Obsah (4)

§ 132§ 2§ 3§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-1806 Haldusasi F.D kaebus Keskkonnaameti 28.0

§ 132

lg 3 p 1 alusel tehtav ettekirjutus on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (KorS § 7).

§ 132

lg 3 p 1 kohaselt korrakaitseorgan otsustab ehitise lammutamise eelkõige, kui ehitis ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. 5.

1. Tallinna Ringkonnakohus on 20.06.2018 kohtuotsuse nr 3-16-2100/58 punktis 18 asunud seisukohale, et enne lammutamisettekirjutuse tegemist tuleb üldjuhul välja selgitada, kas ehitist on võimalik seadustada. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on seadustamise üks eesmärke halduse efektiivsus, eesmärgipärasus ja otstarbekus. Kuna lammutamise ettekirjutus on ehitanud isiku suhtes äärmiselt koormav meede, tuleb selle tegemisele eelnevalt hoolikalt kaaluda, kas ei esine vähem koormavaid meetmeid, mida oleks võimalik kasutada sama eesmärgi saavutamiseks. Lammutamisettekirjutuse tegemise proportsionaalsuse huvides tuleb kaaluda, millised vastuolud loa tingimuste või muude avalikõiguslike normidega on nii olulised, et lammutamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. 5.
2. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et õiguspärane ei ole ilma üldplaneeringu kohase ehituskeeluvööndi vähendamise otsuseta võtta seisukohta ehituskeeluvööndi vähendamise osas nii nagu seda ettekirjutuses on tehtud. 5.
3. Vastustaja ei arvesta Saare III maaüksuse läheduses oleva Pühajärve ehituskeeluvööndisse rajatud Pühajärve äärse puhkekohaga, mille osas ei ole samuti vähendatud ehituskeeluvööndit. 5.
4. Otepää vallas ei ole Pühajärve ääres piisavalt võimalusi telkida ja looduses puhata, mistõttu Saare III puhkekoht on vajalik turismi arendamiseks ja Otepää looduspargis matkajatele ja külastajatele vajaliku teenuse osutamiseks. Tegemist on ehitistega, mis aitavad tutvustada Otepää loodust ja on hädavajalikud külastajatele. 5.
5. Otepää looduspargi kaitse eeskirja § 1 kohaselt on Otepää looduspargi kaitse eesmärgiks kaitsta, säilitada, taastada, uurida ja tutvustada Otepää kõrgustikule iseloomulikke loodus- ja 4 pärandmaastikke ja looduse mitmekesisust, aidata kaasa säästva puhkemajanduse ja elukeskkonna arengule ning tasakaalustatud keskkonnakasutusele. Looduse tutvustamine saabki toimuda läbi loodusesse rajatud puhkekohtade nagu seda on Saare III maaüksusele rajatud puhkekoht. Samuti on taoline puhkekoht kooskõlas säästva puhkemajanduse arenguga. Seega on Saare III maaüksuse puhkekoht rajatud avalikes looduskaitselistes huvides, mitte ei kahjusta oluliselt looduskaitselist avalikku huvi. 5.
6. Vastustaja vaideotsuses märgib põhjendamatult, et temal puudus alternatiivne võimalus jätta vaidlustatav ettekirjutus välja andmata või teha muu sisuga ettekirjutus. Kaalutlusõigusest tulenevalt oli vastustajal õigus valida, kas peatada menetlus või teha ettekirjutus ehitustegevuse seadustamiseks. 5.21.

§ 2

lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Rajatise mõistet selgitab

§ 2lg 3: mis tahes ehitis, mis ei ole hoone, on rajatis.

5.22. Kuppeltelki ja välikäimlat ei ole õiguspärane käsitleda ehitisena. Kuppeltelgi nimetamisel ehitiseks tuleks ka matkamisel järve äärde püstitatud telki samamoodi nimetada ehitisteks ja kohaldada nende püstitamisel LKS ja

sätestatud nõudeid. 5.

