2-23-5441/53

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-23-5441 Tsiviilasi Parem Kallas (pankrotis) pankrotimenetlus Võlausaldajate nimekirja kinnitamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 19. septembri 2024 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Parem Kallas OÜ (pankrotis) määruskaebus Osaühing Kalbro määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja I (võlgnik): Parem Kallas OÜ (pankrotis, registrikood 10690537), juhatuse liige Ago Kalmer Pankrotihaldur: Vladimir Kutšmei Määruskaebuse esitaja II (vastuväite saanud võlausaldaja I): Osaühing Kalbro (registrikood 10796744), lepinguline esindaja Ljudmila Tamar Vastustaja (vastuväite saanud võlausaldaja II):

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (registrikood 10646752), juhatuse liige Andres Kalmer Puudutatud isik (vastuväite saanud võlausaldaja III):

OÜ Advokaadibüroo Tamar (registrikood 11133514), juhatuse liige Ljudmila Tamar RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. septembri 2024 määrus osas, milles maakohus tunnustas Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõuet suuremas ulatuses kui 135 032,73 eurot ning teha tühistatud osas uus määrus, millega tunnustada Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõuet II rahuldamisjärgu nõudena kokku 135 032,73 eurot ning määrata II järgus uued jaotised.

2.Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) määruskaebus läbi vaatamata.

3.Rahuldada Osaühing Kalbro määruskaebus osaliselt.

4.Lugeda määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Kinnitada võlausaldajate nimekiri Parem Kallas OÜ (pankrotis; registrikood 10690537) pankrotimenetluses järgnevalt:

2.rahuldamisjärk – muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded (PankrS § 153 lg 1 p 2) Jrk nr Võlausaldaja nimi, registri- või isikukood Tunnustatud nõude suurus eurodes Jaotis %-na 1 2 Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (10646752)1 135 032,73 93,78% Osaühing Kalbro (10796744) 8963,10 6,22% Kokku 143 995,83 100% Ühegi nõude puhul ei ole tegemist solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega.

1 Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõude suhtes kehtib võlgniku vastuväide.

4.2. Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt tunnustamata Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue 37 347,59 euro ulatuses.

4.3. Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt tunnustamata Osaühing Kalbro nõue 90,79 euro ulatuses.

4.4. Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täielikult tunnustamata OÜ Advokaadibüroo Tamar nõue 79 eurot.

4.5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4.6. Avaldada teade võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

5.Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) juhatuse liikme Ago Kalmeri määruskaebuse menetlemise kulud Parem Kallas OÜ (pankrotis) juhatuse liikme Ago Kalmeri kanda.

6.Jätta Osaühing Kalbro määruskaebuse menetlemise kulud Osaühing Kalbro kanda.

Edasikaebamise kord Määruse peale võivad haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud, esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetatuks lugemisest. Määrus loetakse pankrotiseaduse (PankrS) § 6 lg 3 esimese lause järgi kättetoimetatuks viie päeva möödumisel määruse postitamisest või selle e-toimikus nähtavaks tegemisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Võlausaldaja Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (võlausaldaja II; edaspidi TÜV) esitas 10. aprillil 2023 maakohtule avalduse Parem Kallas OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Kohus kuulutas 27. veebruari 2024 määrusega võlgniku pankroti välja ning nimetas pankrotihalduriks Vladimir Kutšmei. Nõudeavalduste esitamise tähtaeg oli 29. aprill 2024 (pankrotiseaduse (PankrS) § 93 lg 1).

Tähtajaks esitasid kolm nõudeavaldust kokku 181 454,72 eurot järgmised võlausaldajad:

1)TÜV 172 380,32 eurot, alternatiivselt 167 021,79 eurot;

2)Osaühing Kalbro 8996,40 eurot;

3)OÜ Advokaadibüroo Tamar 78 eurot.

2.Pankrotihaldur avaldas 19. mail 2024 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate esialgse võlausaldajate nimekirjaga tutvumise kohta. Nimekirjaga tutvumise ja pankrotihaldurile vastuväidete esitamise tähtaeg oli 7. juuni 2024.

3.29. juulil 2024 esitas pankrotihaldur tulenevalt PankrS § 100 2 lg-st 1 kohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja koos vastuväidetega nõudeavaldustele ja täiendavate seisukohtadega.

Pankrotihalduri esitatud nimekirja kohaselt esitasid TÜV-i nõudeavaldusele vastuväite pankrotihaldur, Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgnik. Pankrotihaldur vaidleb vastu TÜV alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele 172 380,32 eurot täies ulatuses.

Pankrotihaldur on loobunud vastuväitest TÜV-i alternatiivselt (laenulepingu alusel) esitatud nõudele 167 021,79 eurot. Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgnik vaidlevad samuti vastu TÜV nõudele, mis on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel.

4.TÜV esitas nõude 172 380,32 eurot (alternatiivselt 167 021,79 eurot). Nõudeavalduse kohaselt tegi ta võlgnikule makseid viitega 1. oktoobri 2017 kuupäevaga laenulepingule, mille alusel andis TÜV võlgnikule pikaajalist laenu kuni 160 000 eurot, tagasimaksetähtpäevaga 30. september 2022. Võlausaldaja hinnangul on tegemist tühise tehinguga, kuna leping vormistati tagantjärele, sõlmiti ajal, mil juhatuse liikme volitused ei olnud kehtivad, see sisaldas võlausaldaja jaoks ebasoodsaid tingimusi ning puudus osanike heakskiit. Samuti ei kasutatud laenuraha täielikult lepingus märgitud sihtotstarbel. Nõude suurus 27. veebruaril 2024 oli 172 380,32 eurot, millest põhinõue oli 135 000 eurot, intress 5358,53 eurot ja viivis 32 021,79 eurot.

Alternatiivnõude suurus lepingutingimuste järgi on 167 021,79 eurot.

5.Halduri vastuväite kohaselt on võlausaldaja tõendanud võlgnikule raha üleandmise üksnes 50 kuni 500 euro ulatuses, kusjuures ülekannete selgituseks on märgitud „pikaajaline laen“. Kui võlausaldaja eitab seoseid 1. oktoobri 2017 laenulepinguga, tuleb tal tõendada, et ülekanded tehti mõne muu kehtiva lepingu alusel. Selgitustest tulenevalt on tegemist laenuga, mistõttu puudub alusetu rikastumise sätete kohaldamise alus. Võlgnik on aastatel 2018 ja 2021 maksnud tagasi kokku 19 000 eurot, mis tuleb arvestada laenu põhiosa katteks, kuna lepingujärgne intressimäär kuni 1 jaanuarini 2023 oli 0%. Seega oli 30. septembril 2022 tagastamata põhiosa 31 500 eurot.

