Obsah (5)

§ 200§ 199§ 64§ 65§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-4653 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Juhan Sarv Kohtukoosseis Vaidlu

§ 200

lg 2 p 4 järgi 3 aasta vangistusega ja

§ 199

lg 2 p-de 5, 9 järgi 1 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti Z.B-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust Viru Maakohtu 26.08.2016 otsuse järgi mõistetud ja ärakandmata karistuse osa, s.o 1 aasta 11 kuud 27 päeva vangistust, võrra, mõistes Z.B-le liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 20.02.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 16.02.
3. Viru Maakohtu 13.09.2019 määrusega jäeti Z.B vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. Z.B on ära kandnud poole mõistetud vangistusest ja on nõustunud alluma elektroonilisele valvele. Maakohtu käsutuses olnud materjalide kohaselt on Z.B avaldatud elukohale võimalik kohaldada elektroonilise valve seadet, korteri omanik on andnud nõusoleku Z.B sinna elama asumiseks ühes elektroonilise valveseadme paigaldamisega, seega on elukoht Z.B vabanemise järgselt olemas ning see vastab elektroonilise valveseadme rakendamise tingimustele. Nõustumuse soovitud elukohta elama asumiseks on andnud ka korteris elavad täisealised isikud. Seega tuleb nentida Z.B puhul formaalsete eelduste täidetust selleks, et vaagida sisuliselt Z.B tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemist. 2.
5. Z.B käitumises vangistuses on paljugi positiivset. Z .B on vangistuses viibides olnud hõivatud tööga. Tervislik seisund töö tegemisel takistuseks ei ole osutunud. Z.B on läbinud erinevaid sotsiaalprogramme täies mahus, kus programmi kestel töötas aktiivselt kaasa ja oli motiveeritud muutuste toimumiseks. Z.B-ga on läbi viidud asjakohaseid psühholoogilisi nõustamisi, mille tulemusena on järeldatud, et kinnipeetav soovib muuta oma elu. Z.B on osalenud riigikeele kursustel ja vaatamata ebaõnnestunud eksamisooritusele on ta suuteline suhtlema riigikeeles. Lisaks on Z.B-le vabanemisel tagatud elukoht ja toetava lähedasena abikaasa, kellega astuti abiellu vangistuses. Z.B on näidanud kohtuistungil üles valmisolekut uue kuriteo toimepanemise riski vähendava tegevusena sõltuvuse ravimiseks või käitumise korrigeerimiseks vajadusel pöörduma arsti poole. Maakohus märgib, et tegemist on asjaoludega, mis annavad kaaluka panuse Z.B ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.3.

§ 76

lg 4 sätestab aga, et kõrvuti süüdlase käitumisega karistuse kandmise ajal ja tema võimalike elutingimuste arvestamisega, arvestab kohus ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, isiku varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas tegevuses osalemist. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus seisukohal, et Z.B karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata jätmise. Z.B mõisteti süüdi raske varavastase kuriteo toimepanemises, mis oli toime pandud vägivallaga ja seejuures isikuna, kes on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sh samalaadsete kuritegude eest, sh olles varem toime pannud röövimisi. Samuti mõisteti Z.B süüdi varguse toimepanemise eest. Viru Maakohtu 15.05.2017 kohtuotsuse süüdimõistmise aluseks olevad kümme tegu pole Z.B üheks ja ainukeseks realiseerunud kuriteoks. Tutvudes Z.B kriminaalasja materjalidega, järeldub sellest, et Z.B pani talle süüks arvatud kuriteo toime ajal, mil ta oli Viru Maakohtu 26.06.2016 kohtuotsusega süüdi mõistetud eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest vangistusega, kuid kohus pidas võimalikuks vabastada Z.B karistuse kandmiselt tingimisi ühes katseaja nõuete ja kohustuste täitmisega. Kohtuotsusest nähtuvalt on Z.B seega lühikese ajaperioodi vältel peale Viru Maakohtu 26.06.2016 kohtuotsuse jõustumist käitunud taas viisil, kus talle oli põhjus esitada korduvad kuriteosüüdistused. Seega käitus Z.B korduvalt viisil mis oli aluseks kriminaalmenetluse alustamisele. Eeltoodust järeldub, et Z.B ei hinnanud ja väärtustanud kohtu usaldust kanda talle mõistetud karistus vabaduses olles. Z.B, pannes kuriteod toime pika, ligi pooleaastase perioodi vältel, vägivallaga ja seda mh isikute osas, kes on nii vanemaealised või alkoholi tarvitanud seisundis, on näidanud oma suhtumist kaaskodanikesse viisil, et oma eesmärgi saavutamiseks võib tegutseda vahendeid valimata, sh valides välja isikuid, kes eelduslikult ei suuda Z.B ründele efektiivselt vastu panna. Peale esmase kuriteosündmuse osas kriminaalmenetluse alustamist on Z.B taas pöördunud oma ebaseadusliku elustiili juurde, mil ohustatud oli kaaskodanike elu ja tervis. Arvestades, et Z.B on korduvalt süüdi mõistetud erinevate süütegude toimepanemises, siis järeldub sellest, et teades enda suhtes toimetatavast kriminaalmenetlusest see talle mingit mõju ei avaldanud, ning taas on ta asunud käituma teiste isikute õigusi rikkuval moel. Hinnates viidatud asjaolude pinnalt Z.B usaldusväärsust ja seda, kas Z.B positiivselt iseloomustavad ja tema vabastamist toetavad asjaolud kaaluvad üles tema varasema käitumise eksimused, siis leidis maakohus, et Z.B eksimus uute kuritegude toimepanemise ajal, mil ta oli vabastatud karistuse kandmiselt tingimisi ja tema suhtes juba toimetatavale kriminaalmenetlusele, on sedavõrd kaalukaks ja oluliseks eksimuseks, mis ei 2 võimalda teda tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras vabastada. Z.B ei ole osanud väärtustada teiste isikute vara ja õigust kehalisele puutumatusele. 2.

