Obsah (11)

§ 158§ 173§ 170§ 176§ 171§ 169§ 3§ 108§ 35§ 36§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise koht ja aeg 21. märts 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-13-1756 Tsiviilasi Ma

§ 158lg 4 alusel raugemisega, kuivõrd puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

1. Maakohus lõpetas M. Mürkhaini pankrotimenetluse raugemise tõttu (p 1) ja määras kindlaks iga võlausaldaja tunnustatud nõude osas, mille ulatuses on tal jäänud raha saamata. Võlgniku tunnustatud ja rahuldamata nõuete suurus on II järgus 1 239 632,88 eurot ja III järgus 640 eurot (p 2). Maakohus määras pankrotihaldur M. Sikutile tasu ja vabastas M. Sikuti pankrotihalduri kohustustest võlgniku pankrotimenetluses (p-d 3–6). Maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata (p 7) ja avaldas teate pankrotimenetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (p 9). Maakohus märkis, et füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 näeb ette, et enne FIMS-i jõustumist esitatud pankrotiavalduste ja kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis
2. aasta
3. juunini. Käesolevas asjas on pankrotimenetlus algatatud enne
4. a
5. juulit ning kohaldamisele tulevad füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust käsitlevad redaktsioonid, mis kehtisid
6. aasta
7. juunini. Võlgnik esitas
8. juulil 2013 kohtule avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Avalduses ei sisaldunud võlgniku kinnitusi, et talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise menetluse välistada ning et võlgnik kohustub täitma

§ 173nimetatud kohustusi.

Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus

1. juulil
2. Maakohus leidis, et võlgnik on esitanud kohustustest vabastamise avalduse

§ 170

lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides, kuid avalduses ei sisaldu kohustuslikke

§ 170

lg-s 2 nõutud kinnitusi, mistõttu ei saa sellise avalduse alusel algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Kohtu hinnangul võis see olla võlgniku kaalutletud tahtlik otsustus, sest võlgnikule olid tegelikkuses teada asjaolud, mis võiksid kohustustest vabastamise menetluse välistada. Samuti võis võlgnikul puududa tahe täita

§-s 173 nimetatud kohustusi – sellele viitab ka see, et võlgniku töisest tulust puuduvad pankrotivarasse laekumised. Haldur viitab ka sellele, et võlgnik võib varjata enda sissetulekuid. Võlausaldaja OÜ Thorsten esitas

1. detsembril 2023 võlausaldajate üldkoosolekul vastuväite võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik on rikkunud oma kohustusi eelkõige sellega, et on raisanud oma vara ja takistanud tahtlikult võlausaldajate (eelkõige OÜ Stanek ja OÜ Thorsten) nõuete rahuldamist, samuti on võlgnik rikkunud muid pankrotiseaduses sätestatud kohustusi. 2 Halduri
2. detsembri 2020 aruande kohaselt töötab võlgnik alates
3. septembrist 2019 OÜ-s XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX) miinimumtöötasuga 540 eurot/kuus, muude sissetulekute kohta halduril andmed puuduvad. Kogu menetluse jooksul ei ole õnnestunud töötasust kinnipidamisi teha, sest võlgnik on saanud miinimumpalka. Eelnevalt ei ole võlgnik tööl käinud – haldur on
4. juuli 2017 ja
5. mai 2018 aruannetes märkinud, et võlgnik ei tööta ja võlgnik võib varjata enda sissetulekuid.
6. novembril 2012 algatati võlgniku suhtes kriminaalmenetlus (raamatupidamiskohustuste rikkumine OÜ-s Stanek), mille materjalide juurde liideti ka pankrotihalduri kuriteoteated varguse, omastamise, maksejõuetuse põhjustamise ja rahapesu osas. Kriminaalasi lõpetati
7. juunil 2016 kuriteokoosseisu puudumise ja aegumistähtaja tõttu.

