kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Asudes seisukohale, et A.S. mittevaralise kahju nõue tuleb rahuldada osaliselt, leidis maakohus, et esitatud nõue (20 000 eurot) on ülemääraselt suur ning ei vasta hageja kannatustele ja väljakujunenud kohtupraktikale. Kohtu arvates ei tekitanud kehavigastused, mis kannatanule põhjustati, ohtu tema elule. APELLATSIOON 20. aprillil 2018 esitas kannatanu A.S. esindaja apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas A.S. mittevaralise kahju nõude vaid osaliselt. Esindaja palub A.S. kahjunõude rahuldada täies ulatuses, s.o 20 000 euro ulatuses. Alternatiivselt palub esindaja rahuldada A.S. mittevaralise kahju nõude õiglases määras ringkonnakohtu äranägemisel. Apellant nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatavate süü A.S. le tervisekahjustuse tekitamises on tõendamist leidnud. Küll aga leiab kannatanu esindaja, et kohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurus on ebaõiglane. Peksmise tõttu saadud tervisekahjustus, s.o suu avamine ja probleemid söömisega, on väga olulised tervisekahjustused kuna selle tõttu on oluliselt raskendatud inimese organismi funktsioneerimine. Inimene ei saa normaalselt ja kvaliteetselt süüa, ei saa rääkida ja osaleda ühiskonnaelus. Hamba murdumine ja nägemishäired, mis olid ka kohtumenetluse lõppemisel, esinevad ka käesoleval ajal ning need tekitavad kannatanule ebamugavusi normaalses elus. Esindaja arvates peab õiglane hüvitis olema ilmselt suurem kui 300 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, kannatanu A.S. esindaja apellatsiooniga ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et maakohtu otsus kuulub apelleeritud osas, s.o mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas, tühistamisele. Apellatsioon kuulub osalisele rahuldamisele. Kannatanu esindaja vaidlustas maakohtu otsuse põhjusel, et maakohtu poolt A.S. le väljamõistetud mittevaralise kahju suurus on ebaõiglaselt väike. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline väide väärib tähelepanu. 3 Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus nimetatud küsimuse lahendamisel vaaginud kõiki mittevaralise kahju hüvitamisega seotud aspekte. Maakohtu otsusega tunnistati H.X ja Y.W süüdi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest vägivallaga, mille käigus tekitasid süüdistatavad kannatanule tervisekahjustusi. Kohtuotsusest nähtub, et kannatanule põhjustati kuriteo toimepanemise käigus lisaks verevalumitele mõlema silma ümbruses ka ninaluude murd, vasakpoolne ülalõualuu-urke külgmise seina killunenud murd ning X roide olulise nihketa murd. Kõigi nende tervisekahjustuste tahtlik tekitamine H.X-i ja Y.W poolt toime pandud ründe käigus on süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt leidnud täielikult tõendamist ning apellatsioonimenetluses seda vaidlustatud ei ole.
näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt
lg 1 p-le 2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Praegusel juhul antud asjaoludes vaidlus puudub. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda
lgtest 2 ja 5.
