← Eesti

3-22-1466/33

Obsah (5)§ 2§ 5§ 8§ 6§ 17

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS Kohtuasja number 3-22-1466 Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2024, Tartu Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi X-i kaebus Viru Vangla kohustamiseks esitama Justiitsministeeriu

§ 2lg 1 mõttes on vangla tegevus olnud õiguspärane.

9.2.

§ 5

lg 1 p 7 sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, paigutatakse Viru Vanglasse. Justiitsministri 13.06.

  1. a määrus nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 14 2 sätestab, et teise üksuse põhiülesanne on korraldada pidevat tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate järelevalvet ja vangistuse täideviimist. Kuivõrd kaebaja tugevdatud järelevalve vajadus on tuvastatud lähtudes riskihinnangust, siis on põhjendatud kaebaja paigutamine Viru Vangla II üksusesse. Tulenevalt justiitsministri 14.05.
  2. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (Määrus nr 21) § 8 lg-test 2 ja 6 tuleb pärast kinnipeetavale koostatud täitmiskava üheaastase täitmisperioodi lõppu läbi viia korduv riskihindamine üksnes täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel. Samuti ei tulene Määrusest nr 21 ega muudest seadustest, et korduvat riskihindamist peaks tegema mingi kindla ajaperioodi tagant. Ajavahemikus 2008–2023 on kaebaja kohta koostatud korduvalt riskihinnanguid, sh aastatel 2008 ja 2018 mitu korda. Ka ei ole kinnipeetavatel subjektiivset õigust nõuda riskihindamise koostamist enda äranägemise järgi. Seega ei ole kaebaja etteheited riskihindamiste koostamise sageduse kohta asjakohased ega põhjendatud. Kuna iga korduva riskihindamise koostamisel hinnatakse kinnipeetava riske ja ohtlikkust uuesti, ei saa välistada, et kaebaja tugevdatud järelevalve vajadus võib tulevikus ära langeda. KOHTU SEISUKOHT
  3. Kohtule on esitatud nõuded Viru Vangla kohustamiseks esitama Justiitsministeeriumile dokumendid kaebaja ümberpaigutamiseks Viru Vanglast teise vanglasse ning alternatiivselt Viru Vangla kohustamiseks paigutama kaebaja Viru Vangla tugevdatud järelevalvega II üksusest mõnda sama vangla teise osakonda. Veel on kaebaja esitanud alternatiivsed nõuded Viru Vangla kohustamiseks vaatama tema vastavad taotlused uuesti läbi. Kohus lahendab kaebuse esmalt kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamisega seonduvas osas (I) ning seejärel kaebaja tugevdatud järelevalvega üksusest mõnda teie osakonda paigutamisega seonduvas osas (II). Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ja teeb menetluskulusid puudutavad ja muud menetluslikud otsustused (III). I
  4. Kaebaja on esitanud Viru Vanglale 11.04.2022 taotluse (nr 6-10/10186-1) Justiitsministeeriumile kõigi vajalike dokumentide edastamiseks kaebaja ümberpaigutamise otsustamiseks Viru Vanglast mõnda teise vanglasse (dtl 11–13). Viru Vangla vastas kaebajale 25.05.
  5. a kirjaga nr 6-10/10186-2 (dtl 17–18), jättes taotluse sisuliselt läbi vaatamata põhjendusega, et kaebaja taotluse näol oli tegemist haldusmenetluse uuendamise taotlusega, kuid uuendamise asjaolusid ei esinenud.
  6. Kohus märkis juba praeguses asjas tehtud 14.06.
  7. a määruse punktis 15.1, et Viru Vangla ei saanud käsitada kaebaja 11.04.
  8. a taotlust (Justiitsministeeriumile dokumentide esitamiseks kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks) haldusmenetluse uuendamise taotlusena, vaid vanglal tulnuks see taotlus läbi vaadata ja teha sisuline otsus selle rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Kohus selgitab veel, et tulenevalt HMS § 43 lg-st 1 on iseenesest võimalik, et isiku taotluse esitamisega alanud haldusmenetlus lõpeb taotluse läbi vaatamata jätmisega. Haldusorganile esitatud taotluse läbi vaatamata jätmine on aga lubatud üksnes juhul, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1) või muul seadusega ettenähtud juhul (HMS § 14 lg 6 p 2). VangS-st ei tulene täiendavaid aluseid kinnipeetava teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks, mistõttu tuleb selline taotlus lahendada kas „EI“ või „JAH“ vastustega (vrd Tartu Ringkonnakohtu 31.10.
  9. a otsus asjas nr 3-22-53, p 16). Viru Vanglale ei andnud alust kaebaja teise vanglasse 4

