← Eesti

2-20-130635/39

Obsah (6)§ 113§ 143§ 142§ 145§ 29§ 88

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2025, Tallinn Kohtuasja nu

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Tööskivi hagi K.N-i vastu rahuldamata ning jätta menetluskulud maakohtus OÜ Tööskivi kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

  1. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Tööskivi kanda.
  2. Mõista OÜ-lt Tööskivi K.N-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2628,20 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni 2-20-130635 kohustuse kohase täitmiseni maksta

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

  1. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt: 5.
  2. Jätta OÜ Tööskivi hagi K.N-i vastu rahuldamata. 5.
  3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Tööskivi kanda. 5.
  4. Mõista OÜ-lt Tööskivi K.N-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2628,20 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni tasuda

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Maakohtumenetluses K.N-il rahaliselt kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

  1. OÜ Tööskivi (endine ärinimi PAKRI KIVI 12 OÜ; hageja) esitas Harju Maakohtule K.N-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5738,82 eurot ja viivised 5738,82 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 1.
  2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui üürileandja ja Oolooshop OÜ (registrikood 12717855; kustutatud, endine ärinimi ZeroLiving OÜ; Oolooshop) kui üürnik
  3. septembril 2014 äriruumi üürilepingu (
  4. septembri
  5. a üürileping). Hageja andis
  6. septembri
  7. a üürilepingu alusel Oolooshopi kasutusse Paldiskis aadressil Kivi 12 asuvad lao- ja tootmisruumid kasuliku pinnaga 150 m2 (Kivi 12 äriruumid). Oolooshop kohustus
  8. septembri
  9. a üürilepingu järgi tasuma Kivi 12 äriruumide kasutamise eest üüri 480 eurot (km-ta) kuus. Lisaks üürile kohustus Oolooshop tasuma kõrvalkulud. 1.
  10. Oolooshopil tekkis
  11. a detsembris hageja ees üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus. Oolooshop jättis
  12. detsembrist 2015 kuni
  13. juunini 2016 täielikult tasumata 14 hageja
  14. septembri
  15. a üürilepingu alusel esitatud arvet (kokku 5738,82 eurot). 1.
  16. Hageja, Oolooshop ja ZeroLiving OÜ (registrikood 12936072; kustutatud; ZeroLiving; põhivõlgnik) sõlmisid
  17. juulil 2016 vaidlusaluse üürilepingu lisa nr 3, mille kohaselt võttis ZeroLiving üle
  18. septembri
  19. a üürilepingust tulenevad Oolooshopi õigused ja kohustused (sh kohustus tasuda üüri- ja kõrvalkulude võlg 5738,82 eurot). 2

(12)2-20-130635 1.
  1. ZeroLiving andis
  2. juulil 2016 hagejale võlatunnistuse (
  3. juuli
  4. a võlatunnistus), milles tunnistas, et tal on hageja ees
  5. juuni
  6. a seisuga võlg 5738,82 eurot (sh sissenõutav võlg 5162,82 eurot). ZeroLiving kohustus võla tasuma hiljemalt
  7. septembril
  8. Võla tasumisega viivitamisel kohustus ZeroLiving maksma hagejale viivist 0,1% päevas. ZeroLivingu allkirjastatud võlatunnistus oli deklaratiivne võlatunnistus, sellega kinnitati üksnes olemasolevat võlga ja sooviti vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist. Võlatunnistuse andmisega loobus ZeroLiving vastuväidetest võlatunnistuses kirjeldatud nõudele. 1.
  9. Vaidlusalusest võlatunnistusest tulenevate ZeroLivingu kohustuste täitmise tagamiseks andis kostja
  10. juulil 2016 hagejale käenduse (
  11. juuli
  12. a käendusleping), mis vastab seaduse nõuetele (mh

§ 143lg-s 2 sätestatud nõuetele). Kostja vastutab 4. juuli 2016. a käenduslepingu järgi Zero

Livinguga samas ulatuses (eelkõige põhivõla, intressi ja viivise tasumise ning sissenõudmiskulude hüvitamise eest). See, et kostja käendab vaidlusalusest võlatunnistusest tulenevate ZeroLivingu kohustuste täitmist, oli selgelt sätestatud

