KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Üllar Roostoja ja Margit Jäätma Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. veebruar 2025 Tsiviilasja number 2-22-61 Tsiviilasi OMEGA I

) § 163 lg-st 2 tuleb jätta menetluskulud hageja kanda. Arvestades menetluslikke asjaolusid ei ole võimalik kostjalt I menetluskulusid välja mõista

§ 162lg 4 alusel.

Käesoleval juhul on kostjalt I menetluskulude väljanõudmine äärmiselt ebaõiglane, kuna ta on võlgnevuse ära tasunud vabatahtlikult, pakkunud kompromissi ja tasus ära kompromissiga pakutud summa. Lisaks rikkus hageja kostja 3 I ees VÕS § 114 lg-t 1 ega andud kostjale I mõistlikku tähtaega kohtuväliselt võlgnevust tasuda. 10. Kostja II on seisukohal, et temalt ei saa menetluskulusid välja nõuda. Kostja II on kogu menetluse käigus selgitanud, et tema vastu sellisel viisil ja kujul esitatud hagi ei ole võimalik rahuldada, sest hagejal puudus seaduslik alus esitada nõudeid kostjale II kuuluva vara suhtes. Kostja II ei vastuta hagis toodud asjaolude pinnalt tekkinud võlgnevuse eest. Kuna hagi oli kostja II osas selgelt ebakorrektne ja motiveerimata, siis sellest johtuvalt ei olegi võimalik kostjalt II menetluskulusid välja nõuda. Samuti ei saa nõuda kostjalt II menetluskulusid sellel põhjusel, et kostja II ei ole võlgnik. Kostja II oli kaasatud menetlusse vaid sellel põhjusel, et ta on võlgniku abikaasa, kuid ainuüksi sellepärast ei ole temalt võimalik menetluskulusid välja nõuda. Kuna kostja II vastu esitatud hagi ei olnud nagunii võimalik rahuldada, siis ei saa ka menetluskulusid temalt välja nõuda. Haginõue kostja II vastu oli ilmselgelt perspektiivitu ja kohtul ei oleks olnud võimalik seda rahuldada, sest seadus ei anna hagejale kaitset sellisel viisil nagu ta on seda taotlenud hagiavalduses. Kostja II ei ole kuidagi seotud võlgnevusega ja seega ei pea vastutama menetluskulude eest. Arvestades menetluslikke asjaolusid ei ole võimalik kostjalt II menetluskulusid välja mõista ka

§ 162lg 4 alusel.

Käesoleval juhul on kostjalt II menetluskulude väljanõudmine äärmiselt ebaõiglane, kuna tema võlgnevuse eest ei vastuta ega pole võlgnevusega seotud. MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus võttis
2. juuni
3. a määrusega hageja hagist loobumise vastu ja lõpetas menetluse (määruse resolutsiooni p 1). Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja menetluskuludena 2520 eurot hageja kasuks ja viivise menetluskuludelt (2520 eurolt) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (määruse resolutsiooni p 2 ja 2.1). Maakohus võttis hageja hagist loobumise vastu ja lõpetas tsiviilasjas menetluse, tuginedes

§ 428lg 1 p-le 3 ja §-le 429.

Maakohus märkis, et kostjate kanda jäävad hageja menetluskulud 2520 eurot kooskõlas

§ 168

lg-ga 5, mis sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Maakohus ei nõustunud kostjate vastuväidetega, et hagi esitamine oli ennatlik ja kostja I ei ole andnud põhjust hagi esitamiseks ning et kostja II ei vastuta hagis toodud asjaolude pinnalt tekkinud võlgnevuse eest. Maakohus märkis, et kostja II ei vastuta võlgnevuse eest, kuid ühisvara jagamise nõudes on kostja II kostjaks. Hagi eesmärgiks oli ühisvara jagamine ning ühisvara jagamise nõudes on nad mõlemad võrdsed kostjad. Ühisvara jagamise nõuet ei saa menetleda teise ühisvara omanikuta, seega ei saa kohus nõustuda väitega, et kostja II oli alusetult kaasatud menetlusse. Hageja esitas kostjate vastu ühisvara jagamise nõude. Ühisvara jagamise nõude aluseks oli asjaolu, et kostja I lahusvarast ei olnud võimalik nõuet rahuldada, hageja ei pidanud andma võlgnikule täiendavat tähtaega, sest täitedokumentideks olid jõustunud kohtulahendid. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 12. Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2 ja 2.1. Kostjad paluvad teha tühistatud osas uue 4 määruse, millega jätta kostjatelt hageja menetluskulud välja mõistmata. Menetluskulud määruskaebemenetluses paluvad kostjad jätta hageja kanda. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus menetluskulude väljamõistmisel üldse arvestanud määruskaebuse esitajate selgitustega ning on lähtunud ainult vastustaja seisukohast. Maakohus on viidanud

§ 168

lg-le 5 ja refereerinud selle sisu, kuid ei ole põhjendanud, miks ei kohaldu käesolevas menetluses

§ 162

lg 4 või

§ 163lg 2.