§ 176

lg 2 (enne 01.07.2022 kehtinud redaktsioon) kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused. Kohtule nähtub asja materjalidest, et just kahju hüvitamise kohustused moodustavad 92,28% nõuetest võlgniku pankrotimenetluses. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine sisuliselt ainult 7,72% nõuete osas (millest Swedbank Liising AS-i nõude osas kehtib ka võlgniku vastuväide). Kogutud info alusel leidis maakohus, et võlgniku suhtes tuleb kohustustest vabastamise menetlus jätta algatamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 3. Maanus Mürkhain ei nõustu maakohtu määrusega ning taotleb selle tühistamist osas, millega on jäetud tema suhtes algatamata kohustustest vabastamise menetlus. Maakohus on jätnud määruse olulises osas põhjendamata ja uurimispõhimõtte rakendamata, rikkudes seeläbi menetlusõiguse normi. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus vaidlustatud kohtumääruses viidanud ühelegi kuni 30. juunini 2022 kehtinud

§ 171

lg-s 2 sätestatud eeldusele, mis annaks alust jätta kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Kohtul on

§ 171

lg 2 alusel kaalutlusõigus ning kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab

§ 171

lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-4613). Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta. Juhud, mil võlgniku raske süüline käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte, on loetletud

§ 171lg 2 p-des 1–5.

Maakohus ei ole neile eeldustele viidanud. Maakohus on ekslikult jätnud kohustustest vabastamise menetluse algatamata põhjusel, et võlgniku 26. juuli 2013 avaldus ei sisaldanud võlgniku kinnitusi. Võlgniku avalduses

§ 170

lõikes 2 sätestatud kinnituse puudumine ei ole asjaoluks, mis annab aluse jätta kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Seega on kohus teostanud kaalutlusõigust täiesti ebaõigesti. Pankrotimenetluse lõpetamise aruande kinnitamine on TsMS § 475 lg 1 p 12 2 kohaselt hagita menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg-d 5 ja 7). Uurimispõhimõttest tulenevalt juhul, kui pankrotimenetluse 3 lõpetamise aruande kinnitamisel on ilmnenud, et võlgniku avalduses puudub

§ 170

lgs 2 sätestatud kinnitus, peab kohus võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus, sh määrama võlgnikule tähtaja avalduse täpsustamiseks. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mille oleks saanud kõrvaldada uurimispõhimõtte rakendamise käigus. Maakohus on teinud võlgniku avalduse alusel meelevaldsed järeldused ilma, et maakohus oleks sellele eelnevalt selgitanud välja võlgniku seisukoha. Maakohus on oletanud, et võlgnikul võis puududa tahe täita

§-s 173 nimetatud kohustusi, millele viitab ka see, et võlgniku töisest tulust puuduvad pankrotivarasse laekumised ja haldur viitab ka sellele, et võlgnik võib varjata enda sissetulekuid. Kohus pole enne menetluse algatamata jätmise otsustamist küsinud viidatud kahtluse/oletuse kohta seisukohta võlgnikult. Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega.

§ 173

sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel, mis tähendab seda, et menetluse alustamata jätmist ei saa põhjendada võlgniku tegevusega pankrotimenetluse jooksul. Maakohus viitab ka sellele, et kuivõrd 92,28% pankrotimenetluses tunnustatud nõuetest moodustavad kahju hüvitamise nõuded, mis ei lõpe kohustustest vabastamise menetluses, siis kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine ainult 7,72% nõuete osas ei ole põhjendatud (kohtumääruse p 30). Tegemist on asjakohatu kaalutlusega, sest sõltumata sellest, millises ulatuses nõuded jäävad pankrotimenetluse lõppemisel rahuldamata, puudub kohtul alus jätta menetlus algatamata juhul, kui selleks puudub seadusest tulenev alus. Asjakohane ei ole siinjuures lähtuda nõuete ulatuse proportsioonist, sest nõuete kogusummat arvestades võib ka 7,72 % ulatuses nõudeid moodustada märkimisväärse summa. 4. Võlausaldaja OÜ Thorsten vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

§ 171

lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlgniku pahatahtlikkus on tuvastatud Tartu Maakohtu

1. märtsi 2022 otsuses, millega tunnustati OÜ Stanek (pankrotis) nõuet ja OÜ Thorsten nõuet. Otsusest tulenevad raamatupidamisseaduse rikkumised ja OÜ Stanek raamatupidamise korraldamata jätmine. OÜ Stanek pankrotimenetluses oli vajalik kohaldada võlgniku sundtoomist kohtuistungile, võlgnik hoidis kõrvale seletuste andmisest oma varalise olukorra kohta, millega takistas tahtlikult võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja Maksu- ja Tolliamet jätab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohtu otsustada.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku määruskaebust ei saa rahuldada. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja see tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendusi võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmisel (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 koosmõjus). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust üksnes vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1 ja § 659 koosmõjus). Kuivõrd võlgnik vaidlustab maakohtu määrust üksnes osas, milles maakohus jättis tema suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata, siis 4 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas (määruse resolutsiooni p 7). Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.
4. Võlgniku pankrot on välja kuulutatud
5. juunil 2013, st enne
6. juulit 2022, mistõttu on maakohus põhjendatult kohaldanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis enne
7. aasta
8. juunit (FIMS § 68 lg 2).

