Obsah (6)

§ 107§ 109§ 80§ 35§ 88§ 1

2-21-3824 KOHTUOTSUS Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Liina Naaber-Kivisoo Määruse tegemise aeg ja koht 14.02.2024, Rakvere Tsiviilasja number 2-21-3824 Tsiviilasi V.H hagiavaldus Max

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Lõpetada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

1. Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu kogusummas 4193,28 eurot ning kõrvalnõudena viivis nimetatud summalt.
2. Mõista Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitis 698,88 eurot (bruto).

1. Jätta menetluskulud (v.a riigi õigusabi kulud) poolte endi kanda ning V.H riigi õigusabi kulud riigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus eraldi määrusega. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse 2-21-3824 esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD Hagiavaldus
2. 18.03.2020 sõlmisid hageja ja kostja töölepingu nr XX. Töölepingu alusel asus hageja kostja juures transporttöölisena tööle alates 18.03.2020, täistööajaga ja töötasu kokkuleppega 3,60 eurot tunnis, Lääne-Viru maakonnas aadressil Koidu 16, Tamsalu asuvas MAXIMA X kaupluses. Töölepingu punkti 3.2 järgi oli tööleping sõlmitud määramata ajaks. 05.09.2020 ei lubanud kostja hagejat tööle. Tööle mittelubamist põhjendas kostja hageja lepingu tähtaja saabumisega. Kostja kaupluse juhataja seletuskirja kohaselt oli hagejal Eesti tööluba, mille kehtivus lõppes 04.09.2020 ja selle alusel koostati tööleping. Peale hageja töölepingu lõppemist palkas kostja uue transporttöölise.
3. 8.01.2021 tegi töövaidluskomisjon (TVK) töövaidlusasjas nr XX otsuse, millega rahuldas V.H nõuded Maxima Eesti OÜ vastu osaliselt. 28.01.2021 otsuse resolutsiooni kohaselt otsustas töövaidluskomisjon: 1) tuvastada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel

§ 80

lg 1 alusel alates 04.09.2020; 2) lõpetada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping

§ 107

lg 2 alusel alates 04.09.2020; 3) välja mõista Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks hüvitis

§ 109

lg 1 alusel summas 2096,64 eurot (bruto); 4) välja mõista Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks viivis kindla summana 26,59 eurot; 5) jätta rahuldamata V.H töötasu nõue Maxima Eesti OÜ vastu summas 2381,83 eurot (bruto); 6) jätta rahuldamata V.H töötasu nõue Maxima Eesti OÜ vastu 2020 juuli eest summas 40,78 eurot (bruto); 7) jätta rahuldamata V.H nõue Maxima Eesti OÜ vastu töötasu väljamõistmise otsus viivitamata täidetavaks tunnistamiseks töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses (so 1397,76 eurot bruto) ning selle viivitamatule täitmisele pööramiseks. 3. Hageja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt. Muuhulgas on hageja nõus töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega töövaidluskomisjon tuvastas V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel

§ 80lg 1 alusel alates 04.09.2020 (TVK otsuse resolutsiooni punkt 2).

Hageja ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega töövaidluskomisjon lõpetas V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping

§ 107

lg 2 alusel alates 04.09.2020 (TVK otsuse resolutsiooni punkt 3) ning jättis rahuldamata V.H töötasu nõude Maxima Eesti OÜ vastu summas 2381,83 eurot (bruto) (TVK otsuse resolutsiooni punkt 6). Hageja ei ole osaliselt nõus töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega töövaidluskomisjon mõistis välja 2 2-21-3824 Maxima Eesti OÜ-lt V.H kasuks hüvitise

§ 109

lg 1 alusel üksnes summas 2096,64 eurot (bruto) (TVK otsuse resolutsiooni punkt 4). Hageja leiab, et arvestades töövaidluse asjaolusid ja mõlema poole huve on põhjendatud kostjalt suurema hüvitise väljamõistmine. 4. Hageja nõustub põhjendustega, mille alusel tuvastas töövaidluskomisjon poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel. Olukorras, kus tööleping ei ole lõppenud 04.09.2020 peab kostja tasuma hagejale töötasu ja on kohustatud kindlustama töötajat kokkulepitud tööga. Kui tööandja töötajale tööd ei anna, siis peab ta maksma töölepingu seaduse (

) § 35 alusel keskmist tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates 04.09.2020 ei lubanud tööandja töötajat tööle ja kuna tööleping ei olnud lõppenud, siis peaks kostja hagejale tasuma keskmist töötasu. Hageja saamata jäänud töötasu on septembrist 2020 – veebruarist 2021 eest 4193,28 eurot. Hageja on seisukohal, et kohaldada ei ole võimalik

§ 107

lg 2, kuna selle eelduseks on töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine ja selle tühisuse tuvastamine, käesoleval juhul ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust esitatud ja ülesütlemise tuvastamine ei ole olnud töövaidluse esemeks. Kui kostja ei pea töösuhte jätkamist võimalikuks, siis on tal võimalik see seaduses sätestatud viisil üles öelda. Hageja ei ole nõus hüvitise suurusega, kuna seadus võimaldab töövaidlusorganil suurendada

§ 109

lg 1 kohaselt hüvitise suurust ning hageja leiab, et asjaolusid arvestades peab hüvitise suurus olema suurem. Hagejal on puudunud sissetulek alates 05.09.2020 ja hageja on olnud pidevalt valmis tööle ilmuma. Lisaks,

109 lg 1 sätestatud hüvitise maksmine on võimalik ainult menetlusosalise poolt eelpool nimetatud taotluse esitamise korral, seega hageja palub anda talle võimalus kasvõi alternatiivselt nõuda

§ 109lg 1 hüvitist.

Lisaks palub hageja mõista välja viivis. 5. 23.04.2021 täpsustas hageja nõudeid. Hageja palub tuvastada, et hageja ja kostja vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks mõista välja tasumata töötasu kogusummas 4193,28 eurot ning viivis. Alternatiivselt palub hageja kostjalt välja mõista

§ 109

lg 1 alusel hüvitis saamata jäänud sissetuleku ulatuses (ehk igakuiselt 698,88 eurot (bruto) ajavahemikul alates 05.09.2020 kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni).

Kostja vastus 6. Kostja palub hageja tuvastusnõue jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 alusel ja jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata. Kostja leiab, et kuna tegemist ei ole kaebusega töövaidluskomisjoni otsuse peale, siis ei ole võimalik ka tuvastada, et tööleping ei ole

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020 lõppenud.

Töösuhte lõppemine ei ole automaatne seadusest tulenev järelm, vaid selleks on vajalik TVK või kohtu otsus. Hagis sisalduvad nõuded peavad olema lubatavad ilma töövaidluskomisjoni otsuseta. Tuvastusnõude saab esitada õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Samuti ei ole hageja põhistanud õiguslikku huvi ja ka seda, kuidas aitab tuvastusnõue saavutada hageja lõppeesmärke. 7. Kostja leiab, et tööleping lõppes

§ 80

lg 1 alusel tähtaja möödumisel, kuid kostja on samas ka seisukohal, et pooltevahelise töösuhte saab lõpetada

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Kui töösuhte lõppemine

§ 80

lg 1 alusel oli tühine ja TVK on selle tühisuse tuvastanud, siis on täidetud

§-st 107 lg 1 tulenev esimene eeldus

§ 107lg 2 kohaldamiseks.