Kostja I pakkus vastustajale graafiku sõlmimist, kuid hageja keeldus sellest arusaamatutel põhjustel. Seega on kostja I teinud menetluse jooksul kõik võimaliku, et asja lahendada kompromissiga. Kuna aga vastustaja on kompromissi sõlmimisest keeldunud, siis tulenevalt

§ 163lg-st 2 tuleb jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja I on pakkunud vastustajale graafikut samas summas, mida hageja on menetluslikult hiljem lugenud õigesti/kohaseks tasutuks. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kostjate poolt hageja menetluskulude tasumine ei ole ka põhjendatud seetõttu, et olulisel määral on menetlus veninud kostjatest mitte sõltuvatel põhjustel, nagu näiteks seetõttu, et kostja II suhtes tehtud tagaseljaotsus tehti menetlusõigusi rikkudes, mistõttu pidid kostjad esitama kaja kohtumenetluse taastamiseks. Samuti venis menetlus seetõttu, et kostja ei teadnud võlgnevuse suurust. Maakohus ei ole selgitanud, miks ei olnud kohtu arvates hagi esitamine ennatlik. Kostja I tasus võlgnevust kogu aeg, nii enne kohtumenetlust kui ka selle ajal. Kui võlgnik tasub võlgnevust igakuiselt graafiku alusel, siis ei ole põhjendatud kohtusse pöördumine juba ainuüksi hea usu põhimõttest tulenevalt, sest võlgnik täidab oma kohustust. Lisaks oli hageja pöördunud ka kohtutäituri poole, kes ka võlgnevust sisse nõudis. Hageja on põhjustanud peale täitemenetlusekulude ka kohtukulude tasumise kostjatele. Selline käitumine on aga kindlasti pahatahtlik ega ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjad pidid tegema täiendavaid menetluskulusid ka seetõttu, et hageja polnud teadlik, millised on tema nõuded. See selgus 21. mail 2024 toimunud kohtuistungil, mistõttu venis menetlus. Seega ka sellest tingitud kulusid ei pea kostjad tasuma. Maakohus on nõustunud sellega, et kostja II ei vastuta võlgnevuse eest. Seega ei piisa ainult sellest, et ühisvara jagamise menetlust ei saa läbi viia ilma kostjata II. Hageja hagi kostja II esitatud viisil ja kujul ei ole võimalik rahuldada, kuna hagejal puudus seaduslik alus esitada nõudeid kostjale II kuuluva vara suhtes. Samuti ei saa nõuda kostjalt II menetluskulusid, sest ta ei ole võlgnik. Asjaolu, et kohtu hinnangul on kostja II ühisvara jagamise nõudes kostjaks, ei tee teda võlgnikuks ning tema vastu suunatud hagi ei olnud võimalik rahuldada (arvestades nõude sisu). Seetõttu ei saa ka menetluskulusid temalt välja nõuda. Arvestades menetluslikke asjaolusid ei ole võimalik kostjatelt menetluskulusid välja mõista

