Obsah (10)

§ 4034§ 76§ 100§ 101§ 113§ 402§ 416§ 164§ 170§ 403

act OÜ hagi m.v. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad ja Asja läbivaatamine 1164 eurot 6 senti nende Hageja B2 Impact OÜ ( registrikood 11542046) Hageja leping

§ 4034lg 13 (dtl 44-46).

Kohus tegi hagejale ettepaneku täpsustada, kuidas jõuti kostja krediidivõimelisuse hindamisel järeldusele, et kostjal on igakuine sissetulek 1400 eurot ja igakuiseid finantskohustusi 350 euro ulatuses, kui hageja ei ole küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada kohtule kostja laenutaotlus. Samuti palus kohus hagejal täpsustada, millises summas on kostjale laenu antud, kas 2700 eurot või 1331 eurot 57 senti. Hagejal tuli mh täpsustada, millal toimus kostja maksevõime hindamine 1300 eurose limiidi ületamisel täiendava laenu väljastamiseks. 2 2-25-9075 Kohus tegi hagejale ka ettepaneku esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks täiendavaid tõendeid, sh kostja maksevõime hindamise analüüs vms või esitada nõude ümberarvestus vastavalt

§ 4034lg-le 7.

Kohus selgitas hagejale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist peab kohus kontrollima sisuliselt, mis omakorda eeldab kostja krediidivõimelisust kajastavate alusdokumentide ning tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika tõendamist.

1. Hageja selgitas vastuses kohtunõudele (dtl 48-49), et kohus on lähtunud Euroopa Kohtu praktikast ning jätnud kohaldamata Eesti Vabariigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku. Kohus on asunud kostja asemel kogu hagimenetluses esitatud tõenditele vastu vaidlema, viidates seejuures EL praktikale, mitte Eesti Vabariigi seadustele ja kostja vastutus on täielikult minimeeritud. Nähtuvalt hagejale esitatud nõudest, ei ole kostjal ühtegi kohustust sh lepingu täitmises või võlgnevuse tagastamises. Hageja on juba koos hagiavaldusega esitanud tõendina ammendava krediidiandja analüüsi kostja maksevõime väljaselgitamiseks ning ei saa seda tagasiulatuvalt teha uuesti. Kohus ei saa teha suva järgi uusi nõudeid hagimenetluses, vaid peab järgima laenu väljastamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi seadusi sh Finantsinspektsiooni korraldusi, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud või muudetud. Kostja ei ole haginõudele vastu vaielnud ega seisukohta esitanud. Kohus ei ole menetlusosaline. Hageja jäi haginõudes esitatu juurde ja palus kohtul haginõue lahendada kehtiva seaduse kohaselt, arvestades seejuures poolte poolt esitatud tõendeid ja laenu väljastamise ajal kehtinud seadusandlikku regulatsiooni. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus jätab hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
3. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.
4. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks. 9.

§ 76

lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust rikkunud

§ 100

tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

§ 101

lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 10.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 11. juunil 2021 krediidileping, millega tekkis kostjal õigus krediidilimiidile summas 1300 eurot (dtl 3, 14). Hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale krediiti kokku 2700 eurot (dtl 4), hageja on märkinud hagiavalduses ka, et kostja sai krediiti 1331 eurot 57 senti (dtl 8). Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 1635 eurot 32 senti (1140,52+494,80). Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis 3 2-25-9075 krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

11. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud lepingu nr 5095882 (dtl 14), krediidikonto üldtingimused veebruar 2021 (dtl 15-19), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 20-22), krediidikonto väljamaksed (dtl 23-25), nõudearvestuse (dtl 26-27), laenulepingu ülesütlemise teate (dtl 28), nõudekirjad (dtl 29-31), vastutustundliku laenamise põhimõtte selgituse (dtl 32-35). 12.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Algne krediidiandja edastas 11. oktoobril 2023 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja 31. oktoober 2023 andmisest (dtl 28). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks. Seega järgis algne krediidiandja

