lahend asjas nr 1-19-5367, p 107). Ringkonnakohus lähtub apellatsioonis toodud seisukohtadest. Siinkohal tuleb meenutada, et apellatsioonimenetlus ei ole esimese astme menetluse kordamine, vaid see toimub apellatsiooni piires. Tuues välja samas mahus asjaolud, mis maakohtus, ei nähtu maakohtu järelduste ümberlükkamine. Ka ei ole aktsepteeritav olukord, kus apellatsioonis öeldakse, et kohtul tuleks justkui valida, kas asi lahendada kirjalikus menetluses või suulises menetluses vastavalt sellele, milline on apellatsiooni tulemus. Kõik tõendid ja taotlused tuleb esitada apellatsioonis. 7
2. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus valesti hinnanud jälitustoimingu aluseks olevate määruste õiguspärasust ning selle tulemusena jätnud põhjendamatult kõrvale jälitustoimingutega kogutud tõendid. Ringkonnakohus võib tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu maakohus (RKKKo asjas nr 1-23-5620/89, p 19). Samas ei ole apellatsioonimenetluse eesmärk see, et kohus arutaks kriminaalasju algusest peale, alustades tõendite vastuvõtmisest. Kuigi vaidlustatud otsuse analüüs jälitustoimingu lubade õiguspärasusest on põhjalik, tugineb see kohtupraktikale, mis tänaseks on muutunud. Kolleegium ei nõustu maakohtu antud hinnanguga, et jälitustegevus toimus õigusvastaste lubade alusel. Varasemas kohtupraktikas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 772) oldi seisukohal, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Polnud alust arvata, et sama ei kehtiks põhjendatud kuriteokahtluse puhul. Hiljem asuti aga seisukohale, et kui prokuratuuri jälitustoimingu loa taotlus on selge ning hästi argumenteeritud, on kohtul võimalik sellele toetudes lühidalt ning arusaadavalt põhjendada, missuguste konkreetsete prokuratuuri kaalutlustega ta nõustub. (RKKKm-d asjades nr 1-18-8222/47, p 8 ja nr 3-1-1-112-16, p 32.) Määruse põhjendamise nõude eesmärk pole taotluse esitaja mõtete ülekordamine lihtsalt teistsuguses, algupärasest (st taotlusest) mingil moel erinevas sõnastuses. Oluline on tagada arusaadavus küsimuses, missugustele faktilistele asjaoludele ja tõenditele toetub menetlustoiminguks antav luba. Kui need asjaolud ja tõendid kajastuvad prokuratuuri taotluses selgelt ja veenvalt ning kohus nendega nõustumist kokkuvõtvalt või viidete kaudu sõnaselgelt väljendab, saab ka põhjendamiskohustust pidada täidetuks. (RKKKo asjas nr 1-22-7792/21 p 12) Nimetatu on omakorda üle kinnitanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
3. veebruari 2024 lahendis asjas nr 1-22-7339/22 punktis 22, tehes viite lahendile asjas nr 1-227792/
4. Seega kokkuvõtlikult, kui prokuratuuri jälitustoimingu loa taotlus on nõuetekohaselt põhjendatud, selles on nõuetekohaselt tuvastatud ja välja toodud kuriteokahtlus ning jälitustoimingu ultima ratio, siis ei pea maakohus kõiki neid asjaolusid ümber kirjutama, vaid saab nõustuda prokuratuuri taotluses tooduga ja lühidalt ning arusaadavalt põhjendama, missuguste konkreetsete prokuratuuri kaalutlustega ta nõustub.
5. Kriminaalasja toimikute juures puudusid vaidluse all olevad jälitustoiminguteks loa andmise määrused. Kuna ringkonnakohtu menetluses on ka teine kriminaalasjaga nr 15930000048 seotud apellatsioonmenetlus asjas nr 1-19-3488 (J.K. i, T.R. i ja A.K. i süüküsimus), siis oli võimalik kolleegiumil toimingute õiguspärasuse hindamiseks tutvuda teises asjas esitatud samade jälitustoimingu lubade ja taotlustega ning eraldiseisvalt jälitustoimiku väljanõudmine vajalik ei olnud.
6. Apellatsioonis rajatakse suurem osa argumentatsioonist Tartu Maakohtu teise kohtukoosseisu poolt kriminaalasjas nr 1-19-3488 jälitustoimingute lubade osas kujundatud seisukohtadele. Prokuröri hinnangul on kriminaalasja nr 1-19-3488 otsuses väga põhjalikult lahti kirjutatud, miks on jälitustoiminguks antud load õiguspärased. Prokuratuuri apellatsiooni argumentatsioon on rajatud aga jõustumata kohtuotsusele. Kriminaalasjas nr 1-19-3488 on samuti pooleli apellatsioonimenetlus. Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-19-3488 esitatud põhjendused ei ole siduvad praeguses asjas ega kohaldu automaatselt. Ka ei pea kohus 8 asjakohasteks argumentideks jälitustoimingu lubade õiguspärasuse tuvastamisel Kohtute aastaraamatus avaldatud seisukohti. Need ei ole seotud konkreetsete lubadega.