Kostja on seisukohal, et kuna hageja on avaldanud, et nõustub täies ulatuses töövaidluskomisjoni põhjendustega, mille alusel tuvastas töövaidluskomisjon poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel

§ 80

lg 1 alusel alates 3 2-21-3824 04.09.2020, siis on hageja nõustunud ka sellega, et TVK on tühisuse tuvastamisel lähtunud

§ 107lg 1.

Kostja jääb

§ 107lg 2 taotluse juurde, mis on juba varasemalt esitatud.

Seega on täidetud ka teine eeldus, et tööleping

§ 107

lg 2 alusel alates 04.09.2020 lõpetada.

§ 107

lg 1 vaikib ülesütlemise avaldusest ning räägib vaid ülesütlemise tühisusest,

§ 107lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole ülesütlemise avalduse olemasolu.

1. Kostja on lepingu ka faktiliselt üles öelnud, kostja on nii sõnas kui ka teos väljendanud selget soovi ja tahet tööleping alates 04.09.2020 lõpetada. Hageja on ise TVK-le esitatud selgituses avaldanud: „Telefoni teel direktor I M teatas mulle, et minul lõppes tähtajaline tööleping ja ma olen vallandatud“. Hageja sai ka ise aru, et töösuhe on lõppenud. Kostja esindaja on hagejale vastuskirjana 15.09.2020 ja 09.10.2020 teatanud, et tööleping on lõpetatud. Samase sõnumiga e-kirja on kostja edastanud hagejale 22.09.2020 ja 16.10.
2. 15.09.2020 ja 24.09.2020 on kostja vastusena hagejale selgitanud, et tööleping sõlmiti kestvusega kuni 04.09.
4. Kuna hageja ja kostja ei ole töösuhtes, siis ei ole võimalik ka töötasu nõue

§ 35alusel.

Kostja viitab pooltevahelisele kirjavahetusele, millest nähtuvalt ei olnud hagejal mingit põhjust eeldada, et pooltevaheline töösuhe taastub või jätkub pärast 05.09.

1. Hagejal oli vaba voli leida endale uus töökoht ja teenida sissetulekut. Lisaks oleks hageja võinud töötada ka mitme tööandja juures. Oluline on arvesse võtta ka seda, et töölepingu sõlmimisel tohtis hageja kostjale teadaolevalt Eesti Vabariigis tööd teha kuni 05.09.2020, millest tulenevalt sõlmisid pooled ka tähtajalise lepingu. Kostja ei ole allkirjastanud tähtajatut töölepingut. Tähtajatu töölepingu sõlmimine hagejaga ei olnud võimalik ega lubatud, kuna lepingu sõlmimise ajal oli hagejal õigus Eesti Vabariigis töötada kuni 05.09.
2. Töösuhte kestel ega ka selle lõppemisel 04.09.2020 ei esitanud hageja kostjale uut rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistust. Seega ei olnud kostjal ka teavet selle kohta, et hageja võiks Eestis töö tegemist jätkata pärast 05.09.
3. Hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse saamisest kostjat alles 22.09.
4. Hageja töötasu nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on see arvestuslikult põhjendamata. Hageja ei ole arvesse võtnud seda, et hagejale makstud lõpparves sisaldus töötasu kuni 04.09.2020 ning kostjale teadaolevalt ei saanud hageja kostja heaks tööd teha (ega üldse Eesti Vabariigis töötada) 05.09.2020 kuni 22.09.2020 ja

ei reguleeri olukorda ega kohusta kostjat võtma hagejat nö tööle tagasi pärast seda, kui selgub, et hagejal on õigus Eesti Vabariigis töö tegemist jätkata. Kuna töötasunõue on põhjendamata, siis on põhjendamata ka hageja kõrvalnõudena esitatud viiviste nõue. 10. Kostja on seisukohal, et hageja

§ 109

lg 1 alusel esitatud nõue on ebaselge: Sisulises osas ei saa kostja vastutada selles osas, et hagejal sissetulek puudus. Hagejal ei olnudki kostjale teadaolevalt õigust Eesti Vabariigis vahemikus 05.09.2020 kuni 22.09.2020 tööd teha.

ei võimalda hagejal tugineda nö töösuhte peatumisele või hõljumisele hagejast lähtuvast põhjusest, milleks on Eesti Vabariigis töötamise õiguse puudumine või vähemalt ebaselgus sellise õiguse olemasolus. Lisaks eelnevale ei ole hageja väidetav „seotus“ kostjaga olnud takistuseks alternatiivse sissetuleku leidmiseks ja seda eriti veel olukorras, kus kostja on korduvalt selgelt väljendanud, et hageja ning kostja töösuhe on lõppenud. Kostja leiab, et maksimaalseks põhjendatud hüvitise summaks, mida saab välja mõista on 1 päeva keskmine töötasu summas 33,28 eurot. Hageja 15.06.2021 seisukoht 11. Kui pool ei ole nõus teatud osas töövaidluskomisjoni otsusega, peab ta selles osas 4 2-21-3824 töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise vältimiseks esitama kohtule avalduse. Hageja ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega osas, milles TVK otsustas lõpetada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

TVK otsuse resolutsiooni punkti 2 jõustumise vältimiseks on vajalik tuvastusnõude esitamine kohtule. Hageja nõue „tuvastada, et V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020“ on nõue õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks Ts

MS § 368 lg 1 tähenduses. TVK otsuse resolutsiooni punkti 2 jõustumise korral ei saaks hageja nõuda enam saamata jäänud töötasu 2020 septembri, oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2021 jaanuari ja veebruari kuude eest kogusummas 4 193,28 eurot (bruto). 12. TVK otsuse resolutsiooni punktis 1 on TVK otsustanud tuvastada V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel

§ 80lg 1 alusel alates 04.09.2020.

Kumbki pool ei ole selles osas TVK otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt on TVK otsuse resolutsiooni punkt 1 jõustunud TvLS § 59 lg 1 p 1 ja lg 11 järgi. 13. Hageja ei ole nõus kostja väitega, et kõik eeldused

§ 107

lg 2 kohaldamiseks, so töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu lõpetamiseks, on täidetud. Käesolevas juhtumis ei ole tööandja töölepingu ülesütlemise avaldust töötajale esitanud ning ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse esemeks. Tööle mittelubamine ei ole samastatav töölepingu ülesütlemisega, mistõttu puudub käesolevas juhtumis kohtul alus töölepingu lõpetamiseks

§ 107lg 2 alusel.

14. Hageja märgib, et lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Käesolevas juhtumis puudub vaidlus selles, et kostja ei ole väljendanud tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks, rääkimata tahteavalduse jõudmisest hagejani.

§ 80

lg-s 1 märgitud töölepingu lõppemise alus ja muud

-s sätestatud töölepingu lõpetamise alused ei saa ilmneda alternatiivselt. Kuna kostja oli veendumisel, et tööleping on lõppenud 04.09.2020 tähtaja möödumise tõttu, siis puudus tal vajadus väljendada tahet töölepingu lõpetamiseks mingil muul alusel. Kusjuures kostja menetlusdokumentidest on arusaamatu, millisel „alternatiivsel alusel“ on kostja töölepingu „faktiliselt üles öelnud“. Hageja oli valmis pärast 04.09.2020 jätkama oma töölepingust tulenevate tööülesannete täitmist, millest korduvalt teatanud kostjale. Juhul, kui kostja ei pea mingil põhjusel töösuhte jätkamist võimalikuks on tal võimalus

-ga sätestatud korras hagejaga sõlmitud töölepingu üles öelda. Töölepingu ülesütlemiseks ei vaja kostja kohtu abi. Selles osas on kostja käitumine vastuoluline. 15. Kostja peab tasuma hagejale

§ 35alusel keskmist töötasu, hoolimata asjaolust, et hageja tööd ei ole teinud.