  1. juuli
  2. a käenduslepingu p-s
  3. Seega piiritleti
  4. juuli
  5. a käenduslepingus võlasuhe, millest tulenevaid kohustusi käendaja käendab.
  6. juuli
  7. a võlatunnistuse p-s 1 loetleti hageja poolt ZeroLivingule väljastatud arved, mille tasumata jätmisest tulenevat võlga ZeroLiving kui põhivõlgnik tunnistas. Lisaks oli
  8. juuli
  9. a võlatunnistuses kirjas koguvõla suurus, millest oli
  10. juuni
  11. a seisuga sissenõutav 5162,82 eurot. Kostja teadis
  12. juuli
  13. a käenduslepingut sõlmides võlatunnistuse sisu ja käendatavate kohustuste rahalist suurust. Kostja oli suhetes hagejaga ZeroLivingu täieõiguslik volitatud esindaja. Lisaks kinnitas kostja
  14. juuli
  15. a käenduslepingus, et ta on tutvunud võlatunnistusega ning mõistab täielikult
  16. juuli
  17. a käenduslepingu ja
  18. juuli
  19. a võlatunnistusega võetavate kohustuste sisu. Lisaks edastati
  20. juuli
  21. a käendusleping ja
  22. juuli
  23. a võlatunnistus hagejale allkirjastatult kostja sama
  24. juuli
  25. a e-kirjaga. Kostja oli ZeroLivingu faktiline juht ning ZeroLivingu ja hageja suhtlus toimus tema kaudu. 1.
  26. ZeroLiving ei täitnud
  27. juuli
  28. a võlatunnistusest tulenevaid kohustusi. Hagejale laekus üürileandja pandiõiguse realiseerimisest
  29. juuli
  30. a võlatunnistusest tuleneva ZeroLivingu võla katteks 824,34 eurot
  31. juulil 2019 ja 2067,9 eurot
  32. jaanuaril
  33. Need maksed vähendasid
  34. juuli
  35. a võlatunnistusest tulenevat viivisenõuet, mitte põhivõlga. Hagiavalduse esitamise seisuga oli ZeroLivingu
  36. juuli
  37. a võlatunnistusest tulenev tasumata põhivõlg 5738,82 eurot ja viivisevõlg 5738,82 eurot (kokku 11 477,64 eurot). 1.
  38. Kuna ZeroLiving jättis
  39. juuli
  40. a võlatunnistusest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, nõudis hageja
  41. juuli
  42. a käenduslepingu alusel võla tasumist kostjalt. Kostja jättis vaidlusalusest käenduslepingust tulenevad kohustused täitmata. Põhivõlgnik ja käendaja vastutavad praegu solidaarselt. Hageja
  43. juuli
  44. a käenduslepingust tulenev põhinõue on 5738,82 eurot, kuna
  45. juuli
  46. a võlatunnistuse p-s 1 tunnistas ZeroLiving hageja ees nimetatud suuruses võlgnevust, millest
  47. juuni
  48. a seisuga oli sissenõutav 5162,82 eurot ning 576 eurot muutus sissenõutavaks
  49. juunil
  50. Hageja põhinõude 576 euro suuruse osa aluseks on samuti üürileping (üür perioodi
  51. juuni 2016 kuni
  52. juuli 2016 eest). Hageja arvestas hageja, kostja ja ZeroLivingu läbirääkimiste ajal hageja vahepealsed laekumised põhinõude katteks, kuigi oleks pidanud arvestama need kõrvalnõuete (sh viivisenõude) katteks. Kuna kompromissi ei sõlmitud, arvestas hageja hagis laekumised kõrvalnõuete katteks ning läbirääkimiste käigus esitatud hageja avaldused ja ettepanekud ei olnud tähtsad. Kostja ei toonud
  53. märtsi
  54. a menetlusdokumendis esile ega tõendanud, et hageja hagiavalduses esitatud nõudearvestus oli vale ning ZeroLivingu võlg hageja ees hageja avaldatust väiksem. 3

(12)2-20-130635 Kostja vastuväited hagiavaldusele
  1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 2.
  2. Vaidlusaluses käenduslepingus ei märgitud käenduse maksimaalset summat

§ 143kohaselt. 2.2. Hageja volitatud esindaja (raamatupidaja J.Q) esitas Zero

Livingu võlajääkidest teistsugused kokkuvõtted. Kostja ei tunnistanud hagis esitatud nõudeid. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

  1. Maakohus rahuldas
  2. oktoobri
  3. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2270,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 3468,24 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 3468,24 euro osas. Maakohus jättis menetluskulud 39,56% ulatuses kostja ja 60,44% ulatuses hageja kanda, rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 816,52 eurot (km-ta). Maakohus määras, et praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt (816,52 eurot (km-ta)) viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Lisaks määras maakohus, et kohtuotsus tuleb toimetada menetlusosalistele kätte. 3.

