,,Maardu linna eelarvest sotsiaaltoetuse maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 56) järgi perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel vähekindlustatud isikuks. 7. Tallinna Halduskohus jättis 20.09.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.
kohaselt on perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse andmise eesmärk: 1) soodustada ja parandada isiku ja perekonna toimetulekuvõimet; 2) osaliselt katta vähekindlustatud isiku ja perekonna hädavajalikke kulusid, mida ei hüvitata teiste riiklike või kohalike toetuste ja teenustega. Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramise aluseks on taotleja abivajadus ning toetuse saaja ja tema perekonnaliikmete sissetulekud ning perekonnaseadusest tulenevad ülalpidamiskohustused (
Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse perekonnaliikmeteks abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad alanejad ja ülenejad sugulased või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud (
Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse vähekindlustatuks isikut või perekonda, kelle ühe kuu sissetulek pereliikme kohta jääb alla 525 euro. Pere teise ja iga järgneva liikme sissetuleku piiriks on 65% pere esimese liikme sissetuleku piirist. Isiku ja perekonna sissetulek arvestatakse taotlusele eelnenud kolme kuu keskmise netosissetuleku järgi (
Vastustaja leiab, et kaebaja sissetulek (töövõimetoetus 565,75 eurot + elatis 260,33 eurot) võimaldab tal tasuda 30 eurot päevakeskuses toitlustamise eest. Vaideotsuses märkis vastustaja, et toimetulekutoetuse taotlustes väidab kaebaja eestkostja, et maksab kaebajale elatist 510 eurot kuus. Taotluses on kaebaja sissetulekuks märgitud 560–580 eurot ühes kuus. Seega ületavad kaebaja sissetulekud igal juhul, ka kaebaja enda väidete kohaselt määruses nr 2
tähenduses pidada vähekindlustatud isikuks. Täiendavate sotsiaaltoetuste eesmärk on osaliselt katta vähekindlustatud isiku hädavajalikke kulusid. Seega on toetuse eesmärk tagada abivajajale miinimum, et eluks hädavajalikud ja olulised kulutused saaksid vähemalt osaliselt kaetud. Selleks on vastustajal õigus määratleda soodustatud isikute ring teatud tunnuste kaudu, mille abil välja selgitada, kellel on selline akuutne hädavajadus. Määrusega nr 56 on linn pannud paika piiri, millest alates eeldatakse, et isik on vähekindlustatud ja kvalifitseerub seega saama täiendavat sotsiaaltoetust. Kuigi kaebaja võib olla abivajaja, siis konkreetse sotsiaaltoetuse kontekstis ei ole tema abivajadus selline, mis õigustaks talle täiendava sotsiaaltoetuse maksmist. Vastustaja piiratud eelarvet arvestades on põhjendatud piirata sellise erakorralise sotsiaaltoetuse sihtgruppi. Eluasemekulude sissetulekust mahaarvamist määrus nr 56 ette ei näe. Ilmselt on linn eeldanud 525-eurose sissetuleku piisavust tavapäraste eluasemekulude katmiseks. VõrdKS § 8 lg-st 3 tulenevalt ei laiene lg-tes 1 ja 2 sätestatu halduskohtumenetlusele. Kaebaja väited diskrimineerimise kohta on paljasõnalised. Kaebaja peab esmalt tooma esile konkreetsed faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on ebavõrdne kohtlemine. Alles siis läheb tõendamiskoormus üle vastustajale. Kaebaja on üksnes ebamääraselt väitnud, et talle teadaolevalt on isikuid, kellele vastustaja on maksnud täiendavaid sotsiaaltoetusi, kuigi nende sissetulekud on ületanud määruses nr 56 toodud piiri. Kaebaja ei ole toonud välja, millisel infol või allikal selline teadmine põhineb või kes on need isikud, kellele vastustaja väidetavalt on ebaõigesti sotsiaaltoetusi maksnud. Kaebaja esitatud info põhjal ei teki kohtul veendumust, et vastustaja on teadlikult ja tahtlikult maksnud täiendavaid sotsiaaltoetusi isikutele, kellel ei ole selleks õigust või vajadust. Kohus tõdeb, et iseenesest ei ole välistatud olukorrad, kus isikud on varjanud oma tegelikke sissetulekuid ning seetõttu on olnud alusetult soodustatud isikuteks sotsiaaltoetuste määramisel. Kuid ka juhul, kui selliseid juhtumeid on esinenud, ei teki sellest kaebajale subjektiivset õigust nõuda täiendava sotsiaaltoetuse maksmist, kui ta ei vasta määruses nr 56 toodud tingimustele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. Q.H palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei selgitanud kaebajale, et diskrimineerimise fakti tõendamise kohustus lasub kaebajal. Näiteks Q saab vajaduspõhist toetust hoolimata sellest, et tema sissetulekud on suuremad kui 525 eurot, mis kinnitab kaebaja väidet võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta. Vastustaja oleks pidanud hindama kaebaja tegelikku toimetulekuvõimet ja abivajadust, mitte lähtuma ainult sissetulekust. Kaebaja eluasemekulud on suured (ca 700–800 eurot kuus), mistõttu on tema reaalne toimetulek piiratud. Vastustaja kinnitas haldusasjas nr 3-242276, et maksab sissetulekust sõltuvaid toetusi ka inimestele, kelle sissetulek on suurem kui 525 eurot. 9. Maardu linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Väide, et vastustaja maksab täiendavat sotsiaaltoetust paljudele isikutele, kelle sissetulek ületab vähekindlustatuse määra (toimetulekupiiri), ei vasta tegelikkusele ning kaebaja pole seda väidet tõendanud. Q-le on linn maksnud ravimitoetust (
) ja abivahendi toetust (
), mitte toetust
Seega pole olukord võrreldav kaebaja omaga. Kaebaja igakuised sissetulekud ületavad vähekindlustatuse määra. Seega ei kuulu ta
mõistes vähekindlustatud isikute hulka ja tal ei ole õigust saada määruse § 8 alusel makstavat toetust. Kaebaja väide, et tema eluasemekulud on 3
alusel on linn toetanud sihtrühmana peamiselt lasterikkaid (kolm ja enam alaealist last), erivajadusega alaealise lapsega ja vähekindlustatud alaealiste lastega peresid emadepäeva ja jõulude puhul. Samuti on toetatud haruldaste haiguste ravikulude kandmisel, mida Tervisekassa ei finantseeri; püsikuluna elus püsimiseks vajaliku abivahendi kulusid; tulekahjus kodu kaotanud või seeläbi muud kahju kandnud inimesi.
