Obsah (5)

§ 12§ 16§ 57§ 56§ 66

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. oktoobril 2021. a Tartu kohtumajas, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-21-3012 Kohtukoosseis Kohtunik Peet

§ 12

lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus.

§ 16lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuks ja otseseks ning kaudseks tahtluseks.

Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus on seisukohal, et X.Z-i õigusvastane tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Asulavälisel teel sõites pidi menetlusalune isik võimalikuks, et vajutades gaasipedaali mootori pöörete suurendamiseks ja ühtlustamiseks (s.o kiirendamisel) paneb ta toime kiiruseületamise ning sisimas ka nõustus sellega. Kergendava asjaoluna arvestab kohus

§ 57

lg 1 p 3 alusel menetlusaluse isiku X.Z-i kahetsust, mis kaebuses ka selgelt väljendub. Raskendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel kohus ei tuvastanud. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas ka õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu tuleb menetlusalust isikut X.Z-i toimepandud väärteo eest karistada. 5 LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Järelikult on menetlusaluse isiku süütegu kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Vaidlus on aga selles, kas kohtuväline menetleja on X.Z-ile määranud rikkumise eest õiguspärase karistuse.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja mõistnud menetlusalusele isikule rikkumise eest õiguspärase karistuse. LS § 227 lg 2 järgi saab põhikaristusena mõista rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot) ning lisakaristusena võtta juhtimisõiguse ära kuni 6 kuuni. X.Z-ile mõisteti kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsusega põhikaristusena rahatrahv tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ehk 33 trahviühikut (s.o 132 eurot). Kiirmenetluse otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud ka menetlusaluse isiku kahetsust toimepandud teo osas (s.o kergendavat asjaolu

§ 57lg 1 p 3 mõttes).

Kohtu arvates ei ole ka alust kahelda selles, et karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja arvestanud X.Z-i majanduslikku seisundit, määrates rahatrahvi tasumise ositi ning isikut iseloomustavaid andmeid ja teosüüd (korduv samaliigiline rikkumine). Seega on rahatrahv kohtuvälise menetleja poolt määratud kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutades ning määratud karistus õiguspärane ja proportsionaalne. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et karistuse määramisel ei saa arvesse võtta juhitava sõiduki ehituslikke ja tehnilisi iseärasusi, sest karistamise aluseks on eelkõige isiku tegu (rikkumine), mitte muuhulgas väärteo toimepanemise vahendiga (sõidukiga) seonduvad iseärasused. Kohtu hinnangul on X.Z-i süü keskmisest väiksem. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja ka lähtunud Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega). LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmine määr on 50 trahviühikut ehk 200 eurot. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), karistust kergendavat asjaolu, eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid) on kohtu hinnangul 33 trahviühiku suuruse rahatrahvi määramisel kohtuväline menetleja kõiki eelloetletud põhimõtteid arvesse võtnud. Menetlusalusel isikul on käesoleval juhul õigus selles, et nii