  1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Oolooshop ja hageja sõlmisid
  2. septembril 2014 Kivi 12 äriruumide üürilepingu; ZeroLiving andis
  3. juunil 2016 võlatunnistuse, milles tunnistas võlausaldaja ees
  4. juuni
  5. a seisuga 5162,82 euro suurust võlga (p 1) ning mille kohaselt rakendus üürilepingu p 3.9 järgi viivis 0,1% päevas (p 2; dtl 73); kostja andis
  6. juunil 2016 isikliku käenduse, mille kohaselt kostja käendab ZeroLivingu
  7. juuni
  8. a võlatunnistusest tulenevate kohustuste täielikku nõuetekohast täitmist (p 1); käendaja vastutab
  9. juuli
  10. a käenduslepingu p 2 järgi samas ulatuses kui võlgnik, eelkõige põhivõla, intressi ja viiviste maksmise eest ning kahjude ja sissenõudmiskulude hüvitamise eest (dtl 70); kostja
  11. juuni
  12. a käendus on tarbijakäendus; ZeroLiving ja kostja ei tasunud hagejale hagis nõutud summat. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli
  13. juuni
  14. a isikliku käenduse alusel kohustus tasuda hagis nõutud summa ning kas
  15. juuni
  16. a käenduslepingus määrati käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. 3.
  17. Maakohus märkis
  18. juuli
  19. a käenduslepingu kehtivuse kohta järgmist. 3.2.
  20. Maakohus viitas

§ 142

lg-le 1, § 143 lg-tele 1 ja 2 ja § 144 lg-le 2 ning selgitas, et kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peab käendaja olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 23). Õiguskirjanduse kohaselt ei sisalda seadus nõudeid selle kohta, kuidas tuleb käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma lepingus kajastada. Ka kohtupraktikast ei tulene vastutuse maksimumsumma kokkuleppe sõnastusele selgeid reegleid (

I komm

(2016), § 143, p 3.2). Seadusest ei tulene, et käendaja vastutuse maksimummäär peab olema numbriliselt kirjas või et selleks saab olla üksnes teatud osa põhivõlgniku vastu suunatud nõudest või et käendaja 4
(12)2-20-130635 ei saa vastutada samas ulatuses nagu põhivõlgnik. Oluline on, et käendaja saaks aru käenduse ulatusest. Praegu märgiti
  1. juuli
  2. a käenduslepingus selgelt, et kostja vastutab samas ulatuses nagu põhivõlgnik. Vaidlusaluses käenduslepingus on kokku lepitud, et kostja käendab põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud võlgnevuse tunnistamise kokkuleppest tulenevate võlgniku kohustuste täielikku nõuetekohast täitmist, mh põhivõlgnevuse, intressi, viivise, kahjude ning sissenõudmiskulude eest. Põhivõlgniku vastutuse täpne summa (5162,82 eurot) nähtub
  3. juuli
  4. a võlatunnistusest (p 1). Vaidlusaluses võlatunnistuses märgiti konkreetsed arved koos summadega. Kostjal oli võimalik
  5. juuli
  6. a võlatunnistusest aru saada, kuidas 5162,82 euro suurune põhivõlgnevus kujuneb. Vastutuse maksimummäära selliselt sätestamine
  7. juuli
  8. a käenduslepingus ei olnud vastusolus hea usu põhimõttega, kuna kostja oli üks ZeroLivingu täieõiguslikest volitatud isikutest (oli juhatuse liige (dtl-d 90, 99); pidas põhivõlgniku võlgnevuse suuruse osas läbirääkimisi (dtl-d 111–116); oli põhivõlgniku üks osanik ning sai mõjutada põhivõlgniku käekäiku ja võlgnevuse kujunemist). 3.2.
  9. Kostja ja ZeroLiving olid solidaarvõlgnikud, sest
  10. juuli
  11. a käenduslepinguga ei nähtud ette, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (

§ 145lg 1).

Seega vastutab kostja hageja ees põhivõlgnevuse 5162,82 euro tasumise eest. 3.2.3. Poolte tahet tuleb tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi.

