Obsah (10)

§ 113§ 402§ 406§ 403§ 4034§ 416§ 94§ 1132§ 101§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-2984 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi A Pi vastu põhi

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude (345,80 eurot) tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib 1 menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 21.02.2024 Harju Maakohtule hagi A Pi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, intressi 288,35 eurot, väljavõttetasu 61,50 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot (sh 5 eurot sissenõudmiskulud lepingu kestvuse ajal) ning sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 30.05.2021–20.02.2024 eest) 3926,32 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ehk tasutud riigilõiv 665 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx ja kostja 15.02.2021 krediidilepingu, millega võimaldati kostjale laenulimiidi kasutamist kuni 3000 euro ulatuses. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 3000 eurot. Kostja kohustus tasuma laenu kostjale edastatud arvete alusel. Pooled leppisid kokku intressimääras 48,107% aastas ehk 0,1318% päevas. Krediidi kulukuse määr oli 60,27% aastas. Kostja ei teinud laenuandjale ühtegi tagasimakset ning oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Krediidiandja xxx saatis kostjale 14.05.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, luges xxx lepingu 29.05.2021 seisuga ülesöelduks. xxx loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 27.11.2023 kirjaga. Hageja nõuab viivist põhivõlalt (3000 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 30.05.2021 lepingus kokku lepitud viivisemääras 48,107% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 3926,32 eurot. Samuti nõuab hageja laenu kasutuselevõtutasu 61,50 eurot. Pooled leppisid lepingus kokku, et kostja tasub laenu kasutuselevõtutasu 3% alates teisest laenusumma kasutusele võtmisest. Kuivõrd kostja võttis laenu kasutusele kolmes osas, tuli kostjal tasuda kasutuselevõtutasu 61,50 eurot (1400 x 3% + 650 x 3%). Laenuandja on lepingu kestvuse ajal ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist kokku 40 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 1) lepingu kehtivusajal saadetud 25.03.2021 meeldetuletuskirja saatmine; 2) pärast lepingu lõppemist saadetud 27.11.2023 esimene tasuline kiri 25 eurot, 07.12.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 20.12.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot. Hageja märkis hagiavalduses, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, nõuab hageja kostjalt krediidisumma jääki 3000 eurot (väljastatud krediit 3000 eurot – laekumised 0 eurot).
2. Kohus võttis tsiviilasja menetlusse 11.04.2024 ning toimetas hagi kostjale kätte 09.05.2024 kättetoimetamise portaali (KÄPO) kaudu. Kostja ei ole hagile vastanud.
3. Kohus määras 28.05.2025 määrusega, et lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata tulenevalt TsMS § 404 lg-st
4. Kohus määras pooltele tähtaja lõplike avalduste ja 2 dokumentide esitamiseks ning märkis, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 3000 eurot, intressi 288,35 eurot, väljavõttetasu 61,50 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot (sh 5 eurot sissenõudmiskulud lepingu kestvuse ajal) ning sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 30.05.2021–20.02.2024 eest) 3926,32 eurot.
6. Kohus tuvastas, et krediidiandja xxx ja kostja sõlmisid 15.02.2021 krediidilepingu, millega võimaldati kostjale laenulimiidi kasutamist kuni 3000 eurot (dtl 10–23). Kostja võttis laenulimiidi kasutusse ning krediidiandja tegi kostjale ülekanded kolmes osas: 15.02.2021 950 eurot, 16.02.2021 1400 eurot ja 18.02.2021 650 eurot (dtl 24–26). Kostja ei teinud laenuandjale ühtegi tagasimakset.
7. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud meeldetuletuskirjaga, mis hõlmas ka nõude loovutamise teatist, mis edastati kostja aadressile (dtl 30-31).
8. xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 8. Kohus tuvastas, et 15.02.2021 seisuga oli kehtiv eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi keskmine kulukuse määr 20,09%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr esialgse lepingu sõlmimisel 60,27%. Hagi kohaselt oli krediidilepingu sõlmimisel krediidi kulukuse määr 60,27%. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr

§ 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
2. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034 lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, 3 ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid 4 sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. 10. Hagiavaldusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. 10.1. Hagiavalduse kohaselt võeti lepingu laenukoormuse arvutamise aluseks kostja 15.02.2021 esitatud laenutaotlus, mille järgi oli kostja sissetulekuks 2000 eurot ja kohustusteks 470 eurot (dtl 37). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks teinud päringuid avalikesse registritesse, kontrollinud maksehäireid ja küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1).

§ 4034

lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lõigetele 3 ja

1. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostjale laenu andmisel ei kontrollinud krediidiandja kostja tegeliku regulaarse sissetuleku, rahaliste kohustuste ega majapidamiskulude suurust. Ilma kostja esitatud andmeid kontrollimata ei saanud krediidiandja veenduda selles, et kostja on võimeline lepingu(te)ga võetud kohustusi täitma. 10.
2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud

§ 403

4 lgs 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Kostjal oli küll

§ 403

4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 403

4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

1. Hageja väitel ei teinud kostja krediidilepingu alusel ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamakse tasumisega (
2. a märtsi, aprilli ja mai osamaksed). Seega oli lepingu punktist 11.2 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib

§ 416lg-s 1 sätestatut).

