Obsah (5)

§ 152§ 45§ 155§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-493 Määruse kuupäev 30. juuni 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 10. detsembri 2024. a otsuse nr P26-2024-189228 ja

) § 152 lõike 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

1. Praegusel juhul on vastustaja kaebaja
2. novembri
3. a taotluse uuesti läbi vaadanud, vaidlustatud otsuse nr P26-2024-189228 kehtetuks tunnistanud ja teinud
4. juunil 2025 uue otsuse nr P26-2025-312113, millega tuvastanud kaebajal sügava puude raskusastme. Seega on kaebaja kaebusega taotletava eesmärgi saavutanud ning esineb alus haldusasja menetluse lõpetamiseks

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

5. Tulenevalt

§ 152

lõikest 2 ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

1. Kohus ei pea juhindudes menetlusökonoomia põhimõttest antud juhul vajalikuks küsida kaebaja seisukohta tuvastamisnõudele ülemineku osas, kuna on ilmselge, et menetluse jätkamiseks puudub alus. Kohus on seisukohal, et kaebaja õiguste kaitseks ei ole vaja minna tühistamis- ja kohustamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.
2. Kohtu hinnangul ei aita vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitsele tulevikus kaasa. SKA tuvastas kaebajal
3. juuni
4. a otsusega nr P26-2025312113 sügava puude raskusastme kestusega
5. november 2024 kuni vanaduspensioniealiseks saamiseni. SKA tuvastas kaebajal soovitud puude raskusastme kestuse maksimaalses määras, s.o kaebaja pensioniikka jõudmiseni. Seega ei ole kaebajal kui tööealisel isikul vajalik enne penisoniikka jõudmist taotleda puude raskusastme määramist. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebajal olla preventiivset huvi õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuks. Niisamuti ei saa kaebajal olla ka rehabiliteerivat huvi tuvastamisnõude esitamiseks, kuna vaidlustatud otsus ei kujuta endast etteheidet kaebajale. Tuvastamisnõuet ei saa esitada ka hilisema kahjunõude ettevalmistamise eesmärgil (

§ 45lõike 2 teine lause).

Samuti pole kaebaja asjas kandnud menetluskulusid, mille väljamõistmiseks võiks olla vajalik menetlust jätkata tuvastamisnõudes. Seega puudub kaebajal ilmselgelt vajadus tuvastamisnõude esitamiseks, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks anda kaebajale võimalust minna üle tuvastamisnõudele. 8. Eelnevat arvestades tuleb praeguse asja menetlus

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel lõpetada.

9. Kohus selgitab kaebajale, et menetluse lõpetamise korral puudub tal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (

§ 155lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).

10. Haldusasja menetluse lõpetamise korral tuleb kohtul tulenevalt

§ 109lõikest 2 otsustada menetlust lõpetavas määruses ka menetluskulude jaotus.

Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja ja vastustaja oleksid menetluskulusid kandnud (kaebaja on kaebuse ise allkirjastanud), mistõttu puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks ja väljamõistmiseks. 11. Kohus asendab määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)