§ 29

lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut

§ 29

lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

§ 29

lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja poolte praktikat (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 24). Maakohtu hinnangul vastutab kostja 5162,82 euro (mitte 5738,82 euro) ulatuses. Praegu ei olnud alust tõlgendada

  1. juuli
  2. a võlatunnistust laiendavalt ning tuvastada, et põhivõlgnik tunnistas vaidlusaluses võlatunnistuses võlgnevust 5738,82 euro ulatuses. Põhivõlgnik tunnistas
  3. juuli
  4. a võlatunnistuses võlga konkreetses summas (5162,82 eurot). Vaidlusaluses võlatunnistuses arvete summas 5738,82 eurot esiletoomisest ega muudest
  5. juuli
  6. a võlatunnistuse punktidest ei järeldu, et poolte ühine tahe oli, et
  7. juuli
  8. a võlatunnistuse alusel vastutab põhivõlgnik 5738,82 euro ulatuses. Maakohus lähtus sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vaidlusaluses võlatunnistuses on selgelt märgitud, et kostja tunnistab võlga 5162,82 euro ulatuses. Lisaks nähtus
  9. juuli
  10. a võlatunnistusele lisatud võla tasumise maksegraafikust, et
  11. juuni
  12. a seisuga oli koguvõlg 5162,82 eurot ning tähtpäev kogu võla tasumiseks
  13. september
  14. Isegi juhul, kui põhivõlgniku võlg oli suurem, tuleneb käendaja vastutuse määr
  15. juuli
  16. a käenduslepingust ja võlatunnistusest, mitte muudest hageja ja põhivõlgniku kokkulepetest. Seega oli oluline, kuidas mõistlik isik
  17. juuli
  18. a võlatunnistusest ja käenduslepingust aru sai. 3.2.
  19. Maakohus tuvastas, et hageja teostas pandiõigust ning pandiõiguse realiseerimisest laekus
  20. juulil 2019 hagejale
  21. juuli
  22. a võlatunnistusest tuleneva ZeroLivingu võla katteks 824,34 eurot ja 2067,90 eurot
  23. jaanuaril
  24. Maakohus viitas

§ 88lg-tele 1 5

(12)2-20-130635 ja 4 ning tuvastas, et põhivõlgnik ja kostja ei määranud, millise kohustuse täitmiseks pandiõiguse realiseerimisest saadud raha üle anti. Enne kohtumenetlust määras selle aga hageja kui võlausaldaja. Hageja
  1. oktoobri
  2. a kirja (dtl 111) ja hageja raamatupidaja
  3. augusti
  4. a kirja (dtl 119) kohaselt oli põhivõlgnevus 2846,58 eurot. Viidatud ekirjadest ei tulenenud summa saamise arvutuskäiku. Maakohtu hinnangul oli aga lihtsa arvutuse järgi mõistetav, et hageja arvestas kohtueelselt pandiõiguse realiseerimisest saadud summad hagis nõutud põhivõlgnevuse katteks ning põhivõlgnevus oli 2846,58 eurot (5738,82 eurot - 824,34 eurot - 2067,9 eurot). Seega arvestas hageja pandiõigusest laekunud raha põhivõlgnevuse, mitte viivise katteks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 72 kohaselt ei saa teisele isikule tehtud tahteavaldust enam tagasi võtta, kui see on jõudnud tahteavalduse saajani (RKTKo 08.05.2008, 3-2-1-37-08, p 20). Hageja ei saanud TsÜS § 72 alusel kohutuste täitmise järjekorda muuta, kuna ta määras selle kohtueelselt kindlaks ning teatas võlgnikule. Kohustuste täitmise järjekorra määramine ei pea olema sõnaselgelt öeldud, vaid võib toimuda ka konkludentselt ehk kaudselt võlausaldaja tegudega (

I komm

(2016), § 88, p 4.3). Praegu teatas võlausaldaja võlgnikule põhivõlgnevuse suuruse, nõuded, mille katteks ta saadud raha arvestab, ning nõude osa, mille loeb täidetuks ja mille puhul ta enam täitmist ei nõua. Täidetud olid

§ 88

lg-s 4 sätestatud tingimused, kuna hageja teatas pärast raha saamist põhivõlgnevuse suuruse. Kohustuse täitmine ei olnud õigusvastane, kohustus oli sissenõutav ning tsiviilasja materjalide järgi ei vaidlustatud kohustuse olemasolu. Kuna

  1. juuli
  2. a võlatunnistuse ja
  3. juuli
  4. a käenduslepingu kohaselt vastutas kostja põhivõlgniku põhivõlgnevuse tasumise kohustuse eest 5162,82 euro ulatuses, arvestas maakohus pandiõiguse realiseerimisest laekunud summad nimetatud võlgnevusest maha. Kostja kui käendaja vastutuse määra arvestamisel tuli aluseks võtta
  5. juuli
  6. a võlatunnistuses märgitud 5162,82 eurot. Tsiviilasja materjalidest ei nähtunud (mh kostja ei väitnud), et põhivõlgnik või kostja tasus võlgnevuse katteks lisaks pandiõiguse realiseerimisest saadud summadele muid summasid. Seega tuli kostjal hagejale hüvitada 2270,58 eurot (5162,82 eurot - 824,34 eurot - 2067,9 eurot). 3.2.
  7. Maakohus viitas

