KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) mõistes vahistatu staatuses.

§ 4

järgi on vahistatu vangistusseaduse tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas.

§ 94

lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute.

§ 94

lg 4 järgi sätestatakse vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord vangla sisekorraeeskirjades. Kuna kaebaja viibis arestimajas, mitte vanglas, tuleb käesoleval juhul lähtuda arestimaja sisekorraeeskirjadest (ASKE). ASKE (vaidlustatud perioodidel kehtivas redaktsioonis) § 60 lg-de 1 ja 2 järgi on kinnipeetul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord nädalas, kestusega kuni kaks tundi ning üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi.

1. Vaidlustatud otsuses tuvastas halduskohus, et vastustaja võimaldas kaebajale õigusvastaselt lühiajalisi kokkusaamisi ainult üks kord kuus kümneks minutiks, millega rikkus põhiseaduse §-i 26 ning arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 60 lg-d 1 ja
2. PPA on seisukohal, et kuriteos kahtlustavale ei laiene põhiseaduse §-s 26 sätestatud isiku eraellu sekkumise keeld ning kohus ei ole arvestanud sellega, et arestimaja sisekorraeeskiri sätestab kokkusaamise maksimaalse kestvuse, mille tegelikku pikkust võivad mõjutada mitmed erinevad asjaolud, sh kriminaalmenetlusest tingitud isiku suhtes kehtestatud piirangud.
3. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga põhiseaduse § 26 ning ASKE § 60 lg-te 1 ja 2 tõlgendamise osas vaid osaliselt. Põhiseaduse § 26 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigikohus on leidnud, et vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu puutumatusesse sekkumine on seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest. Vahistatu perekonnaelu puutumatus on oluline väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades õigusemõistmise huvides rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo (RKPsJK 04.04.
4. a otsus asjas nr. 3-4-1-9-10, p-d 44, 63). Asjas Messina nr. 2 (Messina vs Itaalia nr. 2, 28.09.
5. a otsus, taotlus nr. 25498/95, p 61) leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et igasugune kinnipidamine, ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (inimõiguste konventsioon) artikli 5 valguses õiguspärane kinnipidamine, toob kaasa pere- ja eraelu piirangud. Euroopa Inimõiguste Kohus on täpsemalt leidnud, et kokkusaamiste arvu, kestust ja järelevalvet reguleerides riivab riik isikute õigust inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatud era- ja perekonnaelu puutumatusele (Moiseyev vs Venemaa, 09.10.
6. a otsus, taotlus nr. 62936/100, p 246; Ciorap vs Moldova, 19.06.
7. a otsus, taotlus nr. 12066/02, p 111) (RKPsJK 04.04.
8. a otsus asjas nr. 3-4-1-9-10, p 44). 14.

§ 94lg 4 koosmõjus ASKE § 60 lg-tega 1 ja 2 omavad seega kahetist iseloomu.

Ühest küljest riivavad nad kaebaja õigust era- ja perekonnaelule, kuna lubavad lähedastega vaid lühiajalisi kokkusaamisi. Ringkonnakohus märgib, et vastava riive kooskõla põhiseadusega ei ole käesolevas haldusasjas vaidluse all. Teisest küljest annavad aga viidatud sätted ka vahistatule õiguse taotleda ASKE § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sageduse ja kestusega 5 lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega.

§ 41

lg 2 (alates 01.06.2008 jõustunud redaktsioonis) sätestab, et vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega on vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramine võimalik vaid julgeoleku kaalutlustel või seadusest tulenevatel alustel. Igal muul juhul saab lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramist käsitleda vahistatu era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisena.