§ 169

kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

§ 170

lg 1 kohaselt tuleb võlgniku kohustustest vabastamise avaldus esitada kohtule hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos

§ 158lõikes 3 nimetatud aruandega.

Avalduse võib võlgnik esitada ka oma pankrotiavalduses või pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist.

§ 171

lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise

§ 158

lõikes 4 sätestatud juhul (pankrotimenetluse raugemine) või lõpparuande kinnitamisel. Võlausaldaja võib

§ 171

lõikes 2 nimetatud asjaolule tuginedes esitada võlgniku kohustustest vabastamisele vastuväite. 9. Maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata põhjendusega, et võlgnik ei esitanud vastavat avaldust

§ 170

lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides, samuti jättis võlgnik täitmata

§-s 173 sätestatud kohustused. Maakohus viitas ka asjaolule, et enamus võlgniku kohustusi on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused, siis ei vabaneks võlgnik nendest kohustustest

§ 176lg 2 järgi nagunii.

Ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ei nõustu. Asja materjalide kohaselt esitas võlgnik kohustustest vabastamise avalduse

1. juulil 2013 enne võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist
2. juulil 2013, st

§ 170lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides.

Õige on maakohtu tähelepanek, et avaldus ei sisaldanud

§ 170

lg-s 2 sätestatud võlgniku kinnitust, et talle ei ole teada asjaolud, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada, ja et ta kohustub täitma

§-s 173 nimetatud kohustusi. Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti (

§ 3lg 2).

Kui kohtule esitatud avaldus on vormiliste või muude puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Asja materjalide kohaselt ei ole maakohus andnud kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 võlgnikule tähtaega kohustustest vabastamise avalduses puuduste kõrvaldamiseks, mistõttu maakohus ei saa sel põhjusel jätta kohustustest vabastamise menetlust ka algatamata. Avaldaja on puudused avalduses käesolevaks ajaks kõrvaldanud ning andnud 7. jaanuaril 2025

§ 170lg 2 järgi nõutava kinnituse.

10. Kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise põhjuseks ei saa käesolevas asjas olla ka

§ 173

sätestatud kohustuste rikkumine, sh mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise või selle otsimise kohustuse rikkumine.

§ 173

sätestatu muutuks võlgnikule kohustuslikuks alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, mistõttu ei saa käesolevas asjas nende kohustuste täitmist pankrotimenetluse ajal võlgnikult nõuda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et selles osas on seaduse regulatsioon alates 1. juulist 2022 muutunud. FIMS § 18 lg 2 järgi algatab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse koos pankroti välja kuulutamisega ja seetõttu on võlgnikul kohustus täita senise

§ 173

järgseid kohustusi (sh tulu teenimise ja selle võimaluse otsimise kohustus) juba kohustustest vabastamise menetlusega paralleelselt toimuva pankrotimenetluse ajal. 11. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega ka selles, et kuigi võlgniku vastu esitatud kogunõuetest moodustavad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuded 92,28% kõigist nõuetest, siis nõuete kogusummat arvestades moodustavad ka 7,72% ulatuses nõuded 5 märkimisväärse summa, millest vabastamise võib kohus kooskõlas

§-ga 175 otsustada. Seega ei saanud maakohus ka sellele argumendile tuginedes praeguses asjas jätta kohustustest vabastamise menetlust algatamata. 12. Kohtu õigus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata on sätestatud

§ 171

lg-s 2, kuid nendele asjaoludele ei ole maakohus menetluse algatamata jätmisel tuginenud. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, mida kohus peab põhjendama.

§ 171

lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Sama paragrahvi lg 2 p 5 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata ka siis, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses sätestatud kohustusi. Ringkonnakohus ei nõustu ka võlausaldaja OÜ Thorsten seisukohaga, et võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamiseks

§ 171

lg 2 p 4 tähenduses tuleb pidada võlgniku tegevust OÜ Stanek juhtimisel ja OÜ Stanek pankrotimenetluses.

1. Vaatamata puudustele maakohtu määruse põhjendustes, on maakohtu lõppjäreldus jätta kohustustest vabastamise menetlus võlgniku suhtes algatamata, õige. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Halduri aruannete kohaselt ei ole võlgniku töötasust kogu võlgniku pankrotimenetluse jooksul (alates
2. aastast) midagi pankrotivara hulka arvatud, kuivõrd võlgnik kas ei töötanud või jäi tema töötasu alla arestimisvaba miinimumi (

§ 108lg 3).

