Obsah (7)

§ 8§ 76§ 100§ 101§ 113§ 271§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks 18.12.2024, Tallinn, tsiviilkantselei tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-23-112187 Tsiviil

§ 8

lg 1 järgi on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. TsÜS § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks, lg 2 sätestab, et juriidilist isikut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse või seda asendava organi liikmed või mõned neist saavad esindada juriidilist isikut üksnes ühiselt (ühine esindamine). Ühise esindamise korral võivad juhatuse või seda asendava organi liikmed volitada üht või mitut enda hulgast teatud tehingute või teatud liiki tehingute tegemiseks, lg 3 sätestab, et eraõigusliku juriidilise isiku puhul kehtib ühine esindamine kolmandate isikute suhtes üksnes juhul, kui selle kohta on tehtud kanne vastavasse registrisse.

§ 76

lg 1, 2 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1, p 1, 6, § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

§ 271

järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri), § 291 järgi lg 1 järgi peab üürnik maksma ka kõrvalkulusid, kui selles on kokku lepitud. B. Hageja esitas kohtule 01.09.2019 sõlmitud üürilepingu (dtl 29). Sellel on märgitud järgmine: „ J.F, isikukood XXX, edaspidi nimetatud kui „üürileandja“ ja A.F, isikukood XXX, elukoht/asukoht xxx (A OÜ, xxx), edaspidi nimetatud kui „Üürnik“. Lepingu lõpuosas (lepingu

1. lehekülg, dtl 33) on märgitud poolte rekvisiidid. Sinna on märgitud üürileandjast hageja andmed ja üürniku kohta on märgitud järgmised andmed: „A.F, xxx, XXX. Lepingul on allkirja koha peal märge „üürnik“ ja nimi A.F S. Kostja ei vaidlustanud seda, et lepingu lõpuosas sõna „üürnik“ all on kostja nimi ja et tema on selle ka kirjutanud alla. Pooled ei vaielnud selle üle, et lepingus märgitud aadress xxx oli A OÜ postiaadress ja e-postiaadress xxx on A OÜ e-posti aadress. 3 Hageja andis vande all seletusi, et tema sõlmis lepingu just kostjaga. Lepingu lõpuossa ehk
2. leheküljel (dtl 33) olevad üürniku andmed kirjutas ta lepingusse ise ja need andmed sai ta eelmiselt üürnikult. Seletuste kohaselt koostas hageja lepingu. Firma nime kirjutas ta lepingusse seetõttu, et see on nn tema töö osa, et kontrollib selliseid andmeid ja teda huvitab, kas isik saab töötasu. Ta poleks lepingut firmaga sõlminud. Seletuste kohaselt ei anna ta teatud isikutele korterit üürile, kuid seletas, et kordagi pole käinud vaatamas, kes tegelikult korteris elab. Allkirjastatud lepingu sai korterist niimoodi kätte, et eelmine üürnik ütles, et see on alla kirjutatud ja on korteris. Lepingust rääkis ta kostjaga telefoni teel. Kostja seletustest (lihtmenetluses lubatav tõend) nähtub, et kostja arutas lepingu tingimused läbi hagejaga telefoni teel ja ta oli rääkinud, et soovib korterisse majutada firma töötajaid ning et soov oli sõlmida leping äriühingu nimele. Ta seletas, et hageja uuris A OÜ andmeid äriregistrist, nägi seal maksuvõlga ja uuris, kas firma saab maksta. Seletuste kohaselt elaski korteris A OÜ töötaja. Aadress, mis on lepingus, on A aadress, see on büroohoone, lepingusse on märgitud firma registrikood ning mõttetu oleks olnud lepingusse märkida A OÜ andmeid (aadress, isikukood) kui leping oleks sõlmitud olnud kostjaga isiklikult. Kostja esitas väljavõtte A OÜ pangakontost, millest nähtuvalt on A OÜ maksnud hagejale 26.08.2019 430 eurot märkega „Xxx üüri tasu, 14.09.2019 430 eurot märkega „Xxx üüri tasu september, 13.11.2019 430 eurot märkega „ Xxx üüri tasu oktoober (dtl 169). Seega asus OÜ A kohe pärast lepingu sõlmimist 01.08.2019 maksma hagejale üüri selge viitega maksekorraldustes üüri maksmise kohta vaidlusaluse korteri eest. Maksekorralduses ei ole märget, et makstakse kostja eest üüri. Maksed olid regulaarsed ja rohkem makseid pole firma hagejale maksnud. Selles pole vaidlust, et need ongi vaid 3 makset kui korteri eest maksti üüri. Asjas ei olnud vaidlust, et kostja on OÜ A juhatuse liige. Seega võis ta sõlmida TsÜS § 34 lg 1, 2 järgi OÜ A nimel ka hagejaga üürilepingut ning andmeid, et TsÜS § 34 lg 3 järgi pidanuks kõik juhatuse liikmed sellele alla kirjutama, ei ole. Lepingu lõpuosas on märge: „Käesolev leping on koostatud 2 (kahes) võrdset juriidilist jõudu omavas eksemplaris, millest kumbki pool saab ühe eksemplari. I lepingu koopia jääb ettevõtte töötjale.“ Hageja esitas e-kirjad, millega saatis lepinguga seotud teated (08.12.19, dtl 34, 09.04.2020 dtl 153-154,12,04.2020, dtl 155) kostja nimele kuid A e-posti aadressile, mis on lepingus märgitud kontaktina. Hageja esitas postikviitungi väljavõtted, millest nähtuvalt on hageja saatnud kostja nimele kirja xxx (dtl 151,152), mis on kehtiv A OÜ aadress, milles puudus vaidlus (nähtav tegelikult ka äriregistri andmetest). Poolte seletused on vastuolulised küsimuses, kelle vahel leping sõlmiti. Samas hinnates kogumis 1) lepingu dokumendis kajastatud A OÜ registriandmeid, kontaktandmeid, 2) maksedokumente, millede kohaselt maksis A OÜ kohe pärast lepingu sõlmimist lepingu p 3.1 järgi 3 kuud järjest hagejale üüri 430 eurot vastava viitega maksekorraldustes, 3) asjaolu, et hageja saatis lepinguga seotu teated posti teel ka kostja registrijärgsele aadressile VäikePaal 1; 4) kostja seletusi osas, et ta rääkis hagejaga, et majutada korterisse firma töötajaid; 5) asjaolu, et kostja on OÜ A juhatuse liige; 6) kostja seletusi osas, et sõlmis lepingu firma nimel ja kui see oleks sõlmitud kostjaga, siis puuduks igasugune vajadus lepingusse märkida firma andmeid; 7) lepingu lõpuosas märget, et I lepingu koopia jääb ettevõtte töötjale, asub kohus järeldusele, et kostja ei avaldanud tahet enda nimel sõlmida üürilepingut hagejaga xxx kasutamiseks, vaid esindas TsÜS § 34 lg 1, 2 järgi OÜ -d A ja viimane avaldas tahet vaidlusalune 4 leping sõlmida hagejaga. Seega on tõendatud kostja väide, et hagejaga sõlmis

