← Eesti

1-24-4199/53

Obsah (12)§ 113§ 199§ 184§ 263§ 404§ 118§ 121§ 117§ 4231§ 218§ 81§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, koht 9. mai 2025, Tallinn, suuline menetlus ja asja läbivaatamise viis Kriminaalasja number 1-24-4199 Kohtukooss

§ 113

lg 1, § 404 lg 1, § 263 lg 1 p 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend ja Harju Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus, üldmenetlus menetluse liik Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Jevgeni Nurtdinovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioonid Kohtuistungi toimumise aeg ja
  3. aprill 2025, Tallinn koht Prokurör ringkonnaprokurör Lauri Jõgi Süüdistatav Jevgeni Nurtdinov isikukood 38405162729, elukoht: XXX, viibib vahi all Tallinna Vanglas; varem karistatud 08.10.2018 Harju Maakohtu otsusega nr 1-18-4582

§ 199

lg 2 p-de 7, 8 ja 9; § 120 lg 1 ja § 203 lg 1 järgi ning 30.11.2017 Harju Maakohtu otsusega nr 1-17-6545

§ 184

lg 2 p 2, § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 213 lg 2 p 1 ja

§ 263

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi; tõkend – vahistamine: kinni peetud 03.02.2024 ja viibib vahi all Tallinna vanglas Kaitsja Vandeadvokaat Karine Nersesjan 1-24-4199 RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus osaliselt, s.o osas, millega: 1) Jevgeni Nurtdinov tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 199

lg 2 p 9 järgi; 2) rahuldati kannatanu Circle K Eesti AS tsiviilhagi ning Jevgeni Nurtdinovilt mõisteti kannatanu kasuks välja 20 eurot 70 senti; 3) Jevgeni Nurtdinovilt mõisteti välja määratud kaitsjale makstud tasu 4882 eurot 44 senti. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) lõpetada Jevgeni Nurtdinovi suhtes

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas kriminaalmenetlus Kr

MS § 274 lg 1 alusel, sest tema tegevus võib vastata väärteo tunnustele; 2) jätta kannatanu Circle K Eesti AS tsiviilhagi läbi vaatamata; 3) mõista Jevgeni Nurtdinovilt Eesti Vabariigi kasuks välja määratud kaitsjale makstud tasu 4068 eurot 70 senti. 4) määratud kaitsjale makstud tasu 813 eurot 74 senti jätta Eesti Vabariigi kanda.

  1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus muutmata.
  4. Kaitsja Karine Nersesjani apellatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Süüdistatava Jevgeni Nurtdinovi apellatsioon jätta rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le vandeadvokaat Karine Nersesjani poolt apellatsioonimenetluses Jevgeni Nurtdinovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 428 eurot 22 senti (sh käibemaks 77 eurot 22 senti). Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni saavad süüdistatav ja kannatanu esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
  7. peatüki
  8. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus ja tsiviilhagi 1.

§ 113lg 1 järgi süüdistatakse J.

Nurtdinovit X tapmises. Süüdistuse järgi tõukas J. Nurtdinov 28. jaanuaril 2024 tõukas ta aadressil XXX, Tallinn Xt ja lõi teda vähemalt ühe korra käega näo piirkonda, mille tagajärjel tekkis Xl verejooks. Seejärel suunduti XXX, Tallinn asuvasse X elukohta, kus J. Nurtdinov lõi Xt tapmise eesmärgil kätega pea 2

(18)1-24-4199 piirkonda, peale seda käte ja jälgedega pea, rindkere, kõhu, kaela, reite ja õlgade piirkonda. Samuti lõi J. Nurtdinov Xt kirve eri osadega rindkere paremale poole, kõhu paremale poole ja selja piirkonda ning tekitas oma tegevusega Xle arvukaid vigastusi: 1) pea kinnise tömbi trauma, mis väljendus väikeses pehmekelmealuses verevalumis paremal pool peaaju otsmiku- ja oimusagara pinnal, veres aju külgvatsakestes, verevalumis kõõlustanul paremal pool otsmiku-kiiru-oimupiirkonnas, nahaalustes verevalumites paremal pool otsmikukiiruoimu piirkonnas, paremal kõrvalestal, parema silma alalaul, vasaku silma ülalaul ja kulmul, ninal ja mõlemal põsel, limaskesta rebendites alahuulel ja alalõualuu kaksikmurrus; 2) kaela kinnise tömbi trauma, mis väljendus kilpkõhre murrus, keeleluu parempoolse suure sarve murrus ning verevalumites kaela organkompleksi paremal pool; 3) kehatüve kinnise tömbi trauma, mis väljendus vasaku abaluu murrus, lülisamba I nimmelüli parempoolse ja II–III nimmelüli mõlema ristijätke murrus, rinnaku murrus, hulgalistes mõlemapoolsetes roidemurdudes, vasaku kopsu vigastuses, vasakpoolses õhkrinnas, parempoolses veririnnas, põrna rebendis, maksa rebendites ja lömastuses, parema neeru põrutuses, verikõhus, laiades nahaalustes verevalumites paremal pool rindkere ja kõhu ees-ning külgpinnal, põrutusrebimishaavas rindkere külgpinnal paremal pool, nahamarrastuses rindkere külgpinal paremal pool, kahes nelinurkse kujuga ja kahes poolümarjas nahamarrastuses kõhu külgpinnal paremal pool, lineaarses nahamarrastuses kõhu külgpinnal paremal pool, laiades nahaalustes verevalumites rindkere ja kõhu eeskülgpinnal ning ülaseljal vasakul pool, nahamarrastuses kõhu külgpinnal vasakul pool ja nahaalustes verevalumites alaseljal; 4) jäsemete kinnise tömbi trauma, mis seisnes nahaalustes verevalumites mõlemal õlal, nahamarrastuses paremal küünarvarrel ja nahaalustes verevalumites mõlemal reiel. 2. X suri talle tekitatud kehatüve kinnise tömbi trauma ja siseorganite vigastuste tagajärjel sündmuskohal. 3.

§ 404lg 1 järgi süüdistatakse J.

Nurtdinovit X korteri süütamises, millega põhjustas ta ohu inimeste elule ja tervisele. Süüdistuse järgi läks J. Nurtdinov 2. veebruaril 2024 aadressil XXX, Tallinn asuvasse korterisse, kus ta oli eelnevalt X tapnud, valas X surnukehale, tekstiilimaterjalile ja põrandale vähemalt kaks pudelitäuit süütegeeli ning süütas põlevvedeliku, mille tagajärjel tekkis korteris tulekahju. Oma tegevusega tekitas J. Nurtdinov ohu teiste selles kortermajas elavate inimeste elule ja tervisele. 4.

§ 199lg 2 p 9 järgi süüdistatakse J.

Nurtdinovit 1)

  1. jaanuaril 2024 Tallinnas Mahtra tn 29/1 asuvast Circle K Mustakivi teenindusjaamast salati Lõhekauss, apelsini ja kolme süütegeeli pudeli varguses (varastatud asjade väärtus 16,42 eurot) ning 2)
  2. veebruaril 2024 Tallinnas Kivimurru 48 asuvast Circle K Katusepapi teenindusjaamast kahe proteiinibatooni ning ühe Monster energiajoogi varguses (varastatud asjade väärtus 4,28 eurot). J. Nurtdinovit on varem väärteokorras karistatud
  3. märtsil
  4. a toime pandud varguse katse eest.
  5. Kannatanu Circle K AS esitas tsiviilhagi vargustega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 20,7 eurot. 3

(18)1-24-4199 6.

§ 263lg 1 p 1 järgi süüdistatakse J.

Nurtdinovit avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises, mis seisnes K.G kehalises väärkohtlemises. Süüdistuse järgi ründas ta

  1. veebruaril 2024 Tallinnas XXX asuva maja juures avalikus kohas K.G-d ning lõi teda vähemalt korra rusikaga pea piirkonda. K.G kukkus löögi tagajärjel maha, misjärel lõi J. Nurtdinov teda jalaga vähemalt kaks korda rindkere piirkonda ning tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused: silmaümbruse hematoom, silma alune marrastus, nina paistetus ja ninaluude olulise nihketa murru. Oma käitumisega häiris ta asjasse mitte puutuva isiku Y rahu ja turvatunnet. Menetlus maakohtus ning maakohtu otsus
  2. Maakohtu menetluses tunnistas J. Nurtdinov end süüdi osaliselt: ei tunnistanud tahtlikult toime pandud tapmist ega varguste toimepanemist. Kaitsja leidis, et J. Nurtdinovil puudus tapmistahtlus ning X vastu toime pandud tegu tuleks kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Varguste episoodides ei esine kaitsja arvates süstemaatilisust, mistõttu tuleb J. Nurtdinov õigeks mõista.