Võlgnikul on kaks alaealist last. Ringkonnakohus tuvastas, et Maksu- ja Tolliameti andmetel sai võlgnik ajavahemikus september 2023 kuni mai 2024 (välja arvatud jaanuar 2024) töötasu 1945,02 eurot kuus (bruto, väljamakse netos 1500 eurot), mis ületab TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata ja mis oli

1. aastal 725 eurot (koos kahe lapsega 1208.33 eurot) ja
2. aastal 820 eurot (koos kahe lapsega 1366,67 eurot). Võlgnik ei ole vastuses ringkonnakohtule Maksu- ja Tolliameti andmeid töötasu suuruse osas vaidlustanud. Võlgnik jättis vastamata ringkonnakohtu küsimustele, kuidas toimusid töötasu väljamaksed võlgnikule. Haldur M. Sikuti
3. märtsi 2025 kirja kohaselt sai võlgnik töötasu sularahas, sest pangakontole Swedbankis midagi ei laekunud ning ta käsutas töötasu omal äranägemisel haldurit sellest informeerimata. Sularahas makstava töötasu arestimine halduri poolt ei olnud võimalik, kuna TSD esitatakse eelmise kuu eest järgneva kuu
4. kuupäevaks. Võlgnik selgitas vastuseks halduri
5. märtsi 2025 kirjale
6. märtsil 2025, et haldur ei ole kunagi seda nn palga ülejääki temalt nõudnud ja võlgnik oleks saanud selle haldurile anda, kui ta oleks sellest teadnud. Töötasu summad olid kuude lõikes erinevad ja töötasu miinimummäär muutus, mistõttu võlgnik ei tea, millisel kuul ja kuipalju ta pidi haldurile raha kandma. Võlgnik ei ole elanud oma kahe lapsega priiskavalt.
7. Pankroti väljakuulutamise üks olulisemaid tagajärgi on see, et võlgniku varast moodustub pankrotivara (

§ 35lg 1 p 1).

Pankrotivara on vara, mis on võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal (

§ 108lg 2).

Seega kuulub pankrotimenetluse ajal võlgniku teenitav töötasu pankrotivara hulka, välja arvatud osas, millele seaduse alusel ei saa pöörata sissenõuet (

§ 108lg 3).

Sissenõude pööramise keelud on sätestatud täitemenetluse seadustikus. Pankrotivara valitsemise, sh käsutamise õigus on pankrotihalduril (

§ 35lg 1 p 2, § 36 lg 1) ja see õigus tekib halduril pankroti välja kuulutamisega.

Füüsilisest isikust 6 võlgnik võib pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine (

§ 36lg 6).

Käesolevas menetluses oli võlgnikul võimalus paluda tööandjal kanda oma töötasu halduri poolt valitsetavale pangaarvele. Võlgniku töötasu laekumisel pangaarvele on halduri kohustus tagada võlgnikule sissetulek TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud määras. Ülejäänud töötasu pidi haldur arvama pankrotivarasse. Kui võlgnik kasutas töötasu väljamaksmiseks muud viisi ja jättis halduri sellest teavitamata, lasus kohustus anda töötasu osa, mis ületas sissetuleku seda osa, millele ei saa pöörata sissenõuet, pankrotivarasse, võlgnikul endal. Võlgnik ei ole selgitanud, millisel viisil toimus temale töötasu maksmine ja miks ta ei saanud saadud sissetulekut maksta võlgniku arvelduskontole. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et võlgnik töötas pankrotimenetluse ajal (ja töötab edasi) XXXXXXX OÜ-s (registrikood XXXXXXXXX, endine ärinimi OÜ XXXXXX), mille juhatuse liikmeks, ainuosanikuks ja tegelikuks kasusaajaks on võlgniku abikaasa A.A.. Seega oli võlgnikule töötasu maksmine tema lähikondse kontrolli all. Võlgnik ei ole tõendanud, et tal oli halduri nõusolek pankrotivara hulka kuuluva sissetuleku osa käsutamiseks. Võlgniku kohustused pankrotimenetluses on sätestatud

§-s 85. Võlgnik peab andma kohtule, haldurile, pankrotitoimkonnale (selle olemasolul) teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara kohta. Kuivõrd vara hulka kuulub ka saadav töötasu, siis on võlgnik kohustatud andma kohtule ja haldurile informatsiooni ka oma töötasu suuruse ja selle muutumise kohta. Seda eriti olukorras, kui võlgniku töötasu ei laeku võlgniku pangakontole. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et võlgnik on pankrotimenetluses rikkunud pankrotivara käsutuskeeldu, käsutanud ilma halduri nõusolekuta ajavahemikus september 2023 – mai 2024 töötasu osas, mis tuli anda pankrotivarasse ja on teinud seda vähemalt raske hooletuse tõttu. Võlgnik on rikkunud võlgniku kohustusi pankrotimenetluses

§ 171

lg 2 p 5 tähenduses ja takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist

§ 171lg 2 p 4 tähenduses.

