Obsah (8)

§ 8§ 10§ 3§ 2§ 7§ 15§ 16§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise aeg ja koht 30.9.2024, Jõhvi Haldusasja number 3-22-1152 Vladimir Kanarevi kaebus Narva Linnavalitsuse Ar

§ 8

lg-d 1 ja 3), aga samuti seisukohaga, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud ja kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus).2….Nähtuvalt haldusasja materjalidest on kaebaja 14.07.2021 Narva linnale esitatud kirjas kindlalt kinnitanud enda valmisolekut täita 12.07.2021 haldusaktiga nr 1-13/380-2 muudetud ettekirjutust (dtl 46). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Tartu Halduskohtu menetluses on Vladimir Kanarev´kaebus Narva Linnavalitsuse tehtud 02.03.
2. a otsuse nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks. Kaebaja on endiselt seisukohal, et praegusel juhul kaebajale rakendatud sunniraha summas 200 eurot on põhjendamatult suur ja ebaproportsionaalne, kuna selle rakendamisel pole arvestatud kaebaja majandusliku seisukorraga, samuti puudub hinnang ettekirjutuse olulisusele ning rikkumise asjaoludele. Samuti, kuigi kohus on leidnud, et kaebaja ei saa nõuda Narva Linnavalitsuse 05.02.
3. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamist või Narva Linnavalitsuse 05.02.
4. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 alusel sunniraha rakendamise keelamist, siis menetlusse võetud nõude lahendamisel on kohtul siiski võimalik hinnata Narva Linnavalitsuse 05.02.
5. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 sisulist õiguspärasust. Seega, isegi kui asuda seisukohale, et sunnivahendi õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, siis sellises olukorras, kus kaebajalt nõutakse täita ettekirjutus, mis on nii menetlus- kui ka materiaalõigusega vastuolus, oleks ainuke õiglane sunniraha summa 0 eurot. Kokkuvõttes jääb kaebaja seisukohale, et Narva Linnavalitsuse 02.03.
6. a sunniraha rakendamise haldusakti nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha sissenõudmine ei olnud õiguspärane ning kaebaja palub kohtul keelata Narva Linnavalitsuse 02.03.
7. a sunniraha rakendamise haldusakti nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha sissenõudmine. Vastuseks kohtumäärusele märgib kaebaja, et kaebajale teadaolevalt pole alustatud 02.03.
8. a sunniraha rakendamise haldusakti nr 1-13.2/380-5 alusel kaebaja suhtes täitemenetlust. Käesoleva ajani kaebaja vastustajale sunniraha tasunud pole, mistõttu palub kaebaja ringkonnakohtul kaebus rahuldada.
9. Vastustaja ei pea kaebust õigeks ega põhjendatuks ja on arvamusel, et kaebus on alusetu ja see tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata ning leiab, et kaebus on vastuoluline ja põhineb kaebaja poolt ebaõigetel hinnangutel. Käesoleva kaebuse objektiks kehtiva ettekirjutuse mittetäitmise eest on rakendatud sunniraha, mille rakendamist ja sunniraha sissenõudmist kaebaja vaidlustab. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebus on perspektiivitu. Kaebuse punktis 2.48 toob kaebaja kohtupraktika sunnivahendi rakendamise osas ja sellega võib nõustuda, et sunnivahend, ehk sunniraha, on mõjutusvahend, aga mitte karistus.

§ 10

lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Ettekirjutust täitmata jättes käitub adressaat õigusvastaselt ja peab arvestama sunniraha rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel. 2 RKHKo 3-3-1-72-14, p 16. 2 3-22-1152 Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu (IX Riigikogu 458 SE) kohaselt ei ole sunnirahal erinevalt rahatrahvist karistuslikku eesmärki, vaid selle eesmärk on kallutada isikut sooritama ettekirjutuses sisalduvat tegu või hoiduma ettekirjutusega keelatud teost. Sunniraha ei ole sanktsioon, vaid mõjutusvahend (vt ka

§ 3lg 2).

