Obsah (5)

§ 182§ 116§ 158§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi 3-22-1508 13. juuni 2025 Maria Lõbus Elena Fedorova ja Apollinariia Khlebodarova kaebus Politsei-

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Venemaa Föderatsiooni kodanikule Elena Fedorovale väljastati
2. juunil 2021 Schengeni viisa (C-viisa) nr EST100251016 sõprade ja sugulaste külastamiseks kehtivusajaga
3. juulist 2021 kuni
4. juulini 2026 lubatud viibimisajaga 90 päeva ja korduva sisenemisõigusega. E. Fedorova tütrele Venemaa Föderatsiooni kodanikule Apollinariia Khlebodarovale väljastati
5. juunil 2021 Schengeni viisa (C-viisa) nr EST100251017 sõprade ja sugulaste külastamiseks kehtivusajaga
6. juulist 2021 kuni
7. oktoobrini 2023 lubatud viibimisajaga 90 päeva ja korduva sisenemisõigusega. Mõlemal juhul oli viisataotlustes külastatavaks inimeseks märgitud Diana Tammine.
8. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas
9. juuli
10. a otsustega E. Fedorova ja A. Khlebodarova viisad kehtetuks. Põhjusena toodi välja, et kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.
11. E. Fedorova ja A. Khlebodarova esitasid
12. ja
13. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebused viisade kehtetuks tunnistamise otsuste tühistamiseks (haldusasjad nr 3-22-1508 ja 3-22-1528). Kaebajad selgitasid, et kuna vaidlustatud otsustes ei ole nimetatud, millised viisa saamise põhjendused ei ole usaldusväärsed, siis on otsused asjakohatud ja mittevajalikud. Viisade kehtetuks tunnistamisel ei arvestatud sellega, et kaebajatel kehtisid kuni
14. juunini 2022 ka õppeviisad. E. Fedorova Eestis viibimise põhjendatud huviks on see, et siin elavad tema kaks vanemat tütart, kellest üks on rase ja tal pole oma perekonda. Ka A. Khlebodarova Eestis viibimise põhjendatud huviks on see, et siin elavad tema vanemad õed. Otsustes ei viidata ühelegi õigusnormile, mida kaebajad oleksid rikkunud.
15. E. Fedorovale tehti
16. juulil 2022 ettekirjutus nr 1052257504 Eestist lahkumiseks kümne päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui
17. juulil 2022, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates
18. juulist
19. A. Khlebodarovale tehti
20. juulil 2022 ettekirjutus nr 1052257597 Eestist lahkumiseks kümne päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui
21. juulil 2022, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates
22. juulist
23. Kaebajate viisad tunnistati
24. juulil 2022 etteulatuvalt kehtetuks alates
25. juulist
26. Kaebajad Eestist ei lahkunud ning alates
27. juulist 2022 on nende Eestis viibimine ebaseaduslik. Viisa kehtetuks tunnistamise otsuste vaidlustamine ei anna kaebajatele õigust Eestis viibida. E. Fedorova suhtes kohaldati ettekirjutusega ka Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Alaealise A. Khlebodarova suhtes jäeti sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
28. Tartu Halduskohus liitis
29. juuli
30. a määrusega haldusasjad nr 3-22-1508 ja 3-22-1528 ning liidetud kohtuasja numbriks sai 3-22-
31. Kohus kohaldas sama määrusega 2 3-22-1508 esialgset õiguskaitset ning keelas kaebajate Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni lõpliku kohtulahendi jõustumiseni praeguses asjas.
32. Kaebajad esitasid
33. ja
34. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse täiendused lahkumisettekirjutuste tühistamiseks. Kaebajad ei teadnud, et nende viisad ei kehtinud alates
35. juulist
36. PPA pidi kaebajaid teavitama Eestist lahkumise vabatahtlikust tähtajast. Selle kohustuse rikkumise tõttu on lahkumisettekirjutused ebaproportsionaalsed. Lahkumisettekirjutuste aluseks ei saa olla kaebajate kavatsus jääda Eestisse koos perekonnaga. Ettekirjutuses pole selgitatud, milliste asjaolude tõttu on E. Fedorova tunnistatud ebasoovitavaks välismaalaseks.