Alates 1. oktoobrist 2022 on võlausaldajal õigus seadusjärgsele viivisele 4804,85 eurot. Haldur vaidleb vastu alusetu rikastumise alusel esitatud nõudele täies ulatuses (172 380,32 eurot) ning alternatiivnõudele osaliselt, ulatuses, mis ületab 36 304,85 eurot.

6.Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgnik paluvad jätta võlausaldaja nõue läbi vaatamata või tunnustamata. Nad märgivad, et kui võlausaldaja tugineb alusetule rikastumisele, väites, et laenuleping on näilik ja tühine, peab ta seda tõendama, aga nõudeavalduses esitatud väited on tõendamata. Poolte käitumine on olnud kooskõlas laenulepingu tingimustega – leping on sõlmitud, laen antud ja seda kasutatud sihtotstarbeliselt, mistõttu puudub alus käsitada tehingut näilikuna. Äriregistri andmetel olid Ago Kalmeri kui 3 TÜV-i juhatuse liikme volitused lepingu sõlmimise ajal kehtivad ning tema õigusi ei ole piiratud tsiviilasjas nr 2-21-14300 tehtud määrusega. Osanike otsust ei olnud vaja, kuna tegemist oli kahe äriühingu vahelise turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis ei väljunud tavapärase majandustegevuse raamidest. Leping ei olnud võlausaldajale kahjulik – laen anti viieks aastaks seadusjärgse intressimääraga, laenu tagamiseks puudus objektiivne vajadus ning pooled kuulusid samasse kontserni. Ei ole tõendatud, et leping sõlmiti tagantjärele või et laenuraha kasutati mittesihipäraselt. Samuti puudub alus nõuda intressi ja viivist alusetu rikastumise sätete alusel.

MAAKOHTU LAHEND 7.

Maakohus kinnitas võlausaldajate nimekirja võlgniku pankrotimenetluses järgnevalt:

II rahuldamisjärk – muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded (PankrS § 153 lg 1 p 2) Jrk nr Võlausaldaja nimi, registri- või isikukood Tunnustatud nõude suurus eurodes Jaotis %-na 1 2 Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (10646752) 167 054,52 94,91% Osaühing Kalbro (10796744) 8963,10 5,09% Kokku 176 017,62 100% Ühegi nõude puhul ei ole tegemist solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega.

TÜV nõude suhtes kehtib võlgniku vastuväide.

Maakohus jättis tunnustamata järgmised nõuded:

1)TÜV-i nõue 5325,80 eurot.

2)Osaühing Kalbro nõue 90,79 eurot.

3)OÜ Advokaadibüroo Tamar nõue 78 eurot.

Maakohus jättis võlausaldajate kulud nende endi kanda.

Maakohus lahendas vastuväited võlausaldaja TÜV-i nõudeavaldusele järgmiselt.

Vaidlust ei ole selles, et ajavahemikus 4. jaanuarist 2016 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 27. veebruaril 2024 on võlausaldaja arvelduskontolt võlgniku arvelduskontole kantud raha, millest 135 000 eurot on võlausaldajale tagastamata. Vaidlus on selle üle, kas raha kanti üle õiguslikul alusel või õigusliku aluseta. Pankrotihaldur on õigesti osundanud, et võlausaldaja nõudele, mis on esitatud alternatiivsel (laenulepingu) alusel, ei ole Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ega võlgnik sisulisi vastuväiteid esitanud.

Üksnes raha ülekandmine võlgniku arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut poolte vahel sõlmituks, samuti ei ole piisavaks aluseks maksekorralduse selgitus „pikaajaline laen“.

1.oktoobril 2017 dateeritud laenulepingust selgub, et pooled leppisid kokku pikaajalise laenu andmises võlgnikule kokku kuni 160 000 eurot. Leping piirab laenu sihtotstarvet, nähes ette, et võlgnik võib saadud vahendeid kasutada üksnes Pärnu Linnavalitsuse 27. juuni 2017 korralduse nr 348 tühistamisest tulenevate kohtumenetluskulude katteks. Lepingu kohaselt on tegemist tasulise krediidilepinguga VÕS § 401 lg 1 mõttes, laen makstakse ja tagastatakse osade kaupa, lõpptähtajaga 30. september 2022. Lepingu on mõlema poole nimel allkirjastanud Ago Kalmer.

Kohus leidis, et viidatud laenulepinguga ei saanud olla hõlmatud ajavahemikul 4. jaanuarist 2016 kuni 1. oktoobrini 2017 tehtud ülekanded, sest lepingujärgsed õigused ja kohustused tekkisid alles lepingu sõlmimisega. Puuduvad tõendid varasema laenu- või muu võlasuhte kohta ning väide varasemate kohustuste refinantseerimisest ei ole lepinguga kooskõlas ega 4 tõendatud. Seetõttu luges kohus nimetatud ajavahemiku ülekanded õigusliku aluseta tehtuks ning kohaldab VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1.

Kohus leidis, et 1. oktoobriga 2017 dateeritud laenuleping on näilik ega vasta sisult tegelikule laenusuhtele. Laenulepingu kirjutas alla inimene, kes esindas mõlemat poolt, mis võimaldas tal lepingu sisu ja kuupäeva ainuisikuliselt määrata. Lepingu tingimused, sealhulgas 0% intressimäär, tagatiste puudumine, laenu suurus ning asjaolu, et võlausaldaja ei ole finantsteenuse pakkuja – ei ole kooskõlas turutingimustel sõlmitava laenulepinguga. Samuti ei viita ülekannete selgitused konkreetsele lepingule ega ole esitatud tõendeid varasema laenulepingu või muu võlasuhte olemasolu kohta. Võlausaldaja on teinud usutavaks, et leping on koostatud hiljem, tagantjärele õigussuhte näitamiseks. Seega luges kohus lepingu näilikuks ja sellest tulenevalt puudub tõendatud alus ajavahemikul 4. jaanuar 2016 – 1. oktoober 2017 tehtud ülekannetele.