  1. Harju Maakohus tunnistas
  2. jaanuari
  3. a otsusega J. Nurtdinovi temale esitatud süüdistuses süüdi ning rahuldas Circle K AS esitatud tsiviilhagi. Liitkaristuseks mõistis maakohus 13 aastat vangistust.
  4. Tapmise episoodis leidis maakohus, et Xl tuvastatud vigastused viitavad intensiivsele vägivallale ning sellele, et X oli J. Nurtdinovi poolt vägivalla kasutamise hetkel täielikult viimase meelevallas. Sellised vigastused ei toeta J. Nurtdinovi ütlusi selle kohta, et toimus lihtsalt joodikute rüselus. Kogutud tõenditega on ümber lükatud ka J. Nurtdinovi väited, nagu võis X saada abaluu, neeru ja kopsu vigastuse siis, kui üritas teda tõsta ja nad kukkusid koos maha vastu tööriistakasti. Samuti ei toeta kogutud tõendid J. Nurtdinovi väiteid, et peavigastused on ülepaisutatud või võis X need saada varem, kuna rüseluse käigus ei oleks X selliseid saanud. Kohus tuvastas, et J. Nurtdinov tegutses X surma osas otsese tahtlusega.
  5. Varguste toimepanemist tõendavad eeskätt videokaamera salvestised, millelt on J. Nurtdinov äratuntav. Samuti tõendab süütepudelite vargust asjaolu, et X korterist leitud ja Circle K teenindusjaamast varastatud süütepudel on pärit samast partiist. Vargusi tuleb maakohtu hinnangul käsitada süstemaatilisena, sest J. Nurtdinovit on varem väärteokorras karistatud varguse katse eest, kui ta püüdis kauplusest Coop alkoholipudelit varastada. Varavastaste süütegude toimepanemine on kujunenud J. Nurtdinovi elatusallikaks, ta sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt ning püüab üha uuesti leida ebaseaduslikke lahendusi enda varalise seisundi parandamiseks. Kuna J. Nurtdinov on pannud ühe aasta jooksul toime kolm vargust, viitab tema käitumine sellele, et varastamine on saanud tema elustiiliks J. Nurtdinovi apellatsioon
  6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav J. Nurtdinov, kes palub tapmine ümber kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamiseks ning mõista leebem karistus. Samuti palub apellant jätta ekspertiisikulud riigi kanda.
  7. J. Nurtdinov taotleb kirvele ekspertiisi tegemist selleks, et selgitada välja, millal kirvest viimati teritati ja puhastati ning kas sellega võidi kannatanule vigastusi tekitada. J. Nurtdinov väidab, et kannatanu kopsu vigastas ta elustamise käigus lükates selle 4

(18)1-24-4199 pesumasina voolikuga paigast ära, samuti vigastas niimoodi kannatanu lõuga. Osad vigastused sai kannatanu seega surmajärgselt. Apellant selgitab, et ei soovinud kannatanut nii lüüa, et ta surma saaks. Süüdistatav ei arvanud, et kannatanu kukub tuhatoosi vastu nii kõvasti, et kopsust tuleb veri. Mõned vigastused võisid kannatanu tõstmisest tulla, kui süüdistatav koos kannatanuga kukkus. Tegemist oli õnnetuse, mitte tahtliku tapmisega. K. Nersesjani apellatsioon 13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja K. Nersesjan, kes palub tapmine ümber kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi ning mõista kergem karistus.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et tegemist on tapmisega, palub apellant mõista kergem karistus. Varguste episoodides taotleb kaitsja õigeksmõistva otsuse tegemist.

  1. Tahtluse tuvastamisel on olulised ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine. Maakohtu kohtuotsus põhineb vaid ekspertiisiaktil, arvestamata on aga jäetud kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed asjaolud. Apellant toob välja ütlused, mille kohaselt kostis X korterist sageli lärmi. Kaitsja tsiteerib ka süüdistatava ütlusi ning toob välja, et kohus jättis asjaolu, et X käes oli JK korteris relv, tähelepanuta.
  2. Kirve kasutamise osas on maakohtu seisukoht arusaamatu. Esmalt ütleb kohus, et kirve kasutamine ei ole välistatud, seejärel juba kindlalt, et kirvest kasutati. Ka ekspertiis ei tuvastanud kirvelt verd ning ekspertiisiakti järgi võisid vigastused olla tekitatud kirvega, st seda ei tuvastanud ekspertiis tõsikindlalt.
  3. Korteris ei olnud elektrit, mistõttu võis J. Nurtdinov koos kannatanuga komistada. Toad olid möbleeritud ning igal pool oli tööriistakaste ja muid esemeid. Arvestades kannatanu elustiili, ei ole välistatud, et osa vigastustest sai X ka varasemalt. J. Nurtdinov ei arvestanud sellega, et kannatanu võib surra. Seda tõendab ka
  4. jaanuaril JK telefonist leitud sõnum, milles J. Nurtdinov uurib X kohta. Löögid ei olnud intensiivsed, löömisel ei kasutatud relva ega nuga, süüdistatav lootis, et löögid ei vii kannatanu surmani. Seega tuleb J. Nurtdinovi tegu kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

  1. Varguste episoodis J. Nurtdinov oma süüd ei tunnista. Kaitsja toetab seda positsiooni ning leiab, et süüdistatavale etteheidetud tegevus ei ole vaadeldav süstemaatilisena. Varguste vahel puudub sisuline seos ning ei saa rääkida, et varastamine on kujunenud J. Nurtdinovi elustiiliks. Varguste süsteemi pidi tõendama prokuratuur ning antud juhul seda tehtud ei ole.
  2. Kui kohus nõustub maakohtuga tapmise kvalifikatsiooni osas, palub kaitsja mõista kergema karistuse. Tapmise eest mõistetud 11-aastane vangistus ei vasta süü suurusele ega kohtupraktikale. Maakohus tuvastas küll karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks ka reaalselt arvestatud. Kohus karistas ikkagi süüdistatavat keskmäära ületava karistusega. Asjaolu, et süüdistatav toob välja vangistuse negatiivse mõju, ei tähenda, et ta kahetseks tegu vähem. Otsusest ei nähtu, miks jäeti arvestamata, et kannatanu oli ka alkoholijoobes, samuti temapoolne C relvaga sihtimine. J. Nurtdinovi kahetsus oli siiras ja emotsionaalne. Seega pidanuks karistus olema väiksem kui mõistetud 11 aastat.
  3. Samuti on maakohus jätnud põhjendamata, miks ei olnud võimalik lugeda kergemaid karistusi kaetuks raskema karistusega. 5

(18)1-24-4199 Menetlus ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu istung
  1. Ringkonnakohus otsustas
  2. aprilli
  3. a määrusega vaadata kriminaalasi läbi suulisel istungil. Sama määrusega jäeti rahuldamata süüdistatava taotlus kirvele ekspertiisi tegemiseks ning kaitseakti vene keelde tõlkimiseks.
  4. Ringkonnakohtu istung toimus
  5. aprillil
  6. Istungil kordas süüdistatav taotlust kirvele ekspertiisi tegemiseks. Ringkonnakohus jättis selle taotluse rahuldamata, sest see esitati hilinenult. Esmakordselt soovis süüdistatav kirvele ekspertiisi tegemist alles maakohtus toimunud kohtuvaidluse ajal, ehkki prokuratuur heitis kirve kasutamist ette juba süüdistusaktis. Samuti selgitas ringkonnakohus, et ka sisuliselt ei annaks kirve ekspertiis täiendavat tõendusteavet.
  7. Kaitsja ja süüdistatav jäid istungil enda apellatsioonide juurde ning toetasid üksteise apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Sissejuhatus
  8. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt, süüdistatava apellatsioon jääb rahuldamata.
  9. Maakohtu otsus J. Nurtdinovi tapmises süüditunnistamise ja karistamise osas on seaduslik ning jääb muutmata (II). J. Nurtdinovile ette heidetud vargusi ei saa aga käsitada süstemaatilisena. Kuna vargused vastavad väärteo tunnustele, tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse, lõpetab kriminaalmenetluse ning jätab tsiviilhagi läbi vaatamata (III). Maakohus ei kohaldanud J. Nurtdinovile liitkaristust mõistes valesti materiaalõigust ning liitkaristuse vähendamist ei tingi ka kriminaalmenetluse lõpetamine varguse episoodides (IV). Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka J. Nurtdinovilt välja mõistetud kaitsjatasude suurust. Muus osas jääb maakohtu otsus menetluskulude osas muutmata. Kuna maakohtu otsus tühistatakse osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kantud kulud riigi kanda (V). (II) Tapmine
(1)Materiaalõiguslik hinnang 25. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist J. Nurtdinovi süüditunnistamises

§ 113lg 1 järgi ning leiavad, et J.