37. PPA palus
38. oktoobri
39. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Viisa kehtetuks tunnistamise otsused ja lahkumisettekirjutused on õiguspärased. Viisa on mõeldud ajutiseks viibimiseks, mitte Eestis elamiseks. Välismaalaste seaduse (VMS) § 73 lõike 1 punkti 6 kohaselt lõppeb mitmekordse lühiajalise viisa kehtivus viisa kehtetuks tunnistamisel. VMS näeb ette, et viisa tühistamise ja kehtetuks tunnistamise korral teavitatakse välismaalast kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest ning põhjust ega sellega seotud asjaolusid ei avaldata välismaalasele ega muule isikule (VMS § 79). Kaebajate viisad tunnistati kehtetuks vastavalt VMS § 78 lõikele 1, mille kohaselt lühiajaline viisa tühistatakse ja tunnistatakse kehtetuks viisaeeskirjas sätestatud alustel. Viisa kehtetuks tunnistamise otsustes on toodud põhjenduseks „kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed“. Sellest tulenevalt on PPA põhjendanud kaebajatele viisa kehtetuks tunnistamist ulatuses, mis on VMS §-ga 79 ette nähtud. PPA otsustas tunnistada viisad kehtetuks alates
40. juulist 2022, et kaebajatel oleks võimalus Eestist iseseisvalt lahkuda. VMS § 43 lõike 1 kohaselt peab Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Kaebajad ei lahkunud tähtaegselt, seega alates
41. juulist 2022 viibisid kaebajad Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Isegi kui PPA ei oleks selgitanud kaebajatele, millal viisa lõpetab kehtivuse, siis on viisa kehtetuks tunnistamise otsused tehtud
42. juulil 2022 ja sellest oleksid kaebajad pidanud lähtuma. Kuna kaebajad viibisid Eesti Vabariigis ka pärast
43. juulit 2022, siis on vähetõenäoline, et nad ei olnud teadlikud, et nende viimaseks viisa kehtivuse päevaks on
44. juuli
45. Samuti toob PPA välja, et VMS § 80 lõike 1 kohaselt on viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise korral Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil viibiv välismaalane kohustatud viivitamata Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt lahkuma, kui välismaalasel puudub riigis ajutiseks viibimiseks või elamiseks seaduslik alus. Äärmisel juhul oleksid kaebajad pidanud lahkuma Eesti Vabariigist samal päeval, kui neile tutvustati viisa kehtetuks tunnistamise otsuseid. Kaebajale selgitati lahkumisettekirjutuse koostamise ajal, et viibimisaluseta viibivale välismaalasele koostatakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga. VSS § 74 lõige 1 näeb ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sellest tulenevalt ei märkinud PPA kaebajat ebasoovitavaks välismaalaseks, vaid antud määratlus tuleneb otse seadusest. 3 3-22-1508 Kaebajad ei saa rääkida sellest, et PPA soovib neid saata agressorriiki, vaid koduriiki. Kui välismaalane soovib elada Eestis, siis tuleb tal taotleda elamisluba või Eesti kodakondsus. PPA on
46. juulil 2022 tähtajalise elamisloa taotluse menetluse lõpetanud, kuna kaebaja palus jätta taotluse läbi vaatamata.
47. PPA esitas
48. oktoobril 2022 kohtule kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise põhjendused koos kahe lisaga. PPA palus, et kohus keelaks kaebajatel tutvuda nende dokumentidega ning kuulutaks menetluse vastavas osas kinniseks.
49. Kohus kuulutas
50. veebruari
51. a määrusega asja menetluse kinniseks vastustaja
52. oktoobri
53. a selgituste ja nende kahe lisa osas. Kohus rahuldas vastustaja taotluse kaebajate toimikuga tutvumise õiguse piiramiseks osaliselt. Kohus lubas kaebajatel tutvuda vastustaja
54. oktoobri
55. a selgituste esimese leheküljega, teise lehekülje kahe esimese lõiguga (hõlmavad viisaeeskirja sätteid) ning kolmanda lehekülje kahe viimase lõiguga. Kohus keelas kaebajatel ja nende esindajal tutvuda vastustaja
56. oktoobri
57. a selgitustega ülejäänud osas, samuti selgituste kahe lisaga.
