← Eesti

2-18-4735/54

Obsah (6)§ 175§ 173§ 2§ 172§ 176§ 177

2-18-4735 KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-4735 Määruse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2025, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi Võlgniku T G võlgadest vabastamine mene

) § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras.

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Viru Maakohtu 18. veebruari 2019 määrusega algatati võlgniku suhtes võlgniku kohustusest vabastamise menetlus. Seega on käesolevaks ajaks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§-le 175. Kohtuistungil esitas võlgnik kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamiseks. Kohus kuulas kohtuistungil võlgniku ära vande all. Võlausaldaja ei soovinud olla kohtuistungil ära kuulatud.

§ 175

lg 2 alusel keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega peab kohus hindama, kas võlgnik on täitnud

§ 173

sätestatud kohutusi ning, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (

§ 175lg 2 ja lg 4).

Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistlikult endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Viru Maakohtu

  1. veebruari 2018 määrusega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate tunnustatud nõuete osad, mille ulatuses võlausaldajad ei ole raha saanud: AS SEB Pank (rk 10004252) II rahuldamisjärgu nõue summas 68 897,29 eurot. Võlgniku esitatud aruannete kohaselt töötas võlgnik kohustustest vabastamise perioodi alguses (
  2. mai 2018-
  3. oktoober 2019) ettevõttes S OÜ, kuid hiljem ei töötanud ja oli pensionär. Võlausaldajale väljamakseid ei teinud, kuna raha kulus elamise kuludele. Kuid tegi makseid teistele võlausaldajatele, kelle nõudeid pankrotimenetluses ei esitatud. 3

(8)2-18-4735 Kohus tuvastas samuti võlgniku pangakonto väljavõtte alusel, et võlgnik kohustusest vabastamise menetluse perioodil, s.o ajavahemikul
  1. veebruar 2019 -
  2. veebruar 2024, võlausaldajale väljamakseid teinud ei ole. Kohus tuvastas samuti, et kinnistusraamatu andmetel ei ole võlgniku nimele kinnisasju registreeritud; äriregistri andmetel ei ole taotleja seotud ühegi ettevõttega. Liiklusregistri andmetel ei ole võlgniku nimele sõidukeid registreeritud. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on võlgnikule ajavahemikul
  3. veebruar 2019 –
  4. veebruar 2024 välja makstud pensioni ja ühekordne hinnatõusu leevendamise toetus(
  5. aasta novembris summas 50 eurot). Täpsemalt on isikule pensioni makstud 01.03.2019- 31.03.2019 summas 199,60 eurot, 01.04.2019- 31.05.2019 igakuiselt summas 217,10 eurot, 01.06.2019- 30.06.2019 kogusummas 269,17 eurot, sh tagasiulatuvalt 24,95 eurot
  6. aasta maikuu eest ning 244,22 eurot
  7. aasta juunikuu eest, 01.07.2019- 30.11.2019 igakuiselt summas 247,21 eurot, 01.12.2019- 31.12.2019 summas 309,01 eurot, 01.01.2020- 31.03.2020 igakuiselt summas 309,01 eurot, 01.04.2020- 31.12.2020 igakuiselt summas 337,94 eurot, 01.01.2021- 31.03.2021 igakuiselt summas 337,94 eurot, 01.04.2021- 31.12.2021 igakuiselt summas 359,92 eurot, 01.01.202231.03.2022 igakuiselt summas 359,92 eurot, 01.04.2022- 31.12.2022 igakuiselt summas 383,70 eurot, 01.01.2023- 31.03.2023 igakuiselt summas 418,02 eurot, 01.04.2023- 31.12.2023 igakuiselt summas 477,37 eurot, 01.01.2024- 18.02.2024 igakuiselt summas 477,37 eurot. Samuti maksti isikule välja Venemaa Föderatsiooni pensioni neli korda aastas ehk
  8. märtsis summas 263,38 eurot,
  9. aasta juunis summas 268,09 eurot,
  10. aasta septembris summas 269 eurot,
  11. aasta detsembris summas 279,32 eurot,
  12. aasta märtsis summas 300,31 eurot,
  13. aasta juunis summas 263,96 eurot,
  14. aasta septembris summas 244,04 eurot,
  15. detsembris summas 232,87 eurot,
  16. aasta märtsis summas 249,32 eurot,
  17. aasta juunis summas 247,65 eurot,
  18. aasta septembris summas 257,66 eurot,
  19. aasta detsembris summas 269,29 eurot,
  20. aasta märtsis summas 283,59 eurot,
  21. aasta juunis summas 340,47 eurot,
  22. aasta novembris summas 440,02 eurot, tagasiulatuvalt 09.2022 eest,
  23. aasta detsembris summas 389,02 eurot,
  24. aasta märtsis summas 348,92 eurot,
  25. aasta juunis summas 336,67 eurot,
  26. aasta septembris summas 261,84 eurot,
  27. aasta detsembris summas 288,89 eurot.