1. Põhjendamata ja ebaõige on vastustaja seisukoht, et ehitiste püstitamisel ning ehitise ümber teostatud pinnastöödel (tasandatud) on hävitatud ehitiste alla jäänud looduslik pinnas/kooslus. Kaebaja poolt on teostatud ainult ala puhastamine võsast. Telk on paigaldatud puidust terrassile. Terrass ongi rajatud maapinna kaitseks ning looduslikku pinnast seal hävitatud ei ole. Kui LKS § 38 lg 6 alusel võib ehituskeeluvööndisse kaldale rajada lautrit ja paadisilda, mille mõju looduslikule keskkonnale on samaväärne, kui antud juhul kaldale rajatud terrassiga. Seega võib kaldale rajatud puidust terrassi lugeda LKS § 38 lg 6 alusel lubatud ehitiseks. 5.
2. Rajatud terrass on ajutine ning selle mõju looduskeskkonnale minimaalne. Pigem omab terrass positiivset mõju looduskeskkonnale ja Otepää looduspargi kaitse eesmärkide saavutamisele. 5.
3. Lahendi nr 3-15-443 punktis 13 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. 5.
4. HMS § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et haldusorgan ei piiraks isikute õigusi niisama, vaid ainult siis, kui see on hädavajalik. 5.
5. HMS § 4 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õigusriigi ja hea halduse põhimõtte kohaselt ei tähenda kaalutlusõigus mingil juhul asutuse kontrollimatut suva. Seetõttu peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik ning tuginema 5 tõstele ja kontrollitavatele asjaoludele. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. 5.
6. Kaebaja leiab, et kuppeltelk ei ole ehitis, vaid teisaldatav toode, mida on võimalik liigutada inimjõul. Telk on ette nähtud ajutiseks viibimiseks ega ole sobilik aastaringseks elamiseks, kuna puuduvad vajalikud kommunikatsioonid – elekter, veevarustus ja kanalisatsioon. Kui telki käsitletakse hoonena (nagu seda on teinud vastustaja), tähendaks see, et kõik looduses või veekogude kallastel telkida soovijad peaksid enne telgi püstitamist taotlema ehituskeeluvööndi vähendamist ning kandma telgi ehitisregistrisse. Riigikohus mitmes kaasuses analüüsinud ehitise mõiste elemente, nii näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohakindlalt ühendatuse kohta sedastanud, et ehitisena tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades (Riigikohtu Kriminaalkolleegium 19.06.2006, 3-1-1-44-06). Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoha kohaselt ei piisa ehitise määratlemisel üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Oluline on asja ehitisena määratlemisel arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest (Riigikohtu Halduskolleegium 21.02.2011, 3-31-80-10). 5.
7. Õiguskantsler on 06.05.2024 kirjaga nr 6-1/240419/2402631 (Ettepanek viia looduskaitseseaduse ehituskeeluvööndi sätted kooskõlla põhiseadusega.pdf) kontrollinud, kas LKS § 38 lõige 4 ja § 40 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Õiguskantsler leiab, et LKS § 38 lõikes 4 on loetletud ehitised, millele ranna või kalda ehituskeeluvöönd ei laiene. Erandite tegemine on lubatud, kui sellega ei eirata ranna ja kalda kaitse eesmärke. Sellised erandid on põhiseaduspärased ja maaomanike õigusi arvestades ka nõutavad. Siiski ei ole seadusega lubatud erandid piisavad. LKS § 38 lõige 4 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei näe ette piisavaid erandeid juhtudeks, mil piirang pole ranna ja kalda kaitseks vajalik. Eelpoolviidatud seisukohas teeb Õiguskantsler Riigikogu Kantseleile ettepaneku viia looduskaitseseaduse ehituskeeluvööndit käsitlevad sätted kooskõlla põhiseadusega. Arvestades, et riiklikul tasandil on käimas arutelud looduskaitseseaduse ehituskeeluvööndit käsitlevate piirangute leevendamise üle, ei ole proportsionaalne ega sisuliselt põhjendatud nõuda kaebajalt telgi eemaldamist. 5.