58. Kaebajad märkisid
59. aprilli
60. a seisukohas, et PPA ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et põhjendused kaebajate kavandatava Eestis viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta ei olnud usaldusväärsed. PPA menetlusdokumentides kohtab vihjet, et E. Fedorova otsustas Eesti Vabariigis viibimise ajal saada tähtajalise elamisloa ning sellega olevat rikutud talle viisa andmise tingimusi ja eesmärki. Selline otsustus on absurd. Esiteks olid kaebajad Eestis seaduslikel alustel. Teiseks, soov tähtajalise elamisloa saamiseks ei ole kunagi olnud ega saa olla väärsoov, mis oleks vastuolus Schengeni viisa alusel Eestis viibimisega.
61. aastal oli E. Fedorova tütar D. Tammine lapseootel ja vajas ema abi (D. Tammine elab üksi) ning A. Khlebodaroval oli Narva põhikoolis õppimiseks õppeviisa. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud, et peale Eesti ei ole kaebajatel kusagil oma korteriomandit ning nad mõlemad on Venemaal registreerimiselt maha võetud. Seetõttu tähendab ettekirjutus Eestist lahkumiseks eemaldumist D. Tammisest ning põhjustab olukorra, kus kaebajatel pole kuhugi sõita.
62. Kaebajad märkisid
63. mai
64. a seisukohas, et Eestisse jäämise võimaluste otsimine on normaalne soov isikult, kellel elab Eestis kaks täiskasvanud tütart (oma lastega). E. Fedorova on Eestis käinud alates
65. aastast (esmalt lühiajaliste viisade ja
66. aastast pikaajaliste viisade alusel) ning ta ostis Eestisse korteri (kahe peale ühe tütrega). Pärast seda, kui Venemaa alustas
67. aasta veebruaris Euroopas enneolematut sõda Ukraina riigi vastu ja Vene totalitarism on jõudnud tippu, peaks igal emal tekkima mõte mitte ainult oma edasise saatuse, vaid ka tollase 14-aastase tütre saatuse üle. Just seetõttu esitas kaebaja
68. aasta märtsis taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks Eestis.
69. aasta juunist kuni
70. aasta juulini veetis kaebaja pea kogu oma aja keskmise tütre D. Tammisega, kes oli lapseootel, ning hoolitses ka oma noorema tütre A. Khlebodarova eest, kes õppis õppeviisa alusel Narva Kreenholmi koolis. Järelikult ei muutnud kaebaja oma kavatsust veeta võimalikult palju aega Eestis koos tütardega ja nende lastega (ehk kaebaja lastelastega). KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
71. Esiteks tuleb otsustada, kas kaebajatel on siinses asjas kaebeõigus. Nimelt tuleneb VMS § 1001 lõike 11, § 10010 lõike 1, § 10013 lõike 2 ja § 10018 koosmõjust, et need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule (vrd asjassepuutuvaid sätteid Riigikohtu
72. jaanuari
73. a otsuse asjas nr 5-24-28 punktidega 4 3-22-1508 5051). Riigikohus leidis
74. aprilli
75. a otsuse asjas nr 5-20-10 punktis 28, et VMS § 10018 reguleerib kaebeõigust, mitte kohtu pädevust. Juhul kui neid norme pole alust jätta põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu kohaldamata, tuleks kaebus jätta kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata või rahuldamata. Kohus leiab, et VMS § 1001 lõige 11, § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 on Euroopa Liidu õigusega vastuolus osas, milles need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Viisaeeskirja1 artikli 34 lõige 7 sätestab: „Viisaomanikul, kelle viisa on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, on õigus otsus vaidlustada, välja arvatud juhul, kui viisa tunnistati kehtetuks tema taotlusel vastavalt lõikele
76. Kaebus esitatakse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku õigusega. Liikmesriigid teavitavad taotlejaid sellest, millist menetlust vaidlustamise korral kasutatakse, nagu see on täpsustatud VI lisas.“ Osundatud säte on sisuliselt samasugune viisaeeskirja artikli 32 lõikega 3, mille kohta leidis Euroopa Kohus
77. detsembri
78. a otsuses asjas C-403/16: Soufiane El Hassani, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, kusjuures see menetlus peab teatavas menetlusstaadiumis tagama kohtus vaidlustamise võimaluse. Seega on Euroopa Liidu õiguse sisu selge (acte éclairé) ja puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Miski praeguse vaidluse asjaoludest ei anna kohtu hinnangul alust kalduda kõrvale Euroopa Kohtu viidatud otsuses toodud õiguslikust argumentatsioonist. Seega tuleb VMS § 1001 lõige 11, § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 osas, milles need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule, jätta

§ 158lõike 4 alusel vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata.

