Obsah (18)

§ 113§ 76§ 100§ 101§ 108§ 402§ 4031§ 404§ 408§ 4062§ 406§ 403§ 4035§ 4034§ 416§ 94§ 115§ 1132

act OÜ hagi I. P. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 1473,92 eurot Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046 Hageja esindaja: Anzhela Ternikova Ko

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o 979,06 eurot). Menetluskulude jaotus

1. Jätta hageja menetluskulud 81,83% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18,17% ulatuses hageja kanda.
2. Määrata kostja poolt hüvitavate menetluskulude suuruseks 245,49 eurot ning mõista nimetatud summa I. P.-lt B2 Impact OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses 2-24-141962 ettenähtud ulatuses. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Toimetada kostjale otsus kätte väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
4. B2 Impact OÜ esitas 19.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1334,68 euro saamiseks. Kohus tegi 20.11.2024 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
5. Hageja esitas kohtule 19.02.2025 hagiavalduse I. P. vastu IPF Digital AS ja kostja vahel 16.04.2024 sõlmitud krediidikontolepingust nr 5713142311 tuleneva põhivõlgnevuse 1000 euro, intressi 139,60 euro, sissenõudmiskulude 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 187,82 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti 1000 eurot. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti perioodil 16.04.2024 kuni 09.05.2024 kokku summas 1019,45 eurot. Kostja tegi lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 40,40 eurot, millest 19,46 eurot arvestati põhiosa katteks. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määraks 51,78 % aastas (fikseerimata) ja intressimääraks 41,88% aastas. Hageja arvestab viivist lepingus sätestatud intressiga samas määras s.o 41,88% aastas. Kuna kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles esialgne krediidiandja lepingu üles 08.09.2024 ning loovutas nõuded hagejale.
6. Kohus jättis hagi 19.02.2025 määrusega käiguta ning andis hagejale tähtaja määruses nimetatud puuduste kõrvaldamiseks. Hageja määruses nimetatud puuduseid tähtajaks ega ka tänaseni kõrvaldanud ei ole. 2 2-24-141962
7. Hageja esitas 26.05.2025 nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevust 979,06 eurot, seadusjärgset intressi alates 10.05.2024 kuni 08.09.2024 summas 14,22 eurot, seadusjärgset viivist alates 09.09.2024 kuni 19.02.2025 summas 52,31 eurot ning kahjuhüvitamise nõude summas 35 eurot. Hageja esitab ka edasiulatuva viivise nõude alates 20.02.2025

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited

1. Kohus toimetas hagi ja 25.03.2025 menetlusse võtmise määruse kostjale kätte avalikult Ametlike Teadaannete kaudu 25.04.
2. Kostja hagile vastust tähtaegselt s.o 09.05.2025 ega hiljem ei esitanud. Kohtu põhjendused
3. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 25.03.2025 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.
4. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg
5. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
6. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseadus (

) § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 3 2-24-141962 11. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja IPF Digital AS sõlmisid 16.04.2024 krediidikontolepingu nr 5713142311, mille alusel sai kostja krediiti perioodil 16.04.2024 – 09.05.2024 kokku 1019,45 eurot (dtl 29). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Kostja ei ole laenu saamisele vastuväiteid esitanud. Vastavalt laenulepingu personaalsetele tingimustele, oli kostjal kohustus laen tagastada 60 kuu jooksul (dtl 31). Hagist tulenevalt on kostja tagasimakseid teinud 40,40 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 19,46 eurot ning intressi katteks 20,94 eurot (dtl 35).

1. Hageja märgib hagiavalduses, et krediidiandja teavitas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja nõude B2 Impact OÜ-le (dtl 34). Hagi lisast nr 4 nähtub, et IPF Digital AS on edastanud kostjale 19.08.2024 lepingu nr 5713142311 ülesütlemise teate (dtl 75). Teates on märgitud, et kostja võlgnevus krediidiandja ees on 122,85 eurot ning kostjale on antud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 08.09.
2. Tähtaegselt mitte tasumise korral, ütleb krediidiandja lepingu üles ning loovutab nõude OK Incure OÜ-le (nüüd B2 Impact OÜ). Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning IPF Digital AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.
3. Vastavalt

§ 4031

lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt

§ 404

lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks.