Hageja tahtis ja oli valmis pärast 04.09.2020 kostja heaks tööd tegema. Töö tegemiseks valmis olev hageja ei teinud tööd ainuüksi põhjusel, et kostja keeldus õigustamatult hagejat tööle lubamast. Seega on

§ 35kohaldamise eeldused täidetud.

Pooltevaheline tööleping kehtib edasi ning hagejale õiguslikult siduv, töölepingus sätestatud koormuse alusel töötamisel kostja juures on hagejal praktiliselt võimatu leida mujalt teist töökohta.

1. Hageja leiab, et kostja väidetav mitteteadmine hageja tööloa pikendamisest ei mõjuta töölepingu kehtivust ega tööandja kohustust maksta töölepingu järgi töötajale töötasu.
2. 28.01.2021 otsuse resolutsiooni punktis 4 otsustas TVK välja mõista Maxima Eesti OÜ-lt 5 2-21-3824 V.H kasuks hüvitis

§ 109lg 1 alusel summas 2096,64 eurot (bruto).

TVK otsuse resolutsiooni punkt 4 on jõustunud, mille tagajärjel ei saa pooled rahuldatud nõude üle enam kohtumenetluses vaielda. Kohus saab hageja hagi alusel

§ 109

lg 1 väljamaksmisele kuuluva hüvitise suuruse suurendada, kuid mitte vähendada kostja vastuväidete alusel. TVK otsuse resolutsiooni punkti 4 jõustumise toime vältimiseks oleks kostja pidanud esitama kohtule TvLS § 58 lg-ga 4 ettenähtud taotluse. 18. Hagejal puudus sissetuleku saamise võimalus ainuüksi kostja õigusvastase käitumise tõttu. Lisaks tööle lubamise õigustamatule keeldumisele kuritarvitab kostja oma menetlusõigusi ka käesolevas töövaidluses, millega põhjustab menetluse venimist ja õigusselguse saamise edasi lükkamist. Muuhulgas esitas kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 107

lg 2 alusel üllatuslikult alles 21.01.2021 toimunud TVK istungil, mille tõttu puudus hagejal võimalus esitada põhjendatud seisukoht töölepingu lõpetamise ja väljamõistmise kuuluva hüvitise osas, rääkimata tõenditest. Kostja 16.11.2021 seisukoht

1. TVK otsuse resolutsiooni punkte 2 ja 3 saab vaadelda vaid koos, kuivõrd käesolevas asjas ei ole õiguslikult lubatav ega võimalik olukord, kus iseseisvalt jääks kehtima vaid TVK otsuse resolutsiooni punkt
2. Ennekõike lähtub eelnev

§-st 107 lg 2 endast, mis vältimatut järelmit sätestades teeb viite

§-le 107 lg 1. Ka TVK on oma otsuse põhjendusest resolutsiooni punkte 2 ja 3 käsitlenud koos ning resolutsiooni punktiga 2 seonduvalt viidanud

§-le 107 lg 1 ja selle tõttu

§-le 107 lg

2. Kostja on igakülgselt ja korduvalt väljendanud tahet seonduvalt töösuhte lõppemisega: 1) pooled on ainsana allkirjastanud tähtajalise töölepingu; 2) hageja on ise kinnitanud, et alates 05.09.2020 ei võimaldatud tal tööd teha; 3) hagi vastuse punktis 15 on selgitatud ning tõendatud, et hageja oli teadlik, et töösuhe lõppes 04.09.2020; 4) kostja esitas TVK-s

§ 107lg 2 kohase taotluse.

Ennekõike tuleb aga rõhutada, et hageja on ise TVK menetluses avaldanud, et talle oli arusaadav, et töösuhe lõppes 04.09.

2. Töösuhte kestel ega ka selle lõppemisel 04.09.2020 ei esitanud hageja kostjale uut rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistust. Kostjal ei olnud teavet selle kohta, et hageja võiks Eestis töö tegemist jätkata pärast 05.09.
3. Töötaja rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse kehtivuse pikendamine töösuhte ajal ei muuda töölepingut tähtajatuks, selline õiguslik alus puudub. Kostja selgitab, et hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse saamisest kostjat 22.09.
4. Seega vähemalt vahemikus 05.09.2020 kuni 22.09.2020 ei saanud hageja kostja heaks tööd teha, kostja ei saanud sellist isikut ka tööle lubada. Kostjal ei olnud kohustust hagejat tööle tagasi oodata, kui see oli taas kord õiguslikult lubatav. Samal põhjusel on alusetu ka hageja töötasunõue. Täidetud ei ole

§ 35

eeldused ning ennekõike on töötaja nõue vastuolus hea usu põhimõttega, lähtudes muuhulgas sellest, et hageja pani töösuhtes toime võltsimise. Hageja soov tööd teha ei ületa õiguslikku võimatust (rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse puudumine) tööd teha. 22. Käesolevas kohtuasjas vaieldakse

§ 109lg 1 kohase hüvitise osas nö kogu ulatuses.

Hageja ei ole

§ 109

lg 1 kohase hüvitise osas suurendamist TVK-s taotlenud ega kohtumenetluses põhjendanud. Suurema hüvitise väljamõistmine ei ole kindlasti kostja huvides. Lisaks eelnevale ei ole hageja väidetav „seotus“ kostjaga olnud takistuseks alternatiivse sissetuleku leidmiseks ja seda eriti veel olukorras, kus kostja on korduvalt selgelt väljendanud, et hageja ning kostja töösuhe on lõppenud. Seega on hageja ise vastutav 6 2-21-3824 selle eest, kui tal väidetavalt sissetulek 09.2020 kuni 02.2020 puudus, milline väide on täiesti paljasõnaline. Tekib küsimus, mille eest on hageja vaidlusalusel perioodil elatunud. Kui hageja maksuinfo ei kinnita töötamist, siis ei saa välistada seda, et hageja ei oleks tööd teinud nö mustalt või üldse teises riigis, kuivõrd hageja ei ole Eesti kodanik. Lisaks eelnevale jääb kostja

§ 109lg 1 kohase hüvitise vähendamise taotluse juurde.

Kostja 17.12.2021 seisukoht

1. Kostja on seisukohal, et tööleping ei ole kehtiv alates 04.09.
2. Kostja jääb seisukoha juurde, et töövaidluskomisjoni resolutsiooni punkte 2 ja 3 ei ole võimalik vaadelda eraldi ja sellest annab kinnitust ka töövaidluskomisjoni põhjendav osa. Tuginedes Riigikohtu praktikale leiab kostja, et oluline ei ole töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooni vormistus, vaid see kuidas nõuded omavahel seotud on. Maakohus on möönnud, et otsuse punktid 2 ja 3 on omavahel sisuliselt seotud, mille tõttu ei ole põhjendatud hageja tuvastusnõude menetlemine. Hageja tuvastushuvi ei võrsu ka töövaidluskomisjoni otsusest töösuhe

§ 107lg 2 alusel lõpetada.

24. Kostja on seisukohal, et pooltevaheline töösuhe lõppes tähtaja möödumise tõttu. Isegi kui kohus peaks leidma, et töösuhe ei lõppenud 04.09.2020 tähtaja möödumise tõttu, siis alternatiivse käsitluse kohaselt tuleb kostja tahteavalduseks töösuhe lõpetada pidada ainuüksi

§ 107

lg 2 alusel esitatud taotlust, mis teeb viite

§ 107lg 1, mis reguleerib olukorda, kus töösuhte lõppemine ei olnud õiguspärane.