Nurtdinovi tegu tuleks ümber kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

  1. Sissejuhatuseks meenutab kolleegium, et apellatsioonimenetluses ei arutata kriminaalasja uuesti algusest peale. Ringkonnakohus hindab maakohtu otsuse seaduslikkust esitatud apellatsioonide piires. Kui apellandid leiavad, et maakohus hindas tõendeid valesti, tuleb apellatsioonides välja tuua, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtul tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 1-23-5620, p 19). Seega ei tingi maakohtu otsuse tühistamist üksnes see, kui apellatsioonis väljendatakse otsusega mittenõustumist ning jutustatakse oma lugu uuesti. Suuresti selline on süüdistatava apellatsioon. Ka kaitsja apellatsiooni fookus on laialivalguv. Nii näiteks refereeritakse 6

(18)1-24-4199 selles kohati ütlusi ja esitatakse seisukohti, mille puhul pole aru saada, millise apellandi taotlusega need haakuvad ning kuidas viitavad need maakohtu veale subjektiivse koosseisu hindamisel. 27. Ehkki mõlemad apellandid paluvad kvalifitseerida süüdistatava tegu

§ 118lg 1 p 7 järgi, on apellantide käsitlus mõneti vastuoluline.

Tapmistahtluse eitamise kõrval seatakse kahtluse alla ka maakohtu poolt tuvastatud vägivalla intensiivsus ning leitakse, et kannatanu võis vigastusi saada ka kukkudes või sootuks varasematest konfliktidest. Olnuks see tõesti nii, oleks vaevalt põhjust J. Nurtdinovi tegu isegi

§ 118

lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida, vaid kõne alla tuleksid üksnes veelgi kergemad kuriteokoosseisud (eeskätt nt

§ 121

lg 1 ja

§ 117lg 1 kogum).

Teo kvalifitseerimisel

§ 118lg 1 p 7 järgi tuleks tuvastada, et J.

Nurtdinov tekitas kannatanule tahtlikult just sellise kehavigastuse, mis lõppastmes viis kannatanu surmani. Sealjuures peab tahtlus hõlmama surmani viinud tervisekahjustuse tekitamist, ent mitte kannatanu surma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus nr 1-16-6512/64, p 8). Kui kannatanu surm oleks saabunud õnnetu koperdamise tõttu, ei ole selline tagajärg toimepanijale - kes tegi joodikute rüseluse käigus üksnes paar mõõdukat lööki - sõltuvalt asjaoludest objektiivselt omistatav (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus nr 1-19-4422/107, p-d 11-14) või ei oleks surmani viinud tervisekahjustuse tekkimine hõlmatud toimepanija tahtlusega.
  5. Kaitsja apellatsiooni alapeatükis Materiaalõiguse rikkumine subjektiivse koosseisu tuvastamisel refereeritakse esmalt tõendeid, mis viitavad sellele, et kannatanule meeldis alkoholi tarvitada ning tema korterist kostus sageli lärmi. Miks see maakohtu otsuse subjektiivse koosseisu kontekstis oluline on, kaitsja esialgu ei selgita.
  6. Seejärel tsiteerib kaitsja nii J. Nurtdinovi kui tunnistaja JK ütlusi kannatanu käes olnud relvamaketi kohta ning osutab, et maakohus on jätnud relva olemasolu täiesti tähelepanuta. Ka siin jätab kaitsja selle asjaolu tähtsuse – vähemasti subjektiivse koosseisu kontekstis – õhku. Nimelt ei selgita apellant, mida peaks ringkonnakohus selle asjaolu taustal maakohtuga võrreldes teisiti otsustama. Lühikokkuvõte relvaga seonduvas on järgmine. J. Nurtdinovi kahtlustatavana kinnipidamisel leiti temalt airsoft püstol (tõendid, kd II, tl 226 ja tõendid, kd III, tl-d 18-31). J. Nurtdinov andis kohtus ütlusi, mille kohaselt andis ta selle relva kunagi Xle ning
  7. jaanuaril 2024 toimus tema ja X vahel JK korteris konflikt seetõttu, et kannatanu suunas J. Nurtdinovi arvates relva selle puhastamise ajal meelega C poole (I kd, tl 50 pöördel). Tunnistaja JK seostab tema korteris toimunud kallaletungi tekkepõhjust hoopis H pangakaardilt kadunud rahaga. Samas kinnitab JK, et kannatanu näitas talle püstolilaadset eset (tõendid, kd III, tl 132). X korteris aset leidnud sündmustel – millel lasub süüdistuse raskuspunkt – puudus aga airsoft püstoliga isegi J. Nurtdinovi ütluste järgi seos, sest püstol jäi tema ütluste järgi JK korterisse (I kd, tl 51). Samuti ei väida apellandid, et J. Nurtdinovi poolt kirjeldatu tõttu tulnuks (vähemalt osaliselt) lugeda J. Nurtdinovi teod hädakaitsega õigustatuks. Kuna apellatsioonide põhjal ei ole võimalik järeldada, et tegemist olnuks asjaoluga, mis mõjutaks J. Nurtdinovi teo karistusõiguslikku kvalifikatsiooni (ennekõike subjektiivsele koosseisule antavat hinnangut), ei saaks selle asjaolu otsuses kajastamata jätmisel ka maakohtule etteheiteid teha. Etteruttavalt märgib kolleegium, et kaitsja tugineb sellele asjaolule hiljem ka J. Nurtdinovi karistuse suurust vaidlustades (vt järgmist alajaotist).
  8. Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtu seisukoha kirve kasutamise kohta. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht kirve kasutamise tuvastamise osas on vastuoluline. Kaitsja tugineb sellele, et 1) J. Nurtdinov ise kirve kasutamist eitas; 2) asjaolu, et kinnipidamisel 7