Sunniraha ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi suhtes uuesti mõnda sunnivahendit rakendada.

§ 2

kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata ning sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Enne sunnivahendi rakendamist teeb haldusorgan adressaadile kirjaliku hoiatuse, kusjuures hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustust täita (

§ 7lg 1 ja 3).

Kuna kehtiv ettekirjutus kuulub koheselt täitmisele ja haldusorganil ei ole ettekirjutuse täitmise pikendamise kohustust, siis vastava taotluse esitamise korral saaks heasoovlikkuse põhimõttest lähtudes ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendada. Kaebaja peab ise hoolitsema ettekirjutusega määratud kohustuse täitmise eest ja leidma vastava isiku, kes võiks määratud ajaks nõutud projekteerimis- ja ehitustööd teha. Tuleks ära märkida, et ettekirjutusega määratud kohustuse täitmise aja määrab haldusorgan, aga mitte kaebaja. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg peab olema mõistlik täitjale täitmiseks. Antud juhul alates ettekirjutuse 2112899/00015 saamise kuupäevast käesoleva ajani (aprill 2023) oli kaebajal piisavalt aega köögiruumi ventilatsioonisüsteemi taastamiseks.

§ 8

lg 1 kohaselt sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kuna ettekirjutusega määratud kohustus ei ole tähtajaks täidetud, on vastustajal õigus kohustuse mittetäitmise eest rakendada sunnivahendina sunniraha.

§ 10lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega.

Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (

§ 2lg 1).

Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Kuna kaebaja ei ole määratuks ajaks, st 3.

1. kohustust 15.11.2021 ja 3.
2. kohustust 10.02.2022 täitnud, siis tema suhtes rakendati sunniraha 100 + 100 = 200 eurot. Käesolevani ei ole sisse nõutud kaebajalt rakendatud sunniraha. Antud juhul on kõik tingimused sunniraha määramiseks vastustaja poolt täidetud: - ettekirjutus nr 2112899/00015 kehtib ja kohustust ei ole enne sunniraha rakendamist täidetud. Ettekirjutuse punktis 6 on hoiatus, et ettekirjutuse punkti 3.
3. mittetäitmise eest rakendatakse sunniraha 100 eurot ja punkti 3.
4. mittetäitmise eest sunniraha 100 eurot. (vt kaebuse lisa 5) - hoiatus nr 1-13.2/380-2 on 12.07.2021 tehtud, kus hoiatati sunniraha 100 + 100 = 200 eurot, rakendamisest ja pikendati nõude täitmise tähtaega punkti 3.1 kuni 05.09.2021 ja punkti 3.2.kuni 04.12.2021; (vt lisa 11) - hoiatus nr 1-13.2/380-4 on 17.09.2021 tehtud, kus hoiatati sunniraha 100 + 100 = 200 eurot, rakendamisest ja pikendati nõude täitmise tähtaega punkti 3.1 kuni 15.09.2021 ja punkti 3.2.kuni 10.02.2022; (vt lisa 12) Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 13 „

§ 10lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega.

Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (

§ 2lg 1).

Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust.“ 3 3-22-1152 Sunniraha rakendamise menetluse alustamine ja sunniraha nõudest teavitamine ei kahjusta veel menetlusosalise õigusi. Antud asjas on olemas 05.02.2021 jõustunud ettekirjutus 2112899/00015, mida kaebaja pole tähtaegselt vaidlustanud (jõustunud haldusakt on kõigile täitmiseks kohustuslik – HMS § 60 lg 2). Sellest tulenevalt kehtiva ettekirjutuse kohustuse mittetäitmise eest vastustaja poolt 02.03.2022 (kiri 1-13.2/380-5) sunniraha 100 + 100 = 200 eurot euro ulatuses rakendamine on seaduslik. Ettekirjutuse tähtaja jooksul täitmata jätmise korral on haldusorgan õigustatud rakendama hoiatuses märgitud sunnivahendit. Ettekirjutust täitmata jättes käitub adressaat õigusvastaselt ja peab arvestama sunniraha rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel.