1. Kaebajatele väljastatud Schengeni viisad olid lühiajalised viisad, mitte pikaajalised viisad VMS § 60 tähenduses. VMS § 78 lõike 1 kohaselt tunnistatakse lühiajaline viisa kehtetuks viisaeeskirjas sätestatud alustel. Viisa tunnistatakse kehtetuks, kui selgub, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud (viisaeeskirja artikli 34 lõige 2, VMS § 77 lõige 2). Seega saab viisa kehtetuks tunnistada samadel alustel, millel saab keelduda viisa andmisest. Viisaeeskirja artikli 32 lõike 1 punkti b kohaselt keeldutakse viisa andmisest juhul, kui mh on põhjendatult alust kahelda taotleja avalduste usaldusväärsuses. Inimene peab vastama viisa saamise tingimustele kogu viisa kehtivusaja jooksul, s.o kui pärast viisa andmist ilmnevad asjaolud, mis seavad inimese poolt tehtud avalduste ja esitatud põhjenduste aususe ja usaldusväärsuse kahtluse alla, on riigil õigus viisa edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Viisaeeskirja artikli 34 lõikest 6 tulenevalt edastatakse otsus viisa kehtetuks tunnistamise kohta määruse VI lisas esitatud standardvormi kasutades. Viisaeeskirja VI lisas esitatud standardvormi kohaselt on viisa kehtetuks tunnistamise põhjuseks nr 10 see, et kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.
2. Vaidlustatud viisade kehtetuks tunnistamise otsustes on PPA teinud ristikese lahtri nr 10 juurde: kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu
3. juuli
4. a määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri 5 3-22-1508
5. PPA on kohtule esitanud
6. oktoobril 2022 kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise põhjendused. Põhjendustes on PPA osutanud veel ühele kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise alusele: kahtlusele, et kaebajad tegelikult ei kavatse Eesti Vabariigi territooriumilt lahkuda enne viisa kehtivusaja lõppu (
7. oktoobri
8. a põhjenduste teise lehekülje kolmas lõik kuni kolmanda lehekülje esimene lõik ja kolmanda lehekülje viimane lõik). Selline alus on olemas viisa kehtetuks tunnistamise standardvormil (lahter nr 13). Vastavat alust pole aga tähistatud kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise otsustes. Seega on PPA asunud kohtumenetluses põhjendama kaebajate viisade kehtetuks tunnistamist uue täiendava alusega, millele PPA algselt kaebajate viisasid kehtetuks tunnistades ei tuginenud. PPA ei ole väitnud ega tõendanud, et lahter nr 13 oleks otsuseid tehes jäänud märgistamata hooletusest või muul sarnasel põhjusel. Kohus leiab, et lubatavaks ei saa pidada seda, et PPA asub kohtumenetluses otsima täiendavat alust viisade kehtetuks tunnistamiseks, tõendamata ära, et vastavast põhjendusest juhinduti juba algsete otsuste tegemisel. Seega ei saa kohtu hinnangul kohtumenetluses esitatud uue alusega viisade kehtetuks tunnistamist põhjendada ning vastavad põhjendused tuleb jätta tähelepanuta.
