2-25-5979/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Määruse tegemise koht ja aeg Tartu,

1. juuni 2025 Tsiviilasja number 2-25-5979 Tsiviilasi V.F-i hagi F.A vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. aprilli 2025 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.F-i määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja (hageja): V.F (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa Vastustaja (kostja): F.A (ik: XXX) RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. aprilli 2025 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
5. Rahuldada määruskaebus.
6. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja sisulisel lahendamisel. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD
7. V.F (hageja) esitas 17.04.2025 maakohtule F.A (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju 61 537,75 eurot ja mittevaralise kahju kohtu äranägemisel ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt on poolte kooselust XXXXX sündinud Y V.F. Hageja võttis isaduse omaks. Tsiviilasjas nr 2-22-6776 rahuldas Tartu Maakohus 17.06.2022 otsusega isaduse vaidlustamise hagi ning tuvastas, et Y V.F ei põlvne hagejast ja sünniakti tehtud kanne, mille kohaselt hageja on Y V.F-i isa, on ebaõige. Kostja on tekitanud kahju tahtliku heade kommete vastase teoga, kuna kostja varjas teadlikult hageja eest võimalikku Y V.F-i eostamist kolmanda isiku poolt ning lasi tahtlikult Y V.F-i üles kasvatada hagejal, kes ei olnud Y V.F-i bioloogiline vanem. Hagejal on tekkinud kostja teadlikust amoraalsest käitumisest tulenevalt seoses Y V.F-i ülalpidamisega kahju 58 628,15 eurot. Lisaks on hagejal tekkinud põhjendamatud kulud Y V.F-iga seotud kohtuvaidlustest. Kui hageja oleks teadnud tegelikke asjaolusid ja ei oleks isadust omaks võtnud, ei oleks hageja Y V.F-iga seotud kohtuvaidlustes osalenud. Isaduse vaidlustamise menetluses on hageja kandnud lepingulise esindaja kulu 900 eurot, ekspertiisikulu 228 eurot ja tasunud riigilõivu 380 eurot. Elatise väljamõistmise tsiviilasjas on hageja kandnud õigusabikulu 48 eurot, 144 eurot ja 792 eurot. Elatise vähendamise hagi esitamiseks on hageja kandnud õigusabikulu 417,60 eurot. Kokku on hagejal õigusabikulude ja menetluskuludena tekkinud kostja amoraalse käitumise tõttu kahju 2909,60 eurot. MAAKOHTU LAHEND
8. Tartu Maakohus jättis 22.04.2025 määrusega V.F-i hagi F.A vastu varalise kahju 61 537,75 euro hüvitamiseks ja nimetatult summalt viivise väljamõistmiseks menetlusse võtmata ning menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruse kohaselt tulenevad PKS § 82 järgi vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Hagejal puudub alus Y V.F-i ülalpidamiseks tasutud elatise tagasinõudmiseks (Riigikohtu selgitused lahendites nr 3-2-1-93-08 ja 3-2-2-2-07). Kuigi hageja nõuab lapse ülalpidamiseks tehtud kulusid kahju hüvitisena lapse emalt, on sisuliselt tegemist elatise tagasinõudega, mis ei ole lubatud. Hagi on varalise kahju 58 628,15 euro nõudes perspektiivitu. Hageja nõutud kahju 2909,60 eurot osas on tegemist menetluskuludega TsMS § 138 lg 1 mõistes. Nii isaduse vaidlustamise menetluses nr 2-22-6776, elatise väljamõistmise menetluses nr 2-18-132182 kui ka elatise vähendamise menetluses nr 2-22-2870 on sisulistes lahendites jäetud menetluskulud poolte endi kanda. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik, sama kehtib asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta. Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu. Hagejal ei ole võimalik nõuda jõustunud lahendiga lahendatud menetluskulude väljamõistmist teistkordselt. Kohus oli seisukohal, et hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, kuivõrd esitatud hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus hagi varalise kahju nõuete, s.o 58 628,15 euro ja 2909,60 euro ning viivise osas TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 2
