Obsah (6)

§ 11§ 1§ 27§ 23§ 28§ 41

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-523 Määruse kuupäev 28. veebruar 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.-i (X.X.) kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses p

) § 1 1 lõikele

1. Kohus saab kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.
2. Tartu Vangla on edastanud kohtule kaebaja
3. detsembri
4. a kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/273-1 ning Tartu Vangla
5. veebruari
6. a otsuse nr 1-13/24/273-2, kuivõrd kaebaja on kaebuses viidanud nimetatud Tartu Vangla otsusele nr 1-13/24/273-2 ja märkinud, et tal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, sest vangla jättis tema kahju hüvitamise nõude tähtaegselt lahendamata. Kohus märgib siinkohal, et vangla lahendas kaebaja kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/273-1 riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.
7. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/273-1 nähtub, et kaebaja nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et
8. detsembril 2023 jäeti kaebaja abikaasa koos lastega pikaajalise kokkusaamise tuppa lubamisel viimaseks, ehkki kaebaja isa lubati tuppa kiiresti; tema 5-aastane laps pidi pikaajalisel kokkusaamisel olles
9. detsembril 2023 ravimi võtmiseks liikuma selleks ettenähtud alale;
10. aastast kuni detsembrini 2023 pakkusid pikaajaliste kokkusaamiste ajal korduvalt toitu ametnikud, kellel ei olnud tervisetõendit;
11. detsembril 2023 pikaajalise kokkusaamise ajal keelati perepildi tegemine. Kaebaja oli seisukohal, et vangla on sekkunud ülemäära tema era- ja perekonnaellu ja alandanud tema inimväärikust. Eelkirjeldatu osas on kaebajal

§ 11lõikest 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

1. Vanglale
2. detsembril 2023 esitatud kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/273-1 ei nähtu, et kaebaja oleks nõudnud kahju hüvitamist seoses sellega, et - vanglaametnikud jagasid tihti toitu ilma kaitsekinnasteta ega kandnud kunagi juuksevõrku või mütsi; - kaebaja eelmine abikaasa sai kaebajat vanglas külastades kiusu osaliseks: ta jäeti ooteruumis tihti viimaseks, tualetti palumisel jäeti ta ootama, teda otsiti pidevalt ja põhjendamatult täielikult läbi; - toas olevad asemeriided, tekid ja padjad olid pesemata, nõudepesušvammid olid vanad ja mustad; - perega kohtumistel ei võimaldatud kanda isiklikke riideid; - vangla ei arvesta kaebaja perekonna erisusi, nt välismaal töötav abikaasa, väikesed lapsed, lühiajaliste kokkusaamiste võimaluse puudumine, enne abielu varasema kokkupuute puudumine uute pereliikmetega. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, et ta oleks esitanud vanglale vastavasisulisi kahju hüvitamise taotlusi. Kuivõrd kaebaja ei ole eeltoodud kahjunõude aluseid vanglale esitatud kahjunõudes välja toonud ja kaebaja võib kahjunõudega kohtusse pöörduda üksnes ulatuses, milles ta on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, siis ei ole kaebajal

§ 1

1 lõikes 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus eelnevalt toodud osas läbitud. Kaebus ei ole vastavas osas tulenevalt HKMS § 47 lõikest 1 kohtus lubatav ning tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel.

1. Kohus selgitab, et kaebus on lubatav järgmises osas: 4 3-24-523 -
2. detsembril 2023 jäeti kaebaja abikaasa koos lastega pikaajalise kokkusaamise tuppa lubamisel viimaseks, ehkki kaebaja isa lubati tuppa kiiresti; ametnik andis
3. detsembril 2023 kaebaja 5-aastasele lapsele korralduse liikuda ravimi võtmiseks selleks ettenähtud alale; alates
4. aastast kuni detsember 2023 pakkusid pikaajalistel kokkusaamistel korduvalt toitu tervisetõendita valvurid;
5. detsembril 2023 keelduti kokkusaamise ajal perepildi tegemisest.
6. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb ülejäänud osas tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.
7. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav hüvitis seda piiri ei ületa, siis saab juba nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja õiguste riivet praeguses asjas väheintensiivseks. Samuti ei saa kohtu hinnangul vanglale etteheidetavaid tegevusi (s.o abikaasa jäämine koos lastega pikaajalise kokkusaamise tuppa lubamisel viimaseks, perepildi tegemisest keeldumine, rohu manustamiseks lapse suunamine selleks ettenähtud alale ja ametniku poolt toidu pakkumine) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kirjeldatud tegevused võisid põhjustada kaebajale pettumust ja sellega seoses teatud ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua.
8. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 5 3-24-523
9. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
10. juuni
11. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
12. Tartu Vangla on
13. veebruari
14. a vastuses nr 1-13/24/273-2 selgitanud, et
15. detsembril 2023 ei võimaldatud kaebaja abikaasal samal ajal kaebaja isaga pikaajaliste kokkusaamiste ruumi minna, sest kaebaja abikaasa puhul andis kehaskänner häiret, millest tulenevalt otsustati kaebaja abikaasa täielikult läbi otsida.