25. Kostja hinnangul ei ole

§ 107

lg 1 kohaldamise vältimatuks eelduseks ülesütlemisavaldus, mida kinnitavad ka TVK otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3, milliseid punkte tuleb käsitleda sisuliselt koos. Esitatud seisukohtades tugineb kostja muuhulgas

seletuskirjale, kus on avaldatud: Tööleping kehtib seega edasi üksnes siis, kui sellega on nõus mõlemad pooled. Kui näiteks tööandjal puudub soov töösuhet jätkata, siis loetakse leping tema avalduse alusel lõppenuks ka juhul, kui tööandjal puudus seaduslik alus töölepingu ülesütlemiseks. Viidatud regulatsiooni eesmärk on tagada, et pooled ei pea jätkama töösuhet sunniviisiliselt olukorras, kus on tekkinud omavaheline lahkarvamus ning edaspidine koostöö ei pruugi sujuda. Poolte n-ö sundimine töösuhte jätkamiseks ei ole kokkusobiv lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende vaba tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet. Kui kumbki pool ei taotle antud olukorras töövaidlusorganilt töösuhte lõpetamist, siis ei ole töösuhe seaduse alusel lõppenud ning töötaja jätkab töötamist (st töötaja tuleb tööle ennistada). Seega ei saanud ka käesolevas asjas ühelgi juhul töösuhe pärast 04.09.2020 jätkuda. Vaid juhul, kui mõlemad pooled oleks soovinud töösuhte jätkamist, oleks see olnud pärast 04.09.2020 võimalik. Sellist olukorda ei ole käesolevas asjas tõendatud. Kostja on oma tahet korranud mitmetes tahteavaldustes, kus tööandja on töötajale viidanud, et pooltevaheline tööleping on lõpetatud, lõpparve on välja makstud jne. Osundatud selged tahteavaldused, mis jõudsid hagejani, kinnitavad, et kostja on korduvalt ja selgelt väljendanud tahet töösuhe lõpetada. 26. Hageja on kostjale saatnud 22.09.2020 e-kirja, milles avaldas, et talle on väljastatud uus isikutunnistus ja tööluba ja põhjus miks kostja ei soovinud tunnistada hageja õigust Maximas töötada, on kõrvaldatud. Nimetatud e-kirjast ilmneb, et hageja oli teadlik et tema võimalus kostja heaks töötada sõltub muuhulgas ka sellest, et hagejal on õigus Eesti Vabariigis töötada. Hageja avaldusest nähtub selge arusaam ja teadmine, et esines takistus kostja kasuks töötamises ja kolmandaks nähtub avaldusest, et alles 22.09.2022 andis hageja teada, et tal on õigus Eesti Vabariigis töötada. Ajavahemikus 05.09.2020 – 19.09.2020 ei saanudki kostja 7 2-21-3824 hageja kasuks tööd teha. 22.09.2020 hageja ainult teavitas kostjat väidetava dokumendi olemasolust, kuid hageja ei esitanud seda kostjale. Tõendeid kogumina hinnates saab antud olukorda alternatiivselt käsitleda kui töösuhte lõppemist

§ 88lg 1 alusel töötajast tuleneval põhjusel.

1. Tööandja on kohustatud kontrollima, et tema juures töötaval välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa hageja kinnitusest, et tal oli alates 22.09.2020 taas õigus Eesti Vabariigis tööd teha. Töösuhte kestel ei tõendanud hageja kostjale, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha ka pärast 04.09.
2. Hageja pelka kinnitust ei saa pidada tõendiks ega ka aluseks kostja kontrollikohustuse täitmise jaatamisele. Tööandja on kohustatud lõpetama lepingu välismaalasega, kellel puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks või töötamiseks. Seda kostja ka tegi. VMS-st tulenevate kohustuste täitmine ei saa viia olukorrani, kus kostja vastutab

-st tulenevatel alustel, kuivõrd sellisel juhul tuleks jaatada VMS-st lähtuva õiguspärase tegutsemise sisulist karistatavust. Hageja 17.12.2022 seisukoht

1. V.H on Vene Föderatsiooni kodanik, kes taotles Eestis rahvusvahelist kaitset ja kellele on Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt välja antud rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistus nr XXX. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 101 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada, kui kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates ei ole temast sõltumatul põhjusel tema taotluse kohta jõustunud otsust. Sama paragrahvi 2 lõike järgi rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni. VRKS § 31 lg 2 esimese lause kohaselt lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus lõpliku otsuse tegemisega. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus V.H suhtes on lõppenud 10.09.2021, Tallinna Ringkonnakohtu lahendi jõustumisega. Rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistusest nr XXX nähtub, et 06.03.2020 välja antud tunnistus kehtis ajavahemikul 06.03.2020-05.09.2020, 28.08.2020 välja antud tunnistus kehtis ajavahemikul 28.08.2020-05.03.2021 ning 01.03.2021 välja antud tunnistus kehtis ajavahemikul 28.08.2020-05.09.
2. Tunnistustel on selle väljastaja kinnitus, et „tunnistuse valdajale on antud tööluba alates 06.09.2019“. V.H-l oli õigus Eestis töötada vahetpidamata ajavahemikul 06.09.2019 - 10.09.2021, ehk ka sel perioodil, mille eest on hageja esitanud töötasu nõue käesolevas hagiavalduses. 28.08.2020 välja antud tunnistusest nähtub, et see kehtis ajavahemikul 28.08.2020-05.03.
3. Hageja märgib täiendavalt, et rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest rahvusvahelise kaitse taotleja õigust tegema tööd Eestis. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus Eestis töötada, kui möödus kuus kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni (VRKS § 101 lg 1 ja lg 2). Perioodil 05.09.2020 kuni detsembrini 2021 puudus V.H-l sissetulek. Hageja 29.11.2022 seisukoht
4. Hageja on viibinud Eestis ka peale 04.09.2020, mille kohta on hageja esitanud tõendid. Kostja 12.12.2022 seisukoht
5. Saamata jäänud töötasu nõue on ebaselge. Ka 29.11.
6. a menetlusdokumendis ei ole hageja täpsustanud seda perioodi, mille eest hageja väidetavalt saamata jäänud töötasu nõuab ja miks sellise konkreetse perioodi eest on hageja õigustatud töötasu saama. Olukorras, kus 8 2-21-3824 hageja ei ole suutnud tõendada enda viibimist Eestis pärast 04.09.2020, ei oleks hageja saanud ka kostja juures töö tegemist jätkata. Eelnev kinnitab täiendavalt hagejal tuvastushuvi puudumist ja välistab selle, et hageja jaoks on töösuhte jätkumise tuvastamine oluline. Kostja on esitanud tõendid, et 30.06.2021 on hageja olnud tagaotsitav ja 2.07.2021 ei ole tema asukoht olnud selge. Kostja leiab, et hageja nõuete põhjendatust ning hea usu põhimõttele vastavust hinnates ei ole oluline pelk formaalne õigus Eestis tööd teha, vaid ka selline tegelik võimalus, mida hagejal pärast 04.09.2020 ei olnud. Lisaks eelnevale tuleb hageja nõuete heausksuse hindamisel arvesse võtta seda, et jõustunud kohtuotsuse kohaselt vajab hageja sundravi meditsiiniasutuses, mis muuhulgas oleks olnud aluseks töösuhte lõpetamisele enne 04.09.2020, kuivõrd sellise isiku õigus ja võime transporditöölisena töötaja on kaheldav. Hageja kohtukõne teesid
7. Hageja toob välja, et TVK otsuse resolutsiooni punkt 2 on jõustunud ja sellest tulenevalt ei saa pooled kohtumenetluses vaielda selle üle, kas pooltevaheline töösuhe lõppes

§ 80lg 1 alusel tähtaja möödumisel või mitte.

