← Eesti

2-20-9700/53

Tsiviilasi nr 2-20-9700 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Haide Rimmel Otsuse tegemise aeg ja koht 20.märts 2024.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-9700 Tsiviil

§ 34

lg 3 sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Arvestades, et kostja ostis 29.01.2014.a korteri ilma hageja nõusolekuta ning võõrandas korteri samuti ilma hageja nõusolekuta 01.08.2019.a, siis on ühisvara vähenenud. Hageja hinnangul oli korteri väärtus seisuga 01.08.2019.a 161244 USD ehk 146094,05 eurot. Hageja on õigustatud saama nimetatud summast poole ehk 73047 eurot. Hageja nõuab lisaks kostjalt põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise tasumist kuni põhinõude tasumiseni.

  1. Hageja nõue: - Arvata D.H ja T.U ühisvara hulka T.U ´i valduses olevad rahalised vahendid summas 146094,05 eurot ja ühisvarasse arvatud ühisvara jagamisel mõista T.U-lt välja D.H kasuks hüvitis pooles (1/2) ulatuses nimetatud ühisvara hulka arvatud summalt, s.o summas 73047,03 eurot. - Alternatiivselt arvata D.H ja T.U ühisvara hulka T.U poolt süülise käitumise tõttu vähendatud ühisvara summas 146094,05 eurot ja ühisvarasse arvatud hüvitise osas ühisvara jagamisel mõista T.U-lt välja D.H kasuks hüvitis pooles (1/2) ulatuses nimetatud ühisvara hulka arvatud summalt, so summas 73047,03 eurot. 2 - - Alternatiivselt arvata D.H ja T.U ühisvara hulka T.U poolt ilma D.H nõusolekuta vähendatud ühisvara väärtus summas 146094,05 eurot ja ühisvarasse arvatud hüvitise osas ühisvara jagamisel mõista T.U-lt välja D.H kasuks hüvitis pooles (1/2) ulatuses nimetatud ühisvara hulka arvatud summalt, so summas 73047,03eurot. Mõista kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivis põhinõudelt 73047,03 eurolt alates 04.07.2020 kuni põhinõude tasumiseni. Kostja vastuväited
  2. Kostja T.U palub jätta hagi läbi vaatamata, kuna hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata. T.U on
  3. septembril
  4. a,
  5. juulil
  6. a,
  7. märtsil
  8. a, 22.aprillil
  9. a ja
  10. septembril 2023.a esitanud Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale taotlused, milles T.U on palunud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-20-9700 jätta hagi läbi vaatamata kuivõrd rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt on D.H hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti Vabariigi kohtutele. T.U leiab jätkuvalt, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt ei ole Eesti Vabariigi kohtud pädevad lahendama D.H poolt esitatud hagiavaldust alaliselt Ukrainas elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku T.U vastu seoses Ukrainas asuva väidetavalt ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga ning et tegelikult tuleb Harju Maakohtu Tallinna kohtumajal jätta läbi vaatamata D.H hagi alaliselt Ukrainas elava T.U vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel. Seetõttu T.U jääb oma 25.septembril
  11. a,
  12. juulil
  13. a,
  14. märtsil
  15. a,
  16. aprillil
  17. a ja 28.septembril
  18. a Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale esitatud taotluste juurde jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-20-9700 läbi vaatamata D.H hagiavaldus T.U vastu ühisvara täiendavaks jagamiseks, kuivõrd rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt on D.H hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti Vabariigi kohtutele. T.U esitab kohtule ärakirja Ukrainas asuva Odessa linna rajoonikohtu 25.mai 2023.a kohtuotsusest ning Ukrainas Odessa oblasti advokaadi Gennadij Savitskõj poolt
  19. veebruaril 2024.a koostatud tõendist, mille kohaselt toimub T.U ja D.H vahel Ukrainas analoogne vaidlus ühisvara jagamise osas. Täiendavalt T.U esitab maakohtule ärakirja Peterburi linna Smolnõi rajoonikohtu 16.novembri 2023.a otsusest, mille kohaselt toimub T.U ja D.H vahel ka Venemaa Föderatsioonis analoogne vaidlus ühisvara jagamise osas. Ülaltoodud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et D.H on analoogsetes T.U ja D.H vahel toimuvates ühisvara jagamise vaidlustes aktsepteerinud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt vaidluse allumist kas Ukraina kohtutele või Venemaa Föderatsiooni kohtutele. D.H on aktsepteerinud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt analoogse ühisvara jagamise vaidluse allumist Ukraina kohtutele, kusjuures Ukraina kohtutes käesoleval hetkel ka reaalselt toimub analoogne D.H ja T.U vaheline vaidlus Ukrainas asuva ühisvara jagamise osas. Täielikult jääb arusaamatuks, mis peaks käesolev vaidlus alaliselt Ukrainas elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku vastu Ukrainas asuva väidetava ühisvara osas jätkuma Eesti Vabariigi kohtutes. T.U hinnangul on vastavasisuline säte imperatiivne ning selle sätte kohaldamise osas maakohtul kaalutlusõigus (diskretsioon) puudub. T.U hinnangul rikub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt ebaõiges kohtus asja menetlemine oluliselt tema Eesti Vabariigi põhiseadusega tunnustatud igaühe põhiõigusi ja –vabadusi. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi 3 tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. T.U rõhutab, et konkreetsel juhul määrab käesoleva ühisvara jagamise vaidluse rahvusvahelise kohtualluvuse eelkõige Eesti poolt sõlmitud rahvusvaheline välisleping (õigusabileping), kusjuures mõlemas Eesti poolt sõlmitud õigusabilepingus on kohtualluvuse seisukohalt määravaks kostjaks oleva füüsilise isiku elukoht (mitte kodakondsus).
  20. veebruaril
  21. a on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades, mille artikkel 21