§ 113

lg-le 1 ning selgitas, et käendaja vastutab põhivõlgnikuga samas ulatuses mh viivise tasumise kohustuse täitmise eest. Maakohus viitas, et

  1. juuli
  2. a võlatunnistuse p 2 kohaselt rakendub summadele üürilepingu p 3.9 järgi viivis 0,1% päevas. Põhivõlgnevuse tasumise tähtaeg oli
  3. juuli
  4. a võlatunnistuse järgi
  5. september
  6. Viivisekalkulaatori kohaselt oli 5162,82 euro suuruselt põhivõlalt perioodi
  7. oktoober 2016 (sissenõutavaks muutumise aeg) kuni
  8. juuli 2016 (pandiõigusest saadud 824,34 euro laekumine) eest viivis 5224,77 eurot. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud mõista viivis välja põhinõudega võrdses suuruses (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18). Ka hageja arvestas hagis viivist kuni põhivõlgnevuse suuruseni (st vähendatud ulatuses). 3.2.
  9. Maakohus rahuldas hagiavalduse 4541,16 euro ehk 39,56% ulatuses (4541,16 eurot ÷ 11 477,64 eurot) ning jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel hagi rahuldamise ulatuse tõttu 39,56% ulatuses kostja ja 60,44% ulatuses hageja kanda. Maakohus viitas TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et hageja tasutud riigilõivud olid põhjendatud ja vajalikud 650 euro ulatuses. Hageja tasus riigilõivu seaduses sätestatust 42 eurot rohkem ning tal oli õigus taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist. Hageja lepingulise esindaja kulu oli põhjendatud ja vajalik 1414 euro ulatuses. Maakohus pidas kliendiga
  10. ja
  11. märtsil 2021 ning
  12. veebruaril 2023 suhtlemise põhjendatud ajakuluks 6

(12)2-20-130635 kokku ühte tundi. Hageja lepingulise esindaja muud toimingud olid põhjendatud ja vajalikud menetluskulude nimekirjas märgitud kujul. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja õigusabiteenuse tunnihinda 140 eurot (km-ta). Hageja ei taotlenud käibemaksu hüvitamist. Seega olid hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud 2064 euro ulatuses. Kuna maakohus jättis menetluskulud 39,56% ulatuses kostja kanda, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 816,52 eurot (km-ta; 2064 eurot × 39,56%). Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ning kostjal menetluskulude tekkimist ei nähtunud ka tsiviilasja materjalidest. Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2270,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 eurot, jättis menetluskulud 39,56% ulatuses kostja kanda ja 60,44% ulatuses hageja kanda, rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning määras, et praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi põhivõlgnevuse 2270,58 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 euro väljamõistmise osas rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. 4.1. Apellatsioonkaebuse järgi kohaldas maakohus vääralt

§ 143lg-t 2, kui leidis, et 4.

juuli

  1. a käendusleping ei ole tühine. Vaidlusaluses käenduslepingus puudub käendaja vastutuse maksimummäär. Kuigi
  2. juuli
  3. a käenduslepingu kohaselt vastutab käendaja samas ulatuses nagu põhivõlgnik, ei arvestanud maakohus vaidlusaluse käenduslepingu sõlmimise asjaoludega. Riigikohtu praktikas on loetud vastutuse maksimumsumma määratuks, kui käendaja kirjutas alla samale dokumendile, milles oli märgitud võlgnevuse summa. Seeläbi pidi käendaja saama aru käenduskohustuse olemusest ning soovis sellega seotud tagajärgi (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 25). Praegu ei allkirjastanud
  4. juuli
  5. a võlatunnistust kostja, vaid ZeroLivingu juhatuse liige X.I. Lisaks ei ole
  6. juuli
  7. a käenduslepingus võlatunnistuse dokumenti, viidet konkreetsele summale ega digiümbrikusse lisatud võlatunnistuse dokumenti. Kostja allkirjastatud äriruumi üürilepingu lisa 3 ei käsitlenud
  8. juuli
  9. a võlatunnistust ega käendust. Vaidlusaluses käenduslepingus puudub numbriliselt vastutuse maksimummäär ning konkreetne viide
  10. juuli
  11. a võlatunnistuses märgitud võlgnevuse kogusummale. Seega ei nähtu esitatud tõenditest, et kostja sai aru käenduse (oma vastutuse) ulatusest. Üksnes sellest, et kostja oli juriidilise isiku volitatud esindaja, ei järeldu, et ta teadis
  12. juuli
  13. a võlatunnistuse sisu olukorras, kus kostja
  14. juuli
  15. a võlatunnistust ei allkirjastanud. 4.2.

