lg 3, § 15 lg 1 p 2, § 33 lg 11 p 1, pannes sellega toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija politseikapten K P koostas 02.04.2025.a väärteoasjas nr. 2302,25,004260 S L suhtes väärteootsuse ning KarS § 481 lg 1, § 56 lg 1, § 63 lg 1 alusel karistas S Ld
S L lepinguline kaitsja vandeadvokaat Jüri Ploom esitas eelnimetatud otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule. Kaebuse kohaselt vaidlustab kaebuse esitaja otsust osas, millega karistati teda juhtimisõiguse äravõtmisega kaheksaks kuuks. Kaebuse esitaja palub kohtul kaaluda võimalust temale määrata eelneva asemel juhtimisõiguse ära võtmine kuueks kuuks ja vähendatud kahe kuu osas kaaluda karistuse asendamist rahatrahvi määramisega. Karistuse määramisel tuleks arvestada, et ületatud sõidukiirus ei olnud ulatuslik. Sellises määras kiiruse ületamine viitab inimlikule eksimusele, mida ei saa tingimata seostada otseselt rikkuja isiksust tulenevate spetsiifiliste põhjuste ja tunnustega ning tegu pandi toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest. Kaebuse esitaja poolt sõiduki liikumise ajal telefoni käes hoidmine spetsiifilist liiklusohtu ei põhjustanud. Kaebuse esitaja varasem käitumine ei ole seotud kaebuse esitaja teadmiste puudujääkidega liiklusteooriasse puutuvalt, kuid juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks perioodiks kui kuus kuud tooks kaebuse esitajale kaasa juhtimisõiguse taastamiseks nõude läbida liiklusteooria eksam ning seetõttu saabuks kaebuse esitajale täiendav ning sisuliselt põhjendamatu ja tarbetud tagajärg. Sedavõrd pikaks perioodiks juhtimisõiguse äravõtmine puudutab ka kaebuse esitaja lähedasi ning seetõttu on suuremaks kannatajaks tema lähedased kui kaebuse esitaja. Kaebaja eakas ja haige xxx viibib xxx. Kaebuse esitaja vajab sõiduauto kasutamise õiguse võimalikult kiiret taastamist enda sissetuleku hankimiseks, millega mh tasuda hooldekodu kuutasu jmt kulusid. Lisaks on kaebuse esitajal kolm last, kellest kaks on alaealised ja kelle elu korraldamiseks (sõidutamised erinevatesse koolidesse, vanavanemate külastamised väljaspool Tallinna, trennidesse jmt huviringidesse) Loodab kaebuse esitaja samuti sõiduauto kasutamise õiguse võimalikult kiiret taastamist. Kaebuse esitaja avaldab kahetsust, kui tema käitumist on arvatud olema üleolev liiklusohutuse ja -reeglite suhtes. Kaebuse esitaja kahetseb oma varasemaid ja ka käesolevas kaebuses käsitletud rikkumisi. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ta jääb esitatud kaebuse juurde. Ta ei vaidlusta ühtegi toimepandud rikkumist, kuid leiab, et karistus on liiga karm. Kaitsja selgitas kohtuvaidlustes, et karistus on liiga range. Rikkumisi oli mitu, kuid rikkumised ei olnud nii olulised ning kuus kuud juhtimisõiguse äravõtmist on see, millega kaebuse esitaja on leppinud ja arvestanud. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et kaebuse esitajat on varem karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Mõistetav karistus ei peagi olema mugav, sest sel juhul ei täidaks karistus eripreventiivset eesmärki. Karistus peab olema niivõrd ebamugav, et see paneb rikkujat ennast 2 järele mõtlema oma teole, oma teo ohtlikkusele ja sellega kaasneda võivatele tagajärgedele, samuti sellele, milline käitumine on mootorsõiduki juhile liikluses lubatav ja milline mitte. Kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteo või materiaalõiguse norme. Kaebuse esitaja pani ühe teoga toime kolm tegu ning kaebuses ei ole esitatud argumente, mis annaksid aluse otsusega mõistetud karistuse kergendamiseks. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus rahuldamisele ei kuulu. Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 133 ning VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja S L juhtis mootorsõidukit xxx reg nr. xxx väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas lubatud alkoholi piirmäära ületades, ehk isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,59 mg/l +/- 0,05mg/l. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 65 km/h +/- 3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 12 km/h. Juhtis mootorsõidukit, kaustas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Eelnimetatud rikkumisi kaebuse esitaja ka ei eita (tl 31) ning need asjaolud nähtuvad üheselt väärteoasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud kirjalikest tõenditest ning kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud M G ütlustest. Esmalt leidis kohtus tõendamist, et S L pani toime lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimise liiklusseaduse (