§ 416

lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 13.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitatud 1. novembril 2023 (dtl 30). 14. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (

) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

§ 4034

lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud 4 2-25-9075 krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hageja selgitas hagiavalduses, et kostja krediidivõimelisuse hindamiseks kogutud teabe kontrollimiseks ja täiendava teabe kogumiseks tegi algne krediidiandja ise või kolmanda isiku (Creditinfo) poolt krediidiandjale pakutavaid infoteenuseid kasutades automaatsed päringud alljärgnevatesse andmebaasidesse: www.creditinfo.ee ja www.taust.ee, www.ametlikudteadaanded.ee ja Pensioniregister. Taotlus aktsepteeriti automaatprotsessis. Kostja regulaarse netosissetuleku hindamisel võeti aluseks krediiditaotluses kostja poolt esitatud keskmise netosissetuleku andmed, mida võrreldi Pensioniregistrist nähtuva keskmise netosissetuleku suurusega. Päring toimub IT süsteemide vahendusel automatiseeritult ning saadud maksuandmete alusel arvutab krediidiandja IT-süsteem välja kliendi keskmise netosissetuleku suuruse. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks 1400 eurot ja majapidamiskuludena 350 eurot (dtl 4-5). Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtted olid lepingu sõlmimise ajal sätestatud

§-s 4034 ning neid nõudeid on algne krediidiandja laenu andmisel järginud. Viidatud regulatsioon ei näinud ette, millistest konkreetsetest allikatest saadud teabe alusel tuleb laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine läbi viia. Hageja selgitas, et esitas ammendava krediidiandja analüüsi kostja maksevõime väljaselgitamiseks ning ei saa seda tagasiulatuvalt teha uuesti nagu kohus seda nõuab (dtl 48).

1. Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendanud. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga
2. juunil 2021 sõlmitud laenulepingu osas. Riigikohus on
3. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja 5 2-25-9075 tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 16. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust tehes automaatsed päringuid andmebaasidesse: www.creditinfo.ee ja www.taust.ee, www.ametlikudteadaanded.ee ja Pensioniregister (dtl 4).Hageja ei ole päringute tulemusi hagiavaldusele lisanud. Hageja sõnul on kostja laenu taotlemisel märkinud enda töötasuks 1400 eurot ja majapidamiskuludeks 350 eurot (dtl 5). Kohus kohustas hagejat esitama kohtule kostja laenutaotlus (dtl 46). Hageja vastas kohtunõudele, et on koos hagiavaldusega kõik asjaolud ja tõendid esitanud (dtl 48), hageja kostja laenutaotlust ei esitanud. Hageja ei ole küsinud kostjalt enne laenuotsuse tegemist pangakonto väljavõtet. Hageja ei ole tõendanud, et tegi kostjale enne laenu andmist päringud andmebaasidesse. Samuti ei ole hageja tõendanud kostja poolt hagiavalduses toodud andmete esitamist. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3). 17. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtet. Hageja ei ole kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Hageja on kinnitanud, et taotlus aktsepteeriti automaatprotsessis (dtl 4). 18. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida. 6 2-25-9075 19. Seega ei ole laenuandja veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (sissenõudmiskulu). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 11. juunil 2021 intressmäära 47,16% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt

§ 4034lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

1. Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 1300 eurot, kohustusega tagastada igakuiselt 10 kuupäevaks osamaksena, millele lisandus intress 47,16% aastas (dtl 14). Tegelikkuses võimaldas krediidiandja kostjale kokku krediiti 1331 eurot 57 eurot (dtl 8, 23-25). Kuigi hageja on hagiavalduses märkinud ka, et kostjale teostati perioodil
2. juuni 2021 kuni
3. september 2022 väljamakseid summas 2700 eurot (dtl 4), ei ole antud summas väljamaksed hageja poolt esitatud tõenditega tõendatud. Kohus palus hagejal ka täpsustada kostjale väljamakstud laenusummat (dtl 46), kuid hageja antud selgitust kohtule vastates ei esitanud (dtl 48-49). Seega kohus lähtub sellest, et kostjale on tehtud laenumakseid summas 1331 eurot 57 senti. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 1635 eurot 32 senti. Summas 1140 eurot 52 senti on hageja arvestanud põhiosa katteks 47 eurot 70 senti, intressi katteks 1082 eurot 47 senti, teenustasude katteks 10 eurot ja viiviste katteks 35 senti (dtl 7). Täiendavalt tasus kostja hagejale enne hagiavalduse esitamist 494 eurot 80 senti (dtl 8). Hageja ei ole selgitanud milliste nõuete katteks on ta antud summa arvestanud.
4. Hagiavaldusest nähtub, et kuigi kostja laenuvõimekust hindas hageja krediidisummana 1300 euro ulatuses, siis hageja on andnud kostjale krediiti kokku 1331 euro 57 sendi ulatuses, millest tagastamata krediidijääk on 789 eurot 70 senti. Kokku on kostja enne krediidilepingu ülesütlemist tasunud hagejale 1140 eurot 52 senti ja peale lepingu ülesütlemist 494 eurot 80 senti. Hageja ei ole esitanud tõendeid esmase laenulimiidi suurendamisel kostja osas täiendava krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise kohta. Kostjale on
5. juunil 2021 väljastatud laenu 450 eurot ja
6. juunil 2021 on väljamakse 150 eurot (dtl 23), perioodil
7. juuli kuni
8. juuli 2021 on tehtud kokku väljamakseid summas 701 eurot 57 senti (dtl 24) ja
9. septembril 2022 on tehtud väljamakse 30 eurot (dtl 25). Kui hageja hindas kostja krediidivõimelisust enne
10. juuni
11. laenu väljastamist, siis aastal 2022 väljastatud laenumakse osas ei ole hageja kostja maksevõime hindamist läbi viinud. Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 1635 eurot 32 laenu põhisumma, s.o 789 euro 70 sendi katteks.
12. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt

§ 403

⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid enne laenulepingu üles ütlemist 1140 eurot 52 senti ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud.

§ 4034lg 7 sätestab krediidiandja kohustuse määrata uuesti tagasimaksed.

Arvestades, et kostja on laenulepingu katteks tasunud enne laenulepingu ülesütlemist 1140 eurot 52 senti ja peale laenulepingu ülesütlemist täiendavalt 494 eurot 80 senti, on

1. juunil 2021 sõlmitud krediidilepingust tulenevad kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees. 7 2-25-9075
2. Hageja asus vastuses kohtunõudele seisukohale, et „Kohus ei saa teha suva järgi uusi nõudeid hagimenetluses, vaid peab järgima laenu väljastamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi seadusi sh Finantsinspektsiooni korraldusi, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud või muudetud.“ (dtl 49) Kohus selgitas hagejale kohtunõudes ja kordab veelkord, et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates
3. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis. KAVS § 49 lg 1 sätestab nõuded tarbija krediidivõimelisuse hindamise korrale, sh nõuded tarbijalt kogutavale teabele. KAVS § 50 kohustab krediidiandjat kontrollima tarbija poolt esitatud teavet. Antud nõuded kehtivad alates
4. märtsist 2015 (dtl 45-46). Krediidikonto leping nr 5095882 sõlmiti kostjaga
5. juunil 2021, seega oli hagejal kohustus kontrollida kostja poolt esitatud teavet tema maksevõime kohta lepingu osas. Kohtu hinnangul ei ole algne krediidiandja järginud krediidikonto lepingu sõlmimise ajal kehtivaid Eesti Vabariigi seadusi kostja tegelikku maksevõime kontrollimisel ega välja selgitanud kostja tegelikke sissetulekuid ega kohustusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
7. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.
8. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 8