7. Ringkonnakohus tutvus jälitustoiminguks loa andmise kohtumäärustega numbritega 252, 363, 428, 459 ja 479, prokuratuuri lubadega numbritega 504, 730 ja 878 ja nõustub prokuratuuriga selles, et jälitustoiminguks antud load on õiguspärased ning maakohus on esitanud nendele lubadele põhjendamatult kõrgemaid nõudmisi, kui seda näeb ette kohtupraktika.
8. Harju Maakohtu
9. mai 2015 jälitustoimingu loast nr 252 nähtub prokuratuuri taotlus, millega maakohus nõustub ja mille lühidalt ka välja toob. Prokuratuur on taotluses ära näidanud põhjendatud kuriteokahtluse, tuues välja, kuritegeliku skeemi, kus erinevad isikud (sh O.V. , R.J., T.R. , A.K. , S.V. ning erinevad osaühingud) on seotud näiliku tööjõu rentimisega, seni kogutud tõendid ning nimetanud tõendite põhjal tõusnud kontrollimist vajavad kahtlused. Välja on toodud, et analüüsiti pangakontosid, Maksu- ja Tolliametile esitatud andmeid, IP-aadresse, millelt on logitud e-maksuameti kontole. Taotluse punktist 3 nähtuvad ka taotluse esitamise hetkeks kogutud jälitusandmed. Prokuratuur on põhjendanud samuti jälitustoimingute vajalikkust – kuidas senine tõendusteave osutab sellele, kuidas seotud isikute ring toimetab hästi konspireeritult, mis raskendab tavapäraste toimingutega tõendite kogumist, kriminaalasjaga seotud asjaolusid on arutatud Äripäeva artiklis ja see on pälvinud avalikkuse tähelepanu. Ka on prokurör kirjeldanud, kuidas tööjõumakseid puudutav raha on erinevate isikute vahel liikunud ja üks isikutest on selle välja võtnud sularahas. Ent see, mis rahast edasi saab, on teadmata. On vähetõenäoline, et kuriteokahtlusega puutumust omada võivad isikud hakkaksid ülekuulamisel andma kuriteokahtluse asjaolude kohta tõele vastavaid selgitusi. Seejärel nähtub, milliseid toiminguid on vaja läbi viia ja millise aja jooksul. Seega on prokuratuuri taotluses kirjas kõik nõutav ja see on ka vajalikul määral põhjendatud. Prokuratuuri taotlusega nõustus eeluurimiskohus selgelt ka loa nr 252 põhjendustes. Määruse osas „kohtu seisukoht ja kohtumääruse põhjendused“ on kokkuvõtlikult põhjendatud kuriteokahtlus ja kaalutlused, miks on tarvis teha jälitustoiminguid. Kohus nõustus prokuratuuri taotlusega ja kordas sellest üksnes osa. Ringkonnakohus peab taotluse põhjendusi asjakohasteks ja piisavateks. Seega on Harju Maakohtu
10. mai 2015 jälitusluba nr 252 nõuetekohane.
11. Maakohus leidis, et kuna ta luges loa nr 252 õigusvastaseks, siis on õigusvastased ka kõik järgnevad load, sest need tuginevad loa nr 252 alusel saadud infole.
12. Ringkonnakohus tutvus ka teiste lubadega, mille osas prokurör maakohtu otsust vaidlustas ning leiab, et need ei erine kvaliteedilt loast nr
13. Ehk erinevusi ei ole ka kohtu lubadega numbritega 363, 428, 459, 479 ega prokuratuuri lubadega 504, 730, 878, mis vastavad miinimumnõuetele, mis on esitatud lubade põhjendatusele. Miinimumnõudena on ära näidatud nii põhjendatud kuriteokahtlus, toimingu ultima ratio kui ka see, mis andmeid on loa nr 252 alusel kogutud ja miks on jälitustoimingud jätkuvalt vajalikud. Kõikides prokuratuuri taotlustes on toodud, milline jälitusteave on seni (ka eelnevate lubade alusel) kogutud ja milleks on vajalik edasine jälitustegevus. Taotlustes on jälitustoimingute vajalikkust seostatud konkreetse teabega. Kuigi maakohtu seisukohad on üsna kokkuvõtlikud selles, mida on prokuratuuri taotluses leitud, on nendes toodud osa põhilisi argumente, sh näiteks jälitustoimingute vajalikkuse ja ultima ratio nõude järgimise kohta.
14. Küll on Harju Maakohtu
15. augusti 2015 määruses nr 363 leitud, et tõendite kogumine muul viisil kui jälitustoimingutega on ilmselt oluliselt raskendatud, aga jälitustoiminguteks loa andmine on põhjendatud ka kriminaalmenetluse huvide kahjustamise vältimiseks

