TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-781 Määruse kuupäev 24. mai 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu linna tegevusega varjupaigateenuse pakkumisel tekitatud va

) § 9 lõike 1 mõttes. Varalise kahju hüvitamist taotleb kaebaja järgmiste asjaolude eest: tema jalgratas väärtusega 277,99 eurot varastati mais 2023 varjupaiga rattahoidlast;

1. septembril 2023 lõhuti varjupaigas tema veekann väärtusega 12,99 eurot;
2. septembri
3. a ööl ta haigestus ja sellega kaasnesid kulutused (visiiditasu 5 eurot, ravimid 18,28 eurot). Arvestades kaebaja
4. aprilli
5. a kaebuse täpsustuses toodut, mõistab kohus, et kaebaja enam saamata jäänud töötasu hüvitamist ei taotle.
6. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud. Kohus põhjendab 3 3-24-781 esmalt oma seisukohta mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning seejärel varalise kahju hüvitamise nõude osas.
7. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtu hinnangul ei saa Tartu linnale etteheidetavaid tegevusi (s.o varjupaigateenuse pakkumisel kaebaja paigutamine ühte tuppa kaebaja väitel ebastabiilse isikuga) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida endale varjupaigateenusel olles meelepäraseid toakaaslaseid. Otsustus, millisesse ruumi ja kellega koos varjupaigateenust saav isik paigutatakse, on teenuse osutaja pädevuses. Võimaliku ebastabiilse isikuga ühes ruumis viibimine võis kaebajale põhjustada teatud määral ebakindlust ja stressi, kuid sellega ei saanud kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Tartu linna pakutav varjupaigateenus on vabatahtlik. Kuigi kaebaja ja varjupaiga vahel
8. mail 2023 sõlmitud sotsiaalmajutusleping nr 23-1642 kehtis
9. novembrini 2023, oli kaebajal võimalik avaldada soovi lepingu lõpetamiseks ning varjupaigateenuselt lahkuda. Kaebaja on osutanud ka tervisekahjule. Kohus selgitab, et tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale reaalselt saabunud negatiivsetest tagajärgedest. Kaebaja on kaebuses väitnud, et temaga
10. septembril 2023 ühte tuppa paigutatud ebastabiiline isik ähvardas teda
11. septembril 2023 terariistaga, mistõttu otsustas ta ööl vastu
12. septembrit 2023 viibida väljaspool varjupaika. Selle tagajärjel kaebaja enda sõnul haigestus, mida kinnitab tema väitel
13. septembri
14. a külastus TÜK-i EMO-sse, kus tal tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja palus oma väidete kinnitamiseks küsida tervishoiuteenuse osutajalt välja tema kohta koostatud haiguslugu. Vastuseks kohtunõudele edastas TÜK
15. mail 2025 kohtule kaebaja epikriisi väljatrüki haigusjuhust nr 20230916-
16. Edastatud epikriisi väljavõttest nähtub, et kaebaja pöördus
17. septembri
18. a päeval EMO-sse. Tema kaebusteks olid öösel alanud nohu ja köha, palaviku ja nõrkuse tunne. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud
19. septembri
20. a epikriisi väljavõte haigusjuhust nr 20230916-387684 ei tõenda kaebaja väidet, et tal tekkis
21. septembri
22. a öösel tervisekahjustus. Kaebajal ei tuvastatud EMOs
23. septembril 2023 põletikku, nagu kaebaja on kaebuses väitnud. Kaebajal olid külmetusele iseloomulikud kaebused juba
24. septembri
25. a päeval, mil ta EMO-sse pöördus. Külmetusele iseloomulikke sümptomeid ei saa pidada raskeks tervisekahjustuseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linna tegevus kaebaja paigutamisel varjupaigateenusel olles ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata. 14.

§ 7

lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda

§ 9

lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset 4 3-24-781 õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 15. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning

§ 9

lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist seoses väärikuse alandamisega. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. See, et kaebaja väitel paigutati ta varjupaigateenusel olles tahtlikult ühte tuppa ebastabiilse isikuga, võis põhjustada kaebajale küll teatavat ebamugavust, kuid ei kujuta asjaoludest lähtuvalt endast sedavõrd intensiivset riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega

§ 9lõike 1 tähenduses.

Kaebuse asjaolusid arvestades ei ole ka kahju hüvitamise nõude edulootused tervise kahjustamise osas suured. Olukorras, kus kaebaja väidab, et tal tekkis

1. septembri
2. a ööl tervisekahjustus, kuna ta viibis temaga ühte ruumi paigutatud ebastabiilse isiku tegevuse tõttu öösel väljas, kuid kohtule esitatud tõendid seda ei kinnita, on tegemist üksnes kaebaja kinnitamata väitega. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja oli juba
3. septembril 2023 külmetushaiguse nähtudega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal
4. septembri
5. a ööl tervisekahju Tartu linna tegevuse tõttu tekkis. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks saanud Tartu linnale etteheidetava tegevusega kaasneda mõne muu õigushüve rikkumine

§ 9lõike 1 tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linn ei ole oma tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud ja tervist kahjustanud ning sellest tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse edulootused vähesed. 16. Kaebaja taotleb ka Tartu linnalt varalise kahju hüvitamist summas 314,26 eurot. Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Selle sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav varalise kahju hüvitis 314,26 eurot on sellest piirist väiksem, siis saab juba nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja õiguste riivet väheintensiivseks. 17.

§ 8

lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

§ 7

lõikest 1 tulenevalt kuulub kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 5 3-24-781

1. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul välistada, et kaebaja jalgratas varastati varjupaiga rattahoidlast ning tema veekann läks katki ajal, mil ta viibis varjupaigateenusel. Samas ei saa ainuüksi neist asjaoludest järeldada, et Tartu linn on varjupaigateenuse pakkumisel käitunud õigusvastaselt. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud sotsiaalmajutuslepingust ja sotsiaalmajutusteenuse kodukorrast ei ilmne, et teenuse osutaja vastutaks teenuse saaja isiklike asjade eest. Kohus selgitab, et kaebaja kirjeldatud tagajärgede puhul on tegemist kolmandate isikute tegevusega tekitatud varalise kahjuga ning vastutust selle eest kannavad vastavalt jalgratta varastanud isik ning veekannu lõhkunud isik. Kohus selgitab, et hüvitamisele kuuluv varaline kahju peab olema avaliku võimu kandja õigusvastase teoga põhjuslikus seoses. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebaja oleks
2. septembril 2023 üldse TÜK EMO-sse pöördunud. Kaebaja pöördus nohu, köha ja palaviku kaebustega EMO-sse päev varem, s.o
3. septembril 2023, ning selgitas, et temaga samas toas sotsiaalmajas on veel üks inimene haige. Eeltoodust nähtub, et kaebaja oli haige juba enne seda, kui ta pidi väidetavalt Tartu linna tegevuse tõttu öö õues veetma, ning haigestumine võis olla tingitud sellest, et ta viibis varjupaigas haige inimesega ühes toas. Seega ei saa kaebaja tasutud visiiditasu ja ravimitele tehtud kulutused olla Tartu linnale etteheidetud tegevusega põhjuslikus seoses. Eelnevat arvestades on kaebajale varalise kahju hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline.
4. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
5. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
6. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse majanduslikel põhjustel. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks 6 3-24-781 kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
7. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7