Obsah (12)

§ 407§ 416§ 113§ 396§ 76§ 100§ 101§ 108§ 401§ 402§ 4034§ 369

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-129205 Tsiviilasi Aktsiaseltsi PlusPlus Capital ha

) § 94 mõttes. Kuna lepingul puudusid kõrvalkulud või tasud, siis puudub lepingul ka krediidikulukuse määr või kui kohus hindab, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on krediidikulukuse määraks 0%. Kostja kohustus kasutatud ostulimiidi tagastama ühes kalendrikuus sooritatud ostude eest järgneva kuu alguses, kostjale esitatud arve alusel 7 kalendripäeva jooksul. Arve edastatakse kliendile e-posti teel, e-arvena kliendi internetipanka ja tehakse kliendile kättesaadavaks iseteeninduskeskkonnas www.partnerkaart.ee. Kostja asus esialgse võlausaldaja poolt võimaldatud ostulimiiti kasutama, kasutades perioodil 01.02.2024 – 29.02.2024 ostulimiiti summas 439,44 eurot. Esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud leping oli oma olemuselt tähtajatu, sest ei sisaldanud lepingu kehtivuse aega. Sõlmitud lepingul puuduvad ka arvelduskrediidilepingu tunnused

§ 407

sätestatult, sest kostjaga puudus arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja kostjale võimaldati arve eest tasumise tähtaega üksnes 7 päeva alates arve esitamisest. Kuna lepinguga ei olnud määratud sooritatud ostude eest tasumist osamaksetena, vaid esitatud arve alusel 7 päeva jooksul, siis ei saanud lepingule rakenduda ka

§ 416

kitsendust lepingu ülesütlemise piirangute kohta, sest lepingus ei ole määratud üksteisele järgnevaid tagasimakseid. 2 Kostja rikkus lepingu tingimuste punkti 4.1.2 ning ei tasunud Partner Kuukaardiga sooritatud ostude eest kostjale väljastatud arve nr 768696 alusel tähtajaga 10.03.2024. Tingimuste p 7.1 järgi oli esialgsel võlausaldajal õigus leping üles öelda igal ajal ja nõuda kostjalt lepingu täitmist teatades tingimuste p 7.1.2 alusel lepingu korralisest ülesütlemisest kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 päeva enne lepingu lõpetamist. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas esialgne võlausaldaja 25.05.2024 lepingu lõpetamisest ja võlgnevuse loovutamisest AS-ile PlusPlus Capital. Lepingu ülesütlemise teade on kostjale saadetud e-posti aadressile xxx. Esialgne võlausaldaja loovutas 25.05.2024 oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Vastavalt lepingu tingimuste p-le 5.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm tasulist meeldetuletuskirja hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx, esimese neist maksumusega 15 eurot ja teised kaks maksumusega 5 eurot. Seega on hageja kandnud võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid ja juhindudes

§ 113

² lg 2 p-st 2 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 25 eurot. Lepingu põhitingimuste p 4.5 kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest viivisemäär 0,065% päevas. Hageja nõuab arvel toodud summalt viivist alates arve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla summas 439,44 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 72,30 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 439,44 eurot alates 19.11.2024 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas. Kostja on oma 20.11.2024 vastuväite lisaga kinnitanud, et kostja avalikustas enda IDkaardi andmed kolmandale isikule, kui Politsei- ja Piirivalveameti teatises on kirjeldatud, et kolmas isik Imre Krain on loonud kostjale ettekujutuse, et täidab võetud rahalised kohustused. Seega oli kostja teadlik tema nimele võetud kohustustest, milliseid pidi kolmas isik täitma. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et laenulepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada kostjal. Käesolevas asjas ei ole kostja suutnud tõendada, et ID-kaart koos PIN-koodidega oleks kolmanda isiku kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. Lisaks on vähetõenäoline, et keegi kolmas isik sai kasutada nii kostja digiallkirjastamise vahendeid kui tema internetipanka või sai see toimuda üksnes kostja teadmisel. Eeltoodu alusel leiab hageja, et vaidlusaluse lepingu on sõlminud kostja, kes vastutab ka lepingu täitmise eest. TKM Finants AS kostja nimel täidetud taotluse alusel väljastatud krediidi eest tasaarvestuse kohustust ei saa kanda, sest TKM Finants AS on tasunud krediidi. Seega ei saa esialgne võlausaldaja kanda kostja käitumiskohustuse riski, vaid kostjal 3 saaks nõue olla üksnes kolmanda isiku suhtes. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb kohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 analoogia tähenduses. Hageja esitab alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude ning palub rahuldada hagi alusetust rikastumisest tulenevalt. Kostja vastuväited Kostja ei nõustu hageja esitatud hagiga, kuna tema andmeid on ära kasutatud. Kostja on pöördunud politsei poole, kus algatati kriminaalmenetlus. Hagiavalduse aluseks olev ostulimiidileping nr 385607-1 on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud 25.01.2024, kuid kostja ei saanud lepingut ise allkirjastada, kuna viibis tahtest olenematul ravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ajavahemikul 02.01-09.02.