§ 8lg 1, § 271, § 292 lg 1 järgi üürilepingu OÜ A, mitte kostja füüsilise isikuna.

Hageja seletused, et ta on harjunud kontrollima üürnike töökohti, ei ole veenvad, sest hageja ei ole samal ajal tegelikult isegi soovinud lepingu poolega vahetult tutvuda, et veenduda, kes faktiliselt lepingu alla kirjutab, kuna leping jäeti hageja enda seletuste kohaselt korterisse ja saadi tagasi seal allkirjastatuna. Nii on hageja väited, et ta sõlmis vaidlusaluse üürilepingu kostjaga isiklikult ja et ta ei poleks sõlminud lepingut firmaga, ümber lükatud ülalviidatud tõenditega. Asjaolu, et lepingu esimesel lehel on märgitud üürnikuks justkui kostja, on ilmselgelt eksitav ega ole kooskõlas kohtu poolt ülalviidatud tõenditega . Mis puudutab hageja väidet, et lepingu p s 4.3.7 järgi ei võinud üürnik majutada sinna kolmandaid isikuid, on õige, kuid ei tähenda seda, et üürilepingu sõlmis kostja füüsilise isikuna. Hageja väide, et pole tähtis, kes maksis üüri, on

§ 78

lg 1 mõttes õige (kohustuse võib täita kolmas isik, kui võlgnik ei pea seda tegema isiklikult), et antud juhul puudub igasugune viide OÜ A regulaarsetes ja lepingu järgi koheselt tehtud maksekorraldustest viide, et ta soovib täita kellegi muu isiku (hageja väidete kohaselt kostja) üüri maksmise kohustust. Seega nõustub kohus kostjaga, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Hageja ei soovinud kostjat vahetada (13.05.2024 istungi protokoll, ajamärge 00:23:22). Eeltoodu tõttu ei saa hageja esitada

§ 8lg 2, § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 3. lause, § 271, § 292 lg 1, Ts

MS § 367 alusel kostja vastu vaidlusalusest üürilepingust tulenevat kohustuse täitmise ja lepingust tulenevat viivisenõuet ja seda kuni põhivõla täitmiseni. Hagi jääb rahuldamata. MENETLUSKULUDE JAOTUS, SUURUS TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et hagi rahuldamise korral jäävad poolte menetluskulud selle kanda, kelle kahjuks on tehtud otsus. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on lõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1, § 175 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud hageja kanda ja hageja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja tema menetluskulud jäävad kindlaks määramata. (digitaalne allkiri) Kohtunik 5