1. Z.B pani kuriteo toime tingimustes, kus tal oli olemas kindel elukoht. Seega ka nimetatud mõjur ei suutnud Z.B hoida õiguskuulekal teel, vaid kriisi ilmnemisel asus taas tegutsema teiste isikute vara kahjustava tegevusega ühes vägivallaga. Seoses elukohaga pidas maakohus vajalikuks peatuda sellelgi, et kuigi elukoht on sobilik elektroonilise valve kohaldamiseks ja korteri elanikud on andnud nõusoleku Z.B seal elama asumiseks, kätkeb uus elukoht endas teatavat riski. Kui Z.B asub elama kohta, kus ta varasemalt elanud ei ole ning seega sealsete elanike jaoks saabub uus elukorraldus kui ühisele elamispinnale saabub uus elanik oma harjumuste ja soovidega, siis vaatamata lähedastele suhetele oma abikaasaga on muutuv elukorraldus korteris selline, mis on harjumuspäratu kõigile seal elavatele isikutele. Et sellisest suurest muutusest tulenevat riski maandada on võimalikuks lähenemisteeks Z.B-le soodustusena antavad väljasõiduload, kus kõigil korteri elanikel on sellisel juhul võimalus kogeda läbi enda sisemise tunnetuse muutust, mida võib kaasa tuua uue täiskasvanud elaniku saabumine. Praegusel juhul aga Z.B suhtes soodustusi nt väljasõiduna kohaldatud ei ole ja kinnipeetav ise on andnud selle selgituseks, et ei ole olnud vajadust. Selline Z.B endapoolne hinnang annab aluse järelduseks, et Z.B ei pruugi olla läbi mõelnud kõiki võimalikke riske, mis tema vabanemisega võivad saabuda. Seega praegusel juhul pole kohtul võimalik positiivsetele ja Z.B vabastamiseks kasuks rääkivaile asjaoludele anda tähendust, mis viiks tema suhtes positiivse ennetähtaegse vabastamisotsuse tegemiseni. 2.
2. Süüdimõistetul on olemas toetava lähedasena elukaaslane, kes oli olemas ka enne karistuse kandmisele asumist, kuid kes on seotud narkootiliste ainete tarvitamisega. Kuna Z.B ise on olnud pikaajaline narkootikumide tarvitaja, siis kätkeb endas ohtu edaspidisele õiguskuulekale elule isik, kes viibib vabanemise korral Z.B kõrval, kuid on ise varasemalt olnud narkosõltlane. Vangistuses viibimise perioodil puudub Z.B võimalus tarbida narkootilisi aineid, kuid kinnipeetava varasem käitumine näitab, et ikka ja taas on ta langenud narkootikumide tarvitamise lõksu. Et kohtul tekiks Z.B suhtes usaldus suutlikkusest hoiduda edaspidisest narkootikumide tarvitamisest, peab vabanemise protsess olema järk-järguline. Ka varasemates menetlustes on Z.B väljendanud sisemist soovi muutusteks kuid ikka ja jälle on ta sattunud oma endisele eluteele, s.o pannes toime eriliigilisi kuritegusid. Z.B on senises elus olnud lisaks harjumus liialdada alkoholi tarbimisega ning on olnud varasemalt ka kasiinosõltlane, mistõttu tuleb nentida sõltuvuste rohket kontsentratsiooni ning sellises situatsioonis on vajalik äärmiselt tugevat tahtejõudu, et elada edaspidi seaduskuulekalt. Kuna aga Z.B on oma käitumisega demonstreerinud hetkevajadusest lähtuvat tegutsemist, siis eeltoodud asjaolud annavad piisavalt suure ohukriteeriumi, mis välistavad Z.B tingimisi ennetähtaegse vabastamise elektroonilise valve alla. Tuleb hinnata positiivseks, et Z.B on vangistuses viibimise perioodil tegelenud oma sõltuvustega, kuid läbi praktilise elu puudub tal kogemus kas vabaduse tingimustes ta ka suudab hoiduda sõltuvusaine tarbimisest. Nimetatut kinnitab ka tõsiasi, et Z.B on avaldanud valmisolekut sõltuvuse ravimiseks vajadusel pöörduma arsti poole osalemist. Seega Z.B ei ole isegi veel täiesti kindel, et ta on vabanenud oma sõltuvusest ja vajab seega vabanemise korral erialaspetsialisti tuge. Kohtu ette ei toodud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid Z.B suutlikkust elada sõltuvusvabalt ka vanglast vabanemise järgselt. Teadaolev ju on, et sõltuvusaine tarvitamine vangistuse tingimustes on välistatud tugevdatud turvameetmete tõttu. 2.
3. Maakohtule esitatud iseloomustusest, et Z.B suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalse taustaga isikud, sh kriminaalkorras karistatud vend, järeldub, et on olemas risk uute kuritegude toimepanemiseks. Nimetatud riski saab maandada tugeva lähikondsete võrgustiku 3 olemasolu. Z.B on olemas abikaasa, kellega ta on lähedased suhtes. Kuid arvestada tuleb tõsiasjaga, et varasemad elukaaslased ei ole Z.B-le positiivselt mõjunud ning kuna praeguse elukaaslasega abielluti vangistuses viibimise perioodil, siis on mõlema abikaasa jaoks suureks elukorralduslikuks muutuseks igapäevane kooselu. Z.B suutlikkust tulla seaduskuulekalt toime vabaduse tingimustes on vajalik vanglapoolse soodustuse kohaldamine ja seda taas nt väljasõiduloana. 2.
