Obsah (10)

§ 2§ 37§ 45§ 121§ 251§ 62§ 112§ 110§ 249§ 175

X.X. HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-996 Määruse kuupäev 24. aprill 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X. kaebus Viru Vangla kohustamiseks parandada vangiregistris ebaõiged andmed ja V

) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt

§ 2

lõikele 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

1. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse Viru Vangla kohustamiseks parandada vangiregistris ebaõiged andmed ja tühistada Viru Vangla
2. aprilli
3. a vaideotsus nr 1-8/3-25/45-
4. Kaebaja ei ole nõus vangla hinnanguga, et ta on ohtlik ametnikele, kuna teda ei ole mõistetud süüdi vastuhakus võimuesindaja vastu. Vangla hinnang tuleneb Harju Maakohtu
5. novembri
6. a otsusest kriminaalasjas nr 1/1-411/02, mida vangla tõlgendab kaebaja sõnul valesti. Ülejäänud kaebuse faktilise põhjenduse punktides 1 ja 3 välja toodud asjaoludes kohtu arusaamisel vaidlus puudub, kuna vangla on kaebaja soovitud parandused teinud. Kaebuses on märgitud, et vangla tegi vangiregistris paranduse kaebaja vanglas viibimise osas (esimest korda)
7. juuni
8. a vaideotsusest nr 6-12/24/102-2 nähtuvalt. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja mõisteti Tallinna Linnakohtu
9. märtsi
10. a otsusega nr 1/2-2495/2000 õigeks süüdistuses salajane vargus suures ulatuses süütõendite puudumise tõttu. Kohus mõistab seetõttu, et kaebaja nõuab käesolevas asjas esitatud kaebusega vangiregistrisse kantud andmete, mis puudutavad talle antud hinnangut, s.o ametnikele ohtlik, parandamist ja ta on esitanud kohtule oma õiguste kaitseks kohustamiskaebuse vastavalt

§ 37lõike 2 punktile 2.

Kaebaja soovib lisaks vaidlustada ka Viru Vangla

1. aprilli
2. a vaideotsust nr 1-8/3-25/45-2, millega jäeti rahuldamata tema vaie nr 1-8/3-25/45-1.

§ 45

lõikest 4 tulenevalt on lubatav vaidlustada vaideotsust koos vaide esemeks olnud toimingu vaidlustamisega. 10. Kohus leiab, et X.X. kohustamiskaebus tuleb tagastada

§ 121

lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on nimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud. 10.

1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja mõisteti Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsusega kriminaalasjas nr 1/1-411/02 süüdi KrK § 195 lõike 2 järgi. Kohtule on esitatud 3 3-25-996 koopia nimetatud otsusest, milles on kirjeldatud kaebaja toime pandud süütegu. Süüdistus esitati nimelt selles, et kaebaja koos kahe teise süüdimõistetud isikuga käitusid
4. juunil 2001 kella 3 ajal Loksal AS-i Flatol bensiinitankla juures väljakutsuvalt, tungisid üheskoos kallale AS ESS Lääne-Virumaa turvamehele ja vaatamata hoiatuslasule püstolist Taurus jätkasid kannatanu peksmist käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda, võtsid kannatanult ära mobiiltelefoni, millelt murdsid ära antenni, ja rahakoti ning raadiojaama Motorola, millised viskasid eemale. Kaebaja tunnistas end kriminaalasjas süüdi ja talle mõisteti karistus kooskõlas lihtmenetluse kokkuleppega. Eelnevale tuginedes, tuleb Harju Maakohtu
5. novembri
6. a otsuse resolutsioonist ja kohtu seisukohast nii kaebajal kui vanglal kinni pidada. Vangla on õigesti märkinud
7. märtsi
8. a vastuses, et vangiregistrisse kantavate karistusandmete aluseks on kohtuotsus, mitte vastuskirjad. See tähendab, et asjasse puutub ja õiguslikku tähendust omab üksnes kohtuotsus, mitte ametniku tõlgendus sellest. Kaebaja ei saa ka ise tagantjärele anda tema suhtes süüdimõistvale otsusele teistsugust õiguslikku hinnangut kui maakohus, kuid kaebaja võib oma argumendid esile tuua, kui vangla tugineb nimetatud kohtuotsusele mingis menetluses, näiteks enne tähtaega vabastamise menetluses. 10.
9. Kohus leiab, et Viru Vanglale kaebuses nõutud ettekirjutuse tegemiseks ei ole alust. Kohus nõustub vangla seisukohaga andmete parandamise aluse mitteesinemise kohta. Vangla on adekvaatselt põhjendanud, miks vangiregistrisse andmete kandmine on õiguspärane ning miks nende muutmiseks alust ei ole. Vangiregister on riigi infosüsteemi kuuluv kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (Vabariigi Valitsuse
10. märtsi
11. a määrusega nr 19 vastu võetud „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 1). Nimetatud määruse nr 19 § 16 lõike 1 alusel kannab volitatud töötleja (vangla) vangiregistrisse andmed ja dokumendid, mis on seotud eelvangistuse, vangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimisega või selle ettevalmistamisega, määruse lisa 1 kohaselt. Määruse nr 19 lisa 1 punkti 8.1 järgi on vangiregistrisse vajalik kanda andmed kriminogeensete riskide hindamise kohta. Eraldi on vaja välja tuua kinnipeetava ohtlikkuse andmed (punkt 8.1.13). Kohus mõistab, et hinnang kaebajale, et ta on ohtlik ametnikele, on antud riskihindamise käigus. Vangla on adekvaatselt selgitanud, et justiitsministri
12. mai
13. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 3 lõige 4 punktidest 1, 9, 10 tulenevalt peab riske hindav ametnik andma hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsima riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku käitumist, hoiakuid ja ohtlikkust. Kriminogeensete riskide hindamine toimub täitmiskava koostamise käigus (määruse nr 21 § 3 lõige 1). Kuritegelikku käitumist saab hinnata isiku varasemate süütegude põhjal. Sätestatu kohustab vanglat kõige muuhulgas arvestama varasemate kinnipeetava suhtes tehtud kohtuotsustega. Seega ei saa vanglale ette heita õigusvastast tegevust kaebaja karistusandmete vangiregistrisse kandmisel ning riskihindamise käigus kaebaja ohtlikkuse hindamisel. 10.
14. Kohus leiab, et kaebaja õigusi võis vangla tegevus riivata üksnes väheintensiivselt. Kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et täitmiskavasse ja selle alusel vangiregistrisse kantud väidetavad ebaõiged andmed ei ole eraldiseisvalt vaidlustatavad (Riigikohtu halduskolleegiumi
15. aprilli
16. a määrus asjas nr 3-18-111, p 13; halduskolleegiumi
17. juuni
18. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; X.X. Halduskohtu
19. jaanuari
20. a määrus asjas nr 3-19-58, p 12; halduskohtu
21. oktoobri
22. a määrus asjas nr 3-19-1857, p-d 6-7; X.X. Ringkonnakohtu
23. märtsi
24. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10 jne). Kui vangla tugineb haldusaktides või toimingutes individuaalses täitmiskavas ning selle alusel vangiregistrisse kantud väidetavalt ebaõigetele andmetele, saab kaebaja osutada tema õigusi 4 3-25-996 riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule vastava vangla toimingu või haldusakti vaidlustamise raames. Kohtu hinnangul puudub kaebuses märgitud andmetel kaebajale otsene iseseisev reguleeriv mõju ning selles osas on tegemist väheintensiivse riivega. Sellisele seisukohale on halduskohus asunud ka varasemalt X.X. sarnastel asjaoludel esitatud kaebuse osas (vt X.X. Halduskohtu
25. juuli
26. a määrus asjas nr 3-24-1994, punkt 12).
27. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

