← Eesti

3-25-1429/41

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Virgo Saarmets ja Veiko Vaske Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-142

) § 121 lg 4 ning § 235 lg-d 1 ja 3). Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav (

§ 235lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X (kohtuasjas nr 3-25-345 ka nimega E.S) esitas
  2. mail 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovib vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kinnipidamiskeskuse (KPK) ametnike tegevust. Kaebaja taotleb, et teda vabastataks viivitamatult KPK-st, kuna teda peetakse seal kinni ilma põhjuseta, kättemaksu eesmärgil. Kaebaja täiendas oma kaebust
  3. mail 2025 ning
  4. juunil
  5. Kaebaja vabastati vangistusest ja paigutati KPK-sse Eestist väljasaatmise eesmärgil. Kuna kaebajal ei olnud Sudaani reisidokumenti, korraldas PPA reisidokumendi andmise. 3-25-1429 Sudaani saatkond Stockholmis andis kaebajale info, et reisidokument kehtib vaid ühe kuu. Kaebaja on aga viibinud KPK-s kauem kui üks kuu, mille tõttu on reisidokument kehtivuse kaotanud. Kaebaja kinnipidamine KPK-s juba kolm kuud on seega PPA süü. PPA tühistab kaebaja pileti ikka ja jälle ilma igasuguse põhjuseta. Kaebaja ei usu, et Etioopia ja Türgi võimud nõuavad viisa olemasolu. Kaebaja suhtes on võimalik kohaldada ka elektroonilist valvet. Tal on koht, kuhu minna. Kaebaja on pärit Darfuri piirkonnast Sudaanist ja seega pagulane. PPA teab tema pereliikmete tapmisest. Kaebaja soovib rahus mõnes teises Euroopa riigis elada. Kaebaja korraldaks ise enda lahkumise.
  6. PPA on vastanud kohtule
  7. mai 2025 ja
  8. juuni 2025 seisuga, et isiku väljasaatmist on korduvalt planeeritud, kuid PPA-st sõltumatutel asjaoludel on need tühistatud.
  9. Tallinna Halduskohus

§ 121lg 2 p 1 alusel.

tagastas

  1. juuni
  2. a määrusega kaebuse 3.
  3. Kohtute infosüsteemist nähtub järgnev. Tallinna Halduskohtu
  4. veebruari
  5. a määrusega nr 3-25-345 anti PPA-le luba kaebaja kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui
  6. aprillini 2025 (k.a). Kohus leidis, et esineb põgenemisoht, kuna on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses, ta on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid ja on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus, ning põgenemisoht nähtub kaebaja hoiakutest ja käitumisest. Tallinna Halduskohtu
  7. aprilli
  8. a määrusega nr 3-25-345 anti PPA-le luba pikendada kaebaja KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 4 kuuks arvates määruse tegemisest, s.o
  9. augustini 2025 (k.a). Kohus leidis, et kaebajal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja nende hankimine viibib. Samuti esineb põgenemisoht, kuna kaebajat on kriminaalkorras karistatud kahel korral erinevate isikuvastaste kuritegude eest, sh korduva vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu ametikohustuste täitmisel. Puudutatud isiku hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei pruugi vabaduses viibimise korral lahkumiskohustust täita. 3.
  10. Kaebaja taotleb enda viivitamatut vabastamist, kuna ta leiab, et tema kinnipidamise alus on ära langenud ning seega on täidetud Tallinna Halduskohtu
  11. aprilli
  12. a määruses nr 3-25-345 nimetatud tingimus, mille korral kaotab halduskohtu luba kehtivuse. Kohus leidis, et sellisel juhul on isiku kaebeõigus ja kohtuliku kontrolli ulatus piiratud. Kaebaja KPK-s kinnipidamine on otsustatud tähtajaliselt ning tähtaja pikendamine on võimalik üksnes halduskohtu loal. Eraldiseisva kaebusega ei ole võimalik uuesti vaidluse alla seada Tallinna Halduskohtu
  13. aprilli
  14. a määrusega nr 3-25-345 otsustatut. Seega on praeguses asjas vaidluse all üksnes see, kas kaebaja kinnipidamise alused on ilmselgelt ära langenud juba Tallinna Halduskohtu senise loa kehtivuse ajal. 3.
  15. Ilmselge asjaoluna ei nähtu, et kaebajast tulenev põgenemisoht oleks ära langenud. Samuti ei ole kaebaja esitanud andmeid, et talle oleks antud Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kohtul ei ole praeguse haldusasja raames võimalik otsustada kinnipidamise tingimuste üle, kuid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) ei näe ette võimalust elektroonilise valve kohaldamiseks. Küsimus sellest, kas võimalikud on VSS-s nimetatud muud leebemad 2