) § 224 lg 2 järgi. Tõendusliku alkomeetri väljatrükist nähtuvalt oli joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikuks S L, kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE nr ARTF-0036, mille lugemiks oli 0,59 mg/l kohta, laiendmääramatuseks 0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,54 mg/l (lk 4). Kaebuse esitaja on oma allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud nii mõõtetulemusega (lk 4), kui ka tõendusliku alkomeetri joobeseisundi tuvastamise korraga (lk 5). Mõõtmine teostati taadeldud seadmega (lk 6) ning mõõtja oli läbinud vastava koolituse (lk 7). Kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimine väärteoprotokollis ning otsuses nimetatud ajal ja kohas nähtub ka nii sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsusest (lk 14), kui ka sõiduki hoiukohta teisaldamise aktist (lk 13). Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning puudub alus neis kahelda. Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud lisaks eelrefereeritud kirjalikele tõenditele ka tunnistaja M Gi poolt kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta mõõtis kiirust ning kaebuse esitaja sõiduk ületas kiirust, ta teostas joobekontrolli, indikaatorvahend näitas alkoholi olemasolu ning tunnistaja kutsus teise patrulli, kes teostas kontrolli tõendusliku alkomeetriga (tl 33). Kohus peab tunnistaja ütlusi usaldusväärseks ja arvestab neid tõendina kuivõrd need riimuvad asjas kogutud ja eelrefereeritud kirjalike tõenditega. Samuti kinnitavad antud rikkumise toimepanemist kaebuse esitaja kohtuistungil antud selgitus selle kohta, et ta sõitis koerale järgi, aga kahjuks oli ta alkoholi tarbinud (tl 29). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine
Samuti leidis kohtus tõendamist, et S L pani toime mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse ületamise
Cam 4 salvestuse andmete väljatrükist (lk 9) 3 nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk sõitis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas kiirusega 65 km/h, lubatud suurim sõidukiirus oli antud kohas 50 km/h (lk 9). Mõõtmine teostati taadeldud seadmega (lk 11) ning mõõtja oli läbinud pädeva mõõtja koolituse (lk 12). Kohus on seisukohal, et eelrefereeritud kirjalikud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning puudub alus neis kahelda. Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud lisaks eelrefereeritud kirjalikele tõenditele ka tunnistaja M Gi poolt kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta mõõtis kiirust ning kaebuse esitaja sõiduk ületas kiirust (tl 33). Samuti kinnitavad antud rikkumise toimepanemist kaebuse esitaja kohtuistungil antud selgitus selle kohta, et ületas Pirita teel kiirust (tl 30). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine
Niisamuti leidis kohtus tõendamist, et S L, juhtides mootorsõidukit, kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, hoidis sõiduki liikumise ajal telefoni käes. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et talle helistati sisse ning telefon ei olnud autoga ära ühendatud (tl 30). Lisaks kaebuse esitaja enese poolt süü tunnistamisele antud rikkumise osas, tõendab kaebuse esitaja süüd ka tunnistaja M Gi poolt kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et peatades sõiduki märkas ta, et kaebuse esitajal oli käes telefon, ta tegi seal kõnet (tl 33). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine S L poolt ka
Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud S L poolt väärteoprotokollis ja väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõuete rikkumised. Rikutud on
69 lg 3, § 15 lg 1 p 2, § 33 lg 11 p 1 nõudeid.
lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Käesoleval juhul S L rikkus nimetatud sätet, kuivõrd tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l.
Käesoleval juhul rikkus S L ka antud liiklusseaduse normi, kuivõrd ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 65 km/h +/3 km/h.
