1-14-4128/290

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

1. november 2015 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 1-14-4128 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. oktoobri 2015 määrus riigi õigusabi andmata jätmise kohta Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu R.N, määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2015 määrus jätta muutmata.
5. Süüdimõistetu R.N-i määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
6. Tartu Maakohus karistas R.N-i 16.01.2015 otsusega KarS § 214 lg 2 p 4 järgi 4 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel loeti tema karistusaja alguseks 27.11.
7. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu määrusega 09.09.
9. 30.09.2015 esitas R.N Tartu Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks seoses sooviga esitada kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule.
10. 13.10.2015 määrusega jättis Tartu Maakohus R.N-i taotluse rahuldamata. Oma otsustust põhistas kohus järgmiselt. 3.1 R.N-i taotluse kohaselt on prokuratuur ja siseriiklikud kohtud kriminaalasjas pöördumatult rikkunud temale inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklitest 3, 5 ja 6 tulenevaid õigusi. R.N mõisteti tema hinnangul ebaseaduslikult süüdi KarS § 214 järgi. Süüdistaja survestas ja mõjutas ühte kaassüüdistatavatest valeütluste andmisele ning kahjustas sellega R.N-i õiguslikku positsiooni kõigis kohtuastmetes. Ringkonnakohus väljus süüdistuse piiridest ja põhistas otsust meelevaldse valeväitega (s.o väljamõeldisega). Samuti on kohtud rikkunud materiaalõigust ja süüteo valesti kvalifitseerinud. 3.2 Kohus leidis, et R.N-i kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule on selgelt põhjendamatu, mistõttu ei oleks see EIÕK artikli 35 kohaselt vastuvõetav. Riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 37 lg 3 kohaselt maakohus keeldub RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui leiab, et esitatav kaebus ei oleks EIÕK artikli 35 kohaselt vastuvõetav. 3.3 Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu juhistele peab kaebuse esitaja tõendama, et kaevatavad asjaolud on seotud õigustamatu sekkumisega tema põhiõigustesse. Euroopa Inimõiguste Kohtusse ei ole võimalik kaevata selle peale, et otsus oli vale või et riigisisene kohus eksis. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole riigisiseste kohtute apellatsiooniastmeks ja ei saa muuta ega tühistada nende tehtud otsuseid. Euroopa Inimõiguste Kohus tahab eelkõige ausa ja õiglase kohtumenetluse läbiviimist, mis ei rikuks menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. Asjaolu, et R.N ei nõustu tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega, ei anna talle kaebeõigust pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks. 3.4 R.N-i taotlusest ei nähtu selliseid asjaolusid, et teda oleks koheldud ebainimlikult või alandavalt artikkel 3 mõttes, rikutud tema õigusi isikuvabadusele seoses vahistamisega artikkel 5 mõttes või õiglasele kohtulikule arutamisele vastavalt artiklile
11. R.N-ile oli tagatud õiglane menetlus. Kohtud on andnud hinnangu kohtuistungil esitatud ütluste usaldusväärsusele ning ei ole tuvastanud, et ühte kaassüüdistatavatest oleks mõjutatud valeütlusi andma. Samuti ei ole kõrgemad kohtuastmed leidnud, et R.N-i suhtes oleks vääralt kohaldatud materiaalõigust, milline küsimus ei kuuluks ka Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevusse.