4. Z.B on isik, kes omab kehtivat distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristuse põhjuseks oli see, et Z.B on kinnipidamisasutuses käitunud viisil, et on töökohustuse täitmisel paigutanud toiduaineid selliselt, et oleks võimalik neid hiljem ise tarbida. Z.B käitumine vangistuses olles ühes rangete turvanõuetega näitab, et nimetatud meetmed ei suutnud ohjata Z.B käitumist. Kõrvutades Z.B suhtes koostatud kohtuotsuseid ja tema käitumist vangistuses viibides, siis joonistub välja sarnane käitumismuster, kus Z.B peab vajalikuks käituda viisil, mis ei ole aktsepteeritav ja seda nii karistust vabaduses kandes kui ka vangistuses viibides. Z.B on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Kirjeldatud käitumismuster viitab ohuprognoosile, et vabanemise järgselt võib Z.B naasta seegi kord ebaseadusliku tegevuse juurde. Hinnates viidatud asjaolude pinnalt Z.B usaldusväärsust ja seda, kas Z.B positiivselt iseloomustavad ja tema vabastamist toetavad asjaolud kaaluvad üles tema varasema käitumise eksimused, siis leidis maakohus, et Z.B eksimus uue kuriteo toimepanemise näol ajal, mil tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust, on sedavõrd kaalukaks ja oluliseks eksimuseks, mis ei võimalda teda elektroonilise valve alla tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras vabastada. 2.
5. Maakohus võttis ka arvesse seda, et Z.B on võlakohustusi summas ca 12 000 eurot. Kuna Z.B puudub kindel töökoha garantii ning varasemalt on ta suutnud elada viisil, kus esmaseks on pidanud enda elukorraldusliku vajaduse rahuldamist ning nimetatu on viinud kuritegude toimepanemisele, siis eeltoodu viitab sellele, et raskuste tekkimisel on Z.B valmis asuma murekoorma vähendamiseks ebaseaduslikule teele. Kuigi Z.B on avaldanud valmisolekut asuda tööle, kuid tööandja ei ole pidanud võimalikuks töökohagarantiid esitada, siis tähendab see, et tema töökoha garantiidesse ja seeläbi ka töö kaudu saadavasse legaalse sissetuleku saamisesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, millele ei saa ülemäärast positiivset kaalu anda. Kui siiski arvestada, et isiku enda sõnul on tal võimalus asuda tööle, siis tuleb möönda, et isiku materiaalne toimetulek võib osutuda kasinaks, arvestades küllaldaselt kaalukas ulatuses võlakohustuste olemasolu. Määruskaebused
6. Viru Maakohtu 13.09.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu Z.B, kes ei ole nõus maakohtu otsusega jätta ta ennetähtaegselt elektroonilise valve alla vabastamata. Maakohus ei ole tähelepanu pööranud, et süüdimõistetu on läbinud aktiivselt sotsiaalprogramme. Z.B on taotlenud isikut tõendava dokumendi, et saada ametlikult tööle, samuti on töötanud vangistuses. Süüdimõistetu toob välja, et tal on abikaasa, elukoht ja võimalus töötada AS-is Benito Puit, kuid tal puudub garantiikiri. Z.B leiab, et ta on valmis elama uut elu.
7. Viru Maakohtu 13.09.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu Z.B kaitsja vandeadvokaat Deniss Matvejev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada Z.B tingimisi enne tähtaega vangistusest. 4.
8. Kinnipeetava ütlustest ja vangla iseloomustusest on nähtav, et kinnipeetav hindab negatiivselt oma tegu, tunnistab, et varem on käitunud tegude tagajärgedega arvestamata, aga nüüd ta saab aru, et iga tegevuse eest on vaja vastutada. On ka nähtav, et kinnipeetav soovib ja 4 saab vabaduses alustada uue eluga, elu korraldamiseks vajalikud küsimused on tal juba läbi mõeldud. Kinnipeetav teab, kuidas ta hakkab vabaduses elama, tal on nii elu- kui ka töökoht. 4.
9. Z.B käitumine vanglas ei olnud korrapärane ja tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Siin tuleb märkida, et Z.B andis kohtule oma seletusi distsiplinaarkaristuse määramisest, kuid kohtumäärusest on nähtav, et kohus analüüsis andmeid kohtule tutvumiseks esitatud kinnipeetava isiklikust toimikust. Kaitsja ei teadnud, et kohtule oli esitatud kinnipeetava isiklik toimik distsiplinaarmenetluse dokumentidega (isikliku toimiku esitamisest e-toimikus andmeid ei olnud) ja seetõttu kaitsjal ei olnud võimalust isikliku toimikuga tutvuda ja ette valmistada kinnipeetava küsitluseks distsiplinaarkaristuse osas. Kaitsja arvab, et sellega kohus rikkus kinnipeetava kaitseõigust. Üldjuhul kaitsja arvab, et distsiplinaarsüütegu ei olnud nii süüline, et oluliselt mõjutada enne tähtaegse vabastamise küsimust. Iseloomustusest ja kinnipeetava seletustest on nähtav, et süüdimõistetu edukalt täidab täitmiskava ja edukalt saavutab selles ette nähtud eesmärgid. Süüdimõistetu käitumine vangistuses räägib tema vabastamise kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku
11. või
12. peatüki sätteid, arvestades
13. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku
14. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku
15. peatüki
16. jao sätteid, sh KrMS § 326 (apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine). KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.04.2011 määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.
17. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebused tervikuna perspektiivitud. Selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) 7. Viru Maakohus on Z.B vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud piisavalt ja veenvalt. Maakohus on kaalunud