Maakohus nõustus võlausaldajaga, et vaidlusaluse tehingu tegi esindusõiguseta isik ning see ei ole TsÜS § 129 lg 1 kohaselt kehtiv, kuna puudub hilisem heakskiit. Võlausaldaja juhatuse liikmete volitused lõppesid 10. juunil 2013 ning puuduvad tõendid nende ametiaja pikendamise või uue juhatuse määramise kohta. Seega ei olnud Ago Kalmeril tehingu tegemise ajal esindusõigust. Ka juhul, kui juhatuse liikmel oli varem õigus käsutada ühingu vara, peab käsutus toimuma õiguslikul alusel, mida antud juhul ei ole tõendatud.

Kuna vaidlusalune rahasumma tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete alusel, ei ole intressi maksmine üldjuhul kohustuslik. VÕS § 1035 lg 3 p 2 kohaselt on intressi maksmise kohustus ette nähtud vaid pahausksele saajale. Arvestades, et väidetava tehingu mõlema poole esindaja oli Ago Kalmer, kellel oli täielik kontroll ülekannete üle, ning võlgnik teadis raha ülekandmise õigusliku aluse puudumisest, järeldas maakohus, et võlgnik oli pahauskne. Seetõttu on alust kohaldada seadusjärgset intressi VÕS § 94 lg 1 alusel kuni viivituse tekkimiseni. Võlausaldaja esitas tagastamisnõude 17. septembril 2021 ja peab võlgnikku viivituses olevaks alates 1. oktoobrist 2021. Seega on intress 4. jaanuarist 2016 kuni 1. oktoobrini 2021 kokku 32,73 eurot.

Alates viivituse tekkimisest asendub intressi maksmise kohustus viivise maksmise kohustusega.

Kui võlgnik viivitab alusetult saadu tagastamisega, on võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 2 alusel. Kuna võlausaldaja teavitas võlgnikku nõudest 17. septembril 2021 ning peab viivituse alguseks 1. oktoobrit 2021, on tal õigus viivisele alates sellest kuupäevast. Võlausaldaja esitatud arvestuse ja viiviseraportite kohaselt ulatub viivisenõue seadusjärgsest viivisemäärast lähtudes 1. oktoobrist 2021 kuni 27. veebruarini 2024 kokku 32 021,79 euroni (VÕS § 94 intressimäär + 8% aastas).

Maakohus märkis, et tunnustab TÜV-i alusetu rikastumise sätetel põhinevat nõuet 167 055,31 eurot II rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 alusel, millest 135 000 eurot on põhinõue, 32,73 eurot intress ning 32 021,79 eurot viivis. Ülejäänud osa nõudest 5325,01 eurot (172 380,32 – 167 055,31) jäeti tunnustamata.

MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJATE TAOTLUSED JA SEISUKOHAD 8. Võlgnik ja Osaühing Kalbro esitasid samasisulised määruskaebused, milles paluvad tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 1 ning jätta TÜV-i nõuded tunnustamata või alternatiivselt tunnustada TÜV-i ja Kalbro OÜ nõuded kolmanda rahuldamisjärgu nõuetena.

8.1. Kaebajad leiavad, et maakohus on põhjendamatult tunnustanud TÜV-i nõudeid, kuigi esines alus nõude läbi vaatamata jätmiseks. Võlgnik ning võlausaldajad OÜ Kalbro ja OÜ Advokaadibüroo Tamar esitasid vastuväiteid, mille kohaselt TÜV-i nõuded ei vasta PankrS § 94 lg 1 nõuetele ning esitatud laenulepingu tühisus ega näilikkus ei ole tõendatud. Kaebajate hinnangul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid väidetavat alusetut rikastumist. Haldur ega kohus 5 ei ole kontrollinud TÜV-i nõudeavalduse sisulist põhjendatust ega esitatud tõendite asjakohasust ning on jätnud teiste menetlusosaliste vastuväited sisuliselt tähelepanuta. Sellest tulenevalt oleks tulnud TÜV-i nõudeavaldus jätta läbi vaatamata.

8.2. Kuigi TÜV esitas pankrotihalduri, Osaühingu Kalbro ja OÜ Advokaadibüroo Tamar vastuväidetele täiendavaid seisukohti ja lisas mitmeid dokumente, ei ole haldur neid Osaühingule Kalbro ega OÜ-le Advokaadibüroo Tamar tutvustanud.

8.3. Kui kohus pidas TÜV-i nõudeavaldust nõuetekohaseks koos asjakohaste tõenditega, siis oli TÜV-i kandmine võlausaldajate nimekirja 172 380,32 euroga põhjendamatu. Nimelt ei esitanud alternatiivnõudele 167 021,79 eurot vastuväidet ei Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar, võlgnik ega haldur, viimane loobus ka esialgsest vastuväitest.

Maakohus otsustas tunnustada TÜV-i nõuet vaieldaval alusel, mille kohta esitati sisulised vastuväited, sealhulgas küsimuses, kas 4. jaanuarist 2016 kuni 27. veebruarini 2024 võlgnikule kantud 135 000 eurot kanti üle õiguslikul alusel või mitte. Selline lähenemine on põhjendamatu, sest maakohus eiras alternatiivnõude osa, millele vastuväiteid ei esitatud või millest haldur oli loobunud, ning valis vaidlusaluse nõude, mille õiguslikud alused ja tõendatus olid kahtluse alla seatud.

8.4. Maakohus ei käsitlenud 29. septembri 2024 määruses Osaühingu Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ega võlgniku esitatud vastuväiteid.

8.5. Maakohus tuvastas ekslikult 1. oktoobri 2017 laenulepingu tühisuse ja intellektuaalse võltsimise, tuginedes üksnes TÜV-i esindaja väidetele ilma, et oleks hinnanud esitatud tõendite tegelikku sisu või võimaldanud teistel menetlusosalistel nende kohta arvamust avaldada. Kohus rikkus sellega menetlusosaliste võrdsuse ja menetluse võistlevuse põhimõtteid, kui jättis Osaühingu Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgniku vastuväited sisuliselt käsitlemata.

Tõendite esitamata jätmine ja meelevaldne tõlgendamine kujutab endast võlausaldaja esindaja menetlusõiguste kuritarvitamist TsMS § 328 lg 1 ja § 200 lg 2 tähenduses. Maakohus lubas eksitavat käitumist, millega kahjustati teiste menetlusosaliste õigust õiglasele menetlusele.