9. PPA on
10. oktoobri
11. a põhjendustes toonud lahtri nr 10 kohaldamise põhjendused esile kolmandal leheküljel (v.a kolmanda lehekülje esimene lõik). Nendest võib aru saada, et PPA hinnangul oli vastava aluse kohaldamine põhjendatud, kuna PPA tuvastas, et E. Fedorova soovib Eestisse elama jääda. Samuti tõi PPA esile, et E. Fedorova ei kasutanud viisat tihedaks reisimiseks Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel, vaid elas Eesti Vabariigis koos oma tütre A. Khlebodarovaga.
12. Kaebajad said viisad sugulaste ja sõprade külastamise eesmärgil. Kaebajad tõid viisataotlustes välja, et soovivad Eestis külastada D. Tammist, kes on E. Fedorova tütar ja A. Khlebodarova õde. PPA ei ole tuvastanud ega väitnud, et kaebajad poleks Eestis D. Tammist külastanud. Kaebajad on selgitanud, et Eestis viibides on nad elanud Narvas E. Fedorovale kuuluvas kahes korteris, kus elavad ka E. Fedorova kaks Eesti kodanikust tütart, kellest üks on D. Tammine. E. Fedorova on selgitanud, et ta on Eestis viibides abistanud oma Eestis elavaid tütreid, kellest üks oli viisade kehtetuks tunnistamise otsuste tegemise ajal rase (D. Tammine) ja teisel oli väike laps. A. Khlebodarova kui E. Fedorova alaealine tütar on viibinud koos E. Fedorovaga ning veetnud aega koos oma õdedega. PPA pole väitnud, et need kaebajate selgitused ei vastaks tõele. Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule, et kaebajate Eestis viibimise eesmärk poleks olnud see, mida nad algselt viisasid taotledes väitsid.
13. Kaebajatel olid Schengeni viisade kehtivuse ajal ka Eesti Vabariigi väljastatud D-liiki viisad kehtivusajaga
14. septembrist 2021 kuni
15. juunini 2022 lubatud viibimisajaga 276 päeva. D-liiki viisa alusel õppis E. Fedorova Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses ja tema alaealine tütar A. Khlebodarova viibis tema juures. Asjaolu, et samaaegselt Schengeni C-liiki viisadega kehtisid kaebajatel ka D-liiki viisad, lõi olukorra, kus
16. septembrist 2021 kuni
17. juunini 2022 võis kaebajate Eestis viibimisel olla mitu eesmärki, st eesmärk ei pidanud olema ainult D. Tammist külastada. Seega ei saa olla kaebajatele etteheidetav, et nimetatud ajavahemikul olid nad hõivatud ka muude tegevustega, mis olid kooskõlas D-liiki viisade eesmärgiga, kuid ei haakunud C-liiki viisade eesmärgiga. C-liiki viisade kehtivusajaks ka D-liiki viisade taotlemine ei saa samuti olla kaebajatele etteheidetav. Vastupidi: see on korrektne toimimisviis, kui kaebajad soovisid Eestis viibida lisaks muul eesmärgil, mis ei vastanud C-liiki viisade eesmärgile.