(18)1-24-4199 tema juurest kirves leiti, ei viita selle kasutamisele; 3) ekspertiisiakti järeldused kirve kasutamise kohta ei ole kindlas kõneviisis, vaid leiti, et kirvest võidi kasutada ning 4) ekspertiisiakti järgi ei tuvastatud kirvel kannatanu verd – sealjuures on oletuslik ning arusaamatu maakohtu väide, et vere puudumine ei tähenda, et kirvest ei kasutatud, sest samamoodi võiks väita kõigi korteris olnud esemete kasutamise kohta.
  1. Apellatsiooni seisukohad ei tingi maakohtu otsuse muutmist. Kaitsja kritiseeris maakohtu otsuse punkti 43, milles kohus leidis, et ei ole siiski välistatud ka kirve kasutamine Jevgeni Nurtdinovi poolt. Eraldivõetuna oleks maakohtu sõnastus tõesti justkui ebaõnnestunud. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõue ei võimalda süüdistuses kirjeldatud asjaolu tõendatuks lugeda pelgalt seeläbi, et sellise asjaolu esinemine ei ole välistatud. Ka otsuse punktis 44 märgib maakohus taas (kursiivis rõhutatult), et vigastused võisid olla tekitatud kõnealuse kirve eri osadega. See sõnakasutus ei ole õnnestunud, ent kolleegium mõistab otsust nii, et maakohus viitab seeläbi ekspertiisiakti sedastusele. Lugedes maakohtu põhjendusi tervikuna, ei ole kolleegiumil kahtlust, et maakohus tuvastas kirve kasutamise siiski menetlusseadustiku nõudeid järgides.
  2. Otsuse punktides 44 ja 45 tuvastab maakohus kirve kasutamise tuginedes mh 1) süüdistatava ütlustele, mille kohaselt kannab ta kirvest sageli kaasas; 2) kirve välistele eripäradele ning surnukehal tuvastatud vigastustele, mis neile vastavad; 3) asjaolule, et süüdistatav kasutas kirvest ka avaliku korra raske rikkumise episoodis. Midagi ebaloogilist ei näe kolleegium ka maakohtu järelduses, et vere puudumine ei tähenda, et kirvest ei oleks kasutatud. Maakohus ei välistanud, et kirvest võidi puhastada. Kolleegium märgib täiendavalt, et nõustub prokuratuuri poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohtadega, et vere puudumist põhjendab seegi, et tegemist oli pigem väiksema massiga taskukirvega, millega tehtud löögid ei toonud kaasa selliseid kudede kahjustusi, mis jätnuks kirvele olulisel määral bioloogilist materjali võrreldes nt suure kirvega raiumisega (vt kirvest nt tõendid, kd II, tl 36; vigastusi aga ennekõike tl 27). Kannatanul tuvastatud vigastuste põhjal polegi alust arvata, et kirvelöögid (sh löögid kirvetera vastasküljel oleva haamripeaga) pidanuks kaasa tooma olulise verejooksu. Samuti märkis prokuratuur ringkonnakohtu istungil põhjendatult, et kirves saadi kätte alles viis päeva pärast selle kasutamist ning bioloogilise materjali mitteleidmine võis täiendavalt tingitud olla nii selle puhastamisest kui ka hoiustamistingimustest. Kirve kasutamist ei sea kolleegiumi jaoks kahtluse alla ka ekspertiisi järeldused, et osa tuvastatud vigastustest võidi tekitada kirvega. Ka siin nõustub ringkonnakohus prokuratuuri poolt apellatsioonimenetluse istungil väljendatud seisukohaga, et olukorras, kus ründevahend ei ole just erakordselt ainulaadne (nt seal on mingi monogramm vmt), ei jätagi selle kasutamine inimkehale üldjuhul selliseid jälgi, mille puhul saab vigastused ilmeksimatult ühe konkreetse vahendiga siduda. Praegusel juhul tõendab kirve kasutamist aga tuvastatud tõendite kogum. Asjakohane on seegi, et kannatanul tuvastati mitmeid erinevaid vigastusi, mille iseloom sobitus kirve eri osadega. Ka see asjaolu kinnitab kogumis seda, et kirvest kasutati. Kokkuvõtvalt ei anna apellatsioonid alust maakohtu järeldust kirve kasutamise kohta muuta.
  3. Kaitsja vaidlustab maakohtu järelduse kasutatud vägivalla intensiivsuse kohta. Süüdistatava ütluste tsiteerimise kõrval sisaldab apellatsioon ses osas kahte argumenti: 1) korteris ei olnud elektrit ning kannatanu võis komistada ning 2) arvestades kannatanu elustiili võis kannatanu ka osa vigastustest varem saada, mh tarvitati tema korteris pidevalt alkoholi ja narkootikume ning seal on pidevalt olnud füüsilisi konflikte. 8
(18)1-24-4199
  1. Need argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kaitsja tsiteerib maakohtu seisukohta […] sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole nimetatud selliseid kappe või tööriistakasti, millel oleks olnud nähtavad kahjustused või jäljed võimalikust kukkumisest vastu kasti või kappi […] ning peab seda alusetuks, sest sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et korter on möbleeritud ja igal pool on näha tööriistakaste ja muid esemeid. See kriitika ei ole asjakohane. Nagu kaitsja enda poolt osundatud lausest nähtub, ei väitnud maakohus, et korteris taolised esemed puudusid. Maakohus tugines hoopis sellele, et tööriistakastidel ja kappidel puuduvad nähtavad kahjustused, mis võinuks kukkumise tagajärjel tekkida. Arvestades kannatanul tuvastatud vigastuste ulatust pidanuks aga taolised kukkumised olema erakordselt jõulised. See oleks toonud kaasa ka nähtavad jäljed esemetel, mille vastu väidetavalt kukuti.
  2. Kaitseversiooni, et kannatanu võis osa vigastustest ka varem saada, lükkas maakohus asjakohaselt ümber otsuse punktides 39-
  3. Selle, et X olnuks ise agressiivne ja tema korteris oleks toimunud pidevad kaklused või tülid lükkas kohus ümber otsuse punktis
  4. Apellatsioon ei sisalda argumente, mis seaks maakohtu järelduse kahtluse alla, mistõttu ringkonnakohus maakohtu seisukohti ei korda.
  5. Seejärel jõutakse kaitsja apellatsioonis selleni, et maakohus on ekslikult tuvastanud tapmistahtluse (ehkki alapealkirja järgi seondus ka kõik eelnev maakohtu veaga subjektiivse koosseisu tuvastamisel). Kaitsja arvates süüdistatava tahtlus kannatanu surma ei hõlmanud, mistõttu tuleks tema tegu ümber kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Ka süüdistatav taotleb enda apellatsioonis sama. Kaitsja tugineb sellele, et löögid ei olnud intensiivsed, löömisel ei kasutatud relva ega nuga ning süüdistatav lootis, et vägivald ei vii kannatanu surmani. Viimast kinnitab kaitsja hinnangul ka JKle saadetud sõnum. Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu.

  1. Maakohus tuvastas ekspertiisiaktile tuginedes õigesti, et kasutatud vägivald oli intensiivne (vt maakohtu otsuse p-d 30-31). Sedavõrd ulatuslike vigastuste tekitamine eeldab märkimisväärse jõu kasutamist. Kannatanu surma ei põhjustanud juhuslik ebaõnnestunud löök. Surma põhjuseks oli kehatüve kinnine tömp trauma hulgaliste nahaaluste verevalumite, luumurdude (roiete, vasaku abaluu, rinnaku, nimmelülide) ja siseorganite vigastustega (vasaku kopsu rebendi, maksa rebendite ja lömastuse, põrna rebendi ja parema neeru põrutusega) (tõendid, II kd, tl 9). Teisiti: süüdistatav peksis Xt rindkeresse niivõrd kõvasti, et murdis mitmeid luid ning rebestas kopsu, maksa ja põrna. Nende vigastuste taustal ei saa rääkida n-ö tavapärasest kaklusest. Lisaks tuvastati märkimisväärseid vigastusi ka peal (nt verevalum paremal pool peaaju otsmiku- ja oimusagara pinnal, veri aju külgvatsakestes, verevalum kõõlustanul paremal pool otsmiku-kiiru-oimupiirkonnas jm) ja kaelal (sh kilpkõhre murd, keeleluu parempoolse suure sarve murd). Verevalumeid ja marrastusi tuvastati õlgadel, küünarvarrel ja reitel. Enesekaitsele viitavate vigastuste vähesus viitab sellele, et suuremat vastupanu kannatanu J. Nurtdinovile ei osutanud.
  2. Süüdistatava apellatsioonis toodud väidetega selle kohta, et kannatanu võis saada vigastusi ebaõnnestunud elustamiskatse (pesumasinavoolikuga võidi kahjustada kopsu) ning põlengu tagajärjel, ringkonnakohus ei nõustu. Esmalt märgib kolleegium, et pesumasina voolikuga seonduva kaitseversiooni esitas J. Nurtdinov ka ristküsitlusel (kd I, tl 51 pöördel), kuid maakohus luges tema ütlused sündmuse kulu kohta ebausaldusväärseteks. Maakohtu järelduse muutmiseks ringkonnakohus alust ei näe. Kolleegium viitab maakohtu poolt märgitule, et ekspertiisiakti järgi olid pea kõik vigastused elupuhused. Eksperdiarvamuse järgi tekkisid surmajärgselt üksnes pärgamentjad laigud ja põletus9