8. Pühajärve ääres on RMK rajanud mitmeid puhkekohti ehituskeeluvööndisse, ilma et ehituskeeluvööndit oleks seal vähendatud. Samal viisil tegutses ka kaebaja, soovides rajada puhkekoha looduses viibivate inimeste jaoks. Omanike suhtes tuleb rakendada võrdse kohtlemise põhimõtet. Telgi püstitamisega ei ole kahjustatud ranna ja kalda kaitse eesmärke. Maa- ja Ruumiameti geoportaali väljatrükil (dtl 137) on selgelt näha, et telk asub lagedal alal ning jõgi on selles kohas ligikaudu 5–6 meetrit lai. Alal ei esine kaitsealuste liikide kasvukohti ega elupaiku. Samuti ei kaasne telgi kasutamisega kalda erosiooni ohtu. Arvestades tegelikku looduslikku olukorda, ei ole kuidagi proportsionaalne nõuda telgi likvideerimist. Kaebaja on esitanud ettepanekud puhkekoha rajamiseks ka koostamisel olevasse Otepää valla üldplaneeringusse. Kirjalikku vastust ei ole tänaseni laekunud. Sellest võib järeldada, et Otepää Vallavalitsusel ei ole ettepaneku suhtes vastuväiteid. 6 5.
9. Kaebaja palub välja mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks menetluskulud summas 770 eurot ning kohtukuluna kantud riigilõiv vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 132-134). VASTUSTAJA SEISUKOHT
10. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 6.
11. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et põhjendamatud on kaebuses esitatud kaebaja seisukohad, et kuivõrd 12.04.2023 väärteomenetluse käigus toimunud vaatlusel (lisa 1, dtl 4853) kaebaja ei osalenud, 11.07.2023 oli puhkekohale rajatud lisaks postvundamendil platvormil kuppeltelgile ka terrass ja välikäimla ning selle ajani kaebaja ei teadnud ja temale kaebaja poolt ei selgitatud piiranguvööndisse ja ehituskeeluvööndisse ehitamise keelust, siis on vastustaja jätnud täitmata selgitamiskohustuse. 12.04.2023 toimunud sündmuskoha vaatlus toimus LKS §-s 70 4 sätestatud riikliku järelevalve raames. Haldusmenetlus nr 3145 alustati kaebaja suhtes 22.08.2023 (lisa 2, dtl 57-58). Seega ei saanud vastustaja enne haldusmenetluse alustamist täita haldusmenetluses kehtivat haldusorgani selgitamiskohustust. Ka on vastustaja seisukohal, et kaebaja väited selle kohta, et tema ei teadnud ehitamise keelust Otepää looduspargi piiranguvööndis ja Väikese Emajõe ehituskeeluvööndis, ei ole asjakohased. Vastustajale ei saa ette heita kaebaja enda vastutustundetut käitumist võõrale kinnisasjale (omanik M.M) õigusvastasel ehitamisel. 6.
12. Vastustaja ei nõustu jätkuvalt kaebaja seisukohaga, et tema tegevus ehitiste rajamisel ei ohustanud vähimalgi määral Otepää looduspargi ega Väikese Emajõe kalda kaitse-eesmärke ega neid negatiivselt mõjutanud. LKS § 31 lg 2 p 8 ja § 38 lg 3 sisaldavad imperatiivset keeldu kaitseala piiranguvööndis ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndis uute ehitiste püstitamiseks. Otepää looduspargi kaitseeeskirja § 17 lg 1 kohaselt on lubatud ehitiste püstitamine, millega ei kaasne ehitusteatise või ehitusloa esitamise kohustust, vaid õuealal ja olemasoleval hoonestusalal. Kaebaja poolt ehitiste püstitamine ei toimunud õuealal ega olemasoleval hoonestusalal. Keskkonnaameti kui kaitseala valitseja nõusolek kaebaja poolt ehitiste püstitamiseks kaitse-eeskirja § 17 lg 2 p 1 alusel puudub. Pealegi on vaidlustatava ettekirjutuse alajaotistes „Ettekirjutuse tegemise vajadus“ ja „Ärakuulamine“ esitatud põhjendused, kuidas kaebaja poolt õigusvastaselt ehitiste rajamine on vastuolus Otepää looduspargi ja Väikese Emajõe kalda kaitse-eesmärkidega. 6.
13. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses esitatud seisukoht, et analoogilise puhkekoha on rajanud ka RMK ja kaebuses esitatud viide katastriüksusel varasemalt olnud kämpingutele ja neid teenindavatele rajatistele ei ole asjakohased. 6.
14. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt rajatud postvundamendil platvormile püstitatud kuppeltelk, välikäimla ja terrass on ehitised