Laenulepingut ei sõlmitud tagantjärele ega võltsitud. Lepingu allkirjastamise kuupäevaks on märgitud 1. oktoober 2017 ja vaidlust selle allkirjastamise fakti üle ei ole. Isegi juhul, kui leping oleks allkirjastatud hiljem kui märgitud kuupäeval või pärast laenu väljamakseid, ei muuda see lepingut näiliseks ega kehtetuks. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et dokumendi allkirjastamine hiljem ei välista lepingu kehtivust (vt RKTKo 2-17-14766, p 15). Laenulepingu väidetav tagantjärele koostamine ei ole tõendatud. Maakohus tugines meelevaldselt TÜV-i esindaja väidetele failiajaloo kohta, millel puudub tõendusväärtus, kuna esitatud ei ole vaatlusprotokolli ennast ega selle sisu selgitavat dokumenti. Faili hilisem avamine ei tõenda dokumendi koostamise aega. Seega on kohtu järeldus laenulepingu tagantjärele koostamise kohta põhjendamata ja tugineb eksitavale tõlgendusele tõendi nr 55 kohta, mille sisu on kohtule moonutatult esitatud.

Maakohus tugines tõenditele, millel puudub seos praeguse asjaga. Kriminaalasjas nr 1-23-5392 esitatud tsiviilhagi ja muud tõendid (sh Tallinna Halduskohtu, Riigikohtu ja Pärnu Maakohtu lahendid teistes asjades) käsitlevad teisi äriühinguid, teisi laenulepinguid ja muid menetlusi, millest ei saa järeldada Parem Kallas OÜ suhtes ühegi lepingu näilikkust ega võltsimist. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-sid 2 ja 3 sätestatud põhimõtteid, tuginedes otsuses tõenditele, mida menetlusosalised ei ole saanud uurida ega kommenteerida, kuna haldur ei ole TÜV-i täiendavaid tõendeid teistele võlausaldajatele ega võlgnikule tutvustanud.

Laenuleping ei ole näilik. Kohtul puudub õiguslik alus järeldada laenulepingu näilikkust üksnes pooltevahelistest suhetest ja subjektiivsest hinnangust lähtudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on tehing näilik üksnes juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehtud tahteavaldustel ei ole õiguslikke tagajärgi. Antud juhul on pooled laenulepingu 6 allkirjastanud, laenuandja on kandnud raha üle laenusaajale, laenusaaja on raha reaalselt kasutusse võtnud ning seda ka sihtotstarbeliselt – õigusabikulude katmiseks – kasutanud. Seega oli poolte tegelik tahe suunatud õiguslike tagajärgede tekitamisele.

Maakohtu hinnang, et leping on näilik, põhineb oletustel (nt juhatuse liikme juurdepääs internetipangale, laenu tingimuste ebatavalisus, tagatise puudumine jne), kuid mitte faktilistel ega tõendatud asjaoludel. Kohtu viidatud asjaolud ei tõenda TsÜS § 89 tähenduses poolte ühist soovi jätta üksnes mulje tehingu olemasolust ja varjata mõnda muud tehingut. Laenuleping ei ole näilik ega kehtetu seetõttu, et seda peetakse turutingimustest erinevaks, leping allkirjastati käsitsi paberil või et püsikorralduse selgituseks jäi samaks varasem laenutermin. Majandusaasta aruannetes on pooled laenusuhet kajastanud, mis kinnitab lepingu olemasolu ja õiguslikku tähendust. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole käsitsi allkirjastatud dokumendid ega hilisem kuupäev iseenesest lepingut välistavad asjaolud. Samuti tuleb Riigikohtu praktika kohaselt (nt otsus nr 3-2-1-95-11, p 12) tehingu näilikkust väitval poolel seda tõendada. TÜV ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et pooled ei soovinud tehingule õiguslikke tagajärgi.

Ainuüksi ühe poole subjektiivne veendumus või tehingu hilisem vaidlustamine ei muuda lepingut näilikuks.

Laenuleping ei ole sõlmitud kahjulikel tingimustel. Vastupidiselt kohtumääruses märgitule on vaidlusaluse laenulepingu tingimused majanduslikult põhjendatud ja kooskõlas poolte tavapärase praktikaga. Laen anti viieks aastaks seadusjärgse intressiga. Arvestades, et tol perioodil oli pankade tähtajatute hoiuste intressimäär 0%, ei saa 5358,53 euro suuruse intressiga rahapaigutust pidada kahjulikuks. Laenutingimuste tavapärasust kinnitab ka asjaolu, et TÜV oli varem andnud kontserni sees ning ka kolmandatele isikutele laene.

Tagatise puudumine ei muuda lepingut ebamõistlikuks olukorras, kus leping sõlmiti kontsernisiseste isikute vahel ning puudus risk, et laenusaaja ei täida kohustust. TÜV ei ole tõendanud, et laenu andmine oleks tekitanud talle makseraskusi või takistanud oma kohustuste täitmist.

8.6. Maakohtu väide, et laenuleping vormistati juhatuse liikme kontrollitud tingimustel, ei saa ilma täiendavate tõenditeta muuta tehingut näilikuks. Juhatuse koosseisu valik on osaniku pädevuses ega saa seada lepingu kehtivust kahtluse alla.

Laenulepingu sõlmis kehtivate volitustega juhatuse liige. Kohus on ekslikult leidnud, et Ago Kalmeri volitused TÜV-i juhatuse liikmena lõppesid 10. juunil 2013 ega olnud laenulepingu sõlmimise ajal 1. oktoobril 2017 kehtivad. Tegelikult olid Ago Kalmeri volitused jätkuvalt kehtivad, sest:

1)ainuosaniku 10. juuni 2010 otsusega pikendati Ago Kalmeri volitusi kolmeks aastaks (kuni 9. juunini 2013), vastavalt ÄS § 184 lg 2 toonasele redaktsioonile. Alates 1. jaanuarist 2011 saab juhatuse liikme valida tähtajatult. Kuna seadusemuudatus jõustus Kalmeri volituste kehtivuse ajal, muutusid tema volitused seadusjärgselt tähtajatuteks;

2)Ago Kalmer jätkas pärast 2013. aastat juhatuse liikmena tegutsemist: sõlmis lepinguid (sh haldusleping Maanteeametiga), esitas majandusaasta aruandeid, esindas TÜV-i kohtumenetlustes ning tema tegevust aktsepteerisid nii TÜV-i ainuosanik Agal Invest OÜ kui ka teised juhatuse liikmed. See kujutab endast vähemalt konkludentset volituste pikendamist, mis tuleneb nii ÄS § 181 lg-st 1 kui ka Riigikohtu praktikast (sh lahend nr 3-2-1-181-15, p 38 ja nr 2-16-11889, p 14);

3)kui kohus ei tunnista konkludentset volituste pikenemist, tuleb Ago Kalmeri tegevust käsitada käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 tähenduses, arvestades, et see vastas TÜV-i huvidele ja sai sellele osaniku heakskiidu vähemalt kaudselt (TsÜS § 68 lg 3 mõttes);

4)tsiviilasjas nr 2-21-14300 ei tuvastatud, et Ago Kalmeri volitused lõppesid 9. juunil 2013, menetlus lõpetati otsust tegemata;

5)ÄS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel on juhatuse liikmel õigus käsutada osaühingu vara, sh anda laenu.