§ 27

lõikest 1 tuleneb vanglale õigus kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Vangla on ära näidanud, et kaebaja abikaasa põhjalikumaks läbiotsimiseks esines põhjendatud vajadus. Eeltoodut arvestades ei saa õigusvastaseks pidada seda, et vangla lubas kaebaja abikaasa kokkusaamiste tuppa hiljem kui kaebaja isa. Vangla tegevuses õigusvastasuse puudumine välistab kahjunõude rahuldamise. 19. Vastavalt

§ 23

lõigetele 1 ja 2 on oluline, et vangla soodustaks kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Peresuhete säilitamiseks on olulised pikaajalised ja lühiajalised kokkusaamised (

§-d 24 ja 25), kirjavahetus ja telefonikõned (

§ 28). Pildistamise võimaldamata jätmine ei takista kaebaja peresuhete säilitamist.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et tegemist ei ole olukorraga, kus kaebajale ei ole üldse vanglas pereliikmetega pildistamist võimaldatud. Kaebaja pere pildistati enne

1. detsembril 2023 toimunud pikaajalist kokkusaamist
2. augustil 2023 ilma klaasita lühiajalise kokkusaamise raames (Tartu Vangla
3. veebruari
4. a otsus nr 1-13/24/273-2).
5. Kehtivad õigusaktid ei näe kinnipeetavatele ette õigust nõuda, et vangla võimaldaks neile kokkusaamistel pereliikmete või teiste lähedastega pildistamist. Kuigi kaebaja lapse sünnipäev ja jõulud on arusaadavalt olulised kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, ei saa neid pidada sellisteks erakorralisteks sündmusteks, mil vangla peaks ilmtingimata pildistamise korraldama. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate inimväärikust austav kohtlemine, kuid kinnipidamisasutuses viibivad isikud ei saa eeldada, et neile on tagatud kõik samad võimalused vabaduses viibivate isikutega. Tegemist on vanglas karistuse kandmisega kaasneva paratamatu ebameeldivusega (

§ 41lg 1).

Seega ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.