alusel on makstud toetusi kas sihtrühmadele või siis tõepoolest erandlikel asjaoludel, kuid mitte kunagi ei ole hüvitatud toitlustusarveid. Selgituseks, et kaebaja probleem tekkis, kui päevakeskuses lõpetati klientidele aastaid kestnud tasuta toidu jagamine. Kaebajal ei ole perekonda perekonnaseaduse mõttes, abivajavaid alanejaid ja ülenejaid sugulasi ega isikuid (sh elukaaslast), kellega elatakse koos ühes leibkonnas ning kasutatakse ühiselt üht või mitut tuluallikat ja kellega oleks ühine majapidamine. Kaebaja ei ole esitanud linnale nõuet sotsiaaltoetuse andmise asja arutamiseks ja haldusakti (korralduse) andmiseks Maardu Linnavalitsuse kui täitevorgani istungil ning ei ole esitanud ka halduskohtule nõuet linnavalitsuse korralduse andmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata. 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) osas, millega kohus leidis, et kaebaja sissetulekud ületavad määruses nr 56 sätestatud piiri (525 eurot), mistõttu ei saa teda
tähenduses pidada vähekindlustatud isikuks ning talle ei saa maksta sissetulekust sõltuvat täiendavat sotsiaaltoetust. Kuna kaebaja määratles taotluses ennast üksi elavana (puuduvad leibkonda kuuluvad muud isikud) ja ringkonnakohtule esitatud vastuse kohaselt puuduvad linnal vastupidised andmed, on sissetuleku arvestus tehtud õigesti. Arvestades et
lg 7 teise lause kohaselt on pere teise ja iga järgneva liikme sissetuleku piiriks 65% pere esimese liikme sissetuleku piirist, on ka ebatõenäoline, et G.H ja Q kaebaja perekonnaliikmeteks arvamise korral oleks tulemus olnud teistsugune.
ja abivahendi toetust
alusel, ei anna kaebajale õigust nõuda, et Maardu linn maksaks temale täiendavat sotsiaaltoetust
alusel olukorras, kus kaebaja ei vasta künnist ületava sissetuleku tõttu toetuse saamise tingimustele. Esiteks ei nõua kaebaja praegusel juhul ravimitoetust ega abivahendi toetust. Teiseks pole andmeid, kui suureks luges vastustaja Q-le toetuse maksmise korral tema leibkonna, kelle kogusissetulekud võeti arvesse sissetulekupiiri arvestamisel. Isikute abivajadus võib olla konkreetsel ajahetkel erinev. Isegi kui linn on mõnel põhjendatud üksikjuhul maksnud toetust sissetuleku piirmäära ületaval juhtumil, ei anna see kaebajale õigust samasuguse erandi tegemist. Kaebaja väidab, et vastustaja on haldusasjas nr 3-24-2276 kinnitanud, et maksab sissetulekust sõltuvaid toetusi 4
esimese lause kohaselt võib erandjuhtudel maksta ka muid määruses nr 56 nimetamata toetusi linnavalitsuse korralduse alusel, s.o selle sätte järgi ei ole toetuse taotleja vähekindlustatus toetuse maksmise tingimuseks. Tegemist on perekonna sissetulekust mittesõltuva sotsiaaltoetusega, mida määratakse määruses nr 56 sätestatud tingimustel isikutele, kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel on Maardu linn (v.a
Seega ei ole tegemist toetusega, mida makstakse abivajajale puuduse korral, vaid mida linn maksab oma äranägemisel vabatahtlikult seoses teatud sündmuste või asjaoludega, mis ei ole tingitud isiku sissetulekust. Siinsel juhul on kaebaja taotlenud sissetulekust sõltuvat täiendavat sotsiaaltoetust, näidates taotluses ära oma sissetulekud ja tuues toetuse saamise põhjuseks väikese pensioni ja sügava puude, s.o vähesest sissetulekust tingitud abivajaduse.
Kaebaja ei ole kohtumenetluses tuginenud haldusakti õigusvastasuse põhistamisel sellele, et keelduva otsuse tegi linnavalitsuse asemel sotsiaalabiosakonna juhataja ega ole nõudnud, et tema taotluse vaataks läbi linnavalitsus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.