§ 2

lõike 2 kohaselt sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.

§ 10

lg 1 defineerib sunniraha kui hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ei täida ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Vastustaja määras sunniraha ja selle suuruse ettekirjutusega ning praeguses asjas sunniraha suurust vaidlustada ei saa. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte. Sunniraha suurus on määratud jõustunud ja kehtivas ettekirjutuses. Selle rakendamine ei ole enam kaalutlusotsus. Sunniraha rakendamiseks tuleb vaid tuvastada, kas antud ja jõustunud ettekirjutus on täidetud või mitte. 7 Kaebuse punktis 2.45 kaebaja seisukoht „Tartu Ringkonnakohus on näiteks haldusasjas nr 314-431 asunud seisukohale, et haldusorgan peab põhjendama leppetrahvi nõudmist ja nõutava leppetrahvi suurust.“ ei ole asjakohane, kuna antud vaidlus ei ole seotud leppetrahvi nõudmisega ega tema suurusega.

§ 8

lg-s 1 nimetatud alused ei ole ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnormi ei ole kehtetuks tunnistatud, sunniraha rakendamist ei ole edasi lükatud. Sunniraha rakendamine ei olnud ka ebaproportsionaalne, sest kaebaja ei väida, et ettekirjutuse täitmine oleks olnud võimatu. Sunniraha rakendamist tuleb põhjendada, kui adressaat seda nõuab (HMS § 108 lg 1). Selline teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist, samuti võimaluse vaidlustada sunniraha rakendamine kohtus. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta (RKHKo 22.04.2015 nr 3-3-1-72-14, p 19). Kaebaja poolt ei olnud esitatud vastustajale ühtegi küsimust sunniraha suuruse kohta. Vastupidi kaebaja poolt olid mitu korda esitatud teatised, et ta on kavas ettekirjutus täita (vt lisa 13). Vastustaja on seisukohal, et sunniraha suurus 100 eurot ühe ettekirjutuse nõude kohta (ettekirjutuses on kaks nõuet ehk punkt 3.1 ja 3.2, kokku 100+100=200 eurot) on proportsionaalne ja ei ole kaebajale väga koormav. Käesoleva kaebuse objektiks kehtiva ettekirjutuse mittetäitmise eest on rakendatud sunniraha, mille rakendamist ja sunniraha sissenõudmist kaebaja vaidlustab. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebus on perspektiivitu. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tartu Halduskohtu menetluses on Vladimir Kanarev´kaebus Narva Linnavalitsuse tehtud 02.03.
2. a otsuse nr 1-13.2/380-5 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks.
3. Kaebaja on endiselt seisukohal, et praegusel juhul kaebajale rakendatud sunniraha summas 200 eurot on põhjendamatult suur ja ebaproportsionaalne, kuna selle rakendamisel pole 4 3-22-1152 arvestatud kaebaja majandusliku seisukorraga, samuti puudub hinnang ettekirjutuse olulisusele ning rikkumise asjaoludele.
4. Vastustaja leiab, et käesoleva kaebuse objektiks on kehtiva ettekirjutuse mittetäitmise eest rakendatud sunniraha, mille rakendamist ja sunniraha sissenõudmist kaebaja vaidlustab.
5. Kaebaja hinnangul on küll sunniraha summa 200 eurot ebaproportsionaalne ja peaks tema meelest olema hoopis 0 eurot, kuid kohus ei nõustu sellega.
6. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et asendustäitmise ja sunniraha seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (tsiviilkolleegiumi
7. novembri
8. a määrus asjas nr 3-2-1-100-11, p 13).

§ 10lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega.

Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (

§ 2lg 1).

Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega (vt asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, IX Riigikogu, 458 SE, § 9 lg 1 ja § 16 lg 1 selgitus). Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2,

§ 3lg-d 2 ja 3).