1. Kliinikus ei olnud kasutamiseks ühtegi nutiseadet, millega oleks saanud digiallkirjastamise toimingut teha. Samuti on ostulimiidiga tehtud ostud 5.02.2024 ja 6.02.2024 Pirita ja Merimetsa Selveris, mida kostja ei saanud psühhiaatriakliinikus viibimise tõttu ise sooritada. Kostja ID-kaart koos ID sertifikaatidega jäid temast maha viimasesse ühisesse koju, kus elas kostja selleaegne elukaaslane I. K., kellel oli nimetatud sertifikaate kasutades võimalus esineda kostjana. Kohtu põhjendused
2. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 18.03.2025 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.
3. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg-st 7 ja § 444 lg-st
4. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
5. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
6. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses 4 tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7. Kohus juhindub antud asja lahendamisel

§ 396

lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Ts

MS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

1. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista ostulimiidi lepingust nr 385607-1 tuleneva põhivõla 439,44 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 72,30 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 439,44 eurot alates 19.11.2024 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas.
2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TKM Finants AS ja kostja 25.01.2024 ostulimiidi lepingu nr 385607-1, mille kohaselt võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale ostulimiidi 500 eurot kasutamist (dtl 37). Kostja on seisukohal, et hagiavalduse aluseks olevat lepingut ei saanud kostja digitaalselt allkirjastada, kuna viibis tahtest olenemata ravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ajavahemikul 02.01-09.02.
3. Kostja on leidnud, et tema andmeid on ära kasutatud ning alustatud on ka kriminaalmenetlus (dtl 61). Riigikohus on oma lahendis nr 2-16-124450 p-s 22 märkinud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Käesolevas tsiviilasjas on kostja esitanud kohtule koos vastusega teatise kriminaalmenetluse algatamise kohta, millest kohtu hinnangul tuleneb, et kostja on ise avalikustanud enda ID-kaardi andmed kolmandale isikule, kes on loonud kostjale ettekujutuse, et täidab võetud rahalised kohustused. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN5 koode kasutades, tuleb eeldada, et lepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PINkoodid väljastatud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega leiab kohus, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi. Kostja enda poolt esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 25.09.2024 esitatud teatisest tuleneb, et ajavahemikul oktoober 2023 kuni juuli 2024 sõlmis kolmas isik Imre Krain kostja nimel erinevate krediidiandjatega, sh TKM Finants AS-ga lepingud ning lõi kostjale ettekujutuse, et täidab võetud kohustused. Kohtu hinnangul tuleneb eelnevast, et kostja oli teadlik, et kolmas isik erinevaid lepinguid kostja nimel sõlmib. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda ostulimiidi lepingu nr 385607-1 esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmituks 25.01.
4. Kohus peab vajalikuks ka selgitada, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab kostja möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi IDkaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 p-s 16 asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131) (vt kohtu selgituste osas ka Riigikohtu lahend 2-16-124450 p 23). Seega võib antud juhul käsitada kostja poolt tema ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule ka kui üldvolituse andmisena.
5. Kohtu hinnangul ei ole TKM Finants AS kauba müüja, vaid on kostjaga sõlminud laenulepingu vastavalt

§-le 396. Hageja on esile toonud, et kostja sai laenu enda kasutusse (kaupadena, mille müügihinnale vastava summa pidi kostja tagastama hagejale).

§ 396lg 2 kohaselt võivad pooled kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna.

Kuigi hageja ei ole seda välja toonud, saab kohus aru, et TKM Finants AS on kauba müüja ees võtnud üle kostja kohustuse maksta müüjale kaupade eest ning leppinud kostjaga kokku, et müügihinnale vastav summa võlgnetakse TKM Finants AS-ile laenuna. 6 Kohtu hinnangul ei ole tegemist krediidiga, sest krediidileping on tasuline (intressiga), samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga.