15. Ringkonnakohus möönab, et võlgniku sissetulekute osas oleks pidi tegema järelevalvet haldur, kes oleks saanud kohustada võlgniku tööandjat kandma võlgniku sissetuleku üle võlgniku pangakontole. Halduri tegevuse üle pidi järelevalvet teostama maakohus (

§ 84

). Võlgniku saadav töötasu oli haldurile ja kohtule kontrollitav vähemalt deklareeritud ulatuses Maksu- ja Tolliameti kaudu. Samas ei õigusta ega vabanda need menetlejate eksimused võlgniku üle järelevalve teostamisel võlgniku käitumist oma sissetulekute käsutamisel ja seadusest tulenevate kohustuste rikkumisel. Ringkonnakohus nõustub halduriga, et sularahas makstavat töötasu on halduril võrreldes võlgniku pangakontole laekuva töötasuga keerulisem kontrollida. 16. Ringkonnakohus märgib, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on võimaldada heas usus käituval võlgnikul võlgadest vabaneda ja anda talle uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, kuid see ei ole ette nähtud võlgnikele, kes oma veendumuste kohaselt ei peagi kohustusi täitma. Kui kohus algataks võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse, peaks võlgnik asuma täitma

§-s 173 sätestatud kohustusi. Sealjuures on võlgnikul selle menetluse kestel kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik ei ole alates pankroti välja kuulutamisest

1. aastal oma töötasust makseid pankrotivarasse teinud. Võlgniku kirjadest ringkonnakohtule nähtub, et võlgnik peab oma töötasu väga väikeseks ja sellest makseid võlausaldajatele ülekohtuseks. Praegusel ajal on Maksu- ja Tolliameti andmetel võlgniku töötasu jällegi suuruses, millele ei saa pöörata sissenõuet, mis tähendab, et kohustustest vabastamise menetluses ei saa töötasust ikkagi teha võlausaldajatele 7 väljamakseid. Võlgniku rikkumiste hindamisel tuleb nende asjaoludega kohtul arvestada. Ringkonnakohtule on arusaamatu võlgniku seisukoht
2. märtsi 2025 menetlusdokumendis, et tal on säästetud vahendeid (rahasummat võlgnik ei nimeta), mis ta võib võlausaldajatele anda, sest ta ei soovi midagi varjata. Võlgnik ei ole selgitanud, millise vara arvel on tema säästud tekkinud, kas säästud on käsitletav pankrotivarana, mille käsutamise õigus oli pankrotimenetluse ajal halduril või võlgnikul halduri nõusolekul (

§ 35lg 1 p 2).

Maakohus tuvastas pankrotimenetluse lõpetamisel

1. detsembri 2024 määruses (p 28), et võlgniku töötasust ei õnnestunud kinnipidamisi teha, sest võlgnik sai miinimumpalka. Halduri
2. veebruari 2024 aruandes (II kd lk 58) ei ole säästusid pankrotivara koosseisus kajastatud. Võlgnik ei ole ei aruannet ega maakohtu tuvastatut varasemalt vaidlustanud. Seega kinnitavad võlgniku väited ringkonnakohtu menetluses kohtu arusaama, et võlgnik võis pankrotimenetluse ajal varjata oma sissetulekuid. Võlgnik ei ole teinud pingutusi teenida suuremat töötasu, et sellest jätkuks ka võlausaldajatele tasumiseks, kuigi sellised tegevused on kohustustest vabastamise menetluse eesmärkide täitmiseks vajalikud. Põhjendatud on järeldada, et võlgnik ei ole senises menetluses üles näidanud soovi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
3. Seega on maakohus jätnud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise avalduse lõppjäreldusena õigesti rahuldamata ja ringkonnakohus jätab selle otsustuse käesolevas määruses toodud põhjendustel muutmata.
4. Menetlusosaliste menetluskulud määruskaebemenetluses jäävad menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause). /allkirjastatud digitaalselt/ 8