§ 91261 lg 2 järgi.

Loast selgub, et kohus pidas jälitustoiminguid vajalikuks menetluse huvide kahjustamise vältimiseks seetõttu, et skeemis osalev isikute ring toimetab tavapärasest konspireeritumalt ja üldsus on Äripäeva 8. mai 2015 artiklist juba toimuvast teada saanud. Riigikohus on märkinud, et kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega

§ 1261

lg 2 tähenduses võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. Lisaks on Riigikohus leidnud, et KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine

§ 126

1 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (Vt RKKK 23.02.2017, 3-1-1-112-16, p 30.) Ringkonnakohus on seisukohal, et Harju Maakohtu loas nr 363 märgitud argumentide põhjal ei saanud kõneleda kriminaalmenetluse huvide kahjustamise võimalusest. Ainuüksi konspireeritud tegutsemine ja ajaleheartiklis avaldatu ega ka väidetav toime pandud maksukuritegu ei osutanud menetluse sellisele kahjustamise võimalusele, mida pidas silmas Riigikohus viidatud määruses. Samas on loas nr 363 räägitud ka sellest, et tõendite kogumine muul viisil oli oluliselt raskendatud. Seda peab kolleegium eeskätt jälitustaotluse argumentidele tuginedes põhjendatuks. Sama oli olukord ka maakohtu jälituslubades nr 428, nr 459 ja 479. 23. Prokuratuur taotleb apellatsioonis lugeda jälitustoimingute load õiguspäraseks ning võtta asja juurde jälitustoimingutega kogutud tõendid. Ringkonnakohus leiab, et praeguses menetlusetapis ei ole see võimalik. Esiteks ei ole prokurör tõendeid koos apellatsiooniga esitanud ning teiseks peaks tõendite hindamine olema vaidlustatav. Ringkonnakohus saab küll

§ 341

lg 3 alusel maakohtu otsuse puudused teatud ulatuses kõrvaldada, kuid praegune olukord erineb sellest. Kohtul puudub hinnatav tõendite kogum. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks täiesti uue maakohtu menetluse iseseisvat läbiviimist. Seetõttu tuleb saata kriminaalasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtul on võimalik otsustada tõendite vastuvõtmise küsimus, kuulates ära poolte seisukohad, uurida kõiki tõendeid vahetult ja lahendada R.P. süüküsimus tõendikogumi pinnalt. Kuna R.P. le süüks arvatud tegudest on möödunud pikk aeg, võib maakohtul olla vajalik kaaluda mõistliku menetlusaja möödumise küsimust ning otsustada sellest tulenevalt sobiliku meetme kohaldamine.