1. Kaebuses halduskohtule selgitab kaebaja, et lühiajalisi kokkusaamisi lubati vaid kord kuus 10 minutit (tl 13 p). Asjaolu, et Narva arestimajas lubati kuus üks kord 10 minutit lähedastega kohtuda, selgitas kaebaja ka halduskohtus toimunud kohtuistungil (tl 74 p). Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kaebaja väide ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks piisav. Kaebaja ei selgita, millal toimus kaebuses märgitud lühiajaline kokkusaamine kestusega 10 minutit. Samuti ei selgu, kas kaebus on esitatud põhjusel, et kaebaja taotles ühes kuus ettenähtud lühiajalist kokkusaamist kestusega 3 tundi ning PPA võimaldas kokkusaamist vaid 10 minutit või on kaebus esitatud ka põhjusel, et kaebaja taotles PPA-lt lisaks lühiajalisi kokkusaamisi kord nädalas kestusega 2 tundi ning PPA neid ei võimaldanud. Nimetatud asjaoludest oleneb, millise ASKE § 60 lõike alusel õiguse rikkumist peab kohus kaebaja erinevatel arestimajas veedetud perioodidel kontrollima ning kui suurt mittevaralist kahju võidi kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitada. Ringkonnakohus märgib, et ASKE § 60 lg-s 1 märgitud lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine võis kaebaja õigusi rikkuda perioodidel 05.12.2008-21.01.2009 ning 11.02.2010-22.02.2010, samas kui ASKE § 60 lg-s 2 märgitud lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine võis kaebaja õigusi rikkuda vaid perioodil 05.12.2008-21.01.
2. Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtuistungil eeltoodud asjaolusid kohtule selgitanud. Vastavaid asjaolusid ei ole välja selgitanud ka halduskohus. Kuna ringkonnakohus menetleb apellatsiooniastmes PPA apellatsioonkaebust, puudub ringkonnakohtul võimalus kohustada kaebajat eeltoodud asjaolude selgitamiseks kohtusse ilmuma.
3. Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud ka Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo 10.05.
4. a vastusele kaebaja taotlusele, mille kaebaja esitas kahju hüvitamiseks seoses oma õiguste väidetava rikkumisega Narva kambris. Vastuses taotlusele märgib Ida Prefektuur järgmist: „Vastavalt Vangistusseaduse § 24 lg 1 on kinnipeetaval õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus, mille kestvus on paika pandud Narva kambri päevakavaga, st 15 minutit“ (tl 35-37). Kaebaja taotlust ega Narva kambri päevakava halduskohus vastustajalt välja ei ole nõudnud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas Narva kambris oli eranditult kõigi lühiajaliste kokkusaamiste aeg piiratud vaid 15 minutiga. Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et nimetatud vastus ei kinnita kaebaja väidet selle kohta, et vaidlusalustel perioodidel võimaldati talle lähedastega vaid üks kokkusaamine kestusega 10 minutit, nagu see ei tõenda ka asjaolu, et kaebaja taotles lähedastega lühiajalisi kokkusaamisi kestusega kaks tundi nädalas ja kolm tundi kuus, mida kaebajale ei võimaldatud.
5. Apellatsioonkaebuses leidis PPA, et halduskohtu järeldus otsuse p-s 15 selle kohta, et kohus on pidanud tõendatuks, et kaebajale lubati lühiajalist kokkusaamist üks kord kuus kestusega umbes 10 minutit, on meelevaldne. PPA leidis, et põhjendamatu on ka luua seoseid kokkusaamiste võimaldamise ja nende kestuse vahel (apellatsioonkaebuse p 11). Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et PPA-l puuduvad tõendid, 6 millest nähtuks, et kaebaja on lähedastega kokkusaamisi taotlenud ja neist oleks keeldutud. Ka ei ole fikseeritud kokkusaamiste toimumist. Küll aga kinnitas PPA esindaja, et Narva kambri päevakavas on kokkusaamisteks ette nähtud teatud periood (kd I, tl 117p).
6. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lõikele 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.