§ 408

lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem 4 2-24-141962 kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et

§ 408

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 16.04.2024 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36%.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 17,36% = 52,08%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 51,78% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on 41,88 % ja igakuine kontohaldustasu on 0,00 eurot (dtl 32-33). Hagi lisast nr 1 nähtub, et lepingus on krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-s 3 nimetatud (dtl 64-65). Seega krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras nii kohtu arvestuse kui hageja poolt toodud andmete järgi ja leping ei ole

§ 406² lõike 1 alusel tühine.

Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

§ 403

4 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.

§ 403

4 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403

4 lg 13).

§ 4035

lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kohus selgitas 19.02.2025 hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning 5 2-24-141962 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada (dtl 93 - 94). Hageja nimetatud andmeid kohtule esitanud ei ole. Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hagi kohaselt teatas kostja oma sissetulekuks taotluse esitamisel 820 eurot, finantskohustusteks 0 eurot ning majapidamiskuludeks 300 eurot (dtl 29). Laenuandja on arvestanud kostja keskmiseks sissetulekuks 815 eurot (Pensionikeskuse andmete alusel). Krediidivõimelisuse arvutustes (sh laenuteenindamise suhtarvu määramisel) võttis krediidiandja aluseks taotluse andmete ja pensionikeskuse andmete võrdluses neist väiksema ehk antud juhul luges krediidiandja tarbija keskmiseks netosissetulekuks 815 eurot kuus (dtl 29). Asja materjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud pangakonto väljavõtet või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada ega kontrollinud kostja kohustusi ja kulusid. Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (

§ 4034

lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole hinnanud kostja krediidivõimet adekvaatselt. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 403

4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 403

4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 403

4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 214-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. 15.

§ 403

⁴ lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Hageja on esitanud ümberarvestuse 26.05.2025 menetlusdokumendina (dtl 106). 6 2-24-141962 16.

§ 416

lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostja on kasutanud krediiti 1019,46 euro ulatuses (dtl 71) ja on teinud tagasimakseid 40,40 eurot (dtl 35). Hageja palub kostjalt välja mõista maksmata põhiosa 979,06 eurot (dtl 106). Hageja on hagis märkinud, et kostja jättis tasumata osamaksed alates juunist

1. Krediidiandja saatis 19.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise teate (lisa 4). Krediidiandja teatas, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 122,85 eurot. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni 08.09.
2. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse leping ülesöelduks 08.09.2024 (dtl 34). Seega on lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 08.09.2024 toimunud kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab

§ 108

lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse, s.o 979,06 eurot. 17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist alates laenusumma väljastamisele järgnevast päevast s.o 10.05.2024-lepingu ülesütlemiseni, s.o 08.09.2024 summas 14,22 eurot

§ 94lg 1 sätestatud seadusjärgses määras (dtl 106 – 107).

Kuna kohus tuvastas eespool, et laenuleping on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada

§ 403

⁴ lg-st 7 tulenevalt

§-s 94 sätestatud intressimäära, mis alates 10.05.2024 kuni 30.06.2024 oli 4,50% ja alates 01.07.2024 oli 4,25%. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi perioodi 10.05.2024 kuni 08.09.2024 eest summas 14,22 eurot. 18.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 7 2-24-141962 Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist perioodi 09.09.2024 kuni 19.02.2025 eest summas 52,31 eurot. Hageja märgib, et arvestab viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 09.09.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.02.2025

§ 113lg 1 sätestatud seadusjärgses määras (dtl 107) kokku summas 52,31 eurot.

Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivised alates 20.02.2025 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 107 - 110).