12. R.N esitas maakohtu määrusele edasikaebuse, taotledes kohtulahendi tühistamist ja temale riigi õigusabi määramist. 4.1 R.N leiab, et kohtunik oleks pidanud end tema taotluse menetlemiselt taandama, kuna sama kohtunik langetas kriminaalasjas nr 1-14-4128 tema suhtes ka süüdimõistva kohtuotsuse. Seega on vaidlusaluse otsustuse valguses tegu kohtuniku poolt enda tööle hinnangu andmisega ning seetõttu ei vasta kohtumäärus ausa ja õiglase menetluse nõuetele, sealhulgas erapooletuse nõudele. 4.2 R.N nimetab edasikaebuses ära tema riigi õigusabi määramise taotluse aluseks olnud siseriiklike kohtute minetused (lisatud on ka viited kaebaja arvates asjakohastele EIÕK artiklitele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele): 1) kohtunik on ekslikult leidnud, et R.N-i inimõigusi ei ole rikutud ning tõendite hindamine ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses. Lahendites Nutilescu vs Rumeenia (16184/06) ja Pavlovi ć jt vs Horvaatia (13274/11) on Euroopa Inimõiguste Kohus asunud positsioonile, et sekkub tõendite hindamisse või õiguse kohaldamisse, kui sellega kaasneb EIÕK tagatud põhiõiguste rikkumine või kui ilmneb siseriikliku kohtu ilmselge eksimus; 2 2) artikli 6 rikkumine seoses kaitse põhiväitele vastamata jätmisega (Altug jt vs Türgi, 32086/07), st kaassüüdistatava võimalik valeütluste andmine ja ütluste vastuolu tõenditega; 3) kohtuotsus oli vastuolus varasema kohtupraktikaga (Ferreira Santos Pardal vs Portugal 30123/10), st kohus hindas valesti kvalifikatsiooni; 4) Riigikohus rikkus EIÕK artikliga 6 tagatud õigust, kui ei vastanud kassatsioonis esitatud V.K mõjutamise ja valeütluste andmise argumendile (Lebedinischi vs Moldova, 41971/11); 5) siseriiklikud kohtud rikkusid kohtumenetluse käigus EIÕK artikli 5 garantiisid, rikkudes kinnipidamismääruse põhjendamiskohustust lõike 3 tähenduses, st kohtu alla andmise määrus ja maakohtu ning ringkonnakohtu otsustes kollektiivsete ja abstraktselt sõnastatud jätkuva kinnipidamise otsused. Vt lahendid Kovyazin jt vs Venemaa (13008/13), Aleksander Shevohenko vs Venemaa (48243/11), Aleksander Dmitrijev vs Venemaa (12993/05). Samuti rikkusid kõik kohtuastmed artikli 5 lõiget 4, kui jätsid lahendamata või lahendasid põhjendamatult kaua vabastamistaotlusi; 6) EIÕK artiklis 3 tagatud õigust on allakirjutanu suhtes rikutud, kuna kohtute poolt teadlik inimõiguste rikkumine tekitas allakirjutanus hirmu ja kartust; 7) kohtud käitusid pahauskselt, kui ei kaalunud kaitsja esitatud faktilisi argumente ja nt ringkonnakohus tugines otsuse põhistamisel väljamõeldisele jne, mistõttu oli allakirjutanu kinnipidamine meelevaldne Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi Ruslan Jakovenko (5425/11) valguses. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
13. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha R.N-i väite osas, mille kohaselt oleks maakohtu kohtunik pidanud tema riigi õigusabi määramise taotluse läbivaatamiselt taanduma. Ehk siis taotleja arvates on kohtumääruse koostanud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kolleegium selgitab, et R.N-i etteheitega nõustumine tähendaks vältimatult Tartu Maakohtu määruse tühistamist menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (KrMS § 339 lg 1 p 1) ja tema taotluse maakohtule uueks arutamiseks saatmist teises kohtukoosseisus (KrMS § 341 lg 1). Selline lähenemine kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatud kindlasti aga ei ole. 5.1 Apellatsioonikohus leiab, et Tartu Maakohtu 08.05.2015 süüdimõistva kohtuotsuse (kriminaalasi nr 1-14-4128) ja 13.10.2015 riigi õigusabi andmata jätmise määruse koostamine sama kohtuniku poolt ei ole vastuolus seadusega. Maakohtunikul ei tekkinud taandumiskohustust KrMS § 49 alusel, kuivõrd R.N-i taotluse läbivaatamisel hindas kohtunik kriminaalasja sisusse laskumata üksnes kaebuse esitamise n-ö formaalseid aluseid ehk siis küsimust, kas esitatav kaebus oleks EIÕK artikli 35 kohaselt Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetav või mitte (RÕS § 37 lg-d 1, 3). Maakohtu selline pädevus tuleneb RÕS §-st 37 koosmõjus § 10 lg-ga