(1)sätestab, et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Analoogselt sätestab
  1. jaanuaril
  2. a on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mille artikkel 21
(1), et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Seega on kohtualluvuse seisukohalt mõlema Eesti poolt sõlmitud õigusabilepingu puhul määravaks eelkõige kostjaks oleva füüsilise isiku elukoht. T.U-l puudub Eesti Vabariigi kodakondsus, T.U on Venemaa Föderatsiooni kodanik, mida kinnitab ärakiri T.U nimele 16.veebruaril 2017.a väljastatud Venemaa Föderatsiooni passist kehtivusega kuni
  1. veebruar 2027.a. T.U ei ela alaliselt mitte Eesti Vabariigis ega Venemaa Föderatsioonis, T.U alaliseks elukohaks on Ukrainas Odessai oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx, mida kinnitab Ukraina poolt T.U nimele väljastatud alaline elamisluba ja mille lisaleheküljel oleva templijäljendi ja tekstikande kohaselt on T.U registreeritud alaliseks elukohaks Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx. T.U on Ukrainas Odessa oblastis abiellunud, mida kinnitab T.U poolt maakohtule esitatud
  2. juuni
  3. a abielutunnistus. T.U on Ukrainas saanud lapse isaks, mida kinnitab maakohtule esitatud T.U poja M. T.U
  4. septembri 2017.a sünnitunnistus. T.U uus abikaasa O. T.U ja praegu ca 6,5aastane poeg M. T.U on Ukraina kodanikud, mida kinnitavad O. T.U ja M. T.U nimele
  5. juulil
  6. a ja
  7. aprillil 2019.a väljastatud Ukraina passid. Järelikult omab T.U uut alaealise lapsega perekonda Ukrainas, mis kinnitab, et T.U alaliseks elukohaks on Ukraina, kuivõrd võib eeldada, et T.U soovib elada oma uue abikaasa O. T.U ja 6,5aastase alaealise lapse M.T.U juures. Ka asjaolu, et T.U abikaasa O. T.U ja poeg M. T.U on Ukraina kodanikud, kinnitab üheselt, et T.U alaliseks elukohaks on Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kuivõrd T.U on lahkunud 2013.aastal Eesti Vabariigist ja asunud alaliselt elama Ukrainasse viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta, sh Ukrainas uuesti abiellunud ja saanud Ukrainas lapse M.T.U, kes on praegu 6,5-aastane, siis tuleb asuda seiskohale, et T.U alaliseks elukohaks on Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx. Kuivõrd rahvusvahelises eraõiguses määrab füüsilise isiku õigusliku seisundi, sh tema vastu esitatava hagiavalduse rahvusvahelise kohtualluvuse eelkõige tema elukoht, siis on ilmne, et Ukrainas elava füüsilisest isikust kostja vastu esitatav hagi tuleb esitada Ukraina kohtutele. Kuivõrd konkreetsel juhul peab maakohus kontrollima ja tuvastama, kas Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xx tänav maja xx korter xx, so Ukrainas asuv kinnisasi läks T.U ja D.H abielulise ühisvara koosseisu või mitte, siis peab maakohus selleks kohaldama Ukrainas kehtivat materiaalõigust. Rahvusvahelise 4 eraõiguse kohaselt reguleerib omandi, sh ühisomandi tekkimist Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx asuvale kinnisvarale üksnes Ukraina materiaalõigus, mitte Eesti materiaalõigus (so Eesti perekonnaseadus), mistõttu ka nimetatud asjaolust tulenevalt oleks seaduslik, otstarbekas, mõistlik ja põhjendatud, et käesolevat õigusvaidlust lahendaks Ukraina kohus. Veelkord soovib T.U rõhutada ja selgitada, et erialase kirjanduse kohaselt ei ole Eesti riigi huvides koormata Eesti kohtuid vaidluste lahendamisega, millel puudub Eestiga piisav seos, mistõttu nähakse rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimise normidega sageli ette, et Eesti kohtu poole saab pöörduda vaid juhul, kui vaidlusel või menetlusosalistel on Eestiga piisav seos (nt kui kostja elab Eestis, kui vaidluse objektiks olev vara asub Eestis või kui pooled on sõlminud Eesti kohtu kasuks kohtualluvuse kokkuleppe).