§ 173

lg-te 1 ja 2 kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal eelkõige kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; samuti ei tohi võlgnik varjata oma vara ega sissetulekuid.

§ 173

lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule.

§ 173

lg 4 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti.

§ 173

lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 2 sätestab, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. TMS § 132 lg 3 kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sätet ei kohaldata, kui sundtäitmisel on elatise nõue. 4

(8)2-18-4735 Seega võib võlgnik endale jätta üksnes 25% sissetulekutest, kuid vähemalt miinimumpalgale vastav summa ühes kuus ja lisaks 1/3 miinimumpalgast iga ülalpeetava kohta. 75% sissetulekutest või miinimumpalka (+ ühe ülalpeetavate eest arvestatud summa) ületav osa sissetulekutest tuleb enda usaldusisiku ülesannetes võlgnikul hoiustada oma muust varast eraldi ja üks kord aastas võlausaldajale välja maksta. Seega oli
  1. aastal selleks summaks – 540 eurot;
  2. aastal –584 eurot;
  3. aastal – 584 eurot;
  4. aastal – 654 eurot;
  5. aastal – 725 eurot ja
  6. aastal – 820 eurot. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud talle seaduses ettenähtud kohustusi. Kohus arvestab, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule kättesaadav ja esitanud kohtule aruandeid koos lisadega. Seejuures on kohtu nõudmisel esitatud ka täiendavaid selgitusi täpsustamist vajavate asjaolude kohta. Võlgnik on vanaduspensionär ja praktiliselt terve menetluse kestel elanud pensionist. PankS § 173 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. TMS § 131 lg 1 p 10 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. TMS § 132 lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Arvestades, et võlgnik saab vanaduspensioni ja muud sissetulekud tal puuduvad, siis menetluse kestel tal loovutamiskohustust tekkinud ei ole. Ajaperioodil, mil võlgnik töötas oli, aga tema sissetulek niivõrd väike, et see ei ületanud alampalka. Kohus on seisukohal, et võlgnik on andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole

§-s 173 nimetatud kohustusi rikkunud. Kohus peab oluliseks siinkohal korrata, et muuhulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§ 173

nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve(

§ 175

lg 2 p 2).

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et: 1) võlgnik on

§ 173

lg s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§ 173

. Võlgnik on vanaduspensionär, kes selgitas kohtule, et ta abikaasa tervis on kehv ning kahtlemata mõjutab see võlgniku elukorraldust. Võlgnik on abikaasa terviseseisundi kinnitamiseks esitanud tõendi, et abikaasal on tuvastatud sügav puue alates 12.06.2020 kuni 11.06.2025. Kohus ei saa kohustustest vabastamise menetluses vanaduspensionil olevale võlgnikule ette heita mitte töötamist. Pensionil olles tööl käimine saab olla võlgniku enda valik, kuid mitte kohustus.

§ 173

lg 1 sätestatud kohustus mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks on ettenähtud eelkõige tööealistele võlgnikele või isikutele, kes töötavad ilmselgelt enda kvalifikatsioonist tunduvalt madalamal ametipositsioonil ilma mõjuva põhjuseta. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole, et võlgnik suudaks tasuda kõik võlausaldajate nõuded menetluse jooksul. Kohus ei saa ka nõustuda ka võlausaldaja seisukohaga, et kuivõrd võlgnik on tasunud teiste võlausaldajate nõudeid, siis peaks see kaasa tooma kohustustest vabastamata jätmise. Kohtu hinnangul ei muuda see asjaolu, et võlgnikul puudusid sissetulekud, millest võlausaldajale väljamakseid teha. Seejuures on võimalik tuvastada pangakonto väljavõtetest, et võlgniku rahalise olukorra abistamiseks on talle lähedased raha andnud. Seega võlgniku poolt esitatud kontoväljavõtetest nähtuvalt ei olnud võlgniku sissetulek suuruselt ega koosseisult selline, mille arvelt saanuks võlausaldajatele väljamakseid teha.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate 5