14. Teiseks ei saa mingilgi juhul lugeda põhjendatuks R.N-i väidet, et riigi õigusabi andmise või andmata jätmise näol on tegemist kohtuniku poolt enda tööle hinnangu andmisega. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et Tartu Maakohtu 16.01.2015 otsus oli edasi kaevatud nii Tartu Ringkonnakohtusse kui Riigikohtusse, s.o kohtuotsuse põhjendatust ja seaduslikkust hinnati täiendavalt kahes kõrgemas kohtuastmes. Mingeidki minetusi, sealhulgas materiaal- või menetlusõiguse rikkumisi, seejuures ei tuvastatud ning maakohtu otsus jäi muutmata. Seega puudus Tartu Maakohtul, saades R.N-i riigi õigusabi määramise taotluse, igasugune põhjus hinnata oma lahendi õigsust või selles kahelda. Tegemist oli jõustunud kohtuotsusega.
15. Edasiselt, tutvunud Tartu Maakohtu 13.10.2015 määruse ja määruskaebusega, asub ringkonnakohus seisukohale, et kohtu otsustus R.N-ile riigi õigusabi andmata jätmises 3 on seaduslik ja põhjendatud. Edasikaebuses esitatud argumendid kriminaalkolleegiumi vastupidisele seisukohale ei veena. Oma seisukohta põhistab kohus määruses alljärgnevalt, märkides enne veel ära aga ka asjakohased õigusnormid.
16. RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib RÕS-s ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva EIÕK või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. 7.1 RÕS § 37 lg 3 näeb ette, et maakohus keeldub viidatud lõike 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks EIÕK artikli 35 kohaselt vastuvõetav. 7.2 EIÕK artikli 35 lõike 2 punkti b kohaselt ei aruta kohus ühtegi artikli 34 kohaselt esitatud kaebust, mis on sisuliselt sama juba kohtu poolt arutatuga ega sisalda uut asjassepuutuvat teavet. Artikli 35 lõige 3 punkti a kohaselt tunnistab kohus vastuvõetamatuks iga artikli 34 järgi esitatud kaebuse, mis ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või kui sellega kuritarvitatakse kaebeõigust.
17. Tartu Maakohtusse laekunud riigi õigusabi taotlusest ning kohtumäärusele esitatud kaebusest selguvalt peab R.N enda süüditunnistamist kriminaalasjas nr 1-14-4128 ebaseaduslikuks ning leiab, et kriminaalmenetluse käigus rikkusid siseriiklikud kohtud ka tema põhiõigusi, eksides sellega EIÕK artiklite 3, 5 ja 6 regulatsiooni vastu. 8.1 Ringkonnakohus, tutvunud kaebuses märgitud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, R.N-i etteheitega selle üheski punktis ei nõustu. R.N-i esialgsest taotlusest ega määruskaebusest ei nähtu tema suhtes EIÕK artiklites 3 (piinamise keelamine), 5 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele) ning 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) reguleeritud põhiõiguste rikkumisi. Tuleb märkida, et R.N-i väited (iseäranis need, mis puudutavad EIÕK artikleid 3 ja 5 lõiked 3, 4) on väga üldised ning abstraktsed. Nii ei saa artikli 3 rikkumist sisustada vaid lausungiga, et kohtute poolt teadlik inimõiguste rikkumine tekitas R.N hirmu ja kartust. Samuti ei ole artikli 5 vastu eksimine välja loetav kaebaja etteheitest, mille kohaselt eirasid siseriiklikud kohtud tema vahi all pidamise aluseks olnud määrustes põhjendamiskohustust ning jätsid lahendamata või lahendasid põhjendamatult kaua tema taotlusi vahi alt vabanemiseks. Viimaseid