7. ASKE § 62 lg 1 järgi toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku loal. ASKE § 62 lg 2 kohaselt teatatakse kokkusaamise võimaldamisel taotluse esitajale kokkusaamise aeg ja tehakse vastav kanne arestimaja töö arvestuse raamatusse. ASKE § 64 lg 1 sätestab, et loa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetul on samal kuul üks kokkusaamine juba olnud ja kokkusaamisruumis ei ole vaba kohta või kui arestimaja juht või tema poolt volitatud isik kahtleb kokkusaaja maines. Keeldumine tehakse kinnipeetule ja kokkusaajale teatavaks viie tööpäeva jooksul taotluse esitamisest arvates (lg 2).
8. PPA leiab, et kaebaja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks arestimajas kokkusaamise taotlusi esitanud ja arestimaja juhtkond oleks need rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, kuid märgib, et käesolevas haldusasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaksid ka kaebaja väidet ühe 10-minutilise kokkusaamise toimumise kohta. Ringkonnakohtu poolt välja nõutud Narva arestikambri töö arvestuse raamatu väljavõte (kd I, tl 115-200; kd II tl 1-46) ei kajasta kinnipeetute lühiajalisi kokkusaamisi ühelgi vaidlusalusel perioodil. Ka ei olnud PPA esindajal esitada ringkonnakohtule kaebaja taotlusi lähedastega kokkusaamisteks, nendest keeldumiseks või kokkusaamiste lubamiseks. Arvestades arestikambris viibinud kinnipeetute arvu on ringkonnakohtu arvates vähetõenäoline, et vaidlusalustel perioodidel ükski arestikambris viibinud kinnipeetutest, sh kaebaja lähedastega kokku ei saanud ning vaid nimetatust tulenevalt kokkusaamisi ASKE § 62 lg 2 järgi arestikambri töö arvestuse raamatus ei kajastatud. Samuti tuleb pidada ebausutavaks seda, et kaebaja väide arestikambris toimunud ühe lühiajalise kokkusaamise kohta on ebaõige ning kaebajal kokkusaamised lähedastega täielikult puudusid. Seetõttu peab ringkonnakohus usutavaks, et Ida Prefektuuri Narva arestikambris ei järgitud ASKE § 62 lõikes 2 ettenähtud korda ega kantud kinnipeetute kokkusaamise aegu arestimaja töö arvestuse raamatusse, nagu ei järgitud ka kinnipeetute lühiajaliste kokkusaamiste kirjalike taotluste esitamise ja lahendamise korda (ASKE § 62 lg 1 ning § 64 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et õigusaktidega pandud nõuete järgimata jätmine võib kohtuvaidlustes kaasa tuua asjaolude hindamise PPA kahjuks. Olukorras, kus PPA-l lasub ASKE järgi kohustus nõuda kinnipeetult kokkusaamisteks kirjalike taotluste esitamist ja kanda kokkusaamiste ajad arestimaja töö arvestuse raamatusse ning seda ei järgita, tuleb kohtul HKMS § 59 lg-st 4 tulenevalt hinnata poolte tõendamata väiteid kinnipeetu kasuks ning PPA kahjuks, kuna kinnipeetul on taotluste suulise esitamise ja lahendamise tõendamine kohtus võimatu.
9. Siiski ei pea ringkonnakohus ainuüksi eeltoodule tuginedes võimalikuks apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Kuna halduskohus on jätnud välja selgitamata kahju hüvitise väljamõistmise seisukohalt olulised asjaolud (vt kohtuotsuse p 15), mis võisid 7 mõjutada kahju hüvitamise nõude rahuldamist ja võimaliku kahjuhüvitise suurust ning neid asjaolusid ei ole võimalik kaebajat küsitlemata ja täiendavaid tõendeid kogumata kindlaks teha ning kohtuotsusest ei nähtu, millistel ajaperioodidel tekkinud kahju eest on kahjuhüvitis kaebajale välja mõistetud, tuleb halduskohtu otsus kaebuse rahuldatud osas tühistada ning saata halduskohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks.
10. Kuigi ringkonnakohus ei lahenda käesoleva kohtuotsusega HKMS § 109 lg-st 4 tulenevalt menetluskulude jaotust poolte vahel, peab ringkonnakohus seonduvalt PPA apellatsioonkaebusega vajalikuks selgitada, et käesolevas haldusasjas esitas X.X. kaebuse kuni 12.31.2011 (k.a.) kehtinud HKMS alusel. Toimikust nähtub, et Tartu Halduskohus vabastas kaebaja 27.06.
11. a määrusega kaebuselt riigilõivu tasumisest (kd I, tl 16). HKMS § 285 lg-st 1 ning HKMS v.r. § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebaja oli enne 01.01.2012 esitatud kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse (vt RKHK 19.06.
12. a määrust asjas nr. 3-3-1-18-12, p 28). Seega kaebuse võimaliku rahuldamise korral käesoleval juhul HKMS § 104 lg 10 kohaldamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel