Obsah (4)

§ 107§ 109§ 35§ 80

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-21-38

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

Lõpetada Aleksei Istomini ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 04.09.2020.

4.

1. Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu kogusummas 4193,28 eurot ning kõrvalnõudena viivis nimetatud summalt. 4.
2. Mõista Maxima Eesti OÜ-lt Aleksei Istomini kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitis 2096 eurot 64 senti (bruto).

4.

1. Jätta menetluskulud (v.a riigi õigusabi kulud) poolte endi kanda ning Aleksei Istomini riigi õigusabi kulud riigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määrab maakohus eraldi määrusega. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. Aleksei Istomin (hageja) esitas
3. oktoobril 2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Maxima Eesti OÜ (kostja) vastu töölepinguliste suhete lõppemise tühisuse tuvastamise ja töötasu nõudes. Töövaidluskomisjon TVK rahuldas
4. jaanuari 2021 otsusega hageja nõuded osaliselt. Töövaidluskomisjon TVK tuvastas poolte vahel
5. märtsil 2020 sõlmitud töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel töölepingu seaduse (

) § 80 lg 1 alusel alates

1. septembrist 2020, lõpetas poolte vahel
2. märtsil 2020 sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 4.

septembrist 2020 ning mõistis kostjalt hageja kasuks

§ 109

lg 1 alusel välja hüvitise 2096 eurot 64 senti (bruto) ja viivise 26 eurot 59 senti. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja 2381 euro 83 sendi suuruse töötasu nõude, 40 euro 78 sendi (bruto) suuruse töötasu nõude

1. a juuli eest ja nõude tunnistada ja pöörata viivitamatule täitmisele töötasu väljamõistmise otsus kahe kuu keskmise töötasu ulatuses (so 1397 eurot 76 senti bruto).
2. Hageja esitas
3. märtsil 2021 Viru Maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista töötasu ja viivis. Hageja täpsustas maakohtus oma nõudeid ning lõpliku nõudena palus tuvastada, et hageja ja kostja vahel
4. märtsil 2020 sõlmitud tööleping ei ole lõppenud

§ 107lg 2 alusel alates 4.

septembril 2020. Hageja palus kostjalt hageja kasuks mõista välja töötasu 4193 eurot 28 senti ning viivis. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista

§ 109

lg 1 alusel hüvitise saamata jäänud sissetuleku ulatuses (igakuiselt 698 eurot 88 senti (bruto) 2 ajavahemikul 5. september 2020 kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni).

Hagiavalduse kohaselt ei lõppenud tööleping

1. septembril
2. Kostja pidi seega tasuma hagejale töötasu ning kindlustama hagejat kokkulepitud tööga ka pärast
3. septembrit
4. Kostja pidi hagejale maksma

§ 35alusel keskmist tasu.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates

1. septembrist 2020 ei lubanud kostja hagejat tööle. Hageja saamata jäänud töötasu on perioodil
2. a september –
3. a veebruar 4193 eurot 28 senti.

§ 107

lg-t 2 ei ole võimalik kohaldada, kuna selle eelduseks on töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine ja selle tühisuse tuvastamine. Käesoleval juhul ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust esitatud ja ülesütlemise tuvastamine ei ole olnud töövaidluse esemeks. Kui kostja ei pea töösuhte jätkamist võimalikuks, siis on tal võimalik see seaduses sätestatud viisil üles öelda. Hageja ei ole nõus hüvitise suurusega, kuna seadus võimaldab töövaidlusorganil

§ 109lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist suurendada.

Asjaolusid arvestades peab hüvitise olema suurem. Hagejal puudub alates 5. septembrist 2020 sissetulek ja ta on olnud pidevalt valmis tööle ilmuma. TVK otsuse resolutsiooni p 2, millega TVK tuvastas pooltevahelise töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel

§ 80lg 1 alusel alates 4.

septembrist 2020, on jõustunud, sest pooled ei ole seda punkti vaidlustanud. Seetõttu ei saa pooled vaielda selle üle, kas töösuhe lõppes

§ 80lg 1 alusel tähtaja möödumisel või mitte.

TVK otsuse resolutsiooni p 4 on kostja suhtes jõustunud ehk kostja ei saa taotleda hüvitise vähendamist. Hageja leidis vastuseks kostja vastuväidetele, et eeldused

§ 107

lg 2 kohaldamiseks, so töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu lõpetamiseks, ei ole täidetud. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust hagejale esitanud ning ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse esemeks. Tööle mittelubamine ei ole samastatav töölepingu ülesütlemisega, mistõttu puudub alus töölepingu lõpetamiseks

§ 107lg 2 alusel.

Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Puudub vaidlus selles, et kostja ei ole väljendanud tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks. Kostja väidetav mitteteadmine hageja tööloa pikendamisest ei mõjuta töölepingu kehtivust ega tööandja kohustust maksta töölepingu järgi töötajale töötasu. Hagejal oli õigus Eestis töötada ajavahemikul

1. september 2019 –
2. september 2021 ehk ka sel perioodil, mille eest on hageja esitanud töötasu nõude. Hagejal puudus
3. septembrist 2020 –
4. a detsembrini sissetulek.
5. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on õigusvaidluse TVK otsuse resolutsiooni p-i 3 osas avanud ja kuna p-i 3 saab vaadelda TVK otsuse resolutsiooni p-ga 2 koos, siis ei ole välistatud õigusvaidlus ka TVK otsuse resolutsiooni p-ga 2 seonduvalt. Välismaalaste seaduse (VMS) § 286 lg 1 kohustab tööandjat kontrollima, et tema juures töötaval välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Töösuhte kestel ei tõendanud hageja kostjale, et tal on õigus Eestis tööd teha ka pärast
6. septembrit
7. Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa vaid hageja kinnitusest. VMS § 286 lg 3 kohaselt on tööandja kohustatud lõpetama lepingu välismaalasega, kellel puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks või töötamiseks. Töötaja rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse kehtivuse pikendamine töösuhte ajal ei muuda töölepingut tähtajatuks. Hageja teavitas uue rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse saamisest ja õigusest Eesti Vabariigis taas tööd teha kostjat alles
8. septembril
9. 3 Kohus saab pooltevahelise töösuhte lõpetada

§ 107lg 2 alusel alates 4.

septembrist 2020.

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda VMS regulatsioonist.

Hageja ei ole põhjendanud, mis kuupäevast peaks pooltevahelise töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetama.

Kindlasti ei ole põhjendatud töösuhet lõpetada kohtuotsuse tegemise aja seisuga või alates

1. märtsist 2021, mil lõppes hagejale väljastatud rahvusvahelise kaitse taotleja teine tunnistus. Kostja on menetluses kahtluse alla seadnud hageja viibimise Eestis kuni
2. märtsini 2021 ja reaalse töö tegemise võimalikkuse. Kostja on teinud pärast
3. septembrit 2020 selgeid tahteavaldusi, millest ei saanud jääda kahtlust, et töösuhe on lõppenud. Alternatiivselt saab kostja avaldusi pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks hagejast tuleneval põhjusel. Alates
4. septembrist
5. a ei teinud hageja kostja kasuks tööd hagejast tuleneval põhjusel, so hageja ei tõendanud kostjale enne
6. septembrist 2020, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha. Seega oleks töölepingu lõpetamine

§ 107lg 2 alusel pärast 4.

septembrit 2020 hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja rahalised nõuded on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja tõendas, et hageja on kostja esindaja allkirja töölepingul võltsinud. Hageja nõuab töötasu aja eest, mil hageja reaalselt tööd ei teinud ega saanudki teha. Pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu kahel põhjusel. Esiteks oli töösuhte alguses pooltele teadaolevalt hagejal õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni

1. septembrini
2. Teiseks tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuseks oli lepingu kohaselt töömahu ajutine suurenemine. MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus rahuldas
4. veebruari 2024 otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei ole lõppenud

§ 107lg 2 alusel alates 4.

septembrist 2020 ja hageja nõude mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu 4193 eurot 28 senti ja viivised. Maakohus lõpetas pooltevahelise töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 4.

septembrist 2020 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

§ 109alusel hüvitise 698 eurot 88 senti (bruto).

Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on TVK 28. jaanuari 2021 otsuse p 2 jõustunud, sest kostja ei ole TVK otsust üheski osas vaidlustanud. Kostja viited välismaalaste seaduse regulatsioonile ning argumendid seonduvalt hageja staatusest rahvusvahelise kaitse taotlejana ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased. Kostjal on õigus taotleda

§ 107lg 2 alusel lepingu lõpetamist.

Ei ole võimalik sundida pooli töösuhtes olema, kui selleks puudub nende vaba tahe. Olukorras, kus tööandja on taotluse

§ 107

lg 2 kohaldamiseks esitanud ning seda põhistanud, peab kohus saama seda lahendada ning lepingu lõpetada. Hageja sai kostja tahteavaldusest teada hiljemalt

1. septembril
2. Kostja tegi ka pärast
3. septembrit 2020 tahteavaldusi, mille pinnalt on võimalik tuvastada kostja tahe leping lõpetada. Seega tuleb kostja avaldus

§ 107lg 2 kohaldamiseks rahuldada.

Arvestades, et hageja ei ole vaidlustanud TVK poolt töölepingu lõpetamise kuupäeva, on kohus seotud sama kuupäevaga ja lõpetab töölepingu alates 4. septembrist 2020. Kohus lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu

§ 107

lg 2 alusel, seega ei ole alust rahuldada hageja nõuet mõista kostjalt välja tasumata jäänud töötasu 4193 eurot 28 senti ning viivis. Hagejal on õigus nõuda

§ 109lg 2 alusel hüvitist.

Kohaldada tuleb kuni 17. märtsini 2023 kehtinud

-i redaktsiooni ja vastavat praktikat. Kui kostja on esitanud avalduse vaadata asi läbi hagimenetluses hüvitise nõude osas, siis ei saa vastavas osas pidada TVK otsust jõustunuks ja nõue kuulub kohtumenetluses hüvitise suuruse osas lahendamisele tervikuna. 4 Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole kooskõlas väljakujunenud praktikaga. Kuigi võimalik on mõista välja suuremat hüvitist kui kolme kuu töötasu, ei ole võimalik hüvitise suurust siduda tulevikus saabuva tähtajaga. Selline hüvitis ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Hageja pole tõendanud, et ta viibis kogu aja Eestis ning tal oli võimalik tööd teha.

§ 109

lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Hageja töötas kostja juures väga lühidalt. Olenemata töölepingu lõppemise tühisusest ei saanud hageja kahjustatud viisil, et oleks põhjendatud välja mõista ühe kuu keskmist töötasu ületav hüvitis. Kostja andis oma tegevusega mõista, et tööleping on lõppenud ning hagejal oli võimalik leida uus töö. Kostja ei käitunud pahauskselt. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel, et töölepingul olnud tööandja allkiri ei olnud ekspertiisi kohaselt ehtne, mis tekitas kahtluse dokumendi tõesuses. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja käitus

§ 109lg 2 alusel nõude esitamisel pahauskselt.

Põhjendatud hüvitise suurus on hageja ühe kuu keskmise töötasu 698 eurot 88 senti (bruto). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Hageja taotleb uue otsuse tegemist, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oleks olukorras, kus tööleping ei lõppenud
2. septembril 2020

§ 80

lg 1 alusel tähtaja möödumisel, kostja pidanud tasuma hagejale

§ 35alusel töötasu.

Pooled ei vaidle, et alates

1. septembrist 2020 ei lubanud kostja hagejat tööle. Hageja tahtis ja oli valmis pärast
2. septembrist 2020 kostja heaks tööd tegema, kuid kostja keeldus õigustamatult hagejat tööle lubamast. Hageja tõendas, et oli võimeline tööd tegema ning viibis Eestis. Eeldused

§ 107lg 2 kohaldamiseks ei ole täidetud.

Kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust ning ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse esemeks. Kostja ei lubanud hagejat tööle, olles ekslikul arvamusel, et tööleping on lõppenud

§ 80lg 1 alusel tähtaja möödumisel.

Tööle mittelubamine ei ole samastatav töölepingu ülesütlemisega. Asjakohatu on maakohtu selgitus, et nende vaba tahte puudumisel ei ole võimalik sundida lepingupartnereid töösuhtes olema. Kostja teadis, et hageja oli valmis pärast 4. septembrit 2020 tööülesannete täitmist jätkama. Kostjal oli võimalus tööleping üles öelda. Tööleping öeldakse üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldusega. Kohus saab

§ 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetada olukorras, kus tööandja on töölepingu ülesütlemise avalduse töötajale esitanud, kuid töötaja on ülesütlemise avalduse kehtivust töövaidlusorganis vaidlustanud. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid esine.

§ 80

lg-s 1 märgitud töölepingu lõppemise alus ja muud

-s sätestatud töölepingu lõpetamise alused ei saa ilmneda alternatiivselt.

§ 107

lg 2 alusel lõpetab kohus töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust. Seega ei ole maakohtu otsustus töölepingu lõpetamine kuupäeva osas põhjendatud. Hageja vaidlustas hagi esitamisega TVK resolutsiooni p-s 3 toodud otsustuse täies ulatuses, mistõttu ei saanud kohus väita, et hageja ei ole TVK poolt töölepingu lõpetamise kuupäeva vaidlustanud. Maakohus rikkus Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg 1 p-i 1 ja lg-t 1 1, tehes otsuse, mis on vastuolus TVK jõustunud otsusega. Maakohus rikkus TsMS §-i 439, tehes otsuse nõude osas, mida hagis ei esitatud. 28. jaanuari 2021 otsuse resolutsiooni p-s 4 mõistis TVK kostjalt hageja kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitise 2096 eurot 64 senti.

5 Hagiavalduses esitas hageja alternatiivselt

§ 109lg 1 alusel väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurendamise nõude.

TVK otsuse resolutsiooni p-i 4 jõustumise toime vältimiseks oleks kostja pidanud esitama kohtule TvLS § 58 lg-ga 4 ettenähtud taotluse. Kostja taotlust ei esitanud ning tema suhtes on TVK otsuse resolutsiooni p 4 jõustunud. Hüvitise nõue ei ole nö terviknõue, mis ei saa osaliselt jõustuda. Maakohtu kaalutlusõigus oli TVK otsuse resolutsiooni p-ga 4 piiratud. Sellises olukorras ei saanud maakohus TVK väljamõistetud hüvitist vähendada, vaid ainult suurendada. Arvestades töövaidluse asjaolusid ja poolte huve on põhjendatud kostjalt suurema hüvitise väljamõistmine. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 32.3). Hagejal puudus alates 5. septembrist 2020 kuni hagi esitamiseni sissetulek, mistõttu on põhjendatud hüvitise väljamõistmine vähemalt hageja saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul 5. september 2020 kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

TVK otsusega tuvastati töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel

1. septembril 2020, seega on tööleping kehtiv ja hagejal oli võimatu leida teine töökoht. Olukorras, kus maakohtu seisukoha järgi viibis hageja esitatud tõendite kohaselt Eestis vähemalt kuni
2. märtsini 2021, oleks põhjendatud välja mõista hüvitis töötaja keskmise tööpalga ulatuses ajavahemikul
3. september 2020 –
4. märts
5. Eestis viibimise aeg ei saa siiski hüvitise suurust mõjutada, sest hagejal oli õigus ajavahemikul
6. september 2019 –
7. september 2021 Eestis töötada. Maakohus leidis, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Töölepingut ei öeldud üles, vaid kostja ei lubanud hagejat tööle. Põhjendatud ei ole maakohtu väide, et hagejal oleks olnud võimalik uut tööd leida. Uue töö otsimine oleks olnud vastuolus hageja positsiooniga kostjaga sõlmitud töölepingu kehtivuse osas. Esitatud tõenditega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et kostja ei käitunud pahauskselt. TVK menetluses esitas kostja selgete võltsimistunnustega dokumendid, millega sooviti põhjendada töölepingu tähtajalisust. Maakohtu väited kostja esindaja allkirja analüüsi arvestamisest hüvitise määramisel on arusaamatud, sest selgitustest ei nähtu, millised järeldused maakohus tõenditest teeb.
8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude hageja kanda jätmist. vastu ja taotleb selle rahuldamata ning Kostja leiab, et pooltevaheline töösuhe lõppes
9. septembril
10. Kuigi maakohus leidis, et TVK otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ei ole seotud ning resolutsiooni p 2 on jõustunud, on apellant ise selles osas õigusvaidluse avanud. Seega peab ka ringkonnakohus lahendama küsimuse sellest, mis alusel tööleping alates
11. septembrist 2020 lõppes. TVK otsuse resolutsiooni p-e 2 ja 3 saab vaadelda vaid koos, kuivõrd õiguslikult lubatav ega võimalik ei ole olukord, kus iseseisvalt jääks kehtima vaid TVK otsuse resolutsiooni p
12. Tähtajalise töölepingu sõlmimisel esitas hageja kostjale tõendi, mille kohaselt oli hagejalt õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni
13. septembrini
14. a. Seega ei saanud pooled tähtajatut töölepingut sõlmida. Töösuhte kestel ei tõendanud hageja, et tal on õigus Eestis tööd teha ka pärast
15. septembrit
16. a. VMS-st tulenevate kohustuste täitmine ei saa viia olukorrani, kus kostja vastutab

-st tulenevalt hageja ees, sh tähtajalise lepingu sõlmimise väidetav põhjendamatus ning sellega kaasnevad hüvitisnõuded. VMS-s sätestatud kohustuste 6 tõttu ei saanud kostja hagejaga töösuhet jätkata, sest kostjal ei olnud teavet, et hagejal on õigus Eestis pärast 5. septembrit 2020 töötada. Alternatiivselt lõpetas maakohus pooltevahelise töösuhte

§ 107lg 2 alusel alates 4.

septembrist 2020 õigesti. Eeldused

§ 107

lg 2 alusel kohtu poolt töölepingu lõpetamiseks on täidetud, sh on kostja TVK menetluses esitanud vastava taotluse. Töölepingu tuleb lõpetada alates

1. septembrist
2. Hageja ei põhjendanud, miks peaks töösuhte lõpetama teisel ajal. Hageja rahalise nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja tõendas, et hageja võltsis töölepingul kostja esindaja allkirja. Hageja nõuab töötasu ja alternatiivselt hüvitist aja eest, mil ta reaalselt tööd ei teinud ega saanudki teha. Pooltevaheline töösuhe oli nii faktiliselt kui ka õiguslikult lõppenud. Hagejal ei ole õigust saada

§ 35alusel ajavahemiku september 2020 kuni veebruar 2021 eest töötasu.

Hagejale töö andmata jätmine tulenes esiteks töölepingu lõppemisest ning teiseks sellest, et hageja ei tõendanud kostjale, et tal oli pärast

1. septembrit
2. a õigus Eestis tööd teha. Kostja keeldust VMS regulatsioonist johtuvalt õigustatult hagejat tööle lubamast. Seega tulenes töö andmata jätmine ka hagejast ning

§ 35kohaldamine on välistatud.

Maakohus lahendas õigesti

§ 109lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude tervikuna.

TVK otsuse resolutsiooni punkt ei saa ühe poole suhtes jõustuda ja teise poole suhtes mitte jõustuda. Kuna hageja vaidlustas TVK resolutsiooni hüvitise väljamõistmise osas, võis hüvitist nii suurendada kui vähendada. TVK otsuse resolutsioon ei piira maakohtu kaalutlusõigust. Maakohus ei vähendanud hüvitist omal algatusel, vaid kostja taotlusel. Hageja taotles hüvitist saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul 5. september 2020 kuni

§ 107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni või kuni ajani, kui hageja saab sissetuleku teises töökohas või kuni 29. märtsini 2021. a. Samas

§ 35kohast töötasu nõudis hageja kuni 2021.

a veebruarini.

§ 109

lg 1 kohast hüvitist ei saa siduda sündmusega, mil hageja saab sissetuleku teises töökohas. Hageja on vaba otsustama, kas ta soovib tööd teha või mitte. Olukorras, kus ta otsustab tööd mitte teha või ei saa sissetulekut teenida teistel põhjustel, ei ole põhjendatud see, et kostja peaks määramata aja hagejale hüvitise näol tasu maksma. Hageja ei ole kahju saamist tõendanud. Maakohus tuvastas, et hageja oli Eestis ühel päeval, so

1. märtsil
2. a, kuid muul ajal ei ole hageja Eestis viibimist tõendanud. Eelnevast lähtuvalt on eksitav hageja apellatsioonkaebuse väide, et asjas on tõendanud hageja Eestis viibimist kuni
3. märtsini
4. Asjaolu, et hagejal puudus väidetavalt alates
5. septembrist
6. a sissetulek, ei ole kostjale etteheidetav. Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada, et hageja otsustas alates
7. septembrist 2020 mitte töötada mujal. Hageja ei olnud seotud kostjaga sõlmitud töölepinguga. Hagejale oli alates
8. septembrist 2020 selge, et kostja juures ta tööd teha ei saa. Hagejal ei olnud keelatud otsida teist tööd. Hageja töötas kostja juures vaid lühikest aega. Maakohus põhjendas otsuses, milliseid järeldusi ta võltsimisega seonduvast dokumendist tegi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis

§ 109lg 1 järgi hüvitise 698 eurot 88 senti (bruto).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hüvitisnõude kolme kuupalga ulatuses kokku 2096 eurot 64 senti (bruto). Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7 TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus suurendab hagejale tasumisele kuuluvat hüvitist ja muudab töötasu nõude osas maakohtu otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtul põhjust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas maakohtu kohtu otsusega, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tööleping ei lõppenud tähtaja möödumise tõttu. Maakohus tuvastas õigesti, et tööandja tahe oli tööleping lõpetada
3. septembrist 2020 ja töövaidluskomisjon luges töösuhte lõppenuks samast kuupäevast. Hageja leidis küll, et

§ 107

lg 2 kohaldamiseks puudus alus, kuid töösuhte lõppemise kuupäeva ei vaidlustanud. Maakohus märkis põhjendatult, et seega lõppes töösuhe

1. septembril
3. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue välja mõista saamata jäänud töötasu 2020 septembri, oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2021 jaanuari ja veebruari eest 4 193,28 eurot (bruto) jättis maakohus lõppjärelduses õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu põhjendusi.

§ 35

kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Töölepingu seaduse seletuskirjas §-i 35 kohta on selgitatud, et töötasu ei pea maksma isikule, kes on töökohalt lahkunud. Nii ei pea töötasu maksma ka isikule, kellega on töösuhe lõppenud. Erandiks on olukord, kus töölepingu lõpetamine on tühine ja lõpetamisel ei arvestatud etteteatamistähtaega. Siis lõpetab töövaidlusorgan oma otsusega töölepingu hilisemast ajast, arvestades ka etteteatamistähtaega, ning selle ajavahemiku eest on töötajal õigus nõuda töötasu maksmist

§ 35järgi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 15.

juuni 2022, nr 2-20-16369 p. 15.4.). Praegusel juhul loeti töösuhe lõppenuks samast päevast, mil seda soovis teha tööandja, seega tuleb hageja töötasu nõue (

§ 35alusel) jätta rahuldamata.

11. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

§ 109

lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel oleks maakohus pidanud arvestama hageja nõudega. Hageja märkis hagis, et alternatiivselt, juhuks kui kohus nõustub, et töösuhte saab lõpetada

§ 107

lg 2 alusel, siis taotleb ta töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud hüvitise suurendamist. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti hageja kasuks välja hüvitis kolme keskmise kuupalga ulatuses 2096,64 eurot. Maakohus leidis, et hageja kasuks tuleb välja mõista ühe kuupalga suurune hüvitis. Ringkonnakohtu arvates oleks maakohus saanud väiksema hüvitise välja mõista üksnes erandlikel asjaoludel, mis oleksid andnud aluse hageja nõudest kõrvale kalduda. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine.

§ 109

lg 1 sätestab, et kui töövaidlusorgan tuvastab, et tööandja töölepingu ülesütlemine on ebaseaduslik või vastuolus hea usu põhimõttega ning vähemalt üks pooltest taotleb töölepingu lõpetamist, siis loetakse leping ülesütlemisega lõppenuks. Viidatud juhul peab tööandja maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidluskomisjon või kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Ringkonnakohus leiab, et seadusest tuleneva hüvitise suuruse vähendamiseks või suurendamiseks puudub põhjus arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid. Hageja töösuhe oli küll lühiajaline ja ta ei teavitanud tööandjat oma elamisloa pikendamisest, kuid teisalt puudus tööandjal alus sõlmida hagejaga tähtajalist 8 töölepingut. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

§ 109

lg 1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2096,64 eurot (bruto). 12. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning jätab TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi järgi menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9