lg 11 p 1 kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. S L rikkus ka antud liiklusseaduse sätet, kuivõrd ta kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Liiklusseaduse rikkumised on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud
lg 2, § 227 lg 1, § 242 lg 1 järgi, s.o vastavalt lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine; mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse ületamine; mootorsõiduki poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub
§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Kohus asub seisukohale, et S L poolt
lg 2, § 227 lg 1, § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetsete rikkumiste asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 17-18). Ka on kaebuse esitaja tutvunud oma õiguste ja kohustustega väärteomenetluses (lk 2 pö), samuti on tutvunud ta joobeseisundi tuvastamise korraga (lk 5). Ka tuvastas kohus, et mõõtetulemused teostati taadeldud seadmetega (lk 6, 11) ning mõõtmised teostasid selleks pädevad ametnikud (lk 7, 12). Kohus leiab, et S L on talle süüks pandava
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime pannud otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis enne sõiduki juhtima asumist, et on alkoholi tarbinud, ta vähemalt 4 möönis seda. Seejuures ei ole eluliselt usutav, et ta ei osanud arvata, et tarbis seda ,,sellises koguses“, kuivõrd tegemist ei olnud nn jääknähtudega. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et S L pani
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest. S L ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h alas mitte vähem kui 12km/h. Antud kiiruse ületamine pidi olema isikule tajutav ning mootorsõiduki juhina pidi kaebuse esitaja võimalikuks pidama, et paneb toime lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ning seda ka möönma, seega pani kaebuse esitaja lubatud piirkiiruse ületamise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Asjakohatu on väide, et kaebuse esitaja sõitis liiklusvoolus, kuivõrd iga sõidukijuht peab järgima kehtestatud piirkiirust, mitte liiklusvoolu. Niisamuti on kohatu kaitsja selgitus selle kohta, et liiklust ei tohi takistada. Kohus selgitab, et antud reegel kehtib siiski olukorras, kus sõidetakse oluliselt aeglasemini kui sätestatud piirkiirus. Kohus on seisukohal, et
Ta selgitas, et ta telefon ei olnud autoga ühendatud (tl 30), seega ta teadis, et ta peab telefoni kasutama ilma käsi vabaks jätva vahendita, ta vähemalt möönis seda. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatavad teod on aset leidnud (VTMS § 133 p 2) ning need on toime pannud kaebuse esitaja (VTMS § 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus
lg 3, § 15 lg 1 p 2, § 33 lg 11 p 1 nõudeid, siis on tegemist väärtegudena vastavalt
lg 2, § 227 lg 1 ja § 242 lg 1 mõttes ja need süüteod on õigesti kvalifitseeritud (VTMS § 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Arvestades, et isik pani ühe teoga toime kolm rikkumist, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Järgnevalt peatus kohus karistusel. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd S L pani
S § 63 lg 1 kohaselt
Seaduseandja on
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisel ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Antud juhul lähtuti karistamisel KarS § 56 lg 1 sätetest ning S Ld karistati KarS § 63 lg 1 alusel
lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega kahesaks kuuks, millist karistust peab kohus põhjendatuks. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus süü tunnistamist ja kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolud kohus ei tuvastanud. Kohtus leidis tõendamist, et S L pani ühe teoga toime kolm rikkumist, kaks neist otsese tahtlusega ja ühe vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades rikkumiste rohkust (kolm erinevat liiklusrikkumist), samuti tegude ohtlikkust ja toimepanemise aega (argipäeval kell 15:33), samuti asjaolu, et kaebuse esitaja alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli oluliselt üle 5 lubatud normi, st, et tegemist ei olnud nn jääknähtudega, on kohus seisukohal, et S L süü on keskmisest suurem. Kohus märgib, et karistusregistrist nähtuvalt (lk 20-21) on S Ll kaks kehtivat kriminaalkaristust ja seda mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Harju Maakohtu 23.02.2022.a otsusega kohaldati S L suhtes lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol ja seda viieks kuuks (tl 22-23). Hoolimata eelmistest kriminaalkaristustest ei ole kaebuse esitaja teinud järeldusi käituda seadusekuulekalt ning on jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist. Eelnimetatud käitumine ilmestab isiku ükskõikset suhtumist liiklusreeglite täitmisesse ning seega ei täidaks kaitsja poolt taotletud karistus (lisakaristuse kohaldamine kuueks kuuks ja vähendatud kahe kuu asemel rahatrahv) ka karistuse eesmärke. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil.
lg 1 kohaselt kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud vähemalt kuueks kuuks, kuid vähemaks kui 12 kuuks, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt liiklusteooriaeksami. Arvestades, et S L pani ühe teoga toime kolm tegu, milledest kaks on enamohtlikud (piirkiiruse ületamine, lubatud alkoholi piirmäära ületamine), on enam kui ilmne, et väärtushinnangute muutmiseks tuleb rakendada juhtimisõiguse äravõtmist kaheksaks kuuks, st et kaebuse esitaja peab juhtimisõiguse taastamiseks sooritama liiklusteooriaeksami. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et arvestades eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena põhjendatud. Kohus selgitab, et KarS § 48 1 lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Antud asjaolu käesoleval juhul ei esine ning väide, et isikul on juhtimisõigust vaja seoses isikliku elukorraldusega (alaealised lapsed, isa hooldekodus) oli isikule teada ka väärtegude toimepanemise ajal ning ta pidi arvestama võimalusega, et rikkudes korduvalt liikluseeskirju võib ta jääda juhtimisõigusest ilma. Kohus selgitab lisaks, et teatavasti on võimalik punktist A punkti B liikuda ühistranspordi või taksoga ning kaebuse esitaja ka ise selgitas vastuseks kohtule, et ega elu ei saa otsa lõppeda sellest (juhtimisõiguse äravõtmisel) ning liigelda saab ka Boldiga (tl 32). Arvestades eelloetletud asjaolusid (süü suurus, varasem karistatus, eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused) on isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega sanktsiooni keskmäärast rangemalt (kaheksa kuud) põhjendatud. Kohtus ei ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus jätab S L kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 02.04.2025.a otsuse väärteoasjas nr. 2302,25,004260 muutmata. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. Merle Parts Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.