2-25-1128/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-25-1128 Tsiviilasi S.Y avaldus N.A surnuks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. juuni 2025 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.Y määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/avaldaja: S.Y, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Sööt Puudutatud isik: N.A viibimiskoht teadmata) (isikukood XXX; elu- ja RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. juuni 2025 määrus tsiviilasjas 2-25-1128 ja saata asi läbivaatamise jätkamiseks Tartu Maakohtule.
5. Rahuldada määruskaebus osaliselt. Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust. ASJAOLUD
6. S.Y (avaldaja) esitas
7. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule avalduse N.A (puudutatud isik) surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja tuvastamiseks. Avalduse kohaselt
8. detsembril 2024 surnud Andrey S.Y pärandvara peaks seaduse järgi pärima tema tütar N.A (puudutatud isik). Avaldajale teadaolevalt läksid tema poeg ja puudutatud isiku ema umbes 30 aastat tagasi lahku ja puudutatud isik lahkus oma emaga enam kui 20 aastat tagasi Venemaale ning avaldaja, puudutatud isiku vanaisa, ei ole puudutatud isiku asukohast ega elust teadlik. Viimaste andmete kohaselt elas isik aadressil: XXXXXXXX(XX). Avaldaja püüdis ühendust võtta eeltoodud aadressil, kuid sealt vastust ei tulnud. Rohkem infot avaldajal puudutatud isiku kohta ei ole. Avaldajal on õigustatud huvi puudutatud isiku surnuks tunnistamiseks, kuna see on eeldus, et notar saaks jätkata pärimismenetlusega ning avaldaja saaks pärandi vastu võtta. Pärandvarasse kuulub korteriomand, mille eest käesoleval hetkel avaldaja hoolitseb – st hoiab seda korras ja kannab ka vajalikud kulud. Avaldaja on püüdnud puudutatud isikut ise leida, kuid see ei ole õnnestunud.
9. Tartu Maakohus algatas
10. veebruaril 2025 avaldaja avalduse alusel hagita menetluse teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja tuvastamiseks. Kohus avaldas väljaandes Ametlikud Teadaanded teate koos võimaliku surnuks tunnistamise hoiatusega, kutsudes puudutatud isikut üles teatama kohtule enda elusolekust ja kõiki teisi isikuid esitama kohtule andmeid puudutatud isiku kohta kaheksa nädala jooksul teate avaldamisest alates. Kaheksanädalane tähtaeg lõppes
11. aprillil
12. Keegi ei ole esitanud kohtule andmeid puudutatud isiku elusoleku ega tema võimaliku viibimiskoha kohta.
13. Maakohus teavitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 510 lg 4 alusel siseministrit. Siseminister teatas vastuses, et siseministeerium edastas puudutatud isiku kohta teadaolevate andmete saamiseks järelepärimise Politsei- ja Piirivalveametile (PPA). PPA teavitas, et nendele ei ole puudutatud isiku kohta esitatud avaldusi ega alustatud menetlusi ja isik ei ole ka ise politsei poole pöördunud. Ainuüksi asjaolu, et teadmata kadunud isik kellegagi ei kontakteeru või tema olemasolust pole kuuldud ei pruugi olla piisav alus isiku surnuks tunnistamiseks. MAAKOHTU MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
14. Maakohus jättis
15. juuni 2025 määrusega avalduse puudutatud isiku surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja tuvastamiseks rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. TsÜS § 19 lg 1 kohaselt võib kohus teadmata kadunud isiku surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. Selleks, et lugeda isik teadmata kadunuks tuleb hinnata selle isiku elusoleku või surma tõenäosust. Teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamine ning surmaaja tuvastamine kohtu poolt on tõenäosuse hindamine, sest faktiliselt ei ole need asjaolud teada. Maakohus tegi avalduse lahendamiseks TsMS §-s 510 ettenähtud järgmised toimingud: avaldas üleskutse väljaandes Ametlikud Teadaanded ning küsis puudutatud isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha siseministrilt. Siseminister seisukohast nähtub, et ainuüksi asjaolu, et teadmata kadunud isik kellegagi ei kontakteeru või tema olemasolust pole kuuldud ei pruugi olla piisav alus isiku surnuks tunnistamiseks. Puudutatud isiku vanuse (31 aastat) 2 järgi ei saa samuti eeldada, et ta oleks surnud. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud üleskutse peale keegi kohtule puudutatud isiku elusoleku või viibimiskoha kohta andmeid ei esitanud. Puudutatud isik ei ole teadmata kadunuks tunnistatud ning avaldajale teadaolevalt lahkus ta oma emaga 20 aastat tagasi Venemaale. Viimaste andmete kohaselt elas isik järgmisel aadressil: XXXXXXXX(XX). Notar on pärimismenetluse jooksul samuti püüdnud saada infot puudutatud isiku kohta, kuid ka notaril ei ole see õnnestunud. Avaldaja ega tema poeg ei ole peale puudutatud isiku lahkumist puudutatud isikuga kontaktis olnud ega suhelnud. Kuna avaldaja ei ole tuginenud asjaoludele, mille kohaselt tekiksid tõsised kahtlused puudutatud isiku elusoleku suhtes, siis kohtu hinnangul on pigem tõenäoline, et puudutatud isik jätkuvalt elab väljaspool Eestit. Eeltoodu alusel tuleb avaldus puudutatud isiku surnuks tunnistamiseks ja tema surmaaja tuvastamiseks jätta rahuldamata. Kohus selgitas, et avaldajal on võimalik pärimisseaduse (PäS) § 110 alusel taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist, sh pärandvara valitsemise korraldamist. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
16. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata avaldus tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Esiteks leiab avaldaja, et kohus on valesti leidnud, et antud juhul ei ole piisavalt alust, et kuulutada puudutatud isik surnuks. Teiseks viitab avaldaja, et ta esitas
17. jaanuari
18. a avalduses kohtule tõendi kogumise taotluse, mille kohta kohus lahendis seisukohta ei võtnud. Kolmandaks, kohus on oma lahendis viidanud, avaldajal on PäS § 110 alusel õigus taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist. Pärandvara hoiumeetmeid peaks kohus rakendama PärS § 111 lg 2 alusel omal algatusel. Seega juhul, kui kohtu hinnangul tuleks antud juhul kohaldada pärandvara hoiumeetmeid, siis tuleks kohtul seda ka teha ning algatamata jätmisega on kohus avaldaja hinnangul rikkunud materiaalõiguse normi jättes selle kohaldamata.
19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel koosmõjus §ga 659 tühistada ja asi tuleb saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kogutud teabe põhjal puudusid alused avalduse rahuldamiseks ja vastuseks määruskaebusele ringkonnakohus käesolevas neid põhjendusi määruses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda. Ringkonnakohtu arvates saab maakohtule ette heita, et ta ei võtnud seisukohta avaldaja tõendite kogumise taotluse kohta ning veelgi enam, kuna tegemist on hagita menetluses läbivaatamisele kuuluva avaldusega, kus avaldaja võimalused teabe kogumiseks on piiratud, siis pidi maakohus ise tõendeid koguma. TsMS § 477 lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. 3 Ringkonnakohtu arvates on praeguses asjas tõendite kogumise vajadus olemas, kuna puudutatud isiku viimane teadaolev elukoht asus väljaspool Eestit. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel pöörduma, kas otse või Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi vahendusel Vene Föderatsiooni pädeva asutuse poole tõendite kogumise taotlusega. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on nii Haagi
22. aasta dokumentide kättetoimetamise konventsiooni kui ka Haagi
23. aasta tõendite kogumise konventsiooni osalised. Seega on kohtul võimalik taotlus esitada ja alles pärast vastuse saamist või vastuse saamiseks mõistliku aja möödumist, saab maakohus võtta avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise osas seisukoha.
24. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud teabe alusel pidi kohtul tekkima kahtlus, kas pärandile tuleks hoiumeetmeid rakendada ning vajaduse korral tuleks avaldajalt või notarilt selle kohta teavet koguda. Pärimisseaduse (PärS) § 111 lg 2 järgi võib kohus hoiumeetmeid rakendada omal algatusel. Avaldaja märgib õigesti, et kui maakohus juba tegi viite pärandi hoiumeetmete rakendamise võimalusele, siis oleks otstarbekas, eriti juhul, kui tõendite kogumine on ajamahukas, rakendada kohtul pärandi hoiumeetmeid omal algatusel.
25. Tulenevalt TsMS § 666 lg-st 1 lahendab hagi tagamise määruskaebuse üks kohtunik. /digitaalselt allkirjastatud/ 4