(18)1-24-4199 leekkahjustused. Teiseks, kui süüdistatav tõesti pesumasina voolikut kannatanu elustamiseks kasutas, olnuks süüdistataval ja tema kaitsjal võimalik oma kaitseväide usutavaks teha. Prokuratuur esitas tõendina üsna põhjaliku sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabeliga (tõendid, kd I, tl-d 181-240). Samas ei kasutanud süüdistatav ega kaitsja võimalust välja tuua, kust see väidetav voolik võeti, kuhu hiljem pandi ning millisel sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodest see nähtub. Nii järeldabki ringkonnakohus, et tegelikult süüdistatava väidetud elustamiskatset aset ei leidnud. Seega ei saa kõnelda ka mingist sellisest teojärgsest käitumisest, mis räägiks tapmistahtluse kahjuks. Soostuda tuleb maakohtu järeldusega, et sisuliselt jättis süüdistatav kannatanu põrandale surema, minnes oma sõnutsi elukaaslast otsima ja viina jooma.
  1. Kaitsja leiab, et J. Nurtdinovi poolt JKle
  2. jaanuaril 2024 (s.o päev pärast X surma) saadetud sõnum tõendab tapmistahtluse puudumist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus järeldas põhjendatult, et sõnum saadeti üksnes eesmärgiga juhtida kahtlustust kannatanu tapmises endalt eemale. JK ütluste ja tema telefoni vaatluse järgi saadeti see sõnum
  3. jaanuaril 2024 kell 16.05 (tõendid, III kd, tl-d 129 ja 146). Kui aga lähtuda J. Nurtdinovi enda ütlustest – mida kaitsja ja süüdistatava arvates teha tuleks – teadis J. Nurtdinov juba selleks ajaks kannatanu surmast. J. Nurtdinovi enda ütluste järgi tekkis Xga konflikt sisuliselt kohe
  4. jaanuari õhtul kannatanu korterisse sisenedes. Konflikti järel läks J. Nurtdinov korterist välja Ct otsima. Esmalt jooksis ta bussipeatusesse ning seejärel JK juurde, kus jõi viina. Enda hinnangul oli seal ligikaudu 20 minutit. Seejärel läks tagasi X korterisse, kus avastas, et kannatanu on endiselt pikali ja juba külm. Seal jõudis süüdistatav isegi võimaliku vanglakaristuse peale mõelda ning viis kannatanu teise tuppa.
  5. jaanuari hommikul kell 9 tuli korterisse C ning seejärel lahkuti (I kd, tl-d 50 pöördel – 52). Seega veetis J. Nurtdinov enda ütluste järgi X korteris sisuliselt terve öö, sealjuures kattis kannatanu laiba vaibaga ning liigutas selle teise tuppa. Nii oli tal enda ütluste järgi küllaldaselt aega veenduda, et X on tõepoolest surnud. Selle kaitseversiooni taustal pole põhjust
  6. jaanuaril kell 16.05 JKle sõnumi saatmist pidada siiraks muretsemiseks X pärast ning samal põhjusel ei nähtu sellest ka tõsimeelset lootust, et X võiks elus olla.
  7. Olukorras, kus süüdistatava ütlused selle kohta, kas ta pidas kannatanu surma saabumist võimalikuks ja möönis seda, on loetud ebausaldusväärseteks, tulebki kohtul hinnata tahtlust tõendikogumi põhjal, mis kirjeldab teo objektiivset avaldumist. Tahtlusele või selle puudumisele võib viidata ka toimepanija teoeelne ja -järgne käitumine (vt kokkuvõtvalt kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemise kohta tapmise korral koos edasiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus nr 1-206495/139, p-d 19-20). Maakohus tugines tahtluse tuvastamisel õigesti kasutatud vägivalla intensiivsusele ning süüdistatava teojärgsele käitumisele. Maakohus järeldas, et süüdistatav ei seadnud küll X surma enda eesmärgiks, kuid sai kindlasti aru, et X surm on tema teo vältimatuks tagajärjeks, mistõttu pani ta teo toime otsese tahtlusega (vt maakohtu otsuse p 51).
  10. Kolleegiumi arvates puudub põhjus maakohtu otsuse muutmiseks. Eespool leidis kolleegium, et maakohus talitas õigesti, kui pidas kasutatud vägivalda intensiivseks. Sedavõrd raske ja ulatusliku peksmise korral, eriti olukorras, kus kannatanu on sisuliselt vastupanuvõimetu ning täielikult toimepanija meelevallas (vt maakohtu otsuse p 112), ei ole põhjust arvata, et süüdistatav kas 1) ei pidanud kannatanu surma isegi võimalikuks või 2) pidas seda küll võimalikuks, kuid ei möönnud seda. Ka ei leidnud tuvastamist ükski selline süüdistatava teoeelne või -järgne käitumine, mis võiks viidata sellele, et teo toimepanemise hetkel tal tahtlus X surma osas puudus. Nagu maakohus märkis, jättis 10
(18)1-24-4199 süüdistatav enda jutu järgi X sisuliselt surema ning läks viina jooma (maakohtu otsuse p 112). Hiljem aga süütas X surnukeha oma kuriteo varjamiseks. Nii ei jäägi järele ühtki apellantide argumenti, mis viitaks eksimusele tahtluse tuvastamisel.
  1. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta ka tahtluse vormile antud hinnangut. Ehkki otsene tahtlus – mis seondub ennekõike kõrvaltagajärgedega – on pigem harva esinev tahtluse vorm, põhjendas maakohus oma järeldust piisavalt. Tapmise puhul on põhimõtteliselt mõeldav, et soov kannatanu tappa ei ole liikumapanevaks jõuks ega sisemiseks põhjuseks, miks toimepanija vägivallateo toime paneb. Sageli ongi vägivallategu ajendatud pigem millestki muust – nt soovist näidata kannatanule koht kätte, tekitada talle valu ja tervisekahjustusi vm ning kannatanu surma peab toimepanija üksnes võimalikuks ja möönab seda (kaudne tahtlus). Olukorras, kus objektiivne teopilt viitab aga sellele, et ehkki toimepanija ei seadnud kannatanu surma eesmärgiks, teadis ta, et peksmine kannatanu surmaga päädib, on tegemist otsese tahtlusega.
  2. Kokkuvõtvalt jäävad apellatsioonid J. Nurtdinovi

§ 113lg 1 järgi süüditunnistamise osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

(2)Karistus
  1. Kaitsja leiab, et J. Nurtdinovile tapmise eest karistuseks mõistetud 11-aastane vangistus ei vasta tema süü suurusele ega kehtivale praktikale. Apellant teeb maakohtule kaks konkreetset etteheidet: 1) maakohus tuvastas küll karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks arvestatud; 2) maakohtu otsusest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus arvestamata süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et kannatanu oli samuti tugevas alkoholijoobes ning sihtis JK korteris Ct relvaga. Süüdistatava apellatsioonis märgitakse, et soovitakse leebemat karistust, s.o kuni 9 aasta pikkust vangistust.
  2. Ringkonnakohus apellantide etteheidetega ei nõustu. Esmalt meenutab kolleegium, et maakohtul on karistuse mõistmisel ulatuslik kaalutlusruum, millesse apellatsioonikohus sekkub üksnes selgete ja äratuntavate eksimuste korral (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus nr 1-19-4150/132, p-d 26-28). Selliseid eksimusi ringkonnakohus ei tuvasta. Maakohus põhjendas J. Nurtdinovi keskmisest suuremat süüd tuginedes 1) vägivalla intensiivsusele; 2) sellele, et kannatanu ei osutanud vastupanu ja oli täielikult süüdistatava meelevallas; 3) süüdistatav ei tundnud kannatanu terviseseisundi vastu muret ning jättis ta sisuliselt surema. Kohus märkis selgelt, et tuvastab puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna, kuid põhjendas, miks ei ole sel asjaolul sedavõrd ulatuslikku mõju, mis tingiks karistuse mõistmise miinimummäära lähedale. Mõistes süüdistatavale karistuse, mis on vaid veidi üle sanktsiooni keskmise määra (keskmiseks määraks on 10 aastat 6 kuud vangistust, J. Nurtdinovile mõisteti 11-aastane vangistus), võttiski kohus ühelt poolt arvesse keskmisest suuremat süüd, ent teiselt poolt karistust kergendavat asjaolu, ilma milleta olnuks süüdistatavale mõistetud karistus veelgi suurem.
  5. Ainetu on ka etteheide, et maakohus ei arvestanud seda, et kannatanu oli alkoholijoobes. Kaitsja ei põhjenda, kuidas see J. Nurtdinovi süü suurust mõjutaks. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu elu on ühtmoodi väärt sõltumata tema joobeastmest. Kaitsja viitab ka siin asjaolule, et kohus ei arvestanud J. Nurtdinovi ütlusi selle kohta, et kannatanu sihtis JK korteris Ct relvaga. Ehkki maakohus ei tegelenud selle väitega eraldi, pidas maakohus J. Nurtdinovi ütlusi sündmuste käigu kohta ebausaldusväärseteks. Seega ei saa kolleegiumi 11
(18)1-24-4199 arvates tuvastatuks lugeda ka tema väitel põhinevat relvaga sihtimist. Samas ei mõjutaks see asjaolu ka J. Nurtdinovi süü suurust. Väidetav relvaga seotud intsident toimus JK korteris enne seda, kui süüdistatav Xt ründas. Tapmistegu leidis aga aset hiljem X korterisse naastes, sealjuures jäi relvataoline ese süüdistatava ütluste järgi JK korterisse. Neil põhjusil ei saa rääkida mingist sellisest kannatanu rollist, mis mõjutaks J. Nurtdinovi süüle antavat hinnangut. (III) Süstemaatiline vargus
  1. Kaitsja palub varguste episoodide osas maakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus esiteks seetõttu, et J. Nurtdinov ei tunnista varguste toimepanemises oma süüd ning teiseks seetõttu, et J. Nurtdinovile süüksarvatud tegevus ei ole käsitatav süstemaatilisena.
  2. Maakohus tuvastas, et J. Nurtdinov pani talle süüks arvatavad vargused toime ning põhjendas oma järeldust veenvalt ja jälgitavalt. Apellatsioonis ei esitata selle järelduse osas ühtki sisulist vastuväidet, vaid piirdutakse tõdemusega, et J. Nurtdinov oma süüd ei tunnista. See seisukoht ei tingi maakohtu otsuse muutmist. Seega jääb üle üksnes küsimus sellest, kas J. Nurtdinovile ette heidetud vargused on käsitatavad süstemaatilistena või mitte.
  3. Ringkonnakohus soostub apellandiga, et J. Nurtdinovile ette heidetud vargusi ei saa käsitada süstemaatilisena.
  4. Süstemaatilise varguse mõiste sisustamisel tuleb juhinduda Riigikohtu praktikast (vt ennekõike Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsus nr 3-1-1-87-08, p 10 ja
  7. juuni
  8. a määrus nr 3-1-1-66-13, p-d 6.2-9). Süstemaatilisuse mõistet on Riigikohus täiendavalt avanud ka kohtuasjades, milles on vaidluse all süüdistatava vastutus