Kui tööleping ei ole lõppenud, siis peab tööandja töötajale maksma töötasu ja kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Kohaldada tuleb

§ 35. Hageja tahtis tööd teha ja väljendas seda ka kostjale.

Seega on põhjendatud hageja nõue saamata jäänud töötasu 2020 septembri, oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2021 jaanuari ja veebruari kuude eest kogusummas 4 193,28 eurot (bruto). Eeldused

§ 107

lg 2 kohaldamiseks, so töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu lõpetamiseks, ei ole täidetud.

§ 80

lg 1 märgitud töölepingu lõppemise alus ja muud

-s sätestatud töölepingu lõpetamise alused ei saa ilmneda alternatiivselt. Kuna kostja oli veendumisel, et tööleping on lõppenud 04.09.2020 tähtaja möödumise tõttu, siis puudus tal vajadus väljendada tahet töölepingu lõpetamiseks mingil muul alusel. Hageja kogu menetluse käigus rõhutanud, et ta oli valmis ja võimeline pärast 04.09.2020. a jätkama oma töölepingust tulenevate tööülesannete täitma, millest korduvalt teatanud kostjale. Juhul, kui kostja ei pidanud mingil põhjusel töösuhte jätkamist võimalikuks oli tal võimalus

-ga sätestatud korras hagejaga sõlmitud töölepingu üles öelda. Kostja ei ole TVK otsust vaidlustanud, mille tagajärjeks on TVK otsuse resolutsiooni punkti 4 jõustumine kostja suhtes, ehk kostja ei saa taotleda käesolevas menetluses hüvitise vähendamist. Hagiavalduse resolutsiooni punktis 4 esitatud alternatiivne nõue on kooskõlas kohtupraktikaga. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et töövaidlusorganil on võimalik

§ 109

lg 1 hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Hageja leiab, et arvestades töövaidluse asjaolusid ja mõlema poole huve on põhjendatud kostjalt suurema hüvitise väljamõistmine. Käesolevas vaidluses puudus hagejal alates 05.09.2020 kuni käesoleva hagi esitamiseni üleüldse sissetulek, mistõttu on põhjendatud

§ 109

lg 1 teise lause alusel kostjalt hüvitise väljamõistmine vähemalt hageja saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul alates 05.09.2020 kuni

§ 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni (või ajani kui hageja saab sissetuleku teises töökohas). Hageja viitab ka kostja pahatahtlikule käitumisele ja menetlusõiguse kuritarvitamisele.

1. Repliigi korras palub hageja jätta tähelepanuta kostja 19.01.2024 menetlusdokumendi punktis 11 esitatud paljasõnalised väited, et hageja olevat kostja esindaja allkirja töölepingul võltsinud. Hageja ei nõustu tema seljataga tehtud ekspertiisiga. Ekspertiis väidab üksnes, et 9 2-21-3824 töölepingul olev allkiri ei kuulu kostja töötajale. Mistahes tõendeid selle kohta, et kostja töötaja allkirja töölepingul on võltsinud just hageja pole kostja kohtule esitanud. Hageja on korduvalt selgitanud töövaidluskomisjoni menetluses, et tööleping sõlmiti sel teel, et hageja andis tema poolt allkirjastatud töölepingu eksemplari kostja esindajale, kes tagastas hiljem tööleping hagejale oma allkirjaga. Hageja ei näinud, kuidas kostja esindaja kirjutas alla töölepingule. Seega käekirjaekspertiisi tulemusest tuleb pigem teha järeldus, et allkirja töölepingul võltsis keegi kostja esindajatest või töötajatest. Asjakohatu on kostja viite algatatud kriminaalmenetlusele. Asjaolu, et kriminaalmenetlus ei ole kolme aasta möödudes lõpule viidud viitab esitatud kuriteokaebuse põhjendamatusele. Töölepingu eksemplaridega manipuleeris vaidluse käigus hoopis kostja, mille kohta on hageja esitatud põhjalikud seisukohad töövaidluskomisjoni menetluses. Kostja kohtukõne teesid
2. Hageja on õigusvaidluse TVK otsuse resolutsiooni punkti 3 osas avanud ja kuna seda punkti saab vaadelda TVK otsuse resolutsiooni punktiga 2 koos, siis ei ole välistatud õigusvaidlus ka TVK otsuse resolutsiooni punktiga 2 seonduvalt. Eelnevas tugineb kostja muuhulgas Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-176-14: „[…] Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga.“ VMS § 286 lg 1 kohustab tööandjat kontrollima, et tema juures töötaval välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Töösuhte kestel ei tõendanud hageja kostjale, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha ka pärast 04.09.
3. Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa hageja kinnitusest, et tal oli alates 22.09.2020 õigus Eesti Vabariigis tööd teha. Hageja pelka kinnitust ei saa pidada tõendiks ega ka aluseks kostja kontrollikohustuse täitmise jaatamisele. VMS § 286 lg 3 kohaselt on tööandja kohustatud lõpetama lepingu välismaalasega, kellel puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks või töötamiseks. Töötaja rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse kehtivuse pikendamine töösuhte ajal ei muuda töölepingut tähtajatuks. Vastav õiguslik alus Eesti õiguskorras puudub. Kostja selgitab, et hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse saamisest kostjat alles 22.09.
4. Hageja edastas 22.09.
5. a kostjale e-kirja, kus hageja avaldas: Teatan, et mulle väljastati uus isikutunnistus ja tööluba Eestis. Seepärast on põhjus, miks te ei tahtnud tunnistada minu õigust töötada Maximas, kõrvaldatud […]. Tsiteeritust nähtub esiteks, et hageja oli teadlik, et tema võimalus kostja heaks töötada sõltub muuhulgas sellest, et hagejal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha, teiseks nähtub hageja avaldusest selge arusaam ja teadmine, et esines takistus kostja kasuks töötamises ja kolmandaks nähtub tsiteeritust, et alles 22.09.2020 andis hageja teada, et tal on õigus Eesti Vabariigis taas tööd teha.
6. Alternatiivselt saab kohus pooltevahelise töösuhte lõpetada

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Ka

§ 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda VMS regulatsioonist ning asjas esitatud tõenditest ning tööleping lõpetada alates 04.09.2020. Hageja ei ole menetluses põhjendanud, mis kuupäevast saaks ja peaks pooltevahelise töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetama.

Ühestki teisest kuupäevast kui 04.09.2020 johtuvalt ei saa töösuhet ka lõpetada. Kindlasti ei ole põhjendatud töösuhet lõpetada kohtuotsuse tegemise aja seisuga või isegi alates 05.03.2021, mil lõppes hagejale väljastatud rahvusvahelise kaitse taotleja teine tunnistus. Kostja on menetluses kahtluse alla seadnud hageja viibimise Eesti Vabariigis kuni 05.03.2021 ja seega reaalse töö tegemise võimalikkuse. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta ka kostja poolt pärast 04.09.2020 tehtud 10 2-21-3824 selgeid tahteavaldusi, millest ei saanud hagejale jääda kahtlust, et töösuhe on lõppenud. Alternatiivselt ja olukorras, kus see on vajalik

§ 107

lg 2 kohaldamiseks, saab eelnevalt osundatud kostja avaldusi pidada ka töölepingu ülesütlemisavalduseks hagejast tuleneval põhjusel VMS §-st 286 lg 1 ja lg 3 lähtuvalt. Vaidlust ei ole ka selles, et alates 05.09.