§ 121lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

1. Kaebaja on esitanud menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab sel põhjusel taotluse läbi vaatamata.
2. Kaebaja on soovinud vaidlustada ka Viru Vangla
3. aprilli
4. a vaideotsust nr 1-8/325/45-2 osas, milles jäi rahuldamata tema vaie nr 1-8/3-25/45-
5. Kuna kohus tagastab kaebuse põhivaidluses, kohaldub vaideotsuse vaidlustamisele

§ 45

lõikes 4 sätestatud kaebeõiguse piirang.

§ 45

lõige 4 sätestab, et vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, olenemata vaide esemest. Kaebusest ei nähtu, et vaideotsus saaks praeguses asjas rikkuda eraldiseisvalt, st vaide esemest sõltumata kaebaja õigusi. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses sellele tuginenud ega esitanud vaideotsusele iseseisvaid vastuväiteid. Kohtu hinnangul vaidlustas kaebaja vaideotsuse seetõttu, et ta ei nõustu selle lahendusega ehk vaide rahuldamata jätmisega. Kohus leiab seetõttu, et kaebajal puudub kaebeõigus vaideotsuse iseseisvaks vaidlustamiseks ning kaebus tuleb selles osas tagastada

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

II 14. Kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja palub

§ 251lg 1 p 2 alusel keelata vanglal kohtumenetluse ajal ebaõigeid andmeid töödelda.

1. Kuigi kohus tagastab kaebuse, peab kohus võimalikuks lahendada kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt. Kaebuse tagastamise korral on esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik, sest kaebuse tagastamise määrus jõustub alles pärast edasikaebevõimaluste ammendumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mai
3. a määrus asjas nr 3-3-1-88-16, punkt 15).
4. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud menetlusabi taotluse, mille lahendamiseks võtab kohus haldusasja materjalide juurde

§ 62lg 2 alusel väljavõtte tema vanglasisesest vabakasutuskontost ajavahemiku 10.

detsember 2024 kuni 9. aprill 2025 kohta. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole tema sissetulekud asjakohasel ajavahemikul piisavad, et riigilõivu tasuda (

§ 112lg 1 p 1, Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlikuks vabastada kaebaja

§ 110

lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 5 3-25-996 17.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, punkt 15). Kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kui vangla tugineb mingi toimingu tegemisel või haldusakti andmisel kaebuses kirjeldatud väidetavalt ebaõigetele andmetele, siis on kaebajal võimalik osutada valeandmetele konkreetse kaebaja õigusi riivava vangla tegevuse vaidlustamisel ning seeläbi oma õigusi efektiivselt kaitsta. Esialgse õiguskaitse vajadust ei tingi pelgalt asjaolu, et kaebaja ei nõustu tema kohta vangiregistrisse märgitud hinnanguga, et ta on ohtlik ametnikele. Seetõttu jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
3. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6