(8)3-22-1466 ümberpaigutamise menetluse alustamiseks esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks ka see, et kaebaja oli esitanud vanglale varem sarnaste põhjenduste ja sama eesmärgiga taotlusi. Isegi kui kaebaja ei oleks uues taotluses esitanud varasemate taotlustega võrreldes uusi asjaolusid, oleks saanud olla tegemist üksnes korduva taotlusega, mille vangla oleks pidanud siiski sisuliselt lahendama ehk selle kas rahuldama või rahuldamata jätma. Tegemist ei olnud varasemate sarnaste menetluste, ennekõike Viru Vangla 01.03.
  1. a otsusega nr 6-10/45822 (dtl 181–183) lõppenud haldusmenetluse uuendamise taotlusega.
  2. Kaebaja taotles ka enda 01.06.
  3. a vaides (dtl 19–20) muu hulgas vangla direktori kohustamist edastama Justiitsministeeriumile dokumendid tema ümberpaigutamise otsustamiseks. Vangla küll tagastas kaebaja vaide (dtl 21–22), kuid kuna vaie on tagastatud ebaõigesti (vt ka praeguses asjas tehtud 14.06.
  4. a määruse p 15.1), on kaebaja nõue Viru Vangla direktori kohustamiseks edastama Justiitsministeeriumile vajalikud dokumendid kaebaja Viru Vanglast mõnda teise vanglasse ümberpaigutamiseks lubatav. 14.

§ 8

kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab.

§ 2

lg-st 2 koostoimes § 1 1 lg 2 p-ga 1 tuleneb, et kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium. Seega on kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise menetlus kaheastmeline ning ümberpaigutamise menetluse saab algatada üksnes vangla. VangS § 19 lg 1 järgi võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.

§ 6

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse sama määruse §-s 5 (kinnipeetava paigutamise üldjuhud) sätestatut järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. 14.

  1. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale õigust taotleda enda ümberpaigutamist teise vanglasse (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 12). Ühtlasi puudub kaebajal subjektiivne õigus valida endale meelepärast kinnipidamisasutust ja nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Samas on kinnipeetaval õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13). Seega on VangS § 19 lg 1,

§ 6

lg 1 esimese lause ja kohtupraktika järgi võimalik kinnipeetava ümberpaigutamise kaalumisel arvestada konkreetse juhtumi eripäradega ning kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise üldreeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud asjaolud. Üheks erandlikuks asjaoluks võib olla see, kui kinnipeetava ümber paigutamata jätmisel saaks oluliselt kahjustada tema põhiõigused.

  1. Kaebaja 11.04.
  2. a taotluse (nr 6-10/10186-1) kohaselt on tema ümberpaigutamine teise vanglasse viivituseta vajalik tema elu ja tervise, julgeoleku ning era- ja perekonnaelu puutumatuse, sh karistuse täideviimise eesmärkide parema saavutamise eesmärgil. Kaebaja sõnul on Viru Vangla direktor koos talle alluvate ametnikega kaebajat aastaid inimväärikust alandavalt, ebainimlikult ja piinavalt kohelnud, millega on viidud kaebajat korduvalt enesetapukatseteni. Kaebaja sõnul ei ole ta saanud vanglalt mingit abi ega nõustamist, vaid iga kord survestati kaebajat aina rohkem, et viia teda endalt elu võtmiseni. Kaebaja märgib veel, et teda kiusatakse, fabritseeritakse ettekandeid ja määratakse nende alusel distsiplinaarkaristusi, pidevalt lõhutakse kaebaja eraelulisi ja sotsiaalseid olulisi sidemeid ning piiratakse kaebaja suhtlemist advokaatidega. Kaebaja väitel levitab II üksuse juhtkond kaebaja kohta valeandmeid sooviga kajastada tema isikut negatiivses valguses. Kaebaja õiguste rikkumist ja administratsiooni poolset tagakiusamist kinnitab kaebaja sõnul ka see, et lahendamata on jäetud kokku ca 170 tema pöördumist. Veel märgib kaebaja, et talle ei võimaldata omandada haridust, osaleda keelekursustel ja huvitegevuses, ei tagata 5