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis ja leidnud, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega 5 omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid ning ka määruskaebuste pinnalt ei ole võimalik vastupidisele seisukohale asuda. Määruskaebustes ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda, vaid suuresti on keskendutud taaskord positiivsete asjaolude ülekordamisele, mille osas on maakohus juba seisukoha võtnud. Vastupidiselt määruskaebustes väljatoodule justkui ei oleks maakohus positiivsetele asjaoludele tähelepanu pööranud. Maakohus oli teadlik süüdimõistetu võimalusest asuda tööle, kuid selle osas puudub garantiikiri ja ka seda on maakohus käsitlenud. Kaitsja toob välja rea õigustusi seoses määratud distsiplinaarkaristusega. Ringkonnakohus märgib, et kui süüdimõistetu ei nõustunud sellega, oleks tal tulnud see vaidlustada. Väide selle kohta, et kaitsja ei teadnud, et maakohus süüdimõistetu isikliku toimikuga tutvub ja läbi selle on rikutud kaitseõigust, on asjakohtu ja mitteusutav. Maakohtu seisukoht on kujunenud

§ 76lg-s 4 sätestatu kogumis põhjaliku hindamise tulemusena.

Seega ei teinud esimese astme kohus menetletavas asjas

§ 76

lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. 8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 326 lg st 3 tuleb jätta määruskaebused läbi vaatamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 6 Juhan Sarv