  8. T.U ei nõustu mitte ühegi D.H hagiavalduses ega hilisemas menetlusdokumendis esitatud faktiväite, seisukoha ega nõudega D.H ja T.U vahel
  9. aastal alanud esimese ühisvara jagamise vaidluse käigus tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27.oktoobri 2017.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-135799 arvati D.H ja T.U abielulise ühisvara hulka hüvitis seoses T.U poolt Eestis asunud arvelduskontodelt Ukraina pankadesse teostatud ülekannetega summas 396 250 eurot ja T.U-lt mõisteti välja D.H kasuks enamsaadud ühisvara hüvitamiseks hüvitis summas 134746 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 27.oktoobri 2017.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-5799 arvati D.H ja T.U jagatava ühisvara hulka T.U poolt 05.novembril 2012.a tehtud ülekanne Ukrainasse summas 220 000 eurot Xi arvelduskontole selgitusega „materialnaya pomoshs“ ja T.U poolt
  10. detsembril 2012.a teostatud ülekanne Ukrainasse summas 176 250 eurot T.U teisele arvelduskontole selgitusega „na osnovanii kreditnogo dogovora ot 13.12.2012“.Kuivõrd D.H ja T.U vahel
  11. aastal alanud ühisvara jagamise vaidluse käigus arvati jagatava ühisvara hulka T.U poolt 2012.a novembris ja detsembris teostatud ülekanded Ukrainasse summas kokku 396 250 eurot ja mõisteti T.U välja D.H kasuks enamsaadud ühisvara hüvitamiseks hüvitis 134746 eurot, siis on ilmne, et T.U poolt nimetatud summade kogusuuruses 396250 eurot eest Ukrainas omandatud vara, sh Ukrainas omandatud kinnisvara väärtuses kuni 396250 eurot peab perekonnaseaduse imperatiivse regulatsiooni kohaselt kuuluma T.U lahusvara hulka. Kuivõrd T.U kasutas vaidlusaluse Odessas asuva korteri omandamiseks, selle kapitaalseks remontimiseks (so renoveerimiseks) ja sisustamiseks rahalisi vahendeid, mille T.U oli teinud oma Eestis asunud arvelduskontodelt Ukraina pankadesse ning mis oli tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud kohtulahendiga arvatud D.H ja T.U abielulise ühisvara hulka ja abikaasade vahel jagatud, ning täiendavalt rahalisi vahendeid, mille T.U oli saanud W poolt antud laenuna, siis on ilmne, et vaidlusalune T.U poolt 2014.a Ukrainas omandatud korter kuulub T.U lahusvara hulka. X tagastas T.U sularaha summas 60 000 eurot korteri ostmiseks aadressil Odessa, xxx tänav xxx, mille T.U oli kandnud temale üle
  12. novembril 2012.a rahalise abina. Samuti on T.U esitanud Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale Odessas xxx tänav xxx asuva korteri müüja Q
  13. märtsi
  14. a seletuskirja, milles Q kinnitas, et
  15. aasta jaanuaris oli tema tunnistajaks, kuidas X võttis välja Ukraina Riiklikust Eksperdi- ja Impordipangast summa suuruses 60 000 eurot edaspidiseks üleandmiseks T.U kätte korteri eest. Käesolevaga T.U esitab maakohtule ka Ukraina Riikliku Eksperdi- ja Impordipanga
  16. veebruari
  17. a tõendi, mille kohaselt oli X saanud
  18. jaanuaril
  19. a rahalisi vahendeid sularahas summas 255 971,47 eurot. W poolt
  20. juulil
  21. a väljaantud kviitung võla tagastamise kohta esitati kohtule esmalt
  22. juulil
  23. a elektrooniliselt E-toimiku kaudu, kuid nimetatud dokumendi originaal esitati kohtule täiendavalt T.U
  24. augusti
  25. a kaaskirja lisana 5 kohtukantselei kaudu. Wi poolt anti T.U-le laen summas 600000 hrivna (grivna) üle sularahas enne
  26. jaanuaril
  27. a laenulepingu sõlmimist (st
  28. jaanuaril
  29. a toimus kirjaliku laenulepingu vormistamine, kuid laen oli varasemalt üle antud enne laenulepingu kirjalikku vormistamist sularahas), kusjuures saadud laenu kasutas T.U muuhulgas Odessas ostetud korteri kapitaalseks remontimiseks ja sisustamiseks. Kuivõrd 25.jaanuaril