§ 4231järgi.

Sealjuures on Riigikohus leidnud, et süstemaatilise varguse kohta väljendatud seisukohad kohalduvad mutatis mutandis ka

§ 4231

kuriteokoosseisule, ehkki süstemaatilisust sisustavate kriteeriumite ring ja üksikute kriteeriumite tähtsus ei pruugi neil kahel kuriteokoosseisul kokku langeda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a määrus nr 3-1-1-75-15, p 7 ja
  3. juuni
  4. a otsus nr 1-20-3067, p-d 9-14).
  5. Viidatud kohtupraktikast järeldub, et süstemaatiline vargus eeldab vähemasti kolme eraldiseisva varguse toimepanemist. Need vargused peavad olema omavahel seotud ning moodustama sisulise süsteemi. Nii on ennekõike siis, kui vargus on kujunenud isiku elustiiliks: ennekõike kui vargusi sooritatakse püsiva sissetuleku hankimiseks või kui vargusi sooritatakse väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Ühtki konkreetset nõuet süütegude vahelisele ajavahemikule ei ole, st see ei ole iseenesest süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Siiski tuleb ajalist faktorit hinnata tegude sisemise seose analüüsil. Mida pikem on periood üksikute rikkumiste vahel, seda väiksema tõenäosusega moodustavad need rikkumised n-ö sisulise süsteemi ning seda kaalukamad peavad süstemaatilisuse jaatamiseks olema muud seda toetavad argumendid. Süstemaatilisuse hindamisel saab arvestada ka rikkumiste arvukust. Ehkki ka siin ei ole ühtegi kindlat reeglit, räägib suurem üksiktegude arv varguse süstemaatiliseks lugemise kasuks. Nii näiteks on suurema tõenäosusega põhjust rääkida süstemaatilisest vargusest isiku puhul, kes on varem neljal korral varguse toime pannud, kui isiku puhul, kelle varasemate rikkumiste arv piirdub kahega. Süstemaatilisuse tunnuseid ei ole aga võimalik ammendavalt loetleda, mistõttu tuleb seda küsimust hinnata arvestades üksikjuhtumi asjaolusid. Oluline on mõista, et süstemaatilise vargusena ei saa käsitada üksnes seda, et 12

(18)1-24-4199 isik on (mingi ajavahemiku jooksul) toime pannud kolm vargust. Kui seadusandja nii tahtnud oleks, tulnuks ka süüteokoosseis nõnda sõnastada.
  1. Maakohus tugines süstemaatilisuse tuvastamisel sellele, et 1) süüdistatava karistusandmetest tulenevalt on varavastaste süütegude toimepanemine on kujunenud tema elatusallikaks: ta sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt ning püüab üha uuesti leida ebaseaduslikke lahendusi enda varalise seisundi parandamiseks; 2) kuna süüdistatav on pannud ühe aasta jooksul toime kolm vargust, viitab süüdistatava käitumine sellele, et varastamine on saanud tema elustiiliks; 3) on usutav, et isik, kes järjepidevalt võtab kauplusest kaupa ning möödub kassadest kauba eest tasumata, paneb varavastaseid süütegusid toime rahalise kasu saamise eesmärgil ehk tema käitumises on tuvastatav võõra vallasasja omastamise eesmärk ning vargus on toime pandud kavatsetult. Maski kandmine viitab ka sellele, et isik tegutseb kindlal eesmärgil, mitte hetke ajendil (maakohtu otsuse p 84).
  2. Kolleegiumi arvates maakohtu põhjendustest varguse süstemaatilisuse kohta järeldusi teha ei saa.
  3. Maakohtu järeldus, et karistusregistri andmetest tulenevalt on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud J. Nurtdinovi elatusallikaks, on ekslik. Karistusregistri andmete all pidas maakohus silmas seda, et J. Nurtdinovit karistati
  4. märtsil 2023 väheväärtusliku asja varguse katse eest, sest ta püüdis toidupoest varastada ühte alkoholipudelit (vt maakohtu otsuse p 83). Tegemist oli brändipudeliga, mille väärtus oli 10,79 eurot (tõendid, IV kd, tl 1). Lisaks tuvastas maakohus, et J. Nurtdinov varastas
  5. jaanuaril 2024 Circle K teenindusjaamast ühe lõhekausi, ühe apelsini ja kolm süütevedeliku pudelit. Varastatud asjade koguväärtus oli 16,42 eurot. Sealjuures varastati süütevedelikku X korteri süütamise tarbeks.
  6. veebruaril 2024 varastas J. Nurtdinov teisest Circle K teenindusjaamast kaks proteiinibatooni ja ühe Monsteri energiajoogi (seekord ta ühe toote eest ka tasus, nimelt ostis ta 3 euro eest kõnekaardile kõneaega). Varastatud asjade koguväärtus oli 4,28 eurot. Seega J. Nurtdinov varastas (või püüdis varastada) ligikaudu aasta jooksul kolmel erineval korral 31,49 euro väärtuses asju, sealjuures varastati süütepudelid X korteri süütamiseks. Nende asjaolude taustal, eeskätt arvestades varastatud asjade väikest hulka ja väärtust, on võimatu rääkida sellest, et vargused oleks saanud J. Nurtdinovi elatusallikaks.
  7. Ringkonnakohus möönab, et ka järjepidev olmevajaduste rahuldamiseks varastamine võib viidata väljakujunenud harjumusele, mis on käsitatav süstemaatilisusena (nn elustiilivaras). Maakohus aga sisustab oma teist argumenti – varguste saamist süüdistatava elustiiliks –sellega, et J. Nurtdinov on aasta jooksul kolm vargust toime pannud. Sellest jääb napiks, liiatigi veel olukorras, kus J. Nurtdinovi toime pandud vargused piirduvad kolmega ning üks neist on teistest ligi aasta varem toime pandud.
  8. Maakohtu viimane argument – tuvastatav on võõra vallasasja omastamise eesmärk ning vargus on toime pandud kavatsetult – on aga asjakohatu, sest ilma võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgita vargust toime panna ei saagi. Sealjuures pannakse pea eranditult vargused toime just kavatsetult.
  9. Seega tugines maakohus tegude omavahelise sisemise seose tuvastamisel sisuliselt sellele, et J. Nurtdinov on aasta jooksul kolm vargust toime pannud. Järeldades üksnes selle põhjal, et tegemist on süstemaatilise vargusega, kohaldas kohus valesti materiaalõigust. 13
(18)1-24-4199 58. Süstemaatilisuse tuvastamisele seab piiri ka J. Nurtdinovile esitatud süüdistus, mis ei võimaldaks maakohtu otsust jõusse jätta ka sealseid põhjendusi muutes. Kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri arvates järeldub varguse süstemaatilisus, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse tekstis kajastatud. Süüdistuses nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda (vt mutatis mutandis