(8)2-18-4735 huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

§ 175

lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma võimetele ja oskustele vastavalt täitnud

§ 173

lg 1 tulenevaid kohustusi ning tema piisava sissetuleku puudumise tõttu puudus tal tulu, millest võlausaldajale väljamakseid teha. Kohus leiab, et võlgnikule ei saa etteheiteid teha ka selles, et ta oleks varjanud enda vara või ei oleks andnud kohtu nõudel teavet. Kohtul ei ole tõendeid, et võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu hoidunud võlausaldajate nõudeid rahuldamast. Kohtule ei ole teada ja kohtu teostatud päringutest ei nähtunud, et võlgnikul oleks varjatud vara või sissetuleku allikaid. Kohus, olles hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§ 173lg-s 1 toodud kohustust.

Asjaolu, et võlgniku sissetulekust ei piisanud võlausaldajale tasumiseks ei nähtu võlgniku süüd. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole tahtlikult

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud. Võlgnik on kohtu hinnangul

§ 173

sätestatud kohustuste täitmisel olnud piisavalt hoolas ning teinud mõistlikke pingutusi. Ka ei leia kohus, et võlgniku käitumises esineks võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süülist tegevust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14, ja selles viidatud
  2. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul on võlgnik isik, keda tuleb lugeda eriti raskes olukorras olevaks võlgnikuks. Kohus, olles kaalutlenud võlausaldajate õiguste kaitset ning võlgniku käitumist ja olukorda, leiab, et võlgnik on oma võimete kohaselt teinud kõik endast oleneva tulu saamiseks. Võlausaldajale tasumine on olnud võimatu objektiivsetel põhjustelt – töötasu puudumine ja ebapiisav sissetulek. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluses rikkunud

§ 173lg 2 sätestatud informeerimiskohustust.

Võlgnik on kohtule teatanud oma elukoha andmed, sissetuleku andmed. Võlgnik on esitanud vajalikud usaldusisiku aruanded. Kohtule pole teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse jooksul vara pärinud (

§ 173

lg 6).

§ 175

lg 3 alusel ei või keelduda kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas ära võlgniku kohtuistungil. Võlausaldaja selleks soovi ei avaldanud. 6

(8)2-18-4735

§ 175

lg 4 alusel peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohus on võlgnikult teavet küsinud ja saanud seda lõpparuande esitamisel ja kohtuistungil. Võlgnik on andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta. Kuivõrd võlgnik on kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi, võlgnik ei ole rikkunud süüliselt võlausaldaja huve ning on teinud menetluse aja jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning puuduvad

§ 175

lg 2 või lg 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leiab kohus, et võlgnikku on võimalik

§ 175

lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kohus vabastab võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kuna kohus on otsustanud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kohus kohustas võlgnikku kohustustest vabastamise menetluses võlgniku ennast täitma usaldusisiku ülesandeid. Võlgnik on kohtule esitanud lõpparuande ja kohus loeb

§ 172lg 4 toodud kohustuse täidetuks.

Kuna kohus lõpetab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, tuleb võlgniku vabastada usaldusisiku kohustustest võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 176

on võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjed järgmised: 1) kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud; 2) võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused; 3) võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu; 4) kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üle antut võlausaldajalt tagasi nõuda. Kohus selgitab, et

§ 177

lg 1 esimese lause järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja

§ 177

lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. 7

(8)2-18-4735 Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 175lg 7). Menetluskulud Ts

MS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus algatas võlgniku kohustusest vabastamise menetluse võlgniku avalduse alusel, kelle huvides tehakse lahend. Kohtu hinnangul on võlgnik TsMS § 172 lg 1 kohaselt menetluskulusid kandma kohustatud isikuks. Seetõttu kohus jätab menetluskulud võlgniku kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohus tuvastas, et võlausaldaja on osalenud menetluses oma töötajate kaudu, mistõttu ei saa neil olla lepingulise esindaja kulusid. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et võlausaldajad oleks teinud muid toiminguid, millega kaasneksid võlausaldajatele menetluskulud. Kohus järeldab, et võlausaldajatel menetluskulud puuduvad. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord

§ 175

lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, võivad võlausaldajad ja võlgnik esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Lõhmus Kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.