  30. a sõlmitud laenulepingu järgne laen anti sularahas, siis ei ole objektiivselt võimalik esitada rahasummade liikumise kohta täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Seega kasutas T.U vaidlusaluse Odessas asuva korteri omandamiseks, selle kapitaalseks remontimiseks (so renoveerimiseks) ja sisustamiseks rahalisi vahendeid, mille T.U oli teinud oma Eestis asunud arvelduskontodelt Ukraina pankadesse ning mis oli tsiviilasjas nr 2-13-5799tehtud kohtulahendiga arvatud D.H ja T.U abielulise ühisvara hulka ja abikaasade vahel jagatud, ning täiendavalt rahalisi vahendeid, mille T.U oli saanud W poolt antud laenuna.“ Kostja palub jätta läbi vaatamata D.H hagiavaldus T.U vastu ühisvara täiendavaks jagamiseks; Alternatiivselt jätta rahuldamata D.H hagiavaldus T.U vastu ühisvara täiendavaks jagamiseks; Jätta kõik menetluskulud (sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud) täies ulatuses D.H kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele
  31. Eluliselt usutavad ei ole kostja väited, justkui oleks ta korteri ostmiseks kasutanud tsiviilasjas nr 2-13-5799 märgitud vahendeid, sest kostja tegi
  32. novembril 2012.a ülekande Ukrainasse summas 220 000 eurot X arvelduskontole selgitusega „materialnaya pomoshs“ ehk „materiaalne abi“. Ülekande selgitusest lähtuvalt ei olnud tegemist ülekandega, mis saaks olla seotud vaidlusaluse korteri ostmisega. Kui korteriostu-müügileping on sõlmitud 21.01.
  33. aastal, siis väidetav laenuleping on sõlmitud alles 25.01.2014 ehk 4 päeva peale korteri ostu-müügilepingu sõlmimist, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et väidetav laenuleping on seotud korteri omandamisega; kostja ei ole tõendanud väidetavalt 25.01.2014 sõlmitud laenulepingu alusel tegelikku laenu andmist ega saamist. Seda enam, et 2014.aasta jaanuari kursi järgi (hageja 17.02.2022seisukoha lisa1) võrdus 600000 grivnat 52970,78 euroga. Kostja ei ole tõendanudväidetava 25.01.2014 laenulepingu alusel korteri ostuhinna tasumist. Kostja ei ole tõendanud, et väidetavalt 25.01.2014 sõlmitud laenulepingus märgitud laenuandjal oleks olnud rahalisi vahendeid kostjale laenu andmiseks, mistõttu on hageja seisukohal, et väidetavalt 25.01.2014 sõlmitud laenuleping on rahatu. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud rahalisi vahendeid väidetava laenu tagastamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et laenas korteri ostmiseks raha Wilt. Tõendatud ei ole ei raha ülekandmine ega ka see, et laenajal üldse raha oli. Kohtu põhjendused ja järeldused
  34. Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, rahuldab hagi.
  35. T.U on esitanud 29.07.2021.a, 03.03.2022.a, 22.04.2022.a, 28.09.2023.a ja 19.02.2024.a taotlused hagi läbivaatamata jätmiseks seoses sellega, et hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. TsMS § 423 lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kohus on lahendanud T.U 25.09.2020.a taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, käsitledes kohtualluvuse küsimust ning kohaldatavat õigust 02.07.2021.a määrusega. 6 Kohus jättis kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks seoses vale kohtualluvusega rahuldamata. Kohus jätab kostja 29.07.2021.a, 03.03.2022.a, 22.04.2022.a, 28.09.2023.a ja 19.02.2024.a taotlused hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata 02.07.2021.a määruses toodud põhjendustel põhjendusi kordamata.
  36. Pooled abiellusid a 22.05.1980 Mustamäe Perekonnaseisuametis. Poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 11.09.2013.a otsusega nr xxx, mis jõustus 26.02.2014.a. Perekonnaseaduse (