tähenduses sh kuppeltelk ja välikäimla on käsitletavad hoonetena ja terrass rajatisena.

§ 3

lõike 1 kohaselt on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest.

§ 3lõike 2 järgi jagunevad ehitised hooneteks või rajatisteks.

Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Isegi kui tekiks küsimus, kas kuppeltelgi näol selle tavamõistes on tegemist ehitisega (hoonega), siis vastustaja poolt 28.06.2024 menetlusdokumendile lisatud 18.04.2023 7 sündmuskoha vaatluse protokolli, 11.10.2023 paikvaatluse protokolli ja 24.10.2023 sündmuskoha vaatluse protokolli fotodelt on selgesti tuvastatav, et kuppeltelk ei ole mõeldud ühekordseks telkimiseks vaid on püstitatud postvundamendil asuvale platvormile statsionaarseks kasutamiseks, kuppeltelgil on ees uks ja kuppeltelgil korstna olemasolu viitab sellele, et kuppeltelk on seest köetav. Seega on vastustaja seisukohal, et kõnealune kuppeltelk on hoone, mis toetub postvundamendile ja selle peal asuvale platvormile. 6.

1. Seonduvalt ehitiste seadustamise võimalusega on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei esitanud haldusmenetluses ühtki tõendit, et kinnistu omaniku M.M-i poolt või nimel oleks Otepää Vallavalitsusele esitatud mingitki taotlust kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamiseks läbi üldplaneeringu menetluse ja vastustaja ei saanud ettekirjutuse tegemisel ehituskeeluvööndi vähendamise asjaolusid ja võimalusi seetõttu ka kaaluda. 6.
2. Kui asjaoludest tulenevalt on selge, et kaebaja on välikäimla ehituskeeluvööndist ja piiranguvööndist likvideerinud, on ettekirjutus välikäimla osas kehtivuse kaotanud (ettekirjutus on selles osas täidetud). 6.
3. Vastustaja märgib, et võimalus kuppeltelki inimjõul teisaldada, selle kasutamise ajutisus ja ka osade kommunikatsioonide puudumine ei tähenda, et tegemist poleks ehitisega. Kaebaja viitab oma seisukohas iseenesest õigesti, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb asja ehitisena määratlemisel arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest, kuid jätab tähelepanuta, et konkreetne kuppeltelk vastabki viidatud ehitise määratlusele.

§ 3

lõikes 1 loetletud ehitise tunnused on omaduste kategooria, mida kaaludes tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kas mingit kehalist eset saab muud tüüpi asjadest eristada kui ehitist. Seadus ei sätesta ehitise tunnuste konkreetseid väärtusi (nt täpselt millise kasutusotstarbega peab asi olema, olemaks ehitis).

§ 3

lg 1 mõttes saab seega ehitiseks pidada asja, mida sättes toodud tunnuste alusel saab mõistlikult ehitiseks pidada ehk mida kahtluse või vaidluse korral saab pidada pigem ehitiseks kui mitteehitiseks. Vastustaja on kuppeltelgi likvideerimiseks tehtud ettekirjutuses arvestanud konkreetset ehitist iseloomustavaid tunnuseid, st selle kasutamise otstarvet, eesmärki ja kasutamise viisi, ning kaalumise tulemusel leidnud, et kuppeltelki saab pidada ehitiseks. Kaebaja tegevus telgi vundamendile paigaldamisel ja selgitused, et tegemist on konkreetse puhkekoha rajamisega, viitavad selgelt, et kuppeltelk on mõeldud asuma selles konkreetses kohas pikemat aega. Ilmselgelt ei ole kaebaja poolt vundamendile püstitatud telk samaväärne kaasaskantava, telgivaiadega maasse kinnitatava matkatelgiga. Kaebaja väide, et vaidlusaluse kuppeltelgi ehitiseks lugemisel peaksid kõik looduses ja veekogude kallastel telkida soovijad arvestama ehituskeeluvööndi vähendamisega ning telgi ehitisregistrisse kandmisega, on täiesti põhjendamatu.

mõttes käsitatakse ehitisena ka ajutist (

§ 3

lg 4) ja sh ka korduvalt või hooajaliselt paigaldatavat ehitist (

§ 42

lg 3 p 4), mistõttu ei lakka kuppeltelk olemast ehitis ka selle hooajalise kasutuse tõttu. Kaebaja viidatud osade kommunikatsioonide puudumine või see, et kuppeltelgis viibitakse üksnes ajutiselt, ei muuda kuppeltelki mitteehitiseks.

mõistes ei oma need asjaolud asja ehitiseks lugemisel isegi tähtsust, rääkimata sellest, et need võiksid kuppeltelgi ehitiseks lugemist välistada. Seega kaebaja täiendavas seisukohas toodud väited ei kinnita, et konkreetset kuppeltelki ei saa mõistlikult ehitiseks pidada. Kõnealune kuppeltelk ei ole selle omadusi silmas pidades üksnes teisaldatav toode. 8 6.