(8)3-22-1466 sotsiaalprogramme ega individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevusi. Seega ei tagata kaebaja hinnangul talle Viru Vanglas ühiskonda naasmiseks ettevalmistavaid tegevusi ja üritatakse lõhkuda seda, mis kaebajal on väljaspool vanglat, ning ametnike tegevus on kahjustanud tema vaimset tervist, mille parandamiseks ei saa ta Viru Vanglas ka piisavat abi.
  1. Viru Vangla ei ole 25.05.
  2. a vastuses kaebaja taotluses nr 6-10/10186-1 esitatud väiteid sisuliselt analüüsinud, ega hinnanud, kas taotluses kirjeldatud asjaolud võiksid kujutada endast erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Taotluse sisuliseks lahendamiseks ei saa pidada piisavaks vastuses märgitud lauset, et kaebaja rahulolematus Viru Vangla II üksuse ametnikega ei ole aluseks ümberpaigutamise menetluse alustamisele. Kuigi kohus nõustub vanglaga, et pelgalt väidetav ametnike õigusvastane tegevus ei saa olla aluseks kinnipeetava teise vanglasse ümberpaigutamiseks, sisaldab kaebaja taotlus siiski väiteid, mis vajavad vangla poolt neile hinnangu andmist ja kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtmist. Muu hulgas võib olla vajalik hinnata seda, kas kaebaja terviseseisundist tulenevalt võib esineda erandlik vajadus kaebaja paigutamiseks Tartu Vanglasse, kus on eraldi osakonnana psühhiaatria osakond. Kuna praegusel juhul ei ole vangla toimingu tegemata jätmist ehk kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmist sisuliselt otsustanud ega põhjendanud, puudub kohtul võimalus kontrollida vangla poolt selle otsuse tegemisel faktiliste asjaolude arvestamise õigsust ning seejärel ka vajalike kaalutlusreeglite järgimist.
  3. Eeltoodud põhjendustel tuleb rahuldada kaebaja kohustamisnõue tema teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist puudutavas osas selliselt, et kohustada Viru Vanglat vaatama kaebaja 11.04.
  4. a taotlus tema teise vanglasse ümberpaigutamiseks sisuliselt läbi. II
  5. Kaebaja esitas Viru Vanglale 11.04.2022 ka taotluse nr 6-10/10134-1 tema ümberpaigutamiseks Viru Vangla II üksusest mõnda teise Viru Vangla avatud osakonda (dtl 15). Viru Vangla vastas taotlusele 25.05.
  6. a kirjaga nr 6-10/10186-2 (dtl 17–18), jättes selle sisuliselt läbi vaatamata. Vangla tagastas taotluse läbivaatamatult põhjendusega, et kinnipeetaval puudub õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus valida, millisesse eluosakonda või kambrisse teda paigutatakse.
  7. Nagu kohus eespool märkis, võib haldusorganile esitatud isiku taotlusega alanud haldusmenetlus (antud juhul haldusmenetlus kaebaja ümberpaigutamiseks Viru Vangla II üksusest mõnda Viru Vangla teise osakonda, HMS § 35 lg 1 p 1) küll lõppeda ka taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuid see on võimalik üksnes juhul, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1) või muul seadusega ettenähtud juhul (HMS § 14 lg 6 p 2). VangS-st ei tulene täiendavaid aluseid jätmaks läbi vaatamata kinnipeetava taotlust tema teise osakonda ümberpaigutamiseks. Seetõttu tuleb ka sellised taotlused lahendada kas „EI“ või „JAH“ vastustega (vrd samuti Tartu Ringkonnakohtu 31.10.
  8. a otsus asjas nr 3-22-53, p 16) ning vanglal tulnuks lahendada kaebaja taotlus tema vanglasiseselt ümberpaigutamiseks sisuliselt.
  9. Kaebaja taotles enda 01.06.
  10. a vaides (dtl 19–20) muu hulgas Viru Vangla direktori kohustamist tema paigutamiseks osakonda, mis ei ole II üksus. Vangla küll tagastas kaebaja vaide tervikuna (dtl 21–22), kuid tegi seda kohtu hinnangul ebaõigesti, jättes seejuures kaebaja teise osakonda paigutamise temaatika täielikult käsitlemata. Seetõttu on kaebaja nõue Viru Vangla kohustamiseks tema II üksusest mõnda teie Viru Vangla osakonda paigutamiseks lubatav.
  11. Vanglasisest paigutamist reguleerib VangS § 11 lg 2 ja justiitsministri 30.11.
  12. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) §
  13. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi 6
(8)3-22-1466 (VSkE § 5). VSkE § 5 lg 2 sätestab, et osakondi ja kambreid eraldades tuleb järgida kinnipeetavate eraldihoidmise kohta kehtestatud nõudeid ja julgeoleku tagamise põhimõtteid. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 26.05.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-20-08, p 24; 28.04.2011. a otsus nr 3-3-1-10-11, p 13). Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud ning seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse (vt Riigikohtu 28.04.2011. a otsus nr 3-3-1-10-11, p-d 10 ja 14).

§ 5

lg 1 p-st 7 saab järeldada, et see, kas isiku suhtes esineb vajadus tugevdatud järelevalveks, tehakse kindlaks tema kohta koostatud riskihinnangu alusel. Tugevdatud järelevalve vajaduse ja riskihinnangu vahelisele otsesele seosele on viidatud ka

§ 17lg 2 p-s 3.

  1. Kaebaja taotluse nr 6-10/10134-1 järgi ei ole kaebaja paiknemine Viru Vangla II üksuses põhjendatud ega vajalik ning see on tema jaoks ametnike õigusvastase tegevuse tõttu hoopis eluohtlik. Kaebaja hinnangul on ta ebaõigesti tembeldatud ohtlikuks. Kaebaja kinnitab, et ta ei ole ühegi allilma grupeeringu liige ning tema ükski isikuomadus ei anna põhjust tema tugevdatud järelevalvega osakonnas hoidmiseks. Veel juhib kaebaja tähelepanu sellele, et CPT on teinud Eesti valitsusele ettekirjutuse, et Viru Vangla II üksuses paiknevate kinnipeetavate hoidmise põhjendatus tuleb üle vaadata iga 3 kuu tagant. Kaebaja on aga II üksuses viibinud 14 aastat.
  2. Viru Vangla küll tagastas 25.05.
  3. a vastusega kaebaja taotluse nr 6-10/10134-1 läbivaatamatult, kuid selgitas seejuures kaebajale vanglasisesel paigutamisel arvestatavaid olulisi kriteeriume ning seda, et kaebaja suhtes koostatud ja 03.05.2022 kinnitatud riskihindamise kohaselt vajab ta tugevdatud järelevalvet, mis on tagatud Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas. Hoolimata sellest ei pea kohus võimalikuks hinnata vangla poolt toimingu tegemisest ehk kaebaja teise osakonda paigutamisest sisulise keeldumise õiguspärasust. Vangla ei andnud enda 25.05.
  4. a vastuses kaebaja taotlusele ega ka 17.07.
  5. a vastuses kaebusele vähimatki sisulist hinnangut kaebaja taotluses esitatud väidetele tema II üksuses viibimise eluohtlikkusest ega ka viidetele selle kohta, et ta on riskihinnangus hinnatud ohtlikuks ebaõigesti. Seega puuduvad vangla sisulised põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta, mida kohus saaks hinnata.
  6. Eelnevast tulenevalt tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue tema II üksusest mõnda teise osakonda paigutamiseks selliselt, et vanglat tuleb kohustada kaebaja vastavat 11.04.
  7. a taotlust sisuliselt läbi vaatama.
  8. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse sõltumata sellest, kas VangS on tugevdatud järelevalvega üksusest ümberpaigutamise põhjendatuse hindamist puudutava regulatsiooni puudumise tõttu põhiseadusevastane või mitte, jätab kohus läbi vaatamata kaebaja taotluse VangS suhtes selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Kohus märgib siiski, et kuigi CPT on tõepoolest soovitanud Eesti riigil vaadata kinnipeetavate paigutus tugevdatud järelevalvega osakonnas läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul 1, ei ole tegemist riigile siduva kohustusega. III
  9. Eelnevalt esitatud põhjendustel tuleb kaebus täielikult rahuldada ning kohustada Viru Vanglat kaebaja 11.04.
  10. a taotlusi sisuliselt läbi vaatama. 1 Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, ms toimus 27.09.–05.10.
  11. CPT/Inf

(2019)
  1. Kättesaadav aadressil: https://rm.coe.int/168098db
  2. 7
(8)3-22-1466
  1. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.
  2. Kohus vabastas kaebaja 14.06.
  3. a määrusega kaebuselt riigilõivu 20 euro tasumisest. Need menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamise tõttu HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 2 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kohtule kuludokumente esitatud, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
  4. Kohus märgib, et HKMS § 175 lg 3 alusel ja tulenevalt praeguses asjas tehtud 15.08.
  5. a määruse resolutsiooni p-st 7 asendatakse kaebaja nimi käesolevas otsuses tema eraelu kaitseks tähemärgiga.
  6. Kohus märgib veel, et ei pea vajalikuks võtta seisukohta kohtule 23.08.2024 saabunud, vastuväitena pealkirjastatud kaebaja avalduse osas. Nimetatud avaldusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul sellega, et kohus ei menetle käesolevat asja. Arvestades, et kohus oli eelnevalt 15.08.
  7. a määrusega otsustanud asja lahendada kirjalikus menetluses, andnud sama määrusega pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks ning lahendab kaebuse käesoleva otsusega, leiab kohus, et kaebaja 23.08.
  8. a avalduse näol ei ole tegemist vastuväitega kohtu tegevusele HKMS § 90 tähenduses. (allkirjastatud digitaalselt) Reelika Kitsing Tartu Halduskohtu 30.08.2024 lahend muudetud Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2025 lahendiga 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.