(5)3-25-1429 järelevalvemeetmed, on lahendatud
  1. aprilli
  2. a määruses nr 3-25-
  3. Kaebaja ei väida asjaolude muutumist selliselt, et mõni leebem järelevalvemeede peaks nüüd ära hoidma kaebaja põgenemise. 3.
  4. Kontrollida ei tule seda, kas kaebaja tuleks vabastada seetõttu, et ta sooviks ise korraldada enda lahkumist. Kaebaja tingimisi vabastamise aluseks oli kriminaalmenetluse seadustiku § 416 lg 1 p 1, mis reguleerib isiku väljasaatmist, mitte p 2, mis võimaldab isikul ise lahkuda. Väljasaatmine on väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine (VSS § 5), mis tähendab, et kaebajal ei ole võimalik enam ise enda lahkumist korraldada. 3.
  5. Vabaduse võtmise ebaproportsionaalsuse vältimiseks ongi võimalik isikult vabadus võtta kohtu poolt kindlaks tähtajaks antud lubade alusel. Loa andmiseks esitatud taotluse läbivaatamisel kontrollitakse igakordselt ka PPA tegevuse piisavust vahepealsel perioodil. PPA esitatud kirjeldusest nähtub, et PPA on pidevalt pingutanud kaebaja väljasaatmise eesmärgil. Sealjuures on uuritud erinevaid marsruute, võetud järjekindlalt reisipakkumisi ning taotletud erinevaid dokumente. Praegusel juhul on ilmne, et PPA ei ole kaebaja väljasaatmisel õigusvastases viivituses. Arvestada tuleb ka seda, et ennekõike kontrollitakse kaebaja kinnipidamise õiguspärasust, sh proportsionaalsust loa andmise menetluses. Seega, kuivõrd PPA tegevuses puudub tegevusetus ja viivitus, puudub ilmselgelt kaebaja õiguste rikkumine ja kaebus tuleb

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada.

3.

  1. Kaebaja on tuginenud ka sellele, et ta võib vastata pagulase tunnustele. Riigikohus selgitas
  2. veebruari
  3. a määruses nr 1-19-2118, et võimalik oht isikule endale ei ole argument süüdlase vabastamisest keeldumiseks. Kui süüdimõistetu on avaldanud soovi naasta oma kodakondsusriiki, saab eeldada tema teadlikkust kõikidest sellega kaasnevatest ohtudest. Eesti riik ei pea kaitsma inimest kodakondsusriigis valitsevate ohtude eest vastu tema tahtmist (p 14). Kaebaja on esitanud
  4. juulil 2024 kohtuasjas nr X-XX-XXXX taotluse enda Eestist väljasaatmiseks. Kaebaja kinnitas
  5. oktoobril 2024 toimunud kohtuistungil, et ta on nõus tagasi minema Sudaani Vabariiki. Sama kaebaja soovi kinnitas istungil ka tema kaitsja. Kaebaja kinnitas nõustumist enda väljasaatmisega samas asjas
  6. novembri
  7. a avalduses ja ringkonnakohtule
  8. novembril 2024 esitatud määruskaebuses (lk 6). Samuti kinnitas kaebaja, et ta saab aru, et ta peab lahkuma Eesti Vabariigist ja Euroopast ega ole sellele vastu
  9. veebruaril 2025 PPA poolt läbiviidud küsitluse käigus (kohtuasi nr 3-25-345, dtl 19). Sama vestluse käigus on PPA kaebajale selgitanud, et kaebajal ei ole seaduslikku viibimise alust Eesti Vabariigis ega teistes Schengeni riikides (samas). Isik kinnitas ka
  10. veebruari
  11. a kohtuistungil, et ta saab aru, et väljasaatmine toimub kodakondsusjärgsesse riiki (kohtuasi nr 3-25-345, dtl 138). Seega toimub isiku väljasaatmine tema taotluse alusel ja ta on väljasaatmisest arusaamist kinnitanud. 3.
  12. Riigikohtu
  13. veebruari
  14. a määrusega jõustus Harju Maakohtu
  15. oktoobri
  16. a määrus nr X-XX-XXXX, millega vabastati kaebaja edasisest Tartu Maakohtu
  17. jaanuari
  18. a otsusega nr X-XX-XXXX mõistetud vangistuse kandmisest ning määrati saata kaebaja sama kohtumääruse jõustumisel Eesti Vabariigist välja. Seega vabastati kaebaja vanglast tingimusel, et kaebaja saadetakse Eesti Vabariigist välja koduriiki või muusse riiki, milles viibimiseks tal on õiguslik alus. Kohtule ei ole teada, et kaebajal oleks õiguslik alus mõnes muus Euroopa riigis viibimiseks (kehtiv elamisluba vms). Seega ei ole võimalik kaebajat ühessegi Euroopa riiki välja saata. Kuna kaebaja vangistusest vabastamine otsustati tingimuslikult, siis tingimuse täitmise võimatuse korral võidakse kaebaja paigutada karistuse kandmiseks tagasi vanglasse. Harju Maakohtu
  19. oktoobri
  20. a määruse kohaselt on kaebajal veel ära kandmata vangistus ligikaudse pikkusega 2 aastat ja 9 kuud. 3