1. Kaebaja viidatud asjaolu, et Õiguskantsler on kontrollinud, kas LKS § 38 lõige 4 ja § 40 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, ei anna vastustajale alust kehtivast seadusest kõrvale kalduda. Viited õiguskantsleri ettepanekutele ei tähenda, et vaidlusalune ettekirjutus või kuppeltelgi likvideerimise nõudmine poleks proportsionaalne. Siinkohal viitab vastustaja juba vaidlusaluses ettekirjutuses selgitatule, et kaebaja kinnistul on olemas alternatiiv väljapoole kalda ehituskeeluvööndit ehitamiseks. Seetõttu ei ole seadusest tulenev ehituskeeluvööndi piirang kaebaja kinnistul väga intensiivne ja kaebaja ei ole omalt poolt ka kordagi selgitanud, miks just ehituskeeluvöönd on ainuvõimalik koht, kuhu saab puhkekoha rajada. 6.
2. Vastustaja hinnangul ei oma asjaolu, et kaebaja on esitanud Otepää valla üldplaneeringusse ettepaneku puhkekoha rajamiseks, vaidlusaluse ettekirjutuse proportsionaalsuse hindamisel erilist kaalu. Haldusmenetluse peatamise otsust ei saa teha kergekäeliselt ja see oleks kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega võimalik vaid juhul kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Pelgalt ettepaneku tegemise fakt koostamisel olevasse üldplaneeringusse ei tähenda, et ettekirjutus oleks ebaõige. Üldplaneeringu koostamist reguleerib planeerimisseadus ja kaebajal ei saa selle alusel tekkida õiguspärast ootust, et juhul kui tema kirjalik ettepanek ei saa planeerimismenetluses kindlaks tähtajaks kirjalikku vastust, tähendaks see, et otsustajal vastuväited puuduvad ja ettepanekuga tuleks kehtestatavas üldplaneeringus kindlasti arvestada. Täiendavalt märgime, et ka haldusorganina kohtumenetlusse kaasatud Otepää vald on oma arvamuses selgitanud, et kaebaja ettepanekud koostamisel olevasse üldplaneeringusse pole aluseks menetluse peatamiseks. Lisaks on seisukohas nõustutud, et üldplaneeringus ehituskeeluvööndi vähendamine ei tundu tõenäoline, sest pole esitatud veenvaid ja põhjendatud seisukohti ehituskeeluvööndisse ehitamiseks. 6.
3. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kaebaja täiendavas seisukohas toodud uued asjaolud ei kinnita, et vaidlustatud ettekirjutus oleks ebaproportsionaalne. Ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistamise kaebus tuleks eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata. KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
4. Kaasatud haldusorgan leiab, et vaidlustatud ettekirjutus ja vaideotsus on õiguspärased. 7.
5. Kaasatatud haldusorgan toob välja, et pädevaks asutuseks ehitusteatiste ja ehitusloa andmisel ehitusseaduse tähenduses on Otepää Vald. Kaasatud haldusorgan teatab, et F.D (ega ka keegi teine isik, nt maaomanik) ei ole valla poole pöördunud (sh ehitisregistri kaudu) Saare III katastriüksusele ehitisteatise või ehitusloa saamiseks. Otepää uus üldplaneering on menetlemisel (https://www.otepaa.ee/koostamisel-olevuldplaneering), mistõttu F.D ettepanekud sellesse ei ole käsitletavad tõendina või asjas tähtsust omava asjaoluna, samuti pole aluseks menetluse peatamiseks. 7.