1. a ei teinud hageja kostja kasuks tööd ning seda hagejast tuleneval põhjusel, so hageja ei tõendanud kostjale enne 04.09.
2. a ega ka 04.09.
3. a, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha. Seega oleks töölepingu lõpetamine

§ 107lg 2 alusel pärast 04.09.2020 ka hea usu põhimõttega vastuolus.

1. Hageja rahalised nõuded on hea usu põhimõttega vastuolus. Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja on kostja esindaja allkirja töölepingul võltsinud. Sellega seonduvalt on käimas ka kriminaalmenetlus. Hageja nõuab töötasu (ja alternatiivselt hüvitist) aja eest, mil hageja ei ole reaalselt tööd teinud ega ka saanudki teataval ajaperioodil kostjale teadaolevalt teha. Lisaks eelnevale tuleb hea usu põhimõtte kohaldamisel arvesse võtta seda, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu ning seda kahel põhjusel. Esiteks oli töösuhte alguses pooltele teadaolevalt hagejal õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni 05.09.
2. Teiseks on töölepingus selgelt välja toodud teine tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus, so töömahu ajutine suurenemine.
3. Kehtiva

§ 109

lg alusel ei kohaldata nimetatud hüvitisele VÕS kahju hüvitamise regulatsiooni, seega ei saa

§ 109lg 1 kohast hüvitist vaadelda ka kahju hüvitisena.

Eelnevast lähtuvalt ei saa hageja

§ 109

lg 1 alusel nõuda ka väidetavalt saamata jäänud tulu, mis on üks võimalik kahju liike. Seega tuleb

§ 109

lg 1 kohast hüvitist vaadelda just hüvitisena ning lähtuda seejuures seaduses sätestatud kolme kuu keskmisest töötasust hüvitise summana, mida kohtul on muuhulgas õigus vähendada. Põhjendatud on hagejale

§ 109

lg 1 alusel välja mõistetava hüvitise summat vähendada minimaalse võimaliku summani, mis on ühe päeva keskmine töötasu 33,28 eurot. Kohtuistungid 37. Kohtuistungitel jäid pooled oma seisukohtade juurde ning kohus täitis selgitamiskohustust. KOHTU PÕHJENDUSED 38. Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega ja hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et tuleb hagi osaliselt rahuldada. 39. Pooltel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: (

1. i)hageja ja kostja vahel sõlmiti 18.03.2020 tööleping (dtl 55); (
2. ii)hageja taotles rahvusvahelise kaitset (dtl 60 – 61, dtl 594 - 595); (iii) töötaja töötasu oli 3,85 eurot tunnis (bruto) (dtl 80), (
3. iv)pooled ei vaidle hagejale tehtud töötasu väljamaksete üle (dtl 81 – 84, dtl 128 – 133, dtl 32, dtl 135, dtl 262); (
4. v)hageja keskmine töötasu oli 698,88 eurot (dtl 48, 134). Kostja registreeris töölepingu lõppemise töötamise registris 05.09.2020, alus

§ 80lg 1 (dtl 31, dtl 34, dtl 156, dtl 261, dtl 263 - 264).

1. Pooled ei ole üksmeelel selles osas, kas leping oli sõlmitud tähtajatult või määratud tähtajaga (dtl 8 jj, 55 jj, dtl 63, dtl 85 jj, dtl 109 jj). 11 2-21-3824 TVK 28.01.2021 otsuse p 2 jõustumine
2. Pooltel on vaidlus, kas TVK 28.01.2021 otsuse p 2 on jõustunud (dtl 40 jj). TVK otsuse punktis 2 on TVK tuvastanud V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel

§ 80lg 1 alusel alates 04.09.2020.

Kostja on leidnud, et nimetatud resolutsiooni punkti ei saa vaadelda iseseisvalt ning seda on vajalik vaadelda koos resolutsiooni punktiga 3 (TVK otsus lõpetada hageja ja kostja vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping alates 04.09.2020). Kohus ei nõustu sellise käsitlusega. Olenemata nende kahe punkti sisulisest seosest (töösuhte lõppemise küsimus), on need siiski omavahel eraldatud. Punkti 2 sisu on tuvastada asjaolu, et töösuhte lõppemine tähtaja möödumise tõttu on tühine. Punkti 3 sisu on tööandja avalduse rahuldamine (ei ole isegi seotud töötaja nõudega). Riigikohus on 04.03.2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14 tehtud otsuse punktis 10 selgitanud, et: „[individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse] ITVS §-st 24 tuleneb, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga.“ Kostja ei ole TVK otsust üheski osas vaidlustanud, mis oleks kohtu hinnangul olnud vajalik selles, et TVK 28.01.2021 otsuse punkt 2 ei oleks jõustunud. Kohus leiab, et kostja viited välismaalaste seaduse regulatsioonile ning argumendid seonduvalt hageja staatusest rahvusvahelise kaitse taotlejana ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased ning kohus ei anna selles osas poolte väidetele ega tõendite (dtl 581-584) hinnangut. Kui kostja ei olnud nõus sellega, et töövaidluskomisjon tuvastas töölepingu lõppemise tühisuse, siis oleks kostja pidanud esitama avalduse, et töövaidlus hagimenetluses läbi vaadatakse.

§ 107lg 2 alusel lepingu lõpetamine 42.

Kohus on 22.12.2023 istungil selgitanud, et leiab, et käesoleva kaasuse asjaolude alusel tuleb siiski jaatada kostja õigust taotleda

§ 107lg 2 alusel lepingu lõpetamist.

(kohus on selles osas muutnud oma 08.12.2021 (dtl 564) väljendatud seisukohta ning on seda ka 22.12.2023 istungil selgitanud). 43.

§ 107

lg 2 järgi ei ole kohtul õigust kaaluda töölepingu lõpetamata jätmist, kui vähemalt üks pool on palunud tööleping lõpetada (vt ka Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 27 ja 32.2). Kohus leiab, et

§ 107

lg 2 kohaldamine ei saa olla piiratud üksnes juhtudel, kus arutluse all on ülesütlemise sisuline õiguspärasus (mida on selgitatud Riigikohtu 11.06.2014 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-52-14, p 14). Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas on

§ 107

lg 2 osas selgitatud: „Kuna praktikas pole töösuhte jätkamine pärast ennistamist enamikel juhtudel poolte vahel lahkarvamuste tõttu võimalik ning vajadusel leitakse töösuhte lõpetamiseks mõni muu viis, siis on eelnõu koostamisel leitud, et töövaidlusorgan peab saama töötajat tööle ennistada vaid juhul, kui mõlemad pooled sellega nõus on. Poolte nö sundimine töösuhte jätkamiseks ei ole ühtlasi kokkusobiv lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende vaba tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui kestvussuhet.“ Kuigi käesoleval juhul ei ole vaidluse all ennistamise juhtum, siis siiski ei ole võimalik sundida lepingupartnereid töösuhtes olema, kui selleks puudub nende vaba tahe. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus tööandja on taotluse 12 2-21-3824

§ 107

lg 2 kohaldamiseks esitanud (dtl 308) ning seda ka igati põhistanud, siis peab töövaidlust lahendav organ saama seda ka lahendada ning lepingu lõpetada.