18. Asjaolu, et kaebajad on viisade kehtivuse aja jooksul jõudnud erinevatel põhjustel äratundmisele, et sooviksid Eestisse elama asuda, ei ole lubamatu ega ebaseaduslik. Ei ole 6 3-22-1508 midagi tavatut selles, et viisat omav inimene võib otsustada taotleda samas riigis elamisluba. Tegu on igati kohase ja õiguspärase protsessiga inimeste puhul, kellel on soov riiki elama asuda, sest viisa vastava eesmärgi saavutamiseks kohane meede ei ole. Ka PPA ise on vastuses kaebusele märkinud, et kui välismaalane soovib Eestis elada, tuleb tal taotleda elamisluba või Eesti kodakondsus. Asjaolu, kas E. Fedoroval esineb tegelikult alus elamisloa saamiseks ja kas ta võib elamisluba taotleda fiktiivsel alusel, ei puutu enam viisade kehtetuks tunnistamisse, vaid vastavad otsustused tuleb teha elamisloa taotluse menetluses. PPA ei ole väitnud, et kaebajad oleksid enne viisade kehtetuks tunnistamist rikkunud Eesti riigis viibimise reegleid (nt ületanud lubatud viibimisaega), mis annaks alust järelduseks, et tegelikult on kaebajad juba riiki püsivalt elama asunud ega tegutse enam kooskõlas viisade saamise eesmärgiga. Maksimaalses mahus viisade lubatud viibimisaja ärakasutamine ei saa olla etteheidetav. Praegusel juhul võimaldas D-liiki viisa kaebajatel
19. septembrist 2021 kuni
20. juunini 2022 Eestis viibida küllaltki pikka aega (276 päeva). Seega asjaolu, et kaebajad viibisid Eestis maksimaalses lubatud mahus ning E. Fedorova taotles Eestis viibimise ajal ka elamisluba ja ootas vastava taotluse tulemust, ei ole õigusvastane. Miski ei viita sellele, et kaebajate viibimine Eestis
21. juulist 2021 kuni
22. juulini 2022 poleks olnud kooskõlas C-liiki ja D-liiki viisade eesmärkidega.
23. Eeltoodust tulenevalt ei olnud põhjendatud PPA
24. juuli
25. a otsused tunnistada kehtetuks kaebajate Schengeni viisad põhjendusega, et kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed. PPA on kaebajate viisad kehtetuks tunnistanud meelevaldselt. Viisade kehtetuks tunnistamise otsused on seetõttu õigusvastased ja tuleb tühistada.
26. Kuna lahkumisettekirjutuste tegemine ja E. Fedorova suhtes sissesõidukeelu kohaldamine olid otseselt tingitud kaebajate viisade kehtetuks tunnistamisest, tuleb viisade kehtetuks tunnistamise otsuste tühistamise tõttu tühistada ka need.
27. Kokkuvõtlikult tuleb kaebus tervikuna rahuldada. 23.

§ 108

lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamise tõttu on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal. Kaebajad on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 1080 eurot (riigilõiv 80 eurot ja õigusabikulud 1000 eurot). Kaebajatele osutati õigusteenust tunnitasuga 100 eurot. Kaebajatele osutatud õigusteenuse tunnitasu on olnud kohtupraktikat arvestades aktsepteeritav. Kohtule on esitatud õigusabikulude kandmise tõendamiseks kassa sissetuleku orderid. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 109lõige 6).

Kaebajate õigusabikulud koosnevad järgnevast: -

1. juuli
2. a kaebuse ettevalmistamine ja koostamine, sh PPA
3. juuli
4. a otsusega tutvumine ja seitsme lisa kogumine – 2,5 tundi; -
5. juuli
6. a seisukoha ettevalmistamine ja koostamine, sh PPA
7. juuli
8. a vastusega tutvumine  1,5 tundi; -
9. juuli
10. a kaebuse ettevalmistamine ja koostamine  2 tundi; -
11. juuli
12. a kaebuse ettevalmistamine ja koostamine  1 tund (menetluskulude nimekirjas ekslikult märgitud 2 tundi, kuid taotletavast summast ja kassa sissetuleku orderist nähtub, et toimingu eest tuleb maksta 100 eurot, mis vastab 1 tunnile); 7 3-22-1508 -
13. novembri
14. a arvamuse ettevalmistamine ja koostamine  1,5 tundi;
15. aprilli
16. a lõpliku seisukoha koostamine  1,5 tundi. Kohtu hinnangul on kaebajate esindaja kulutatud aeg kohati ülepaisutatud, arvestades, et esitatud on suhteliselt lühikesed menetlusdokumendid, mis ei sisalda keerukat õiguslikku analüüsi, vaid koosnevad paiguti lihtsalt õigusnormide ümberkirjutustest. Kohus leiab, et kaebajate esindaja põhjendatud ajakuluks saab kokkuvõtlikult pidada 7,5 tundi, millele vastab õigusabikuludena 750 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 830 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 8