§ 396

lg 1 kohaselt eristab laenulepingut krediidilepingust tasulisus.

§ 396

lg 1 kohaselt annab üks isik teisele laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu (

§ 401

) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja peab lisaks saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest. Viivis ei ole selleks tasuks. Kuivõrd tegemist ei olnud krediidilepinguga, ei olnud tegemist ka tarbijakrediidilepinguga (

§ 402kohaselt tarbijakrediidileping on vaid krediidileping, st tasuline laenuleping).

Seega ei tulnud krediidiandjal ka täita vastutustundliku laenamise kohustusi, mis on sätestatud tarbijakrediidi puhuks (

§ 4034). 9.

Hagiavalduse kohaselt kasutas kostja ostulimiiti perioodil 01.02.2024 -29.02.2024 summas 439,44 eurot (dtl 66-73). Hageja esitas kostjale ostulimiidi kasutamise eest arve nr 768696, maksetähtajaga 10.03.2024 (dtl 43). Kostja arvet ei tasunud. Kuivõrd hageja on tõendanud, et kostja sai laenu enda kasutusse ega ole seda tähtaegselt, st arvel toodud tähtajaks tagastanud, rahuldab kohus hageja põhivõla nõude summas 439,44 eurot

§ 369lg 1, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1 alusel.

10. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ostulimiidi lepingust nr 385607-1 tulenevad sissenõudmiskulud summas 25 eurot.

§ 113

² lg 2 p 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Antud juhul on hageja nõue üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 25 eurot. Hageja on saatnud kostjale nõudekirja 29.05.2024 (dtl 46) hinnaga 15 eurot, nõudekirja 18.07.2024 (dtl 47) hinnaga 5 eurot ja nõudekirja 10.09.2024 (dtl 48) hinnaga 5 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude nõue summas 25 eurot on põhjendatud, kuivõrd kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. 11. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka ostulimiidi lepingust nr 385607-1 tuleneva viivise 72,30 eurot ja edasiulatuva viivise.

§ 101

lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 7 Hageja nõuab kostjalt viivist alates arve esitamisele järgnevast päevast 11.03.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 18.11.2024 lepingujärgse määraga 0,065% päevas, kokku summas 72,30 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses alates 11.03.2024, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt lepingujärgse määraga 0,065% päevas ajavahemikul 1.03.2024-18.11.2024 (k.a), mis on kohtu arvestuste ja viivisekalkulaatori kohaselt 72,27 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 19.11.2024 lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt alates 19.11.2024 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 0,065% päevas.

1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ostulimiidi lepingust nr 385607-1 järgi põhivõlg 439,44 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 72,27 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt alates 19.11.2024 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 0,065% päevas. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise osas, ülejäänud osas kuulus hagi rahuldamisele. Kuna rahuldamata jääv osa on 0,01% hageja nõudest, siis on kohtu hinnangul siiski põhjendatud jätta hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
3. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot, õigusabikulud 1037 eurot ning viivise menetluskuludelt. 8 Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista menetluskuluna 175 eurot. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 122 eurot, sh käibemaks. Hagejal kulus menetluskulude nimekirja kohaselt dokumentide komplekteerimisele ja analüüsile 1,5 tundi; hagiavalduse koostamisele ja esitamisele 2 tundi; 2.12.2024 seisukoha koostamisele, tõendite hankimisele ja esitamisele 2 tundi; 25.02.2025 kostja vastusele seisukoha koostamisele ja selle esitamisele 1,5 tundi; 25.04.2025 selgituse koostamisele ja esitamisele 1,5 tundi, kokku 8,5 tundi. Kohtu hinnangul on õigusabikulud ülepaisutatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu dokumentide komplekteerimisele, analüüsile ja hagiavalduse koostamisele kokku 1,5 tundi, 02.12.2024 seisukoha koostamisele ja tõendite hankimisele 1,5 tundi, 25.02.2025 kostja vastusele seisukoha esitamisele 0,25 tundi ja 25.04.2025 seisukoha koostamisele 0,25 tundi, kokku 3,5 tundi. Kohus arvestab, et käesoleval juhul on tegemist õiguslikult lihtsa õigusvaidlusega ning hageja ja tema esindaja tegelevad samasuguste hagidega igapäevaselt. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu 3,5 tunni eest 427 eurot, sh käibemaks. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
4. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 9