§ 4231kohta – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.

juuni 2021. a otsus nr 1-20-3067/33, p 11). Nendele nõuetele J. Nurtdinovile esitatud süüdistus ei vasta. J. Nurtdinovi süüdistus

§ 199

lg 2 p 9 järgi on sõnastatud nii: Jevgeni Nurtdinovit süüdistatakse selles, et tema pani toime varguse, olles isikuks, keda karistati 24.03.2023.a toime pandud

§ 199

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest 24.03.2023.a otsusega väärteomenetluses nr 231523002138. Peale seda Jevgeni Nurtdinov jätkas varguste toimepanemist ning 30.01.2024.a ajavahemikul […järgneb süüdistuse esemeks oleva varguse kirjeldus…] Samuti Jevgeni Nurtdinov 02.02.2024.a ajavahemikul […järgneb süüdistuse esemeks oleva varguse kirjeldus…] Seega pani Jevgeni Nurtdinov toime süstemaatiliselt võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil s.o

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

  1. Süüdistuses kirjeldatud süstemaatilisusega seonduvateks faktilisteks asjaoludeks saab pidada seda, et J. Nurtdinovit on
  2. märtsil 2023 väheväärtusliku asja varguse katse eest karistatud ning ta jätkas varguste toimepanemist veidi enam kui kümme kuud hiljem, kui pani toime kaks vargust. Nagu eespool selgitatud, on kolme varguse toimepanemine aga üksnes üks hädavajalikest eeldustest, ilma milleta ei saa üldse süstemaatilisusest kõnelda. Pelgalt kolme varguse toimepanemine ei tähenda aga seda, et tegemist oleks süstemaatilise vargusega. Seda, mis kolme vargust omavahel ühendaks ning kuidas need vargused omavahel sisulise süsteemi moodustaks, süüdistuses ei mainita.
  3. Märkimisväärne on seegi, et kõnesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus varguste omavaheline sisuline süsteem oleks selge juba ainuüksi süüdistuses toodud teokirjelduste põhjal. Sel juhul võiks tõesti süstemaatilisuse täiendav avamine osutuda ülemääraseks. Nii oleks näiteks siis, kui J. Nurtdinovile oleks ette heidetud arvukaid sama tüüpi vargusi ja väidetud, et tegemist on süstemaatilise käitumisega. Kuigi süüdistuses ette heidetud vargused toimusid lühikese ajavahemiku jooksul (
  4. jaanuar ja
  5. veebruar 2024), pandi varasem n-ö süsteemi moodustav vargus toime oluliselt varem ehk
  6. märtsil 2023, s.o enam kui 10 kuud varem. Samuti piirdus süüdistuse järgi J. Nurtdinovi poolt toime pandud varguste arv kolme vargusega – s.o minimaalse võimalikuga, mida saab üldse süstemaatilisena kaaluda. Tegude ajaline lahutatus ja vähene arv räägivad pigem varguste süstemaatilisena käsitamise kahjuks kui selle poolt. Nii ei ole süüdistuses nimetatud varasem karistus koosmõjus ette heidetud hilisema kahe varguse episoodiga piisavateks faktilisteks asjaoludeks, millest järeldada varguse süstemaatilisust. Kolleegium toonitab taas, et kui seadusandja soovinuks kuriteona käsitada kolme varguse toimepanemist, oleks ka selline karistusnorm loodud.
  7. Sellest, et pelgalt süüdistuses kirjeldatu ei võimalda varguste süstemaatilisust tuvastada, annab aimu seegi, et kohtuvaidlustes sisustas prokuratuur varguste toimepanemist kui J. Nurtdinovi elustiili hoopis viitega sellele, et süüdistatavat on varasemalt – viimati
  8. a – kriminaalkorras süstemaatilise varguse eest karistatud (I kd, tl 62 pöördel; 14

(18)1-24-4199 süüdistuskõnes ekslikult
  1. a asemel
  2. a). Isegi kui see asjaolu räägiks süstemaatilise varguse kasuks, ei ole varasemat kriminaalkorras karistamist aga süüdistuses isegi mainitud, mistõttu ei saa sellele tugineda. Selle vastuväite esitas kaitsja asjakohaselt ka kohtulikul uurimisel (I kd, tl 55 pöördel).
  3. Ehkki Riigikohtu viimatine praktika on süüdistuste puuduste (ennekõike vähese konkretiseerituse) osas olnud leplikum (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus nr 1-20-3487/398, p 37), ei saa siiski järeldada, et Riigikohus oleks lahti öelnud põhimõttest, mille järgi ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsus nr 1-222429/42, p 23). Kui aga leida, et käsilolevas asjas esitatud süüdistusest iseenesest piisab, sest seal mainitakse ühte varasemat väärteokaristust, kaht uut vargust ning süstemaatilisuse sõna (vrd nt eristust faktilise asjaolu väljatoomise ja selle olemasolu põhjendamise vahel – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a määrus nr 1-231763/24, p 23), siis jääb kolleegiumile mõistmatuks mis mõttega üldse toonitas Riigikohus (

§ 4231

kontekstis) seda, et kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri arvates järeldub süstemaatilisus, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse tekstis kajastatud ning süüdistuses nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda (vt eespool viidatud otsus nr 1-20-3067/33, p 11). Kuna karistusnormi sisu on tavaks süüdistuses lahti kirjutada, siis küllap on igas taolises süüdistuses süstemaatilisuse sõna sees, samuti on iseenesestmõistetav, et varasem karistatus vähemasti mainitakse süüdistuses ära, st minimaalselt nõutavad kolm episoodi tulevad süüdistuse tekstist välja. Vaevalt soovis Riigikohus mõista anda, et just süstemaatilisuse sõna ning kolme teo ära märkimisega ongi nõutavad faktilised asjaolud süüdistuses piisavalt avatud. 63. Kuna varguste süstemaatiline toimepanemine ei ole tõendatud, rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt ning tühistab KrMS § 338 p 2 alusel maakohtu otsuse J. Nurtdinovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 199lg 2 p 9 järgi.

Maakohtu otsuse tühistamine ei too käsiloleval juhul kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist. Süüdistuses ette heidetud teod vastavad

§ 218lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule.

Kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, kuid võib vastata väärteokoosseisule, ei saa kohus teha õigeksmõistvat otsust, vaid peab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri 2022 a otsus asjas nr 1-20-7409, p 20). Erandiks on olukord, kus väärteomenetluse alustamine oleks aegumise tõttu võimatu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 1-21-69, p 32 ja
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 1-18-7408, p 20). J. Nurtdinov pani talle ette heidetud teod toime
  6. aasta
  7. jaanuaril ja
  8. veebruaril. Seega ei ole need väärteod aegunud isegi

§ 81

lg-s 3 sätestatud üldreegli järgi, liiatigi veel seetõttu, et süüteo aegumine peatus kriminaalmenetluse alustamisest arvates (

§ 81lg 7 p 2).

Nii tulebki kriminaalmenetlus J. Nurtdinovi süüdistuses

§ 199lg 2 p 9 järgi Kr

MS § 274 lg 1 alusel lõpetada, sest süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.