9. V.F esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22.04.2025 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega saata tsiviilasi Tartu Maakohtule varalise kahju nõude menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu palub V.F tagastada kontole, millelt riigilõiv on tasutud. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hageja kahjuhüvitise nõue lapse ema vastu on samastatav elatise tagasinõudega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-36-08 (p 12) asunud seisukohale, et isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Maakohus ei ole antud seisukohta arvestanud ning on lähtunud üksnes sellest Riigikohtu seisukohast, et kostjal lõppeb kohustus maksta lapsele elatist alates vanema kande ebaõigeks tunnistamisest, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Hageja ei soovi elatist tagasi nõuda lapselt. Riigikohus ei ole välistanud mitte ühtegi kahjuhüvitamise nõuet, mis võib tekkida ebaõigest kandest ja õiguste tagasiulatuvast muutumistest. Kostja tahtliku õigusvastase käitumise tõttu esitas hageja kahjuhüvitamise nõude kostja vastu. Kostja on tekitanud hagejale kahju, millest üks osa on õigusliku aluseta kantud ülalpidamine; 2) ei nõua hageja samade menetluskulude teistkordset hüvitamist, vaid nõuab kostjalt kulutuste kompenseerimist, mida hagejal ei oleks kostja õiguspärase käitumise korral tekkinud. Kahjuna käsitletud menetluskulud on tekkinud menetlustest, kus kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Menetlused toimusid aga sellel hetkel teada olnud asjaoludel, mis tänaseks on muutunud. Kostja õigusvastase tegevuse puudumisel ei oleks hageja pidanud kohtumenetlustes nr 2-22-6776, 2-18-132182 ja 2-22-2870 osalema, sest ei oleks eksisteerinud asjaolusid, millest tulenevalt oli hageja menetlusosaline, ning hagejal ei oleks tekkinud õigusabikulusid. Maakohus ei ole esitanud materiaalõiguslikku alust, mis välistab õigusvastase käitumisega tekitatud kahjuna põhjendamatu kohtumenetluse kulud. Täidetud on kõik õigusvastase kahju hüvitamise eeldused (õigusvastane tegu, kahju, põhjuslik seos, süü). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
11. Hageja esitas kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel kahju hüvitamise nõude. Hageja leidis, et kostja tekitas talle kahju tahtliku heade kommete vastase teoga, kuna varjas teadlikult hageja eest võimalikku Y V.F-i eostamist kolmanda isiku poolt ning lasi tahtlikult Y V.F-i üles kasvatada hagejal, kes ei olnud Y V.F-i bioloogiline vanem. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Nimetatud sätte kohaldamine eeldab seega hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Nende asjaolude tuvastamiseks tuleb maakohtul eelduslikult hinnata tõendeid.
12. Maakohus jättis hagi varalise kahju hüvitamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuna hagiavavaldus ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, kuivõrd esitatud hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. 3 Riigikohus on mitmetes lahendites (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 2-17-8939) asunud seisukohale, et TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel. Antud juhul ei saa ilma tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja tahtlus kahju tekitamisel oli suunatud hageja kahjustamisele ning seetõttu ei saanud maakohus jätta hagiavaldust menetlusse võtmata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hagi saab jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-177-16). Hageja kahju hüvitamise nõuet on võimalik rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ning see, kas nõue on tegelikult põhjendatud, selgitatakse välja asja sisulisel läbivaatamisel. Maakohtu seisukoht, et tegemist on elatise tagasinõudega, mida ei ole võimalik rahuldada, on põhjendamatu ning ei põhine hagiavalduses märgitul. Maakohtu viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-93-08 ja nr 3-2-2-2-07 ei ole asjakohased, kuna nendes ei käsitletud kahju hüvitamise nõuet, mis tulenes lapse ema tahtlikust heade kommete vastasest käitumisest.
13. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-15 asunud seisukohale, et TsMS § 174 lg 11 ei välista teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist VÕS § 127 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Antud asjas nõudis hageja kostjalt menetluskulude väljamõistmist, mida ta kandis tsiviilasjades nr 2-22-6776, 2-18-132182 ja 2-22-2870 (milles kostjaks oli laps) kostja õigusvastase käitumise tagajärjel ning tulenevalt eelmärgitud Riigikohtu seisukohast on sellise kahju nõude rahuldamine võimalik. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige.
14. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja sisulisel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 4