) § 35 p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõppeb, kui abielu lahutatakse. ´Poolte vahel oli varaühisuse varasuhe, mis lõppes abielu lahutamisega 26.02.2024.a. 9. Hageja väitel sai ta peale abielu lõppemist teada, et kostja ostis abielu ajal 29.01.2014.a Ukrainas Odessas xxx tänav xxx asuva korteri ning võõrandas korteri peale abielu lõppemist 01.08.2019.a. Hageja ei teadnud kummastki tehingust midagi ja tehingud on tehtud hageja nõusolekuta. Hageja arvates kuulub temale ½ osa korteri müügihinnast. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidle, et hageja ei olnud tehingutest teadlik. Kostja läbiv väide on, et ta ostis korteri oma lahusvara arvelt ning korter ei kuulu ühisvarasse. 10.

§ 34

lg 3 kohaselt kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kohus peab seega hindama, kas võõrandatud korter oli poolte ühisvara ning kas kostja võõrandas korteri hageja nõusolekuta.

  1. Hageja esitatud Ukraina Riikliku kinnisvara asjaõigusaktide registri väljavõttest (I kd lk 47) nähtuvalt on korter xxx tänav xxx 3-toaline ja pindalaga 87,9 m 2, millest elamispind on 51,1 m
  2. Samast registri väljavõttest nähtub, et kostja T.U omandas korteri 29.01.2014.a ja võõrandas 01.08.2019.a. Kostja on esitanud tõendina korteri ostu-müügilepingu (I kd lk 152 – 153), millest nähtuvalt ta ostis korteri Odessas xxx tänav xxx 29.01.2014.a. Poolte abielu lahutav Harju Maakohtu 11.09.2013.a otsus jõustus 26.02.2014.a. Seega on 29.01.2014.a Ukrainas Odessas xxx tänav xxx asuv korter ostetud abielu ajal. Kohus märgib: Tõlk on korteri Odessas xxx tänav xxx ostu-müügilepingu kuupäeva valesti tõlkinud kahekümne esimese jaanuarina 2014.a. Ukrainakeelse ostu-müügilepingu tekstist on näha, et T.U ostis korteri kahekümne üheksandal jaanuaril 2014.a,. Hageja on oma väidetes ekslikult juhindunud valesti tõlgitud kuupäevast. Valesti on tõlgitud ka (kuid sel pole menetluses tähtsust) T.U poolt sama korteri O.File müümise aastaarv. Ukrainakeelse ostu-müügilepingu tekstist on näha, et korter müüdi esimesel augustil kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal, tõlgitud on aga, et korter müüdi kahe tuhande üheksakümnendal aastal.
  3. Kostja väidab, et ostis korteri oma lahusvara arvelt ja tegemist on seetõttu tema lahusvaraga, kuna