6. Kaasatud haldusorgan leiab, et Keskkonnaameti ettekirjutus ja vaideotsus on normitehniliselt (ehitamise seaduslikkus) õiguspärased: ehitised on ehitatud ebaseaduslikult ehituskeeluvööndisse ja Otepää looduspargi eeskirja nõudeid eirates. Siiski, ei saa siinkohal vald jätta märkimata, et olenemata eeltoodud analüüsist ja vaadeldes kohapeal paigaldatud kuppeltelki ja selle asukohta, tekib küsimus antud menetluse otstarbekusest. Telgi kasutamise eesmärgiks pole püsiva elukoha loomine, vaid ajutine 9 looduses viibimine puhkeotstarbel linnakärast kaugemal. Telk on püstitatud jõe kaldale, sõna otseses mõttes võsa sisse, kus on kaheldav looduskoosluste häire. Kaitse-eeskirja § 15 lg 1 p 4 kohaselt on lubatud telkimine nii piiranguvööndis kui sihtkaitsevööndis. Näiteks on piiranguvööndis lubatud kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ette valmistamata kohas, mille koormus looduskooslustele on suurem kui maksimaalselt nelja inimese ööbimine kuppeltelgis. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1 kohaselt on Otepää looduspargi esmane kaitse-eesmärk kaitsta, säilitada, taastada, uurida ja tutvustada Otepää kõrgustikule iseloomulikke loodus- ja pärandmaastikke ja looduse mitmekesisust, aidata kaasa säästva puhkemajanduse ja elukeskkonna arengule ning tasakaalustatud keskkonnakasutusele. Tegemist on Otepää looduspargi puhul maastiku kaitsealaga. Kaitse-eeskirja § 14 lg 4 kohaselt on Otepää piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks „hästi säilinud pärandkultuurmaastiku elementide – alale iseloomuliku maakasutuse, piirkonnale omase asustusstruktuuri, arhitektuuripärandi ja maastikuilme – säilitamine, looduse mitmekesisuse, kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse ning kaitsealuste üksikobjektide kaitse“. Kaheldav on Otepää kõrgustikule omaste loodus-ja pärandmaastiku elementide säilitamise eesmärgi tagamine olukorras, kus Keskkonnaameti sõnutsi varasemalt oli tegemist põllumaaga/lageda alaga, täna on osas, kus omanik pole alaga piirnevat matkateed niitnud, tegemist läbimatu võsaga ja osaliselt märjema alaga. Ettekirjutuse järgselt nn läbimatu võsa taastamine, puhkamise meeliskohas Otepääl, on siinkohal küsitav. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
7. Kolmas isik omapoolset seisukohta kohtu poolt määratud ajaks kaebusele ei esitanud. (Kolmas isik üksnes toetas kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust). KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). Kohus leiab, et vaidlustatud Keskkonnaameti 28.02.2024 ettekirjutus nr 3145 vastab eeltoodud nõuetele. Kohus selgitab, et tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS9 § 158 lg 2 lausest 2 hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud ettekirjutuses (dtl 10-17) ja selle suhtes tehtud vaideotsuses (dtl 18-22), kui ka nende vastustajate vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse 10 rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida lühidalt üksnes alljärgnevat.
9. Pooled ei vaidle ettekirjutuse aluseks olevate faktiliste asjaolude üle sh selle üle, et ettekirjutuse tegemise ajal oli Saare III katastriüksusel (katastritunnusega 63601:002:0857) Otepää looduspargi Otepää piiranguvööndis ja Väikese Emajõe ehituskeeluvööndis postvundamendi platvormile püstitatud kuppeltelk, terrass ning välikäimla (vt ka dtl 48-56 ja 65-78).
10. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et käesolevaks ajaks on välikäimla ehituskeeluvööndist ja piiranguvööndist likvideerinud, seega on ettekirjutus välikäimla osas kehtivuse kaotanud (ettekirjutus on selles osas täidetud).
11. Ehitusseadustiku (