Järelikult oli Ago Kalmeri esindusõigus laenulepingu sõlmimise ajal kehtiv ning laenuleping ei ole tühine volituste puudumise tõttu.

8.7. TÜV-i nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus rahuldas põhjendamatult TÜV-i nõude, tuvastamata selleks vajalikke alusetu rikastumise materiaalõiguslikke eeldusi.

Riigikohus on rõhutanud (vt lahend nr 3-2-1-95-11, p 15), et ka näiliku või tühise lepingu korral ei tulene sellest automaatselt alusetu rikastumise nõudeõigust pankrotivõlgniku vastu.

VÕS § 1028 lg 1 alusel eeldab alusetu rikastumise nõue muu hulgas seda, et isik oleks teise isiku arvelt saanud varalist kasu. Praeguses asjas ei ole kohus tuvastanud võlgniku rikastumist ega ole selle kohta esitatud ka asjakohaseid tõendeid.

Tegemist oli sihtotstarbelise laenuga, mille eesmärk oli katta võlgniku kohtumenetluste kulusid.

Raha kasutati sihtotstarbeliselt ning kohtuvaidlused on jätkunud ka pankrotimenetluse ajal.

Sellest tulenevalt ei ole võlgniku varaline seisund paranenud ning puudub alus lugeda võlgnikku rikastunuks. Seega ei ole täidetud alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldused.

8.8. TÜV-il puudub õigus nõuda võlgnikult intressi ka kohtu määratud ulatuses 32,73 eurot.

Isegi juhul, kui laenuleping loetaks tühiseks ning TÜV-il oleks alusetu rikastumise nõue, ei ole täidetud VÕS § 1035 lg 3 p 2 eeldused, kuna võlgnik ei teadnud ega pidanudki raha saamise hetkel teadma, et selle tagasinõudmiseks võiks puududa õiguspärane alus. Seetõttu ei saa võlgnikku lugeda pahauskselt rikastunuks ega kohustada intressi tasuma.

8.9. TÜV-il ei ole õigust nõuda võlgnikult viivist 32 021,79 eurot. Esiteks, intressi ja viivist ei saa nõuda paralleelselt ning kuna TÜV on arvestanud intressi kuni pankroti väljakuulutamiseni, ei saa ta sama aja eest nõuda viivist. Teiseks, viivisenõude eelduseks on kohustuse sissenõutavaks muutumine, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et TÜV oleks esitanud võlgnikule tagastamisnõude enne 27. veebruari 2024. Sellest tulenevalt ei saanud ka viivisearvestus alata enne nimetatud kuupäeva. Kuna pankroti väljakuulutamisega lõpeb viivise arvestamine pankrotivõlgniku suhtes (PankrS § 35 lg 1 p 6), puudub alus viivise nõudmiseks ka pärast seda kuupäeva.

9.TÜV-i juhatuse liige Ene Ahas esitas 28. oktoobril 2024 määruskaebustele vastuse, milles palub määruskaebused jätta rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuste esitajate kanda.

TÜV ei nõustunud ühegi määruskaebustes esitatud põhjendusega ning jäi varem pankrotimenetluses esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. Seisukoha lisana esitas TÜV täiendavad tõendid.

10.TÜV-i juhatuse liikme Ene Ahase esindusõigus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 17. jaanuaril 2025 tehtud otsuse jõustumisega 21. aprillil 2025 (tsiviilasjas nr 2-23-9064) ning 13. mail 2025 on äriühingu juhatuse liikmena registrisse kantud Andres Kalmer.

11.TÜV-i uus juhatuse liige Andres Kalmer loobus 28. oktoobril 2024 esitatud vastuväidetest ja täiendavalt esitatud tõenditest. TÜV nõustub määruskaebustes toodud põhjendustega ning leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada ja jätta TÜV-i nõuded tunnustamata.

TÜV leiab, et maakohus ei ole nõuetega piisavalt põhjalikult tegelenud ning on jõudnud põhjendamatult järeldusele, et TÜV-i ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping on näilik. Kohus ei arvestanud Kalbro OÜ ja võlgniku vastuväiteid ega hinnanud sisuliselt nõudeavalduse põhjendatust ja vastavust seadusele.

Kuigi TÜV on varem viidanud lepingu võimalikele puudustele, ei ole neid väiteid kunagi tõendatud. Lepingu eesmärk – võlgniku kohtukulude katmine – oli teada ja on ka täidetud.

8 Maakohus tuvastas, et laenuraha kasutati sihtotstarbeliselt. Laenu andmine ei olnud ettevõtte jaoks ebatavaline ega erandlik tegevus.

Tegemist ei olnud esindusõiguseta isiku sõlmitud tehinguga – Ago Kalmer tegutses faktiliselt juhatuse liikmena ja esindas ettevõtet ka riigiasutustes, mis kinnitab tema kehtivat esindusõigust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osaliselt, osas, milles maakohus tunnustas TÜV-i nõuet suuremas ulatuses kui 135 032,73 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega tunnustab TÜV-i nõuet II rahuldamisjärgu nõudena kokku 135 032,73 eurot ja muudab arvestades halduri 29. juuli 2024 võlausaldajate nimekirja jaotisi II järgus (TsMS § 667 lg 2).