Enne sunniraha sissenõudmist (

§ 15

) peab haldusorgan kontrollima sunniraha rakendamise eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja muud sunniraha rakendamist mõjutavad asjaolud (

8). Kõiki sunniraha rakendamist mõjutavaid asjaolusid ei ole haldusorganil võimalik prognoosida ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal. Samuti ei ole haldusorganil võimalik ette ära otsustada sunniraha korduvat rakendamist. Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul

§ 16lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus.

Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks (HMS § 109, HKMS § 5 lg 1 p-d 3 ja 5). Kui haldusorgan rakendas sunniraha õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1). Kaebaja põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 5 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Kirjeldatu alusel sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60,

§ 8lg-d 1 ja 3).

5 3-22-1152 Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). Sunnivahendi, sh sunniraha rakendamise menetlus on eriliigiline haldusmenetlus haldustäitemenetlus. Selle ülesanne on saavutada varasemas ettekirjutuse tegemise menetluses otsustatu elluviimine.

§ 3

lg 1 sätestab, et sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades

-st tulenevaid erisusi. Kui haldusõiguse erivaldkonna seadus reguleerib haldustäitemenetlust teisiti, tuleb juhinduda erivaldkonna seadusest (

§ 1lg 2).

1. Kohtule ei nähtu asjaolusid, millest tingitult tuleks 2.03.2022 otsust nr 1-13.2/380-5 sunniraha määramise kohta pidada õigusvastaseks ja keelata sunniraha rakendamine. Sunniraha peab motiveerima isikut haldusorgani ettekirjutust täitma, mistõttu erinevate rikkumiste ning erineva majandusliku võimekusega isikute puhul ei olegi põhjendatud eeldada, et määratakse ühesugused sunnirahad. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud sunniraha tavapärasest praktikast niivõrd erinev, et seda saaks kaebajale tehtud ettekirjutuse sisu ja kaebaja isikut arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Kaebaja poolt ei ole esitatud vastustajale ühtegi küsimust sunniraha suuruse kohta. Vastupidi kaebaja poolt oli mitu korda esitatud teatised, et tal on kavas ettekirjutus täita (vt lisa 13). Seega sunniraha suurus 100 eurot ühe ettekirjutuse nõude kohta (ettekirjutuses on kaks nõuet ehk punkt 3.1 ja 3.2, kokku 100+100=200 eurot) on proportsionaalne ja ei ole kaebajale väga koormav.
2. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et 2.03.2022 otsus nr 1-13.2/380-5 sunniraha määramine oli iseenesest õiguspärane. Samas ei tähenda see, et vastustajal oleks tingimata õigus vaidlusalune sunniraha sisse nõuda.
3. Kohtud on analoogsetes asjades selgitanud, et asendustäitmise ja sunniraha seaduse (

) § 8 lg 3 p 1 keelab sunniraha rakendamise olukorras, kus selle rakendamise alus on ära langenud, kuna sunniraha võib rakendada üksnes ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks, mitte karistamiseks (

§ 3lg-d 2 ja 3; HMS § 107 lg 2).

Kui vastustajale on teada, et isik on talle kehtiva haldusaktiga peale pandud kohustuse täitnud enne sunniraha tasumist või sunniviisilist sissenõudmist täitemenetluses, lasub haldusorganil kohustus lõpetada edasine sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2015 määrus asjas nr 3-3-1-31-15, p 17).

1. Olukorras, kus ettekirjutuse adressaat on teatanud ettekirjutuse täitmise kavatsusest, tuleb haldusorganil enne sunniraha edasist sissenõudmist kontrollida, kas ettekirjutus on kohaselt täidetud. Niisiis on vastustajal kohustus enne sunniraha edasist rakendamist kontrollida, kas kaebaja on ettekirjutuse täitnud. Kui kaebaja on 2.03.2022 otsuse nr 1-13.2/380-5 kohaselt täitnud, peab vastustaja lõpetama sunniraha edasise rakendamise. Seega ei saa kohus keelata antud asjas sunniraha rakendamist (pole ka sunniraha rakendamise teadet, mille põhjal esitatakse täitmisavaldus) ning kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis kaebuse rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6