(5)3-25-1429 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Kaebaja esitas
  2. juunil 2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse. Kaebaja ei ole halduskohtu määrusega nõus, sest PPA-l ei ole praegu mingit alust kaebajat jätkuvalt KPK-s hoida. Lisaks koheldakse kaebajat seal halvasti: teda provotseeritakse ning kaaskinnipeetavaid ässitatakse kaebajat ründama, et seeläbi talle probleeme tekitada, et teda taas vanglasse paigutada. PPA ärgitas kaaskinnipeetavat kaebajat pussitama ning
  3. juunil 2025 toimus intsident, kus kaaskinnipeetaval küll ei õnnestunud kaebajat pussitada, kuid ta ründas kaebajat, lüües teda silma piirkonda ja vastu nina selliselt, et ninaluu purunes. Kaebajale põhjustas see suurt valu. Praegu on kaebaja paigutatud teise osakonda, kus ta viibib üksi. Samuti teab kaebaja kindlalt, et teda soovitakse toiduga mürgitada, et ta KPK-st elusalt välja ei pääseks. Kaebaja on ka varem juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et teda kiusatakse taga, kuid kaebajat ei ole usutud ning nüüdseks on aset leidnud juhtum, kus kaebaja langes ründe ohvriks.
  4. PPA
  5. juuli
  6. a vastustest ringkonnakohtule nähtub, et PPA-l ei ole praeguseks õnnestunud kaebajat Eestist välja saata. Lennufirma tühistas juuni lõpus toimuma pidanud lennu ja samuti järgmise broneeringu lennule, mis pidi toimuma
  7. juulil
  8. Seega on ilmne, et vaatamata sellele, et lennufirma annab uusi broneeringuid Port Sudan lennule, tegelikkuses need lennud ei toimu. PPA sai kätte isikule tehtud ühekordse Eesti Vabariigi reisidokumendi ning Etioopia viisa, mis hakkab kehtima alates
  9. juulist
  10. PPA soetab kaebajale piletid Eestist väljumisega
  11. juulil
  12. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  13. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
  14. Kaebaja eesmärk on, et halduskohus menetleks kaebust. Selleks tuleb taotleda Tallinna Halduskohtu
  15. juuni
  16. a määruse resolutsiooni p 1 tühistamist ja asja tagasisaatmist halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks (

§ 205lg 1 p 3).

  1. Halduskohus oli seisukohal, et KPK-s kinnipidamine ei saa mõjutada kaebaja õigusi Tallinna Halduskohtu
  2. veebruari
  3. a määrusega nr 3-25-345 (millega halduskohus andis loa PPA-le loa kaebaja kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks) ja
  4. aprilli
  5. a määrusega nr 3-23-345 (millega halduskohus andis PPA-le loa pikendada kaebaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni
  6. augustini 2025) antud lubadest eraldiseisvalt ja et PPA tegevust saab vaidlustada vaid loa andmise menetluses.
  7. Kaebaja kinnipidamist ja KPK-sse paigutamist ei otsustatud Tallinna Halduskohtu määrusega haldusasjas nr 3-25-
  8. Viidatud määrusega andis kohus PPA-le üksnes loa, et viimane saaks isikult võtta vabaduse. Isiku paigutas KPK-sse ja pikendas tema KPK-s viibimise aega PPA, mitte kohus.
  9. Kuna PPA paigutas isiku KPK-sse, siis piiras ta sellega kaebaja vabadust. Seega esineb kaebaja õiguste riive. Kuigi praeguse vaidluse raames ei hinda halduskohus uuesti neid küsimusi, mida hinnati PPA taotluste alusel isiku KPK-sse paigutamiseks ja seal viibimise aja pikendamiseks lubade andmisel, siis saaks kohus hinnata, kas PPA on õiguspäraselt täitnud halduskohtu haldustoiminguks loa andmise määrust, sh seda, kas isiku kinnipidamise alus 4

(5)3-25-1429 pole ära langenud (vrd nt TlnRngK 3-23-716, p 9.2; 3-23-643, p 12 ja 3-23-715, p-d 11–12; RKHKm 3-23-2858, p 19). Kuna loa toimingud tehakse pärast loa andmist, ei ole loa andmisel võimalik anda etteulatuvat hinnangut konkreetse toimingu õiguspärasusele.

§-de 264 ja 265 alusel loa andmise raames toimub üksnes piiratud ulatusega eelkontroll, mis ei anna halduskohtu loa alusel toimuvale tegevusele kaitset vaidlustamise eest. Kaebajalt vabaduse võtmine riivab intensiivselt tema õigusi ning selle toiminguga kaebaja õiguste rikkumine on võimalik. Seega ei saa väita, et kaebajal

-i alusel kaebeõigus puudub. 11. Kui halduskohus kaebuse saamisel leiab, et kaebus on perspektiivitu, siis kehtiva õiguse kohaselt ei saa seda tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kaebeõigus ei seondu mitte kaebuse rahuldamise võimalikkusega, vaid kaebaja õiguste rikkumise võimalikkusega. Kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline, siis on lubatud kohtul kaebus tagastada

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Isikult vabaduse võtmist ei saa käsitada õiguste väheintensiivse riivena.

  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu
  2. juuni
  3. a määruse resolutsiooni p 1 ning saadab haldusasja tagasi halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.