§ 143

lg 2 mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (

I komm (2016, § 143, p 3.2)). Vaidlusaluse käenduslepingu viide, et käendaja vastutab põhivõlgnikuga samas ulatuses, ei täida vastutuse ülempiiri eesmärki. Ei saa eeldada, et käendaja saab aru käenduse ulatusest ja võimalikust nõude suurusest, kui käenduslepingus puudub selge viide. Lisaks lepiti 4. juuli 2016. a võlatunnistuses kokku seadusjärgsest kõrgemas viivisemääras ning leppetrahvis ehk võimalikes kuludes, mis võivad käendatavat põhikohustust veel suurendada. Kui 7

(12)2-20-130635 käendusleping ei sisalda võlatunnistuses märgitud võla suurust ja muid lisakohustusi ega viita neile, ei täida käendusleping vastutuse piiramise ega hoiatusfunktsiooni. 4.
  1. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. 4.3.
  2. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega (RKTKm 14.02.2018, 2-163492/39, p 13.2). Kohtuotsusest peab olema jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 436 lg 1, § 441 lg 8; RKTKo 13.11.2017, 2-10-4395/107, p 16). Maakohtu hinnangul ei olnud selliselt vastutuse maksimummäära sätestamine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja oli üks ZeroLivingu juhatuse liikmetest, pidas põhivõlgniku võlgnevuse suuruse osas läbirääkimisi, oli põhivõlgniku üks osanikest ning sai mõjutada põhivõlgniku käekäiku ja võlgnevuse kujunemist. Maakohtu järeldus, et kostja oli ZeroLivingu juhatuse liige, ei tugine ühelegi menetluses esitatud tõendile ega menetlusosalise väitele. Maakohtu lahend oli nimetatud osas üllatuslik. Üllatava lahendi tegemise keeld tähendab, et kohus ei tohi rajada otsust asjaoludele, mille kohta ei ole menetlusosalistel olnud võimalust seisukohta avaldada. Üllatamine saab olla alama astme kohtu lahendi tühistamise aluseks juhul, kui menetlusosaline oleks käitunud teisiti, kui ta oleks vaidlusalusele asjaolule tuginemisest teadnud ja kui tema menetluslik käitumine oleks toonud kaasa või võinud tuua kaasa asja teistsuguse lahendamise (RKTKm 27.11.2019, 2-18-10073/22, p 17). Maakohus ei selgitanud menetlusosalistele, et kostja positsioon põhivõlgnikus on tähtis käenduslepingu kehtivuse hindamisel. Seetõttu ei esitanud kostja maakohtumenetluses vastavaid tõendeid. 4.3.
  3. Maakohus hindas tõendeid valesti. Äriruumi üürilepingu
  4. juuli
  5. a lisa 3, mille kohaselt vahetus üürnik, allkirjastas juhatuse liige X.I. Kostja ei ole kunagi olnud ZeroLivingu juhatuse liige. Lisaks ei olnud kostja
  6. juuli
  7. a võlatunnistuse sõlmimise ajal endise üürniku (Oolooshopi) juhatuse liige. Seega ei saanud omistada kostjale juhatuse liikme staatusest tulenevaid pädevusi ja kohustusi. Kostja määrati äriruumi üürilepingu lisa 3 kohaselt ZeroLivingu täieõiguslikuks volitatud isikuks, sest ta oli äriühingu töötaja ning tegeles tootearenduse ja ehituste juhtimisega. Nimetatust ei järeldu, et ta sai mõjutada põhivõlgniku käekäiku ja võlgnevuse kujunemist. Üksnes volitatud isikuks olemisest ei järeldu, et kostja sai mõjutada üürivõlgnevuse kujunemist. Lisaks ei saanud võlgnevuse osas läbirääkimiste pidamisest järeldada kostja osa võlgnevuse kujunemisel. Maakohus viitas läbirääkimistele, mis toimusid pärast hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Läbirääkimiste eesmärk oli selgitada välja põhi- ja viivisevõlgnevuse kujunemine, mitte mõjutada võlgnevuse kujunemist. Kostjal ei olnud
  8. juuli
  9. a käenduslepingu sõlmimisel ja läbirääkimiste pidamisel sellist pädevust. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja sai mõjutada põhivõlgniku võlgnevuse kujunemist läbirääkimiste tõttu või juhatuse liikme positsioonilt. 4.
  10. Kostja palub kohaldada hageja nõuete puhul aegumist (TsMS § 651 lg 2). Käenduslepingule kohaldub TsÜS § 143 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kuna käendusleping on iseseisev võlasuhe, võib käendaja esitada käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna käenduslepingust tulenev võlausaldaja nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal, kui muutub sissenõutavaks käendatud kohustusele vastav võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal (

I komm (2016, § 149, p 3.2.1a)). Kohustuse täitmise tähtpäevaks oli

  1. juuli
  2. a võlatunnistuse kohaselt
  3. september
  4. Kohustus muutus sissenõutavaks
  5. septembril 2016 (TsÜS § 147 lg 1; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p-d 8

(12)2-20-130635 29–30) ning aegumistähtaeg möödus kolme aasta möödudes ehk
  1. septembril
  2. Kostja keeldub kohustuse täitmisest, kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse
  3. juuli
  4. a käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes
  5. augustil 2020, s.o enam kui kümme kuud pärast aegumistähtaja möödumist. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
  6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
  7. Ringkonnakohus täitis
  8. oktoobril 2024 selgitamiskohustust ja määras menetlusosalistele täiendava tähtaja seisukohtade esitamiseks.
  9. Hageja esitas
  10. oktoobril 2024 seisukoha ja uusi tõendeid.
  11. Kostja esitas
  12. novembril 2024 seisukoha.
  13. Ringkonnakohus otsustas apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite vastuvõtmise
  14. juuni 2025 määrusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2270,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 eurot. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega jätab hageja nõuded põhivõla ja viivise osas tervikuna rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
  16. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas, jaotas menetluskulud ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
  17. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et
  18. juuli
  19. a käendusleping on tarbijakäendusleping

§ 143lg 1 mõttes.

Tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte (

I komm

(2016), § 143, p 3.1.1). Maakohus kohaldas aga vääralt materiaalõigust ja rikkus tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1), kui leidis, et
  1. juuli
  2. a tarbijakäendusleping on kehtiv. 12.
  3. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (

§ 143lg 2).

Õiguskirjanduses on rõhutatud, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on absoluutne maksimumsumma, mida saab võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral, st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste, sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest 9

(12)2-20-130635 käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Sätte mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse. Seadusest ja kohtupraktikast ei tulene nõudeid ja selgeid reegleid selle kohta, kuidas käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma lepingus kajastada tuleks (

I komm

(2016), § 143, p 3.2). 12.2. Vaidlusalust käenduslepingut tuleb tõlgendada

§-s 29 sätestatud reeglitest lähtudes.

§ 29

lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut

§ 29

lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

§ 29

lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Arvestada tuleb vaidlusaluse käenduslepingu sisu ning mõlema poole väiteid käenduslepingu sõlmimise asjaolude ja eesmärgi kohta (RKTKo 17.03.2021, 2-19-6362/57, p 15.4; RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 24). 12.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja rikkus tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et
  2. juuli
  3. a (kuigi dokumendis on kuupäevana märgitud
  4. juuni 2016, nähtub asja materjalidest (dtl 68) ja pooled ka ei vaidle, et dokument allkirjastati
  5. juulil 2016) käenduslepingust ja
  6. juuli
  7. a (kuigi dokumendis on kuupäevana märgitud
  8. juuni 2016, nähtub asja materjalidest (dtl 68) ja pooled ka ei vaidle, et dokument allkirjastati
  9. juulil 2016) võlatunnistusest koosmõjus nähtub käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. 12.3.
  10. Kostja andis
  11. juuli
  12. a käenduslepingu (dtl 70) järgi isikliku käenduse, mille kohaselt kostja käendas põhivõlgniku
  13. juuli
  14. a võlatunnistusest tulenevate kohustuste täielikku nõuetekohast täitmist (p 1) ning vastutas samas ulatuses kui põhivõlgnik, eelkõige põhivõla, intressi ja viiviste maksmise eest ning kahjude ja sissenõudmiskulude hüvitamise eest (p 2). Lisaks kinnitas käendaja
  15. juuli
  16. a käenduslepingu p 7 järgi
  17. juuli käenduslepingule alla kirjutamisega, et on tutvunud
  18. juuli
  19. a võlatunnistusega ning mõistab täielikult käenduslepingu ja võlatunnistusega võetavate kohustuste sisu ja nende täitmise tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sarnaselt olukorraga, kus käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat on kehtivalt võimalik määratleda käendaja allkirjastatud võlatunnistuses (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 25; RKTKo 17.03.2021, 219-6362/57, p 15.3), on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma võimalik kehtivalt määratleda võlatunnistuses, kui käendaja kinnitab, et on võlatunnistusega tutvunud ning mõistab täielikult käenduslepingu ja kokkuleppega võetavate kohustuste sisu ja nende täitmise tagajärgi. 12.3.
  20. Vaidlusaluse võlatunnistuse p 1 kohaselt tunnistas põhivõlgnik
  21. juuni
  22. a seisuga võlausaldaja ees oma võlga summas 5162,82 eurot. Lisaks tuleneb
  23. juuli
  24. a võlatunnistuse p-st 1, et summadele rakendub poolte vahel sõlmitud üürilepingu p 3.9 järgne viivis 0,1% päevas ning et võlausaldaja määras ka õiguse küsida tasu võlgnikule meeldetuletuste esitamise ja võlgniku lubaduste mittetäitmise eest 150 eurot. Samuti tuleneb
  25. juuli
  26. a võlatunnistuse p-st 4 mh, et võlgniku poolt
  27. juuli
  28. a võlatunnistusest 10