1. a kui ka
2. a toime pandud samaliigilisi liiklusrikkumisi ei ole võimalik karistuse määramisel arvesse võtta. Seda eelkõige põhjusel, et
3. a väärteoasjas väärteomenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ning sellisel juhul kohtuotsust karistusregistrisse ei kanta. Samuti ei võeta karistuse mõistmisel arvesse lühimenetluses määratud mõjutustrahve (ka neid ei kanta karistusregistrisse). Küll aga kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et praegusel juhul korduvuse probleemi ei tõusetu. Nimelt LS § 227 lg 2 koosseis ei sisalda objektiivse koosseisutunnusena korduvust. Samas on isiku varasemat käitumist (sh liiklussüütegusid) lubatud ka kohtu hinnangul arvesse võtta tema käitumist üldiselt iseloomustavana. Vastavalt KrMS §-le 62 p 4 on tõendamiseseme asjaoludeks ka kuriteo (sh VTMS § 2 alusel väärteo) toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Kohtu arvates kuuluvad sellist isikut iseloomustavate andmete hulka ka teave lähiminevikus toime pandud rikkumiste kohta. Veelgi enam, Tartu Maakohtu 03.12.2019 otsusest nr 4-19-4916 (tl 6 22-23) nähtub, et 18.09.
4. a liiklusrikkumise osas väärteomenetlus lõpetati VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi otstarbekuse kaalutlustel. Eelnev tähendab seda, et rikkumine (kiiruseületamine) oli leidnud faktiliselt tõendamist (kindlaks on tehtud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu), kuid kohus otsustas, arvestades menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid (väärteo toimepanemise asjaolud, isik oli varasemalt karistamata, kergendav asjaolu, isiku majanduslik seisund, menetluse mõju isikule), menetluse lõpetada (vt ka RKKKo 3-1-1-50-08, p 6.3 koos edasiste viidetega). See ei tähenda, et rikkumist kui sellist ei ole üldse kunagi aset leidnud. Ka kohus möönis otsuses, et tegelikult ei ole tegemist väheolulise rikkumisega, s.o esines avalik menetlushuvi. Samuti ei ole vaidlust selles, et 25.07.
5. a kiiruse ületamise eest määrati X.Z-ile lühimenetluse otsusega (tl 24-25) mõjutustrahv. Eelnevale tuginedes ei saa kohtu hinnangul eitada, et X.Z on üsna lühikeste ajavahemike järel pannud toime samaliigilisi liiklusrikkumisi (kiiruseületamised). Arvestades X.Z-i süü suurust, ei pea kohus võimalikuks temale kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurust vähendada. Karistus peabki olema süüdlasele koormav, et täita karistuse eripreventiivset eesmärki. Õigusrikkumist toime pannes pidanuks menetlusalune isik X.Z arvestama asjaoluga, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratav karistus ongi temale kui rikkujale koormav. Küll aga peab kohus võimalikuks, arvestades menetlusaluse isiku majanduslikku seisundit, pikendada X.Z-ile määratatud rahatrahvi ositi tasumise tähtaega.

§ 66lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi.

Sama paragrahvi lõike 3 järgi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Arvestades kaebuses toodud asjaolusid, samuti PPA Lõuna prefektuuri seisukohta, kohus rahuldab menetlusaluse isiku kaebuse osaliselt. Kohus teeb uue otsuse, tühistades PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas 2780,21,008264 põhikaristuse täitmise korra osas ning määrab X.Z-ile tasuda rahatrahv 33 trahviühikut, s.o 132 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Trahv tuleb tasuda PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsuses väärteoasjas 2780,21,008264 osundatud kontole. Muus osas tuleb PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsus väärteoasjas 2780,21,008264 jätta muutmata. Kohus siinkohal selgitab menetlusalusele isikule, et ei pea võimalikuks tema suhtes väärteomenetlust lõpetada. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on kiiruseületamiste osas olemas ka suur avalik menetlushuvi, kuna tegemist on massirikkumistega, mille tagajärjel on hiljuti ka mitmed kõrvalised isikud kas tõsiselt viga või surma saanud. Samuti ei ole menetlusaluse isiku süü niivõrd väike, sest on leidnud tõendamist, et ta teadlikult kiirendas asulavälisel teel enda poolt juhitavat sõidukit, jättes samal ajal tähelepanuta kiirusepiirangu järgimise. Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlustel. X.Z-i suhtes ei ole ka võimalik kohaldada suulist hoiatust VTMS § 31 järgi, kuna kohtuväline menetleja rikkumist menetledes leidis, et tegemist ei ole vähetähtsa väärteoga ja alustas väärteomenetluse (vt ka RKKKo 3-1-1-65-16, p 19). Ka kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole väärtegu vähetähtis ning seda tuleb väärteomenetluses menetleda. Samuti puuduvad kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamise alused VTMS § 541 järgi. Kohtunik Peet Teidearu /allkirjastatud digitaalselt/ 7