13.Kohus lahendab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel nimekirja juurde esitatud vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused sisuliselt, määrab nõuete suurused, rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitab võlausaldajate nimekirja 30 päeva jooksul selle saamisest arvates kohtumäärusega (TsMS § 1003 lg 1). Praegusel juhul on TÜVi nõudele lisaks võlausaldajatele esitanud vastuväite ka haldur ja võlgnik vastavalt PankrS § 100 1 lg 4 ja § 104 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et võlgniku vastuväite menetlemise osas on pankrotiseaduses sätestatud erikord. Nimelt ei mõjuta võlgniku vastuväide nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid sellisel juhul ei ole määrus, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument PankrS § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik esitas vastuväite (PankrS § 104 lg 1). Kui võlausaldaja soovib, et sellel määrusel oleks täitedokumendi tähendus, võib võlausaldaja esitada taotluse selle nõude tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Asja materjalide kohaselt ei ole TÜV esitanud halduri kaudu kohtule PankrS § 104 lg 2 järgset taotlust nõude tunnustamiseks. Samas on TÜVi võlausaldajate nimekirja kinnitamisele esitanud lisaks võlgnikule määruskaebuse ka võlausaldaja Osaühing Kalbro, seega sõltub TÜVi nõude menetlus eelkõige Osaühingu Kalbro vastuväite lahendusest.

Kuivõrd PankrS § 1003 lg 7 annab kaebeõiguse määruse peale, millega kohus on võlausaldajate nimekirja kinnitanud, ainult neile, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, ei ole praegusel juhul võlgnikul määruskaebuse esitamise õigust, sest tema vastuväidet maakohus sisuliselt ei lahendanud. Maakohus on võlgniku määruskaebuse ekslikult menetlusse võtnud.

Parem Kallas OÜ (pankrotis) määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ja Osaühing Kalbro määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

14.TÜV-i nõudeavaldus vastab PankrS § 94 lg 1 nõuetele. Avaldus on esitatud kirjalikult ning selles on selgelt ja konkreetselt välja toodud nõude sisu, alus ja suurus, samuti märgitud, et nõue ei ole tagatud. Avaldusele on lisatud 1. oktoobri 2017 laenuleping, pangakonto väljavõtted ning muud dokumendid, mis võimaldavad hinnata nõude olemust ja tekkimise aluseid. Nõudeavalduse on allkirjastanud äriühingu seaduslik esindaja.

15.Väide, et pankrotihaldur ei ole edastanud TÜV-i täiendavaid seisukohti ja dokumente võlgniku esindajale ega võlausaldajale I, ei kujuta endast menetlusnormi rikkumist. PankrS § 1001 lg 5 järgi peab haldur nõudele esitatud vastuväited edastama vastuväite saanud võlausaldajale ning PankrS § 1002 lg 4 järgi vastuväited, nende kohta esitatud seisukohad ja taotlused koos võlausaldajate nimekirjaga kohtule. Pankrotiseadus ei sätesta haldurile kohustust tutvustada vastuväite saanud võlausaldaja seisukohti ega esitatud tõendeid vastuväite esitajale.

9 16. Samuti ei saa nõustuda määruskaebustes esitatud väitega, justkui oleks maakohus ebaõigesti eelistanud vaieldavat alternatiivset nõuet. Võlausaldaja esitas nõude kahel alternatiivsel alusel: esiteks 172 380,32 eurot alusetust rikastumisest tulenev nõudena ning teiseks 167 021,79 eurot, tuginedes 1. oktoobri 2017 laenulepingule. Maakohus rahuldas neist esimese, pidades nõudeavaldust koos esitatud dokumentidega nõuetekohaseks ning piisavalt põhjendatuks. Kuna nõuded vaadatakse läbi nende esitamise järjekorras, välistas esimese alternatiivnõude rahuldamine vajaduse teise alternatiivi sisuliseks käsitlemiseks. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude kohta eraldi seisukohta võtma ega seda põhjendama. Kohtu seisukohta alternatiivsete nõuete lahendamise järjekorra valikul ei muuda ka asjaolu, et alternatiivse nõude suhtes sisulised vastuväited puudusid.

17.Väide, et maakohus ei ole 29. septembri 2024 määruses käsitlenud OÜ Kalbro, Advokaadibüroo Tamar ega võlgniku esitatud vastuväiteid, ei ole põhjendatud.

Määruskaebustes ei ole välja toodud ühtegi konkreetset vastuväidet või seisukohta, mille maakohus on käsitlemata jätnud ega seda, kuidas see võis mõjutada kohtu lõppjäreldusi.

Maakohus on TÜV-i nõude kohta esitatud vastuväiteid analüüsinud ja hinnanud määruse p-des 7.5.1–7.5.8. Kohus on käsitlenud nii nõude õiguslikku alust, sh vaidlusaluse laenulepingu näilikkust, alusetu rikastumise koosseisu olemasolu kui ka intressi- ja viivisenõude põhjendatust. Maakohus on andnud sisulise hinnangu kõigile vaidlusalustele küsimustele.

18.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et 1. oktoobri 2017 laenuleping on näilik ja seega tühine. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

18.1. Kaevatavast maakohtu lahendist ei nähtu, et kohus oleks TÜV-i nõude tunnustamisel tuginenud ainuüksi kriminaalasjades kogutud tõenditele. Kohus viitas kriminaalasjale nr 1-235392 üksnes sedastamaks, et selles menetluses on kogutud tõend vaidlusaluse laenulepingu kohta ning puudub alus kahelda selle olemasolus. Lisaks märkis maakohus, et ka kohtumenetlustes nr 1-18-5732 ja nr 3-16-2676 on Ago Kalmerile ette heidetud dokumentide, sh arvete ja lepingute, võltsimist ja võltsitud dokumentide kasutamist.

18.2. Väide, et tehingu näilikkusele tugineval poolel lasub selle tõendamise kohustus ning et ainuüksi subjektiivne hinnang ei tee lepingut näilikuks, on iseenesest kooskõlas Riigikohtu praktikas (nt lahendid nr 3-2-1-95-11, p 12; 3-2-1-137-09) kinnistatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb näilikkuse tuvastamiseks esitada vastavad faktilised asjaolud ja tõendid. Samas on maakohus praeguses asjas hinnanud esitatud tõendeid kogumis ning leidnud, et asjaolud viitavad laenulepingu näilikkusele.

Maakohus tugines eelkõige sellele, et lepingu sõlmisid juriidilised isikud, keda esindas üks ja sama inimene, kellel oli võimalik kujundada lepingutingimused üksi ning hiljem kohandada tingimused vastavaks varasematele ülekannetele. Lepingus ei olnud turutingimustele vastavaid sätteid (puudusid tagatised, intress oli 0%) ning raha kasutamise sihtotstarvet ei järgitud.