1. Kuna maakohus andis tõenditele ja süüküsimusele omapoolse hinnangu peab ringkonnakohus vajalikuks saata kriminaalasi maakohtule tagasi arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Olukorras, kus prokuröri hinnangul on maakohus jätnud vastu võtmata tõendid süüdistusaktist nr 1.1-2.13, mida on süüdistusakti järgi 16 tõendit ja mille sisu võib mõjutada oluliselt ka maakohtu teistele tõenditele antud hinnangut kogumis, siis ei pea kohus võimalikuks apellatsiooni muudele argumentidele vastata. Kuna kannatanu apellatsioonis taotletakse sisuliselt üksnes avalik-õiguslike nõudeavalduste rahuldamist, mis praeguses menetlusetapis võimalik ei ole, siis selle apellatsiooni osas seisukohta ei kujundata.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus määrusega Tartu Maakohtu

1. juuni 2024 otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, Maksu- ja Tolliameti apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 10
2. Koos vastuväidetega apellatsioonidele esitasid R.P. kaitsjad vandeadvokaadid O. Nääs ja K. Rande taotluse mõista R.P. kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 2973,63 eurot.
3. Advokaadibüroo WIDEN OÜ on väljastanud
4. augustil 2024 R.P. le arve nr 202402530, mille kohaselt on osutatud õigusteenust 1125,33 euro eest, sh käibemaks 202,93 eurot. Spetsifikatsiooni kohaselt on osutatud õigusteenust järgmiselt:
5. augustil 2024 on toimunud prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine, analüüs, kliendile ülevaate koostamine ja suhtlus ekirja teel (K. Rande, tunnihind 230 eurot) 2,38 tundi ning prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine ja analüüs (O. Nääs, tunnihind 250 eurot) 1,50 tundi. Õigusteenust osutati kokku 3,88 tundi. Teise arve nr 202403294 väljastas advokaadibüroo R.P. le
6. novembril 2024 õigusteenuse eest summas 1848,30 eurot, sh käibemaks 330,30 eurot. Spetsifikatsiooni kohaselt on osutatud õigusteenust järgmiselt:
7. novembril 2024 on toimunud prokuratuuri apellatsiooni analüüs, seisukohtade välja töötamine (K. Rande) 2,3 tundi;
8. novembril 2024 apellatsioonivastuse koostamine (K. Rande) 3,20 tundi ning
9. novembril 2024 prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine ja vastuse koostamine (O. Nääs) 1 tund. Õigusteenust osutati kokku 6,5 tundi.
10. R.P. l on olnud 2 kaitsjat, mida tuleb arvestada kulude kindlaksmääramisel. Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt tuleb menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (RKKKm-d asjades nr 3-1-1-63-13, p 23; nr 3-1-1-22-17, p 59 ja RKKKo asjas nr 1-16-2411/1118, p 14). 30.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Riigikohus on aktsepteerinud oktoobris 2023, et arvestades õigusteenuse kvaliteeti, määruskaebuse mahtu ja keerukust ning üldist hinnatõusu, jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind, mis on vandeadvokaadi puhul 220 eurot ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (mõlemale summale lisandub käibemaks). (RKKKm asjas nr 1-22-7663/18, p 15.) Samas lahendis on ka välja toodud, et mõistlik tunnihind määratakse, arvestades asja mahtu ja keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti ning ka üldist hinnatõusu (RKKKm asjas nr 1-21-8988/133, p 41 ja RKKKo asjas nr 1-20-2473/58, p 9). Seega ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsjate tunnihinnale, mis K. Rande puhul on 230 eurot ja O. Nääsi puhul 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades R.P. le osutatud õigusteenuse kvaliteeti ning üldist hinnatõusu, jääb õigusteenuse tunnihind mõistlikkuse piiridesse. Samuti ei pea kolleegium kaitsja nimetatud kaitsetoiminguid menetletava kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks kulunud aega (kokku 10,38 tundi) ülemääraseks. Isegi siis, kui seda teenust on osutanud 2 erinevat kaitsjat. Seega tuleks lugeda osutatud õigusteenus tervikuna põhjendatuks. 31. Kuna apellatsiooni esitas prokuratuur ja ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis

§ 185lg 1 kohaselt jäävad tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Tekkinud menetluskulud 2973,63 eurot tuleb välja mõista Eesti Vabariigilt R.P. kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) 16.07.2025 RIIGIKOHUS MÄÄRAB 11

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrus, välja arvatud osas, millega riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja hüvitis apellatsioonimenetluse kulu katteks.
4. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
6. Mõista Eesti Vabariigilt R.P. kasuks välja 2500 eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud kaitsjatasu katteks. 12