lg 2 sätestab mh, et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtupraktikas on leitud, et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb
lg 2 kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma (RKKK 3-1-1-116-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus
MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-185-08, p 13). Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades I ja II astme kohtutes 2016. aastal“ on jõutud järeldusele, et avaliku korra raske rikkumisena kvalifitseeritud süüteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis oli 2016 aastal keskmiselt 1200 eurot, mediaan oli 950 eurot. Hüvitised tervikuna jäid vahemikku 350–3400 eurot. Eelnevat silmas pidades leiab kriminaalkolleegium järgmist. 4 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A.S. poolt mittevaralise kahju nõue 20 000 eurot (II kd tl 173-175) on ülemääraselt suur ning ei ole proportsionaalne A.S. le tekitatud kehavigastuste raskuse ja kehavigastustest tingitud elukvaliteedi langusega. Ka ei ole taotletud hüvitise suurus kooskõlas ülalesitatud kohtupraktikaga. Seetõttu jätab ringkonnakohus kannatanu esindaja taotluse mõista A.S. le mittevaralise kahju hüvitisena välja 20 000 eurot rahuldamata. Samas nõustub ringkonnakohus kannatanu esindaja väitega, et maakohtu poolt A.S. le mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetud 300 eurot on kuriteo asjaolusid arvestades ebaõiglaselt väike. Tulenevalt
lg 5 arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel esmalt rikkumise raskust ja ulatust. H.X ja Y. W panid toime kuriteo, millega kannatanule põhjustati kehavigastused. Tagajärgi, mida süüdistatavad oma käitumisega kannatanule füüsilises tähenduses põhjustasid, tuleb hinnata rasketeks – H.X-i ja Y.W löökide tagajärjel põhjustati kannatanule muude vigastuste hulgas vasaku ülalõuaurke külgmise seina killunenud murd, ninaluude murd ning X roide murd. Isiku ekspertiisiakti kohaselt (II kd tl 35) ei olnud vigastused küll eluohtlikud, kuid tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega 4 nädalat kuid vähem kui 4 kuud. Kannatanu on 7. detsembril 2017 toimunud ülekuulamisel kirjeldanud oma olukorda järgmiselt „pärast peksmist lamasin ma kolm päeva kodus, ma ei saanud püsti tõusta, mul valutas kogu keha. Kaks nädalat ei saanud korralikult süüa, jõin läbi kõrre puljongit. Mul käib pea pidevalt ringi. Mul seisab ees operatsioon. Kannatasin stressi all, magasin kehvasti ja sõin tablette. Tervislik seisund on selline, et ei ole aru saada, millega see kõik veel lõppeda võib„. Arvestades kohtumeditsiini eksperdi arvamust A.S. l esinenud vigastuste kohta ja kannatanu ütlusi leiab ringkonnakohus, et A.S. l tekkis süüdistatavate tegevuse tagajärjel heaolu langus tingituna pikaajalisest valust ja igapäevasele elukorraldusele seatud piirangutest. Jaatada tuleb seda, et lõualuumurd põhjustab isikule olulisi raskusi nii söömisel kui ka rääkimisel, mis kahtlemata vähendab olulisel määral isiku elukvaliteeti. Lisaks põhjustab roidemurd isikule vaevusi füüsilisel tegevusel. Taoliste füüsiliste vaevuste esinemist on kirjeldanud kannatanu ka oma ütlustes ning ringkonnakohtul puudub alus neis kahelda. Arvestades kannatanu vigastusi, lõualuu ja roide murdude paranemisaega, leiab ringkonnakohus, et taolise raskusastmega vigastused võivad põhjustada ka hilisemalt, s.o pärast nelja nädala möödumist, kannatanule veel füüsilisi vaevusi. Samas põhjustab igasugune kehalise puutumatuse rikkumine ringkonnakohtu hinnangul reegeljuhtumil kannatanule ka psüühilisi vaevusi (n. teadmatus kehavigastuste täieliku paranemise võimalikkuse kohta). Lisaks eeltoodud kriteeriumile tuleb
lg 5 alusel õiglase hüvitise hindamisel ühe kriteeriumina arvestada ka selle põhjustaja suhtumist toimepandud teosse, mh vabandamist või kahju hüvitamisele asumist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ründasid süüdistatavad A.S. t ootamatult, pekstes teda nii käte kui jalgadega kehasse ja näkku. Pärast peksmise lõpetamist jätsid süüdistatavad praktiliselt teadvusetu kannatanu sündmuskohale abitult lamama ning põgenesid sündmuskohalt. 5 Kohtueelsel uurimisel eitasid mõlemad süüdistatavad oma süüd A.S. peksmises ning alles kohtuistungil tunnistas Y.W oma süüd, H.X eitas seda aga endiselt. Arvestades A.S. le tekitatud vigastuste raskust ja rohkust, vigastusega kaasnenud olulist elukvaliteedi langust aga samuti väljakujunenud kohtupraktikat, leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on õiglane süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõista 2000 eurot, s.o summa, mis lisaks eeltoodud põhjendustele on ringkonnakohtu arvates kooskõlas ka ühiskonna heaolutasemega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1, § 340 lg 4 p-st 5, tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab kannatanu esindaja apellatsiooni osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.