(12)2-20-130635 tuleneva makse tasumisega viivitamisel on võlausaldajal õigus lisaks viivisele nõuda leppetrahvi 0,2% tasumata koguvõlalt kalendripäevas. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ekslikult, et
  1. juuli
  2. a võlatunnistusest nähtub põhivõlgniku vastutuse täpne summa. Vaidlusaluses võlatunnistuses määratleti rahaliselt põhivõlgniku võlg (5162,82 eurot)
  3. juuni
  4. a seisuga ning sissenõudmiskulude suurus (150 eurot). Võimaliku viivise- ja leppetrahvi nõude puhul määratleti aga üksnes protsentuaalne päevamäär, mitte aga põhivõlgniku vastutuse täpne või maksimaalne ulatus. 12.3.
  5. Nagu eespool märgitud, vastutas kostja kui käendaja
  6. juuli
  7. a käenduslepingu p 2 järgi samas ulatuses kui põhivõlgnik põhivõla, intressi ja viiviste maksmise eest ning kahjude ja sissenõudmiskulude hüvitamise eest. Seega tuli käendaja vastutuse rahalise maksimumsummana määratleda absoluutne maksimumsumma, mida hageja kui võlausaldaja sai kostjalt kui käendajalt
  8. juuli
  9. a käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral nõuda seoses põhinõude, viiviste, leppetrahvide ja sissenõudmiskuludega. Kuna
  10. juuli
  11. a võlatunnistusest ei nähtu põhivõlgniku vastutuse rahalist maksimumsummat viivise ja leppetrahvi nõuete puhul, on ekslik maakohtu järeldus, et kostja kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on määratletav
  12. juuli
  13. a võlatunnistuses märgitud põhivõlgniku vastutuse ulatuse kaudu. Eelnevast tulenevalt ei lepitud
  14. juuli
  15. a käenduslepingus kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. 12.4.

§ 143

lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Arvestades käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokkuleppimise eesmärki (tarbijast käendaja vastutuse piiramine ja hoiatusfunktsiooni täitmine), on käendusleping selle nõude rikkumise korral tervikuna tühine. Seega on

  1. juuli
  2. a käendusleping tühine. Kuna tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1 esimene lause), ei saa hageja poolt kostja vastu esitatud
  3. juuli
  4. a käenduslepingust tulenevaid nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus jätab hageja hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  5. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
  6. Kostja ei vaidlustanud, et tal ei tekkinud maakohtus rahaliselt kindlaks määratavaid menetluskulusid. Seega määrab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse ringkonnakohtus. 14.
  7. Ringkonnakohus loeb TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 560 eurot. 14.
  8. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 11

(12)2-20-130635 Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2068,20 eurot (km-ga). Nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9,5 tundi, sh materjalidega tutvumine ja apellatsioonkaebuse koostamine viis tundi (1080 eurot);
  1. novembri
  2. a seisukoha koostamine 4,5 tundi (988,2 eurot). Arvestades seda, et lepinguline esindaja hakkas kostjat esindama alles apellatsiooniastmes, ning tsiviilasja materjalide mahtu (mh maakohtu otsuse sisu ja mahtu), on ringkonnakohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg apellatsioonkaebuse koostamisel olnud põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ja vajalikud olid ka kostja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg
  3. novembri
  4. a seisukoha koostamisel, arvestades ringkonnakohtu kohtunõude, hageja
  5. oktoobri
  6. a menetlusdokumendi ja kostja
  7. novembri
  8. a menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 216 eurot ja 219,6 eurot (km-ga), mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2068,20 eurot (5 tundi × 216 eurot + 4,5 tundi × 219,6 eurot). 14.
  9. Eelnevast tulenevalt on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud kokku 2628,20 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
  10. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 16. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab Ts

MS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.