) 3 lg 1 sätestab, et ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Kaebaja leiab, et kuppeltelki ja välikäimlat ei saa käsitleda hoonetena nagu seda on teinud vastustaja. Kohus märgib, et jääb oma varasema seisukoha juurde, et välikäimlat saab käsitleda kui hoonet, kuivõrd see vastab hoone definitsioonile. Terrassi näol on tegemist rajatisega sh juhul kui terrassi kõrgus on 1 m või rohkem on tegemist ehitusteatise kohustusliku rajatisega (vt ehitusseadustiku lisa 1). Kuppeltelgi, mis on rajatud terrassile, käsitlemise osas võib vaielda, kas tegemist on hoone või rajatisega, kuid see ei mõjuta käesoleval juhul lõppastmes vaidlusaluse ettekirjutuse õiguspärasust. Ettekirjutuse õiguslikud alused tulenevad antud juhul looduskaitseseadusest (LKS) koosmõjus Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga (Vabariigi valitsuse 01.12.2016 määrus nr 135). 12.04.2023 toimunud sündmuskoha vaatlus toimus LKS §-s 70 4 sätestatud riikliku järelevalve raames. Haldusmenetlus nr 3145 alustati kaebaja suhtes 22.08.2023 (dtl 57-58). Seega ei saanud ega pidanud vastustaja enne haldusmenetluse alustamist täitma haldusmenetluses kehtivat haldusorgani selgitamiskohustust. Arvestades, et kinnisasja omanikuks ei ole kaebaja, ei pidanud vastustaja üldse esmasel sündmuskoha vaatlusel teadma, et tegemist on kaebaja poolt rajatud ehitistega. Asjaolu, et menetlusse ei kaasatud kinnistu omanikku, ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevad ei too kaebaja vastavad väited kaasa ettekirjutuse õigusvastasust ega tühistamist. Kohus ei nõustu jätkuvalt kaebajaga ka selles, et vastustaja on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja on analüüsides faktilisi asjaolusid ning õiguslikku regulatsiooni jõudnud põhjendatud järeldusele, et ülekaalukas avalik huvi kaalub üles ettekirjutuse adressaadi erahuvi õigusvastaselt rajatud ja püstitatud ehitiste säilitamiseks. Samuti ei tuvastanud Keskkonnaamet, et ehitiste likvideerimise ettekirjutuse kõrval eksisteeriksid asjas muud ettekirjutuse adressaati vähem koormavad abinõud sh võimalus ehitiste seadustamiseks läbi ehituskeeluvööndi vähendamise. Kaebaja väited ehituskeeluvööndi võimalikust vähendamisest läbi üldplaneeringu menetluse on antud juhul põhjendamatud. Kaasatud haldusorgan kohtule selgitanud, et Otepää uus üldplaneering on menetlemisel, mistõttu F.D ettepanekud sellesse ei ole käsitletavad tõendina või asjas tähtsust omava asjaoluna, samuti pole aluseks menetluse peatamiseks. 11 Keskkonnaamet on asjakohaselt viidanud, et üldplaneeringus ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole tõenäoline, sest pole esitatud veenvaid ja põhjendatud seisukohti ehituskeeluvööndisse ehitamiseks. Õige on vastusaja seisukoht ka selles, et kaebaja viidatud asjaolu, et Õiguskantsler on kontrollinud, kas LKS § 38 lõige 4 ja § 40 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, ei anna vastustajale alust kehtivast seadusest kõrvale kalduda. Viited õiguskantsleri ettepanekutele ei tähenda, et vaidlusalune ettekirjutus või kuppeltelgi likvideerimise nõudmine poleks proportsionaalne. Lisaks on vastustaja asjakohaselt välja toonud, et antud kinnistul on alternatiivne koht puhkekoha rajamiseks olemas. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et LKS § 31 lg 2 p 8 ja § 38 lg 3 sisaldavad imperatiivset keeldu kaitseala piiranguvööndis ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndis uute ehitiste püstitamiseks. Vaidlustatava ettekirjutuse alajaotistes „Ettekirjutuse tegemise vajadus“ ja „Ärakuulamine“ on esitatud põhjendused, kuidas kaebaja poolt õigusvastaselt ehitiste rajamine on vastuolus Otepää looduspargi ja Väikese Emajõe kalda kaitseeesmärkidega. Kohtu hinnangul on need piisavalt selged ja arusaadavad ning kohus nõustub nendega neid kordamata. Kohus märgib, et kaasatud haldusorgan on küll väljendanud kahtlust, et tema arvates ei ole ettekirjutus antud juhul otstarbekas. Kohus märgib, et ta ei saa sekkuda tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast haldusorgani diskretsiooni otstarbekuse küsimusse. Kohus saab ainult kontrollida, kas otsuse langetamisel on haldusorgan järginud kõiki asja kohta käivaid õigusnorme ja teostanud kaalutlust õigesti. Samuti ei saa spetsialiseeritud haldusorgani poolt tema pädevuse raames langetatud otsuse otstarbekuse üle otsustada teine haldusorgan, kelle pädevusse ei kuulu spetsialiseeritud haldusorgani tegevuse eesmärkide saavutamise tagamine. 13. Arvestades eeltoodut ja seda, et vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks puudavad seaduses sätestatud alused ning ettekirjutus on õiguspärane, siis puuduvad alused ka selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamiseks. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. 14. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kolmas isik oli kaebaja poolel. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 12