1. Kaebuse kohaselt oli kaebaja šokis, kui valvur andis
2. detsembril 2023 korralduse, et tema 5-aastane laps peab ravimite võtmiseks liikuma vastavasse alasse. Tartu Vangla
3. veebruari
4. a otsuse nr 1-13/24/273-2 kohaselt suunati kaebaja 5-aastane poeg tõepoolest
5. detsembril 2023 ravimi võtmiseks koridoris asunud märgistatud alale kaamera alla. Otsuses on põhjendatud, et
6. detsembril 2023 kehtinud töökorralduse kohaselt peavad ka külastajad minema ravimi manustamiseks osakonna koridori selleks ette nähtud alale. Kohtu hinnangul ei saa ravimi sellisel viisil manustamiseks kohustamist pidada õigusvastaseks. Vajadus kontrollida ravimite manustamist vanglas on põhjendatud ja proportsionaalne abinõu tagamaks vangla julgeolek. Seega puudub kõnealuses olukorras kohtu hinnangul vangla õigusvastane tegevus ning seetõttu ei pea kohus kahjunõude rahuldamist kirjeldatud asjaoluga seoses ka tõenäoliseks.
7. Kaebaja ei ole rahul ka sellega, et
8. aastast kuni detsembrini 2023 pakkus korduvalt pikaajalisel kokkusaamisel toitu valvur, kellel ei olnud tervisetõendit. Kaebaja rahulolematus 6 3-24-523 vangla sellisel viisil toitlustamise korraldamise kohta on põhjendatud. Kaebajal on vaieldamatult õigus oma tervise kaitsele (põhiseaduse § 28 lõige 1) ja Tartu Vanglal on täidesaatva riigivõimu asutusena kohustus see tagada (põhiseaduse § 14). Vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 13 lõikele 1 peavad vanglas toitu ja joogivett käitlevad töötajad ning oma tööülesannete tõttu toidu ja joogiveega või nende käitlemisvahenditega kokkupuutuvad töötajad, samuti toidu ja joogivee käitlemisruume puhastavad töötajad omama kehtivat tervisetõendit. Kohtule esitatud Tartu Vangla
9. veebruari
10. a otsusest nr 1-13/24/273-2 nähtub, et kaebuses toodud perioodil jagasid kaks korda nädalas, s.o kolmapäeva lõunal ja reede lõunal lõunasööki pääsla ja kokkusaamiste üksuse valvurid, kellel puudus tervisetõend, mis kinnitaks, et nad ei ole nakkusohtlikud. Seega oli pikaajaliste kokkusaamiste ajal kolmapäeviti ja reedeti valvuri poolt lõunasöögi pakkumine õigusvastane. Seda on tunnistanud ka vangla oma
11. veebruari
12. a otsuses nr 1-13/24/273-2 ning seetõttu ka kaebaja ees vabandanud. Kohtupraktika on tunnustanud vabandamist mittevaralise kahju hüvitamise kohase viisina kahju rahas kompenseerimise asemel (Riigikohtu
13. oktoobri
14. a määrus asjas nr 3-3-1- 43-11, p 18; Tartu Halduskohtu
15. jaanuari
16. a otsus asjas nr 3-22-2152, p 24). Kohus peab seda antud juhul piisavaks ning leiab, et tegemist ei olnud sellise väärikust alandava kohtlemisega ega ka mõne muu RVastS § 9 lõikes 1 märgitud õigushüve rikkumisega, millest võiks lähtuda rahaliselt hüvitatav kahju. Veelgi enam, kohtule ei nähtu, et toitlustamise sellisel viisil korraldamine oleks kaebajale kuidagi mõju avaldanud või tema olukorda halvendanud ning et talle oleks valvurite tegevuse tõttu mingeid reaalseid negatiivseid tagajärgi kaasnenud. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et kahju hüvitamise eeldused (s.o kahju tekkimine ja põhjuslik seos) oleksid täidetud.
17. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja viited pikaajaliste kokkusaamiste korraldust reguleerivate vangla sisekorraeeskirja (VSkE) normide põhiseadusevastasusele. Kohus ei näe VSkE-s sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste korraldust reguleerivates sätetes vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Eesti siseriiklik regulatsioon, mis võimaldab kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi, tagab kinnipeetavale juba iseenesest laiema õiguste kaitse, kui seda näeb ette Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika. Nimelt on EIK asunud seisukohale, et EIÕK artiklit 8 ehk isiku õigust era- ja perekonnaelule ei rikuta, kui kinnipeetavale ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhteid abikaasaga (Euroopa Inimõiguste Kohtu
18. aprilli
19. a otsus asjas Aliev vs. Ukraina, nr 41220/98). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale keelatakse pikaajalisi kokkusaamisi perega. Vastupidiselt, Tartu Vangla
20. veebruari
21. a otsuse nr 1-13/24/2732 kohaselt võimaldati kaebajale alates
22. aastast kuni detsembrini 2023 pikaajalisi kokkusaamisi 16 korral. Seda on tunduvalt enam, kui VSkE §-s 45 sätestatud miinimummäär ette näeb (s.o vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul). Kaebajal tuleb arvestada sellega, et vangistust kandva isiku vabadus ning teda külastavate pereliikmete käitumine on allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele ning isikute õiguste ja vabaduste maht vangla territooriumil viibides ei saa olla samane vabaduses viibivate isikute omadega. Kohus osutab, et pikaajaline kokkusaamine ei ole ainsaks võimaluseks oma lähedastega suhtlemisel või suhete hoidmisel, vaid selle kõrval annab vangistusseadus selleks kinnipeetavale mitmeid erinevaid võimalusi – kirja kirjutamine, helistamine ning lühiajalised kokkusaamised.
23. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada. 7 3-24-523
24. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8