KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Neve Uudelt Määruse kuupäev 11.07.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-8869 Tsiviilasi Sihtasutuse Põhja-Eesti

§ 172lg 3 alusel riigi kanda. 2

§ 534

lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

§ 534

lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. 7.

1. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Oma psüühilise seisundi tõttu pole ta võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Väljaspool haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav isiku poolt ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale, kuid ka ümbritsevatele isikutele. Puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab ta hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole tema huvides. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et tal puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.
2. Maakohus tegi 07.06.2025 määruse (määrus II), millega pikendas esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 05.06.2025 kell 16.58 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 15.07.2025 kell 16.58 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Puudutatud isik esitas 17.06.2025 esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub määrused I ja II tühistada ning jätta avaldaja taotlused tema psühhiaatriahaiglasse paigutamise ja tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotust ta ei vaidlusta. Puudutatud isik jääb selle juurde, et ta saab õiget ravi Soomes. Kindlasti ei ole ta ohtlik ei endale ega teistele. Lihtsalt õdedega on tal halvad suhted. Haiglas viibimine tekitab talle korvamatu majandusliku kahju, mis tuleb talle hüvitada. Ta ei saa vajaliku asjaajamisega tegeleda ning see suurendab tema probleeme.
2. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus küsis kaebuse kohta seisukoha ka Tallinna linnalt, kes leidis samuti, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. 3

§ 659ja § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6).

Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.

1. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Puudutatud isiku väited, et ta saab ravi Soomes, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kolleegiumil puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. 11.
2. Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire (F31). Arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1). Lisaks nähtub maakohtu tuvastatud asjaoludest, et puudutatud isik võib olla ohtlik oma pereliikmete, sh eaka ja haige ema suhtes. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele. 11.
3. Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei nõustu Eestis määratud raviga ja varasemalt ei ole ta pidanud talle väljakirjutatud ravimite võtmist vajalikuks. Samas viitavad hospitaliseerimise asjaolud tõsiasjale, et vähemalt praegu ei olnud muu ravi piisav ega andnud soovitud tulemust. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. 11.
4. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
5. Maakohus jättis menetluskulud õigesti riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (

§ 173lg 1 ls 2).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 27.06.2025 määrusega. 13.

§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 4