n-ö süüdistusi silmas pidades tuleb ka märkida, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri esitatud vahistamistaotlust vaatasid läbi nii Tartu Maakohus kui Tartu Ringkonnakohus, hinnates seejuures nii R.N-i vahistamise eeldusi kui vahistamisalust. Lisaks arutasid R.N-i hilisemaid taotlusi vahistamise asendamiseks elektroonilise valve ja elukohast lahkumise keeluga nii Tartu Maakohus, Tartu Ringkonnakohus kui Riigikohus, esitades lahendites ka omapoolsed põhistused. Seega on R.N-i kinnipidamise lugenud seaduspäraseks ja põhjendatuks kõik kolm kohtuinstantsi ning mingidki menetlusõiguslikud minetused või põhjendamatu sekkumine R.N-i isikuvabadusse ei ole tuvastatav. 8.2 R.N , sisustades siseriiklike kohtute poolt EIÕK artikli 6 rikkumist, on olnud mõnevõrra üksikasjalikum. Sellele vaatamata ei tuvasta Tartu Ringkonnakohus sarnaselt esimese kohtuastmega siin mingeidki selliseid asjaolusid, mis viitaksid R.N-i väidete õigsusele selles, et kohtumenetluse läbiviimine ei olnud tema suhtes õiglane. Tegelikult tahab R.N Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse esitamisega saavutada tõendite ümberhindamist ja materiaalõiguse väära kohaldamise tuvastamist. Isiku vastava soovi kohta on aga juba Tartu Maakohus õigesti kaebajale selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse ei ole 4 võimalik kaevata selle peale, et otsus oli vale või et riigisisene kohus eksis tõendite hindamisel. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole riigisiseste kohtute apellatsiooniastmeks ja ei saa muuta ega tühistada nende tehtud otsuseid. Euroopa Inimõiguste Kohus valvab eelkõige selle üle, et kohtumenetluse läbiviimine oleks aus ja õiglane ning selle käigus ei rikutaks menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. Kriminaalasjas nr 1-14-4128 on R.N-i süüküsimust lahendanud siseriiklike kohtute kõik kolm instantsi. Sealhulgas on kohtud üksikasjalikult käsitlenud ka isiku ja tema kaitsja väidet, mille kohaselt on kaassüüdistatav R.S. andnud väidetavalt valeütlusi ja tema ütlused ei ole kooskõlas ka teiste tõenditega. Asjaolu, et R.N ei nõustu kohtute poolt tõendite hindamisega ja tema teole antud hinnanguga, ei anna talle kaebeõigust pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks. Nimetatud küsimused ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses. 8.3 Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses on R.N leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohus sekkub tõendite hindamisse küll ja seda juhul, kui tuvastab EIÕK-s tagatud põhiõiguste rikkumise või siseriikliku kohtu ilmselge eksituse. Tema selline seisukoht põhineb lahenditel Nutilescu vs Rumeenia ning Pavlovi ć jt vs Horvaatia. Samuti on kaebaja viidanud teistelegi Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, soovides anda kaalu oma väidetele EIÕK artikli 6 rikkumisest. 8.3.1 Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi R.N on oma seisukohti kinnitavalt viidanud mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, ei ole need üle võetavad praeguses vaidluses. Otsustus, kas isiku esitatav kaebus vastab EIÕK artikli 35 järgi selle Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetavuse tingimustele, tuleb otsustada tuginevalt konkreetses asjas antavale individuaalsele hinnangule.
18. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et R.N-i taotlus riigi õigusabi määramiseks kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks ei ole põhjendatud, maakohtu määrus tuleb juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta muutmata ning R.N-i määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas 5 Maarika Kuusk