Maakohus tugines lisaks asjaolule, et lepingudokumentide koostamise aeg oli ebamäärane ning kriminaalmenetluses kogutud materjalid toetasid kohtu järeldust, et laenuleping on tagantjärele koostatud. Seega ei põhinenud kohtu järeldus näilikkuse kohta üksnes subjektiivsel hinnangul, vaid analüüsil, mis hõlmas nii esitatud dokumente, tehingu sisu, lepingupoolte rollide kattumist kui ka ülekannete tegelikku toimumisaega. Kohtu järeldus vastab Riigikohtu praktikas sätestatud kriteeriumidele ning TÜV ei olnud kohustatud esitama täiendavaid tõendeid, kui asjaolud andsid piisava aluse lepingut näilikuks pidada.

10 Õigusvaidluse jätkumine Pärnu Linnavalitsuse 27. juuni 2017 korralduse tühistamise asjas Euroopa Inimõiguste Kohtus ei kinnita iseenesest vaidlusaluse laenulepingu kehtivust ega välista selle näilikkust.

18.3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, nagu oleks vaidlusalune laenuleping majanduslikult põhjendatud, mis välistab selle näilikkuse. Tegemist oli viieaastase laenuga, mis anti ilma tagatiseta. Kuigi intressimäär oli seadusjärgne, ei vastanud see tegelikule riskitasemele ega tüüpilistele ärilistele tingimustele. Intress 5358,53 eurot viie aasta peale ei kompenseeri riski, mida kujutas endast laenu andmine varatule ja tagatiseta äriühingule, kelle maksevõime kohta puudus objektiivselt hinnatav info. Laenutingimused olid selgelt kaldu võlgniku poole, mistõttu ei saa rääkida tasakaalustatud ega tavapärastel tingimustel sõlmitud lepingust.

Kaebajate viited sellele, et pankade pakutud tähtajatute hoiuste intressimäär oli samal ajal 0%, ei õigusta sellise tingimustelt tasakaalustamata ja ärilises mõttes ebatavalise lepingu sõlmimist.

Krediidiasutuse hoius ja kõrge riskiga laen ettevõtjale ei ole võrreldavad – viimane eeldab tavaliselt kas tagatist, kõrgemat intressi või mõlemat. Vaidlusalune tehing neid elemente ei sisaldanud. Samuti ei tõenda laenu mõistlikkust ega kehtivust asjaolu, et TÜV on varem andnud laene teistele isikutele, iga tehingut tuleb hinnata eraldi, konkreetsete asjaolude alusel.

18.4. Samasse kontserni kuulumine ei välista kohustust sõlmida tehinguid äriliselt põhjendatult, objektiivselt kontrollitavalt ja turutingimustele vastavalt. Oluline ei ole see, kas laenuandja suutis pärast tehingut täita oma kohustusi, vaid see, kas vaidlusalune tehing on tegelikult täidetud, majanduslikult põhjendatud ja õiguspärane.

18.5. Määruskaebuse esitajate viide Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) pooleliolevale menetlusele ei ole asjakohane. Fakt, et EIK on kaebuse menetlusse võtnud ja määranud asjale numbri, ei tähenda, et kaebuse rahuldamine oleks tõenäoline või et see oleks pankrotimenetluses arvestatav varaline õigus. Ka EIK-i ettepanek alustada sõbraliku kokkuleppe läbirääkimisi ei viita sellele, et riik oleks vaidluses järele andnud või kaebust tunnistanud. Nõude väidetav suurus (üle 600 000 euro) tugineb üksnes avaldaja hinnangule, mitte kohtuliku tuvastuse tulemile.

18.6. Asjaolu, et Ago Kalmer sai üksi otsustada tehingu tingimused, sest emaettevõte ei pidanud vajalikuks määrata TÜV-i juhatusse rohkem kui ühe liikme, ei saa õigustada tehingu läbipaistmatust ega vähendada selle kaheldavat iseloomu. Juhatuse koosseis on äriühingu sisemine juhtimisotsus, kuid see ei vähenda juhatuse liikme hoolsus-, lojaalsus- ja vastutuskohustusi. Just sellises olukorras, kus puuduvad kontrollimehhanismid ja otsuseid tehakse seotud isikute ringis, tuleb tehingu majanduslikku põhjendatust ja tegelikku sisu hinnata tavapärasest põhjalikumalt.

18.7. Lepingu kehtivust ei välista asjaolu, et see sõlmiti käsitsi ja paberil – sellises vormis tehing on seadusega lubatud. Küll aga on tehingu kehtivuse ja tegeliku toimumise hindamisel määrav see, kas leping kajastab poolte tegelikku tahet ning kas selle alusel vara tegelikult liikus. Pelgalt lepingudokumendi olemasolu ja selle allkirjastamine ei ole piisav, kui muud asjaolud viitavad võimalusele, et leping koostati tagantjärele või ei kajasta laenusuhte tegelikku sisu.

18.8. Samuti ei saa nõude olemasolu tõendada ainuüksi asjaolu, et ülekannete selgitus on „pikaajaline laen“. Kui maksed on tehtud püsikorraldusena ning puuduvad otsesed seosed konkreetse ja kehtiva laenulepinguga, ei saa ülekandeid pidada piisavaks tõendiks sisulise laenusuhte olemasolu kohta.

18.9. Ka raamatupidamiskanne ega majandusaasta aruandes kajastamine ei ole piisav tõend, et tehing on toimunud. Majandusaasta aruanne on ühepoolne dokument, mis kajastab ettevõtte enda hinnangut ega asenda sõltumatuid ja objektiivseid tõendeid.

11 19. Maakohus tuvastas õigesti Ago Kalmeri TÜV juhatuse liikme volituste lõppemise 10. juunil 2013.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes toodud väidetega, seaduse muutmise tõttu muutusid Ago Kalmeri volitused tähtajatuks. Selline käsitlus ei ole kooskõlas ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 ega TÜV-i põhikirjaga p-ga 8.4. Viidatud põhikirja punkt sätestab selgesõnaliselt, et juhatuse liikmed valib osanike koosolek kolmeks aastaks ning kutsub tagasi samuti osanike koosolek. Juhatuse liikme volituste pikenemine eeldab osaniku uut, selgesõnalist otsust. Seega ei saanud Ago Kalmeri volitused pärast 9. juunit 2013 pikeneda seaduse sõnastuse muutumise tõttu. Muudatus andis võimaluse määrata juhatuse liikmed tähtajatult, kuid ei muutnud tagasiulatuvalt juba varem antud tähtajalisi volitusi. Selline tõlgendus on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt juhatuse liikme volituste jätkumiseks pärast tähtaja möödumist on vajalik uus osaniku otsus (RKTKo 3-2-1-65-08, p 34).

