Obsah (8)

§ 657§ 651§ 654§ 652§ 394§ 5§ 230§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 20. juuni 2025 Tsiviilasja number 2-24-

§ 657lg 1 p 1).

Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. 7. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt välja elatis suuremas määras kui 100 eurot kuus ning millega rahuldati osaliselt hagejate tagasiulatuva elatis nõuded. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (

§ 651lg 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 654lg 6).

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.

§ 652

lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Tulenevalt

§ 652lg-st 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama.

Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse lisada tsiviilasja materjalide juurde A.J., B.F-i, E.K. ja T. T.N-i kirjalikud seletused, mille eesmärk on tõendada, et tema arvelduskontole laekunud summasid ja sularaha sissemaksed ei saa vähemalt tervikuna käsitleda tema töise tuluna. Kostja väitel jäid need tõendid maakohtus esitamata põhjusel, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust ega selgitanud, milliseid tõendeid tal tuleb esitada. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata

§ 652lg 3 p 2 alusel, kuna maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.

Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas esinevad PKS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolud, mis võimaldaksid elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära. PKS § 102 lg-st 2 tulenevalt lasub elatise vähendamise taotluse korral tõendamiskoormis sellel poolel, kes soovib miinimummäärast kõrvalekaldumist, ehk käesolevas asjas kostjal. Maakohus on kostjale selgitanud, millised asjaolud on vaidluse seisukohalt olulised ning mida kumbki pool peab tõendama. Seetõttu pidi nii kostjale kui ka tema vandeadvokaadist esindajale olema arusaadav, et kostjal tuleb kohtule esitada andmed seoses talle kuuluva ettevõttega XXXX OÜ, sealhulgas selgitada nimetatud äriühingus töötamise asjaolusid ja saadud tulusid, ning tõendada oma varaline olukord tervikuna. Kostjal tuli kooskõlas

§ 394

lg 2 p-ga 4 esitada maakohtule kõik need asjaolud ja tõendid, mida ta pidas oluliseks oma seisukohtade toetamiseks. Kostja aga selliseid tõendeid ei esitanud. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5

lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

§ 230

lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtupraktikas on selgitatud, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub konkreetse vaidluse asjaoludest, kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Kostjat esindas maakohtu menetluses vandeadvokaadist lepinguline esindaja.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esile toodud asjaolud - tema vanaduspensionäri staatus, üksnes pensionist koosnev sissetulek ning vanusest tingitud piirangud lisasissetuleku teenimisel - ei anna käesoleval juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on hinnanud nii kostja sissetuleku suurust kui ka temal vara olemasolu. 8 PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 järgi arvestatud elatise summa. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus nn miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.3). Seejuures võib mõjuvaks põhjuseks väiksema elatise väljamõistmiseks olla ka vanema halb varaline seisund, kui see asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesoleval juhul nähtub maakohtu otsusest, et maakohus hindas kooskõlas PKS §-s 102 sätestatu ja asjakohase kohtupraktikaga, kas kostja vanaduspensionäri staatus kujutab endast mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks, ning jõudis järeldusele, et see ei ole nii. PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita diskretsioonipiiride ületamist. Maakohtu põhjendused elatise vähendamata jätmise kohta on jälgitavad ja lähtuvad konkreetse tsiviilasja asjaoludest ning poolte esitatud väidetest. Maakohus on lisaks kostja sissetulekule tuvastanud ka temal vara olemasolu - sealhulgas sõiduki, kinnisasja ning toimiva äriühingu osaluse. Kohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja varaline seisund võimaldab tal anda hagejatele ülalpidamist seaduses sätestatud alammääras ja pidada seejuures ka ennast minimaalsel tasemel ülal. Selline järeldus on kooskõlas ka väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb juhul, kui vanema sissetulek ei ole piisav, arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.2).
2. Ülalpidamiskohustuse vähendamine alla PKS §-s 101 sätestatud määra ei ole põhjendatud ka tuginedes laste ema väidetavalt paremale majanduslikule olukorrale. Vastavalt PKS § 102 lg-le 2 ei kujuta teise vanema väidetavalt parem varaline olukord endast iseseisvat alust, mis võimaldaks vähendada elatisekohustust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt ei anna üksnes viited teise vanema väidetavalt paremale majanduslikule seisundile alust miinimummäärast kõrvalekaldumiseks (RKTKo 17.01.2018, 2-16-135, p 11). Miinimummääras elatise andmine on iga vanema isiklik kohustus oma lapse ees ega sõltu tavapäraselt teise vanema majanduslikust olukorrast. PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad lapse ülalpidamises osavõlgnikud ning kummagi vanema kohustuse ulatuse määramisel tuleb arvestada eelkõige tema enda varalist ja majanduslikku olukorda. Kostja varaline seisund ei takista tal täita ülalpidamiskohustust seaduses ette nähtud ulatuses.
3. Lisaks palub kostja apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsusega hagejate kasuks mõistetud sissenõutavaks muutunud elatised summas 1949,81 eurot B.F-i kasuks ning 1762,09 eurot G.-M. T.N-i kasuks, käsitledes nimetatud nõudeid ekslikult tagasiulatuva elatisena PKS § 108 tähenduses. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist ei ole tagasiulatuva elatisega PKS § 108 tähenduses. Maakohus on käesolevas asjas jätnud rahuldamata hagejate tagasiulatuva elatise nõude ajavahemiku
4. detsembrist 2023 kuni
5. märtsini 2024 eest, mis jääb perioodi enne hagi kohtule esitamist. B.F-i kasuks mõistetud elatis summas 1949,81 eurot hõlmab ajavahemikku
6. märts 2024 kuni
7. jaanuar 2025, s.o hagi esitamise kuupäevast kuni maakohtu otsuse tegemiseni. G.-M. T.N-i kasuks mõistetud elatis summa 1762,09 eurot katab perioodi
8. märts 2024 kuni
9. november 2024, s.o kuni tema täisealiseks saamiseni. Seega on tegemist 9 elatisenõuetega, mis on välja arvestatud hagi esitamise kuupäevast alates ja muutunud selles ulatuses sissenõutavaks, mitte tagasiulatuvate elatisnõuetega PKS § 108 mõttes.
10. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (

§ 164lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 10