Krediidiandja saatis kostjale 14.05.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 27). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, luges 5 krediidiandja refinantseerimislepingu 29.05.2021 seisuga ülesöelduks. Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks ning krediidilepingust tulenevad kohustused muutusid alates 30.05.2021 sissenõutavaks.

1. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse

§ 4034

lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 94lg 2).

1. 15.02.2021 laenulepingus lepiti kokku laenulimiidis 3000 eurot. Kostjale maksti 15.02.2021 välja 950 eurot, 16.02.2021 1400 eurot ja 18.02.2021 650 eurot, s.o kokku 3000 eurot (950 + 1400 + 650) (dtl 24-26). Kostja ei teinud ühtegi tagasimakset. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa kostjalt selle lepingu alusel nõuda muid tasusid peale seadusjärgse intressimäära, mis vahemikus 15.02.2021 kuni 29.05.2021 oli 0%. Kuivõrd seadusjärgne intressimäär oli 0%, jääb hageja intressinõue rahuldamata.
2. Kohtupraktika kohaselt on

§ 4034

lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). 16.

§ 4034

lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue väljavõttetasu osas rahuldamata. 17. Laenuandja on lepingu kestvuse ajal ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist, mis on kujunenud järgmiselt: 1) lepingu kehtivusajal saadetud 25.03.2021 meeldetuletuskirja saatmine; 2) pärast lepingu lõppemist saadetud 27.11.2023 esimene tasuline kiri 25 eurot, 07.12.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 20.12.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot. 17.1.

§ 1132

lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Krediidiandja on lepingu kehtivusajal kostjale edastanud tasuta meeldetuletuskirja 18.03.2021 (dtl 28). Tasulise meeldetuletuskirja edastas krediidiandja lepingu kehtivusajal 25.03.2021 (dtl 29). Kohtu hinnangul on nimetatud sissenõudmiskulu hüvitamine põhjendatud. 17.2. Sissenõudmiskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kostja võlgnevus oli 3000 eurot. Seega oli võlausaldaja nõue üle 1000 euro.

§ 113

2 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale 6 27.11.2023, 07.12.2023 ja 20.12.2023 (dtl 30–36). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest, millele vastav hüvitis on 35 eurot (25+5+5). 17.3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude ja mõistab kostjalt

1132 lg 1 ja

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja sissenõudmiskulud 40 eurot (5+35).

18. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 30.05.2021 kuni hagi esitamiseni (20.02.2024). Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 48,107% aastas. 18.1.

§ 101

lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 18.2. Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Krediidilepingus on kokku lepitud viivisemääras 48,107% aastas.

§ 415

lg 1 järgi aga ei saa tarbijalt nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast. 18.3. Tulenevalt

§ 113

lg 1 teisest lausest oli 30.05.2021 kuni 31.12.2022 viivisemäär 8% (0% + 8% = 8%), 01.01.2023 kuni 30.06.2023 oli viivisemäär 10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%), 01.07.2023 kuni 31.12.2023 12% aastas (4% + 8% = 12%) ja 01.01.2024 kuni hagi esitamiseni 20.02.2024 12% aastas (4,5% + 8% = 12,5%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised: 1) 30.05.2021–31.12.2022: 3000 × 8% ÷ 365 × 581 päeva = 382,03 eurot; 2) 01.01.2023–30.06.2023: 3000 × 10,5% ÷ 365 × 181 päeva = 156,21 eurot; 3) 01.07.2023–31.12.2023: 3000 × 12% ÷ 365 × 184 päeva = 181,48 eurot; 4) 01.01.2024–20.02.2024: 3000 × 12,5% ÷ 365 × 51 päeva = 52,40 eurot. 18.4. Seega tuleb kostjalt

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 20.02.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 772,12 eurot (382,03 + 156,21 + 181,48 + 52,40). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 3154,20 euro ulatuses (3926,32 – 772,12).

1. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingujärgse põhivõla 3000 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 772,12 eurot. Muus osas, s.o 3504,05 euro ulatuses (288,35 + 61,50 + 3154,20) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 7 20.
3. Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. 20.
4. Kohus rahuldas hageja nõuded ligikaudu 52% ulatuses (3812,12 × 100% ÷ 7316,17 = 52,11%). Seega jäävad menetluskulud 52% ulatuses kostja kanda ning 48% ulatuses hageja kanda.
5. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
6. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 665 eurot. Täiendavat menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud. 22.
7. Käesoleva tsiviilasja hagihind on 7316,17 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 8000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 665 eurot. Tasutud riigilõiv 665 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 52%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 665 × 52% = 345,80 eurot.
8. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 24. Tulenevalt Ts

MS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 8