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb (RKTKm 3-2-1-39-05, p-d 14-17). Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga ametiaega pikendab. Selleks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vaja osaühingu osanike otsust ja juhatuse liikme nõusolekut. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks (RKTKo 3-2-1-65-08, p

33).

Ago Kalmeri ametiaja möödumisel ei olnud osaühingu osanik Agal Invest OÜ langetanud otsust tema juhatuse liikmeks jätmise või ametiaja pikendamise kohta. Ainuüksi asjaolu, et Ago Kalmer jätkas faktiliselt tegutsemist juhatuse liikmena, sealhulgas esitas äriregistrile aruandeid ja sõlmis lepinguid, ei tõenda juhatuse volituste jätkumist. Riigikohus on küll möönnud, et teatud juhtudel võib ka majandusaasta aruande kinnitamine viidata juhatuse liikme ametiaja tagantjärele pikendamisele, kuid see eeldab osanike otsust, millega kiidetakse heaks konkreetse isiku jätkamine juhatuse liikmena (RKTKo 3-2-1-65-08, p 34). Olukorras, kus Ago Kalmer oli ühtlasi osaniku Agal Invest OÜ juhatuse liige ning esitas ja kinnitas TÜV-i majandusaasta aruandeid iseenda nimel nii juhatuse kui ka osaniku esindajana, ei saa sellist isikulist kattuvust käsitada nõutava osanike otsuse asendajana. Asjaolu, et volituste lõppemist ei ole kohus eraldi tuvastanud, ei tähenda, et volitused olid kehtivad.

Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuste väitega selle kohta, et Aleksandr Sorokin ja Ene Ahas oleksid teadlikult Ago Kalmeri juhatuse liikme volitusi aktsepteerinud. Asjaolu, et nad koostasid otsuse eelnõu Ago Kalmeri juhatusest tagasikutsumiseks, ei kinnita volituste kehtivust. Vastupidi, juhatuse liikme tagasikutsumise eelnõu koostamine olukorras, kus Ago Kalmeri volitused olid juba tähtaja möödumisel lõppenud, ei omanud enam õiguslikku tähendust ega saanud kaasa tuua tagasikutsumise õiguslikke tagajärgi. Ago Kalmeri volitused oli lõppenud määratud tähtaja möödumisel ega olnud kehtivalt pikendatud.

20.Riigikohus on selgitanud, et lepingu näilikkus ei too iseenesest automaatselt kaasa alusetu rikastumise nõuet, selleks peavad olema täidetud VÕS § 1028 lg 1 eeldused (RKTKo 3-2-195,11, p 15). Praeguses asjas on need eeldused tuvastatavad: TÜV-i ülekantud raha jõudis Parem Kallas OÜ käsutusse, kuid väidetav laenuleping, millele tuginedes maksed tehti, oli näilik. Seetõttu puudus maksete tegemiseks kehtiv õigussuhe ning vara saadi ilma õigusliku aluseta, mis on alusetu rikastumise keskne tunnus.

Kalbro OÜ ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis välistaks vara saamise või näitaks, et võlgnik ei rikastunud. Üksnes üldsõnaline väide, et raha kulutati sihtotstarbeliselt või et võlgniku varaline 12 seis ei paranenud, ei ole alusetu rikastumise nõude välistamiseks piisav. Selle nõude koosseisu täitmiseks ei ole vaja tõendada, et võlgniku vara suurenes netoarvestuses või et saadud vara on tema valduses. Piisab, kui isik sai vara ilma kehtiva aluseta ning kasutas seda enda huvides või kontrolli all.

21.Väide, et raha kasutati kohtumenetluste finantseerimiseks, ei välista alusetu rikastumise ega intressi nõuet. Makse aluseks olnud laenuleping oli näilik ega loonud kehtivat õigussuhet.

Raha kasutamise hilisem otstarve ei muuda asjaolu, et see kanti võlgnikule üle õigusliku aluseta.

Intressinõue on põhjendatud VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel, kuna võlgnik pidi teadma, et raha tuleb tagastada. Maakohus tuvastas, et Ago Kalmer kontrollis üheaegselt nii raha andjat kui ka saajat ning tegutses mõlema äriühingu nimel. Sellises olukorras on pahausksus objektiivselt tuvastatav ja intressikohustus põhjendatud.

22.Viivisenõude põhjendatust ei ole tõendatud. Maakohus on viivise arvestamise alguskuupäevana võtnud aluseks 17. septembril 2021 esitatud tagastamisnõude, millele tuginedes hakati viivist arvestama alates 1. oktoobrist 2021. Asja materjalides puuduvad aga tõendid selle kohta, et nimetatud kuupäeval oleks võlgnikule esitatud nõue raha viivitamatuks tagastamiseks. Puudub Martin Krupi allkirjastatud avaldus või muu dokument, mis kinnitaks nõude esitamist, sisu või kättetoimetamist võlgnikule.

Kuna viivise arvestamise eelduseks on kohustuse sissenõutavaks muutumine (VÕS § 113 lg 1 ja 2), peab tuvastama, millal võlgnikule esitati nõue, mille täitmata jätmisel saab kõne alla tulla viivitus. Praeguses asjas ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumise kuupäeva võimalik kindlaks teha, mistõttu puudub alus viivise arvestamiseks.

Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 6 lõpeb võlgniku vastu suunatud nõudelt viivise arvestamine pankroti väljakuulutamisega (27. veebruaril 2024). Viivise arvestamine oleks seega üldse võimalik üksnes juhul, kui oleks tõendatud, et võlgnik viivitas kohustuse täitmisega juba enne nimetatud kuupäeva. Kuna sellised tõendid puuduvad, ei ole viivisenõue 32 021,79 eurot põhjendatud ning see tuleb jätta tunnustamata.

23.Menetluskulude jaotuse määramisele kohaldatakse PankrS § 3 lg 2 kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Nõuete tunnustamise menetlus on hagita menetlusena kõigi pankrotimenetluse osaliste huvides.

Vaidlusaluse määrusega ei lahendata mitte ainult nõuete tunnustamist, vaid kinnitatakse võlausaldajate nimekiri ja jaotised, mistõttu on õiglane jätta määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 13

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.