  1. Kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu tuleb tühistada ka maakohtu otsus kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas. Tsiviilhagi jätab ringkonnakohus KrMS § 296 2 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Kannatanu võib tsiviilhagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (IV) Liitkaristus ja kriminaalmenetluse lõpetamise mõju sellele
  2. Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette seda, et maakohus mõistis J. Nurtdinovile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks vangistuse 13 aastat, kuid otsuses puudub põhjendus 15

(18)1-24-4199 selle kohta, miks ei ole kohtu arvates võimalik lugeda kergemaid karistusi kaetuks raskemaga. 66. Ringkonnakohus möönab, et ses osas on maakohtu otsus mõnevõrra sumbuurne. Näib justkui oleks mingi osa põhjendustest – ennekõike liitkaristuse suurus ning selleni jõudmise viis – jäänud lahendi lõpptekstist ekslikult välja. Maakohus mõistis J. Nurtdinovile järgmised karistused:

§ 113

lg 1 järgi 11 aastat vangistust;

§ 404

lg 1 järgi 2 aastat 6 kuud vangistust;

§ 263

lg 1 p 1 järgi 2 aastat vangistust;

§ 199lg 2 p 9 järgi 8 kuud vangistust.

Otsuse resolutsiooni järgi mõisteti

§ 64lg 1 alusel kuritegude kogumi eest J.

Nurtdinovile karistuseks vangistus 13 aastat. Sellest järeldub, et maakohus moodustas liitkaristuse üksikkaristustest raskeima karistuse osalise suurendamise teel (nn asperatsioonipõhimõte – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-1-1-6-16, p 30). Otsuse põhiosas liitkaristuse suurust põhiosas ei mainita. Siiski leiab otsuse punktist 118 mõningaid liitkaristuse mõistmisega seonduvaid põhjendusi:
  3. Kohus asub seisukohale, et Jevgeni Nurtdinovi käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning enda kuritegelike hoiakute muutmiseks ja ühiskonnas turvatunde tagamiseks on tema ühiskonnast pikemaks ajaks eemaldamine vajalik. Vangistuses viibides on Jevgeni Nurtdinovil võimalik enda käitumist analüüsida ning tal on aega mõelda, milliseid samme tuleks edaspidise elu õiguskuulekaks muutmiseks astuda. Arvestades, et Jevgeni Nurtdinovil on ka kaks kehtivat kriminaalkaristust, on Jevgeni Nurtdinovi käitumine kohtu hinnangul kuritegelik ning antud juhul vastab Jevgeni Nurtdinovile mõistetav liitkaristus isiku süü suurusele, arvestab õiguskorra kaitsmise huve ning on kooskõlas karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkidega. On oluline, et Jevgeni Nurtdinov mõistaks oma käitumise ohtlikkust ja tagajärgi ning kannaks ka tehtu eest vastutust. Mõistetud karistus annab ühiskonnale selge signaali, et inimelu tuleb väärtustada ning alkoholi kuritarvitamine ei vähenda toimepandud teo tagajärgi või vastutuse ulatust, igale kuriteole järgneb sellele vastav karistus.
  4. Ringkonnakohtu istungil leidsid nii kaitsja kui ka prokuratuur, et tegemist ei ole KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud olukorraga, st põhjenduse puudumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise ning asja maakohtule tagasi saatmise. Sellega nõustub ka ringkonnakohus. Maakohus ei ole küll otsuse põhiosas liitkaristuse suurust ega selleni jõudmise viisi märkinud, kuid põhjendab seda, miks vastab liitkaristus süüdistatava süüle ning on kooskõlas üld- ja eripreventiivsete kaalutlustega. Koosmõjus otsuse resolutsiooniga on kohtu kaalutlused mõistetavad. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kohus pidanuks eraldi põhjendama, miks ta ei loe kergemaid karistusi kaetuks raskemaga. J. Nurtdinov mõisteti süüdi mitme erineva kuriteo eest, millega rünnati erinevaid õigushüvesid. Raskeimat karistust ei mõistetud sanktsiooni ülemmääras. Sel juhul oleks nn absorptsioonipõhimõttest lähtumisel jäänud teiste kuritegude ebaõigus tema liitkaristuses arvestamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a otsus nr 3-1-1-20-16, p 16). Süüdistatavale mõistetud raskeim karistus oli 11 aastane vangistus. Suurendades seda osaliselt teiste kuritegude eest mõistetud karistustega 2 aasta võrra, ei kohaldanud maakohus süüdistatava kahjuks materiaalõigust valesti.
  7. Seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega süüdistuses

§ 199

lg 2 p 9 järgi, tuleb kolleegiumil kaaluda, kas see tingib ka temale mõistetud liitkaristuse vähendamise. Maakohus karistas J. Nurtdinovit

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava teo eest 8 kuu pikkuse vangistusega.

Arvestades temale

§ 263

lg 1 p 1 ja

§ 404lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest mõistetud karistuste suurust ning seda, et maakohus 16

(18)1-24-4199 niigi suurendas suurimat karistust üksnes 2 aasta võrra, ei tingi kriminaalmenetluse lõpetamine – ning 8 kuu pikkuse vangistuse äralangemine – liitkaristuse muutmist. 69. Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsus liitkaristuse osas muutmata. (V) Menetluskulud
(1)Menetluskulud maakohtus
  1. Süüdistatava apellatsioonis palutakse kõik ekspertiisikulud jätta riigi kanda, kuid ei viidata ühelegi menetlusõiguslikule eksimusele, mida maakohus ekspertiisikulude hüvitamise üle otsustades tegi. Kuna ühtki maakohtu poolt tehtud viga ei nähtu, jääb see taotlus tagajärjetuks.
  2. Maakohtu otsuse osaline tühistamine tähendab, et ka menetluskulude osas tuleb teha uus otsus. KrMS § 183 lg-s 1 sätestatud üldreegli järgi jäävad kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluskulud riigi kanda. KrMS § 183 lg 2 sätestab erandina, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega, võib nende menetluskulude kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta otsustamiseks väärteomenetluse lahendis. See tähendab, et ringkonnakohus peab vaagima, kas ja milline kulu oleks eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses ning seejärel on võimalik sellise kulu hüvitamine väärteoasja menetleja otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 4-19-1809, p 22). Varguse episoodiga seonduvaks menetluskuluks saab pidada üksnes määratud kaitsjale makstud tasu. Sealjuures jättis kohus kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. J. Nurtdinovilt mõisteti välja üksnes kohtumenetluses määratud kaitsjale makstud tasu 4882,44 eurot. Seda, milline osa kohtumenetlusest seondus J. Nurtdinovi kaitsmisega süüdistuses

§ 199lg 2 p 9 järgi, tuvastab kohus hinnanguliselt.

Arvestades maakohtus esitatud kaitseväiteid, samuti seda, et J. Nurtdinovit varguste kohta sisuliselt ristküsitlusel ei küsitletudki, määrab kohus varguse menetlemisega seotud summaks 1/6 kogu kohtumenetluses määratud kaitsjale makstud tasust, s.o 813,74 eurot (4882,44 ÷ 6 = 813,74). Seega tuleb J. Nurtdinovilt välja mõistetud summat selle võrra vähendada, misjärel tuleb J. Nurtdinovilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista ülejäänud summa ehk 4068,7 eurot (4882,44 – 813,74 = 4068,7). Erinevalt väärteomenetlusest on kriminaalmenetluses kaitsja osalemine kohustuslik. Seega ei saa väita, et sama kulu oleks tekkinud ka väärteomenetluses, mistõttu jääb varguse menetlemisega seotud kaitsjatasu suuruses 813,74 eurot Eesti Vabariigi kanda

(2)Menetluskulud ringkonnakohtus 17
(18)1-24-4199 72. Kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise peale 5 tundi (tasu 360 eurot), nõupidamisele süüdistatavaga 1 tund (tasu 72 eurot), sõiduks Tallinna Vanglasse ja tagasi 3 eurot ning ringkonnakohtu istungil osalemisele 50 minutit (tasu 60 eurot). Kokku taotleb kaitsja, et tasu suuruseks määrataks 603,9 eurot (sh käibemaks 108,9 eurot). Kolleegium peab taotlust põhjendatuks üksnes osaliselt. Mõistlikuks peab ringkonnakohus süüdistatavaga nõupidamisele (1 tund, tasu 72 eurot) ning kohtuistungile kulutatud aega (50 minutit, tasu 60 eurot). Arvestades apellatsiooni argumente on aga kohtuotsusega tutvumise ning apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakulu 5 tunni asemel 3 tundi (tasu 216 eurot). Hüvitamisele kuulub ka sõidutasu (3 eurot). Seega määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le apellatsioonimenetluses J. Nurtdinovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja riigi õigusabi kulude suuruseks 428,22 eurot (sh käibemaks 77,22 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik (KrMS § 185 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.