← Eesti

2-17-5376/108

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Zakaria Nemsitsveridze Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2025. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi X.J kohustustest vabastamise menetlus Tsiviilasja number 2-1

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. 3.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. 3/6 Kohus pikendas võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra kuni 04.05.2025. Käesolevaks ajaks on see aeg möödunud. 4.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 5. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (RKTKm 3-21-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on

§ 175

lg 1 1 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad

§ 175

lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (RKTKm 3-2-1-19-16, p 12). 6.

§ 175

lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. X.J-i ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. 7. Järgmiselt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud

§ 173nimetatud kohustusi või neid rikkunud.

Viimase puhul peab ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 7.1.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on töötanud erinevatel ametikohtadel: 20.06.2018-10.07.2018 xxxxxxxxxxxxxxxxxx triikija, 24.07.2018-29.02.2020 xxxxxxxxxxxxx konsultant, 18.01.2021-28.01.2021 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx hooldaja, 25.07.202229.10.2022 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx tugiisik, alates 01.03.2022 xxxxxx abiõde ja alates 22.06.2023 õde. Perioodil 01.03.2020-30.04.2022 võlgnikul püsivat töökohta ei ole olnud, kuna veebruaris 2020 alustas õpinguid xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx õe erialal. Sel perioodil on olnud kaks lühiaegset töötamist seoses kooliga. Pärast õpingute lõpetamist on võlgnik viimased kaks aastat töötanud õena. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 1 sätestatud kohustust.

7.2.

§ 173

lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on esitanud kõik aruanded enamasti pärast kohtu poolseid meeldetuletusi. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud kohustust esitada kohtule vajalikke andmeid. 7.3.

§ 173lg 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.

Võlgnik on rahuldanud võlausaldaja nõudeid kokku 5006 euro ulatuses, s.o 17% kogunõuetest. Arvestades võlgniku sissetulekuid (töötasu, tulumaksutagastus, II pensionisamba laekumine), ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele eraldusi ulatuses milles pidi. Samal põhjusel pikendas kohus menetlust kaks aastat tagasi kuna võlgnik avaldas valmisolekut suurenevalt palgalt võlausaldajate nõudeid tasuda. Paraku ei ole võlgnik rohkem ühtegi väljamakset teinud, mistõttu on võlgnik rikkunud raha eraldamise kohustust. Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud võlausaldajatele raha eraldamise kohustust. 7.4. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 6 sätestatud kohustust.

4/6 7.5.

§ 175

lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet perioodilistes aruannetes. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik kohtu eest mingit konkreetset infot varjanud oleks. 8. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kohtu hinnangul on võlgnik süüliselt ja teadlikult rikkunud oma kohustust eraldada ettenähtud osa sissetulekust võlausaldajatele. Kohus on sellele korduvalt juhtinud tähelepanu, sh ka menetluse pikendamisel ja sellele järgnevalt esitatud aruannete puhul märkides, et võlgniku plaanitav eraldis ei ole piisav ning hoiatades ühtlasi võlgnikku kohustustest vabastamata jätmisega. Võlgnik on põhjendanud suurenenud kulutusi seoses ülalpeetavaga ja kasvanud kuludega, kuid kohus märgib, et ehkki võlgnik kasvatab oma last üksinda, siis on ülalpeetavale menetluse jooksul laekunud elatis ka teiselt vanemalt. Kohus leiab, et arvestades võlgniku suurenenud sissetulekut, on võlgnik vastutustundetult teinud kulutusi, mille asemel oleks saanud täita enda kohustusi käesolevas menetluses, eraldades ettenähtud osa võlausaldajate nõuete katteks. Võlgnik ei ole oma senise käitumisega näidanud üles tahet rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud

§-st 173 tulenevaid kohustusi ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 9.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Võlgniku suhtes on menetlust juba pikendatud. 10. Kuivõrd võlgnik ei ole kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning esinevad

§ 175

lg 2 või lg 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leiab kohus, et X.J tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine 11.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud keelduda X.J-i pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus ka X.J-i pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 12.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kuna kohus lõpetab X.J-i kohustustest vabastamise menetluse, tuleb X.J vabastada usaldusisiku kohustustest X.J-i kohustustest vabastamise menetluses. 5/6 /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze kohtunik 6/6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.