§ 27

lg 2 p 3 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või 7 hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Kostja väitel Tallinna Ringkonnakohtu 27.oktoobri 2017.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-5799 arvati jagatava ühisvara hulka T.U poolt 05.novembril 2012.a tehtud ülekanne Ukrainasse summas 220 000 eurot Xi arvelduskontole selgitusega „materialnaya pomoshs“ ja T.U poolt

  1. detsembril 2012.a teostatud ülekanne Ukrainasse summas 176 250 eurot T.U-l teisele arvelduskontole selgitusega „na osnovanii kreditnogo dogovora ot 13.12.2012“. Kuna kohus mõistis D.H kasuks välja ülekannetest poole ehk 134746 eurot, siis on ülejäänud 134746 eurot kostja lahuvara. Kuna kostja just sama raha eest ostis korteri, siis on ka korter tema lahusvara.
  2. Kohus tuvastas, et T.U 05.11.2012.a ülekandest Ukrainasse Xile summas 220 000 eurot selgitusega „materialnaya pomoshs“ ja 17.12.2012.a ülekandest Ukrainasse summas 176 250 eurot T.U enda kontole selgitusega „na osnovanii kreditnogo dogovora ot 13.12.2012“ ei nähtu seost kostja väitega, et korter Odessas on omandatud nimelt Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017.a lahendites nimetatud kostja lahusvaraks olevate ülekannete arvelt. Ülekannete selgitused on 05.11.2012.a ülekandel vastavalt „materiaalne abi“ ja 17.12.2012.a ülekandel „seotuna 13.12.2021.a laenulepinguga“. Kumbki selgitus ei viita korteri ostmisele. Lisaks oleks kostja võinud korteri ostmist samade ülekannete raha eest tõendada omakorda pangaülekandega, mida kostja aga ei ole teinud.
  3. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja väide, et Odessa xxx tänav xxx korter omandati Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017.a lahendites nimetatud kostja lahusvaraks olevate ülekannete arvelt.
  4. Lisaks on kostja väitnud, et X
  5. aasta jaanuaris tagastas T.U-le sularaha summas 60 000 eurot korteri ostmiseks aadressil Odessa, xxx tänav xxx, mille T.U oli kandnud temale üle
  6. novembril
  7. a rahalise abina. Samuti esitas kostja Odessas xxx tänav xxx asuva korteri müüja Q 25.märtsi 2022.a kinnituse, et
  8. aasta jaanuaris oli tema tunnistajaks, kuidas X võttis välja Ukraina Riiklikust Eksperdi- ja Impordipangast summa suuruses 60 000 eurot edaspidiseks üleandmiseks T.U kätte korteri eest.
  9. Kostja on esitanud tõendina laenulepingu 25.01.2014.a (I kd lk 155) , millest nähtuvalt W on laenanud temale 600 000 grivnat. Nimetatud tõendiga soovib kostja tõendada, et ostis Wilt laenatud raha eest 29.01.2014.a korteri.
  10. Korteri ostu-müügileping on sõlmitud 29.01.2014.a ning laenuleping on sõlmitud 25.01.2014.a, seega neli päeva enne korteri ostmist. Kohtu arvates sellised lähestikku asuvad kuupäevad ei ole siiski piisavaks tõendiks, et laenu võtmist ja korteri ostmist omavahel siduda. Kohtu seisukoht on, et kui kostja oleks tõesti korteri ostnud laenatud raha eest, siis seda oleks võimalik täiendavalt tõendada pangaülekannetega, mida kostja teinud ei ole. Ka laenulepingu punktis 1 on kirjas, et raha kantakse üle, mitte ei anta sularahas.
  11. Lisaks väidab kostja, et X tagastas temale 60 000 eurot ja korteri ostis kostja nimelt selle raha eest. Kostja on esitanud Xi omakäelise kinnituse (II kd lk 15) selles, et tema andis jaanuaris 2014.a T.U-le 60 000 eurot korteri ostmiseks Odessas xxx tänav xxx ning et sama raha oli T.U kandnud temale üle 15.11.2012.a rahalise abina. Samuti on 8 esitatud Q omakäeline kinnituse (II, lk 17), et tema oli tunnistajaks, kui X võttiv välja 60 000, et anda see T.U-le korteri jaoks.
  12. Kohus asub seisukohale, et ei laenuleping ega Xi ja Q kinnitused ei tõenda, et kostja ostis korteri kas Wilt laenatud raha eest või Xi poolt tagastatud raha eest.
  13. Hageja on esitanud tõendina kinnisvara hindamise akti (I kd lk 49-55)., millise kohaselt vaidlusalune korter 27.12.2019.a seisuga maksis 161874 USD ehk 148 976 eurot. Hageja on ka esitanud hindamisakti (I kd lk 54), millise kohaselt korteri väärtus 27.12.2019.a oli 161 244 USD ehk 146 643 eurot. Kostja on esitanud tõendina kinnisvara hindamise akti (II lk 25), millise kohaselt korteri Odessa xxx tänav xxx 31.03.2022.a seisuga väärtus ilma käibemaksuta oli 2 206 290 grivnat ehk 67 701,5 eurot. Kostja on müünud korteri O.File 01.08.2019.a hinnaga 2 204 892 grivnat.
  14. Seega on olemas neli erinevat korteri väärtust. Kohus jätab korteri väärtuse määramisel välja 01.08.2019.a tehingu. Tegemist on abikaasade vahelise tehinguga ning ei ole usutav, et korter kajastab tegelikku turuhinda. Kohus arvestab korteri väärtuse määramisel mõlemat hageja esitatud kinnisvara ekspertide hinnangut korteri hinna kohta seisuga 27.12.2019.a. Esiteks põhjusel, et hinnangud on oma tulemuses sarnased ja seega usaldusväärsed ning teiseks põhjusel, et kostja võõrandas korteri augustis 2019.a, seega on 27.12.2019.a seisuga hinnangud oma väärtuses lähemal tegelikule tehingule ja seega õigemad, kui 2022.a hinnang. Korteri väärtus oli seega korteri võõrandamise ajal 01.08.2019.a 147 810 eurot.
  15. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ostis ja müüs Odessa xxx tänava korteri hageja nõusolekuta. Kohus tuvastas menetluse käigus, et korter omandati poolte ühisvara arvelt. Eeltoodu tulenevalt vähenes poolte ühisvara tehingu tõttu, mille T.U tegi teise abikaasa tahteavalduseta. Poolte ühisvara vähenes 147 810 euro võrra, kohus arvab nimetatud summa poolte ühisvara hulka. (