Kohus rahuldab hageja 26.05.2025 esitatud viivise nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 09.09.2024 kuni 28.05.2025 eest 81,62 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus ka hageja taotluse mõista kostjalt välja edasiulatuva viivise nõude kuni põhinõude täitmiseni ning mõistab viivise välja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

19.

§ 113

² lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 20 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitist summas 35 eurot

§ 115ja 1132 lg 2 p 1 alusel (dtl 107 – 108).

Hageja märgib, et pooled on lepingus kokku leppinud meeldetuletuskirjade saatmise teenustasud (dtl 37). Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt nähtub, et maksetega hilinemisega kaasnevaks kuluks on meeldetuletuskirjade saatmisega teenustasu, mis pärast lepingu lõppemist on esimese meeldetuletuskirja eest 15-25 eurot ja kummagi kahe järgmise kirja eest 5 eurot (dtl 65). Hageja märgib, et kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised kostja e-posti aadressile. Esimese nõudekirja saatis hageja kostjale 12.09.2024 (25 eurot). Hageja korduvalt saatis kostjale meeldetuletuse seoses tasumata võlakohustusega – 01.10.2024 (5 eurot), 24.10.2024 (5 eurot) (dtl 37 - 38). Hageja esitab eeltoodud kulude tõendamiseks kostjale edastatud kirjad (dtl 76 – 84).

§ 1132

lg 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Kostjaga sõlmitud leping on lõppenud ülesütlemisega 08.09.

1. Hageja on saatnud kostjale esimese tasulise kirja 12.09.
2. Seega ei ole hagejal õigus nõuda 12.09.2024 kirja saatmise eest tasu, kuna möödunud ei ole 7 päeva lepingu lõppemisest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral „ muid tasusid“ tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (

§ 403⁴ lg 7 ls 2).

Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Kolleegium leiab, et tasuna ei saa

§ 403

⁴ lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu lahendid 17.06.2022, 2-21-125271, p 9; 29.05.2020, 2-18-12417 p 11; Tallinna Ringkonnakohtu lahend 05.02.2020, 2-18-134930, p 10). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 10 eurot (5+5). 20. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 979,06 eurot, intress 14,22 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 81,62 eurot ja alates 28.05.2025 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (979,06 eurolt)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

8 2-24-141962 Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind on 1473,92 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (1206,05 (s.o põhinõue 979,06 + intress 14,22 + sissenõudmiskulu 10 + viivis 81,62 + aastane viivis 121,15) eurot ehk 50,47%). Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 81,83% ulatuses kostja kanda ja 18,17% ulatuses hageja kanda.
3. Hageja 19.02.2025 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ning esitamise kulu 20 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväidet esitanud. Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 280 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. TsMS § 172 lg 9 kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 484 alusel on põhjendatud hageja menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 300 eurot (280+20). Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse osaliselt ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 245,49 eurot (81,83% 300-st).
4. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Seega määrab kohus, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivist.

1. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad. 9 2-24-141962
2. Juhindudes TsMS § 317 lg 1 p 1 toimetada kostjale otsus kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik Parandatud 29.05.2025 määrusega: RESOLUTSIOON Parandada tsiviilasjas nr 2-24-141962 Pärnu Maakohtu 28.05.2025 kohtuotsuses esinev ebatäpsus ja muuta 28.05.2025 otsus resolutsiooni p 2 järgmiselt: „Välja mõista I. P. ilt B2 Impact OÜ kasuks kostja ja IPF Digital AS vahel 16.04.2024 sõlmitud krediidikontolepingust nr 5713142311 tulenev põhivõlgnevus 979,06 eurot, intress 14,22 eurot, sissenõudekulu 10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 09.09.2024 kuni 28.05.2025 eest 81,62 eurot, s.o kokku 1084,90 eurot.“ Edastada käesolev määrus kõigile isikutele, kellele toimetati kätte 28.05.2025 otsus. 10