1. Riigikohus on 20.05.2020 tsiviilasjas nr 2-18-6908 punktis 10 selgitanud, et: „Lisaks eeltoodule tuleb õigussuhte kindlaksmääramisel arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. […] Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Kuigi viidatud Riigikohtu lahend käsitleb lepingu olemuse tõlgendamise küsimust, siis on nimetatud seisukohad laiendatavad ka lepingu ülesütlemisele – töösuhte asjaolude tõlgendamisel peab arvestama nii registri kannetega (dtl 31, dtl 34, dtl 156, dtl 261, dtl 263 – 264) kui ka poole avaldatuga. Kohus leiab, et on tuvastatud, et hageja sai kostja tahteavaldusest teada hiljemalt 05.09.
2. Hageja kinnitab oma avalduses töövaidluskomisjonile, et „telefoni teel direktor I M teatas mulle, et minul lõppes tähtajaline tööleping ja ma olen vallandatud. Ma helistasin ja kirjutasin juhtkonnale ja sain sama vastuse.“ (dtl 68). Tallinna Ringkonnakohus 01.07.2022 tsiviilasjas 2-21-3029 tehtud lahendis samuti jaatanud võimalust kohtul lahendada

§ 107

lg 2 taotlus, kuigi töölepingu ülesütlemine ei olnud tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Lisaks on kostja läbivalt menetluse kestel selgitanud, et kostja on ka peale 04.09.2020 teinud mitmeid tahteavaldusi, mille pinnalt on võimalik tuvastada kostja tahe leping lõpetada (dtl 399-400 ja 403, 411- 412). 45. Seega olenemata asjaolust, et TVK 28.01.2021 otsuse p 2 töölepingu lõppemise tühisuse tuvastamise osas on jõustunud, siis on vajalik rahuldada tööandja avaldus

§ 107lg 2 kohaldamiseks.

46. Seega jätab kohus rahuldamata hageja nõue tuvastada et V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel 18.03.2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Kohus lõpetab V.H ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Arvestades, et hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni poolt töölepingu lõpetamise kuupäeva, siis leiab kohus, et ta on seotud samuti antud kuupäevaga ja lõpetab töölepingu alates 04.09.2020.

§ 109lg 1 hüvitis 47.

Võttes arvesse, et kohus lõpetas hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu

§ 107

lg 2 alusel, siis ei ole alust rahuldada hageja nõuet mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu kogusummas 4193,28 eurot ning kõrvalnõudena viivis nimetatud summalt. Kohus leiab, et vajalik ei ole antud nõude täiendav analüüs, kuna poolte vahel ei ole alates 04.09.2020 kehtivat töösuhet ning selle tõttu ei anna kohus hinnangut ka poolte väidetele, mis töötasu maksmist puudutavad. 48. Küll aga on hagejal õigus nõuda hüvitist

§ 109lg 2 alusel.

Kohus selgitab, et arvestades vaidluse asjaolusid, siis tuleb kohaldamisele kuni 17.03.2023 kehtinud töölepingu seaduse 13 2-21-3824 redaktsioon ja ka sellekohane praktika. 49. Hageja on väitnud, et arvestades, et kostja ei ole TVK 28.01.2021 otsust vaidlustanud, siis selle tagajärjeks on TVK otsuse resolutsiooni punkti 4 jõustumine kostja suhtes, ehk kostja ei saa taotleda käesolevas menetluses hüvitise vähendamist. Kostja nimetatud seisukohaga nõus ei ole. Esmajoones annab kohus hinnangu, millised on nõude piirid. 50.

§ 109

lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu

§ 107

lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus leiab, et hüvitise näol on tegemist nö terviknõudega (mõista välja hüvitis), siis ei saa see osaliselt jõustuda. Vastava nõude osas saab see jõustuda kas tervikuna või üldse mitte. Riigikohus on 29.03.2011 lahendis 3-2-1-6-11 p 13 leidnud, et: „Sellises olukorras saab rääkida töövaidluskomisjoni otsuse osalisest jõustumisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende hageja esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus kostja soovib.“ ITVS § 25 lg 1 II lause on hetkel kehtiva TvLS § 59 lg 11 I lausega sarnases sõnastuses ning kohus leiab, et kui kostja (tööandja) on esitanud avalduse vaadata asi läbi hagimenetluses hüvitise nõude osas, siis ei saa vastavas osas pidada töövaidluskomisjoni otsust tervikuna jõustunuks ja nõue kuulub kohtumenetluses esitatud hagiavalduse alusel hüvitise suuruse osas lahendamisele tervikuna. 51.

§ 109

lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) alusel hüvitise nõuet menetledes on kohtul ulatuslik diskretsioon. Eelnevalt töövaidlust lahendava komisjoni poolt kindlaks määratud (väljamõistetud) hüvitise suurusega arvestamine kohtumenetluses piiraks kohtu jaoks põhjendamatult selle põhimõtte rakendamist ning ei saa olla sätte eesmärgiks. Kohus peab olema vaba rakendama kaalutlusõigust vajalikus ja põhjendatud ulatuses vastavalt asjaoludele ja poolte huve kaaludes, arvestamata varasema komisjoni seisukohaga hüvitise suuruse osas.

1. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus asjas 2-18-8896/23 leidnud, et: „asjaolu, et hageja ei esitanud TVK-le esitatud avalduses viivisenõudeid ja esitas väiksema puhkusehüvitisenõude, ei tähenda seda, et hageja ei saanud hagiavalduses viivisenõudeid esitada ja puhkusehüvitisenõuet suurendada. Kuigi TVK-s avalduse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamise korral võib avaldaja esitada TvLS § 58 lg 3 järgi kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas ning hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile, ei tähenda see seda, et hageja ei saanud kohtule esitada uusi nõudeid või olemasolevaid nõudeid suurendada. Ka Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et samasuguse sisuga ITLS § 24 lg 3 ei keelanud edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (RKTKo 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (RKTKo 3-2-1-48-08, p-d 13–15). Ringkonnakohtu kolleegiumi hinnangul saab sellest tõlgendusest juhinduda ka TvLS § 58 lg 3 kohaldamisel.“
2. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõlgendusest saab lähtuda ka olukorras, kus kohus hindab esitatud nõude suurust, kui seda nõuet saab suurendada, siis peab olema kohtul võimalik seda diskretsiooni otsusena vähendada. Kui hagiavaldus esitatakse TvLS § 58 lg 3 alusel, siis kuulub hagiavaldus läbi vaatamisele tervikuna, st nende nõuete osas, millega hageja ei nõustunud tuleb asi kohtus läbi vaadata tervikuna. 14 2-21-3824
3. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa juhinduda ka Riigikohtu 04.03.2015 lahendist tsiviilasjas 3-2-1-176-14 p 10 jj, kus Riigikohus on andnud hinnangu töötasu osalisele välja mõistmisele töövaidluskomisjonis ning töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise käsitlusega. Nimetatud lahendis oli vaidlusaluseks summaks töötasu, mille saab kohus välja mõista vastavalt poolte arvestustele, selles osas puudub kohtul omapoolne diskretsioon summa suuruse määramisel.

§ 109

lg 1 (kuni 17.03.2023 kehtinud redaktsioon) hüvitise puhul aga kohtul see diskretsioon on olemas ning kohus leiab, et tal peab olema võimalik ka seda kasutada. 55. Hageja on palunud mõista välja hüvitis saamata jäänud sissetuleku ulatuses (ehk igakuiselt 698,88 eurot ja ajavahemikul alates 05.09.2020 kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Hageja tugineb asjaolule, et hagejal ei ole olnud sissetulekut, kuna hageja on seotud kostjaga sõlmitud töölepinguga (dtl 598 – 600). Kostja on käitunud pahatahtlikult ja muuhulgas esitanud avalduse

§ 107lg 2 kohaldamiseks alles töövaidluskomisjonis.