§ 34

lg 3) Abikaasade osad ühisvaras on võrdsed, seega tuleb T.U-l hüvitada D.H-le ½ osa vähenenud ühisvarast ehk 73 905 eurot.

  1. Harju Maakohtu 08.04.2021.a määrusega käesolevas ajas määras kohus seada hagi tagamise korras hageja D.H (isikukood XXX) kasuks esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 73 047,03 eurot kostja T.U (isikukood XXX) omandis olevale kinnisasjale asukohaga XXX (kinnistusraamatu registriosa number xxxxx) tsiviilasjas nr 2-20-9700 esitatud ühisvara jagamise nõude tagamiseks. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, siis tuleb hagi tagamise määrus jätta kehtima.
  2. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist kuni nõude täitmiseni. Kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni kostjale hüvitise väljamaksmiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
  3. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Menetluskulud käesolevas asjas on hageja tasutud riigilõiv ning poolte õigusabikulud. Kohtupraktikas jäetakse ühisvara jagamisel menetluskulud poolte endi kanda olenemata sellest, kelle kasuks otsus tehti. Kohus teeb käesoleval 9 juhul erandi ja kohaldab TsMS § 162 lg 1, mis näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Nimelt on kostja esitanud tarbetult ja väga suures mahus seisukohti kohtualluvuse kohta. Nimetatud väited, seisukohad ja korduvad taotlused hagi läbivaatamata jätmiseks ei olnud menetluses vajalikud, kuna kohus otsustas menetluse alguses, et hagi allub Eesti Vanariigi kohtule. Kõik sellekohased korduvad taotlused olid mittevajalikud. Kostja seisukohad kohtualluvuse kohta moodustavad ligikaudu poole kostja kõikidest seisukohtadest. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja menetluskulud 50 % ulatuses kostja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks peale kohtulahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.