Samuti on kostja esitanud käekirja ekspertiisi, mis hageja hinnangul on tõendiks kostja pahatahtlikkusest. Kostja on palunud hüvitist vähendada ja mõista maksimaalselt välja 33,28 eurot. Kostja on leidnud, et kõik hageja rahalised nõuded on olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on viidanud sellele, et kehtiv seadus ei võimalda saamata jäänud tulu arvestada hüvitise välja mõistmise juures. Kostja tugineb asjaolule, et lepingut ei saanud sõlmida määramata ajaks, kuna puudus teadmine hageja õigusest töötada, hagejal puudus takistus teha muud tööd. 56. Töövaidlusorganil on õigus kaaluda iga kaasuse lahendamisel hüvitise suurust, kui tööleping on lõpetatud

§ 107lg 2 alusel.

Seaduseandja on ette näinud kolme kuu hüvitise, kuid kaalutlusõigus selle suuruse muutmiseks on jäetud töövaidlusorganile (töövaidluskomisjon, kohtud). Hageja poolt nõutud hüvitise summa ei ole kohtu hinnangul kooskõlas väljakujunenud praktikaga. Kuigi kindlasti on kohtul võimalik mõista välja suuremat hüvitise summat kui kolm kuud, siis hüvitise suurus, mis on seotud mingi tulevikus saabuva tähtajaga ei ole kohtu hinnangul võimalik välja mõista. Samuti ei ole selline hüvitis kuidagi sisuliselt põhjendatud. Hageja pole isegi tõendanud, et ta oleks kogu selle aja Eestis viibinud, et põhistada oma töö tegemise võimalikkust. Hageja on esitanud tõendid, mille alusel võib asuda seisukohale, et hageja on Eestis olnud 29.03.2021 (dtl 626, dtl 627), viibides notaris ja arsti juures, kuid muus osas ei ole hageja oma Eestis viibimist kinnitanud, toimikuga tutvumise foto ei ole kohtu hinnangul selleks piisav kinnitus (dtl 631). Samas kostja on esitanud tõendid, et vähemalt 30.06.2021 on teada, et hageja on olnud tagaotsitav (dtl 638 jj). 57. Kohus selgitab, et

§ 109

lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, töötamise aega ja osapoolte huve. Riigikohus on 14.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-179-13 tehtud lahendi punktis 32.3 selgitanud, et: „

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Lisaks on

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu 15 2-21-3824 ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab

§ 109

lgs 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.“.

1. Kohus lähtub sellest, et hageja töötas kostja juures väga lühidalt. Kohus peab oluliseks arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Olenemata sellest, et TVK tuvastas, et töölepingu lõppemine oli tühine, siis leiab kohus, et hageja ei saanud selles olukorras sellisel viisil kahjustatud, et oleks põhjendatud rohkem kui ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise välja mõistmine. Kostja andis oma tegevusega igati mõista, et tööleping on lõppenud ning hagejal oleks olnud tegelikult ka selles olukorras võimalik uut tööd leida. Kohus leiab, et kostja ei ole kuidagi pahauskselt käitunud, kõik avaldused on esitatud õigeaegselt, vastavalt menetluse reeglitele. Kohus leiab, et oluline on arvestada ka dokumentaalse tõendiga, kus on analüüsitud tööandja esindaja allkirja. Hageja on nimetatud dokumendile vastu vaielnud ja leidnud, et see on tehtud hageja selja taga. Käekirja ekspertiisi (dtl 276 – 287) kokkuvõttes asutud seisukohale, et allkirjade kujutis, mis on teostatud lahtris „tööandja“ dokumendil, mis algab sõnadest „TL XX 10.
2. Tööandja võimaldab Töötaja“ ja lõpeb sõnadega „antud Töötajale ja teine Tööandjale“ ja allkirjade näidised, esitatud võrdluseks, on teostatud erinevate isikute poolt. Kohus ei anna dokumendile muus valguses hinnangut, kui vaid arvestab seda hüvitise määramisel. Kui töölepingul olev allkiri ei ole tööandja oma, siis tekib kahtlus dokumendi tõesuses ja kohus leiab, et see asjaolu on oluline hindamaks ka hagejale välja mõistetava hüvitise suurust. VMS regulatsiooni hindamine seondub kohtu hinnangul pigem töölepingu tähtajalisuse küsimusega ja selles osas on TVK otsust jõustunud, seega kohus antud seisukohtadele hinnangut ei anna. Kostja väited, et kõik hageja rahalised nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega on ülepaisutatud. Kohus möönab, et hageja nõude suurus on põhjendamatu, kuid samas arvestades vaidluse asjaolusid, siis ei saa väita, et hageja oleks käitunud kostja suhtes

§ 109lg 2 nõude esitamisel pahasukselt.

Kostja etteheited hageja käitumise osas seonduvad töölepingu lõpetamise asjaoludega, kuid sellele ei anna kohus käesolevas vaidluses hinnangut, kuna TVK otsus on selles osas jõustunud. Kohus ei nõustu ka sellega, et hüvitise suurus peaks olema ühe päeva töötasu. Tööleping on lõpetatud

§ 107

lg 2 alusel ja seadusandja on sellel alusel töölepingu lõpetamisele näinud ette tagajärje – töötajale hüvitise maksmise, ühe päeva töötasu suurune hüvitis ei täida antud eesmärki.

1. Seega leiab kohus, et põhjendatud on välja mõista hageja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis summas 698,88 eurot (bruto).
2. Hageja ei ole hagi hinda nimetanud. Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi.(TsMS § 134 lg 1). Kohus on arvestanud hageja hüvitise nõude ühe kuu summa ja korrutanud selle 48 kuuga.
3. Töölepingu allkirjastamise asjaolud ei oma kohtu hinnangul käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust, seega ei ole kohus antud dokumentidele hinnangut andnud (dtl 13 – 14, dtl 23 – 28, dtl 114 – 127, dtl 136 – 139, dtl 152 – 155, dtl 157 – 160, dtl 253 - 258). Dtl 190 – 240, dtl 290 – 305 on topelt dokumendid, mille kohus on digitaalsest toimikust eemaldanud. Menetluskulud 16 2-21-3824
4. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Kohus rahuldas hagi osaliselt. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud (TsMS § 163 lg 2). Kostja on teinud hagejale ettepaneku sõlmida kokkulepe (dtl 419) ja hageja ei ole seda vastu võtnud. Kostja on taotlenud menetluskulude välja mõistmisel anud asjaoluga arvestada. Tegemist on kohtu õigusega, mitte kohustusega. Riigikohus on 23.09.2013 tsiviilasjas 3-2-187-13 tehtud otsuse punktis 15 selgitanud, et: „kohus [võib] olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane.“ Käesoleval juhul leiab kohus, et ei oleks õiglane jätta menetluskulusid hageja kanda, olenemata sellest, et hageja ei nõustunud kompromissettepanekuga. Töötaja on töövaidluses nõrgem pool ning seetõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Menetluskulude välja mõistmise hirmus ei saa jätta osapooled kohtusse pöördumata ja oma õigusi kaitsmata ja seda just olukorras, kus nad on õigussuhte nõrgemaks pooleks. Kuna kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis ei ole vaja määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
5. Kuna hagejale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud RÕS § 8 p 1 mõttes, on hageja vabastatud riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest (dtl 586 – 588).
6. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (digitaalallkiri) Liina Naaber-Kivisoo Kohtunik Viru MK 14.02.2025 kohtuotsus on tühistatud osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 06.03.2025 otsusega. 17