§ 162

lg 4 alusel, sest kostja I on võlgnevuse ära tasunud vabatahtlikult, pakkunud kompromissi, ja tasus rahasumma hagejale, mis oli pakutudki kompromissiga, hageja rikkus kostja I ees VÕS § 114 lg-t 1 ega andnud talle mõistlikku tähtaega kohtuväliselt võlgnevust tasuda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. 5 Hagi esitamine kostjate vastu ei olnud ennatlik. Kõik eeldused kostjate vastu hagi esitamiseks olid täidetud. Ühisvara jagamise hagi saab esitada vaid kostjate vastu ühiselt ning kui hagi on põhjendatud, siis tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjad ei ole menetluses esitanud ühtegi sellist vastuväidet, mis oleks olnud aluseks jätta hagi rahuldamata. Kostja II on ühtlasi hagi õigeks võtnud. Asjaolu, et täitemenetluses on kostja I võlgnevus hagejale lõpuks laekunud, so 3 aasta jooksul, ei anna alust jätta käesolevas asjas menetluskulusid hageja kanda. Vaidlust ei ole selles, et kostja I võlgnevus on algselt tekkinud juba alates
2. a märtsikuust. Hagejal ei ole kohustust oodata võlgnevuse tasumist (mis on tervikuna sissenõutavaks muutunud
3. a märtsis ja aprillis) aastaid. See, et kostja I ei olnud võimeline võlgnevust tervikuna tasuma enam kui 3 aasta jooksul, tõendab üheselt, et kostjal I puudus piisav lahusvara oma kohustuse kohaseks täitmiseks. Lisaks tõendab seda asjaolu ka hagi lisana nr 4 esitatud tõend. Oluline on see, et kogu hagi punktis 1.1 nimetatud kostja I võlgnevus on muutunud tervikuna sissenõutavaks enam kui 3 aastat tagasi ning et kostja I ei ole olnud võimeline seda kohustust kohaselt täitma enam kui 3 aasta jooksul. Seega ei saa olla vaidlust, et hagi esitamine
4. jaanuari
5. a seisuga oli põhjendatud ja tõendatud. See tähendab, et menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjad üritavad kohut eksitada väitega (vt määruskaebuse p 2.1 eelviimane lõik), nagu oleks kostja I oma võlgnevust tasunud kohaselt maksegraafiku alusel – tegelikkuses mitte mingit maksegraafikut kostjaga I kokku lepitud ei ole. Kostja I võlgnevus (hagi esitamise hetkel summas 15 531 eurot 34 senti) muutus tervikuna sissenõutavaks juba alates
6. a märtsist. Arusaamatuks jääb kostjate etteheide, et hageja ei võtnud vastu kostja I pakkumist maksegraafiku kokkuleppimiseks. Kostja I
7. märtsi
8. a menetlusdokumendi p-st 2.2 (teine lõik) nähtuvalt pakkus kostja I maksegraafikut, mille järgi oleks kostja I tasunud hagejale kokku 25 eurot kuus, millisel juhul oleks kogu kostja I võlgnevuse tasumine võtnud aega kokku ca 51 aastat, mida ei saa ilmselgelt pidada mõistlikuks. Sellise ebamõistliku maksegraafiku pakkumine tõendab täiendavalt kostjal I piisava lahusvara puudumist.
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ja kostjate määruskaebusega, leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni p-i 2 tuleb täiendada osas, et menetluskulud jäävad solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2 1 ja § 659).

Kostjate määruskaebus jääb rahuldamata. 16. Kuna ringkonnakohus täiendab maakohtu lahendi resolutsiooni, märgib ringkonnakohus vastavalt

§ 654lg-le 22 (koosmõjus §-ga 659) määruse tervikresolutsiooni kehtivas sõnastuses.

1. Maakohus lõpetas asjas menetluse hageja hagist loobumise tõttu, jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata maakohtu resolutsiooni p 2 ebaselgele sõnastusele jaotas maakohus selles punktis nii menetluskulud, määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse kui ka nende väljamõistmise. 6
2. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus võttis hageja hagist loobumise vastu ja lõpetas menetluse hageja nõudes kostjate vastu. Selles osas on maakohtu määrus

§ 456lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 järgi jõustunud.

Ringkonnakohus vaatab kostjate määruskaebuse alusel maakohtu määruse läbi menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus märgib vastusena määruskaebuses esitatud väidetele järgmist.
2. Hageja pöördus hagiga maakohtu poole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 ja perekonnaseaduse § 33 lg 3 teise lause alusel. Hageja esitatud ühisvara jagamise hagi eeldusi tuleb kontrollida lähtuvalt TMS § 14 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui

§ 207

lg 3 mõttes vältimatud kaaskostjad, st hageja pidi pöörduma kohtusse hagiga mõlema kostja vastu. Seega kostja II väide, et kostja II ei olnud võlgnik, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Sellega, et kostja I tasus kohtumenetluse ajal võlgnevuse, saavutas hageja oma eesmärgi (hageja nõue, mis oli täitmisel täitemenetluses, sai rahuldatud) ning võlgnevuse tasumise tulemusena langes ära ühisvara jagamise hagi alus – hagejal ei olnud enam kostja I vastu nõuet. Lähtudes eeltoodust on menetluskulude jaotamisel põhjendatud kohaldada

§ 168lg-t 5 ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

22. Kostja I viide menetluskulude teistsugusele jaotamisele

§ 163lg 2 alusel ei ole põhjendatud.

Kostja I väited kompromissettepaneku ja selle kohta, et kostja I tasus hageja nõuet kohtumenetluse eel, on tõendamata ega ole kooskõlas kohtule esitatud muude tõenditega. Kohtutäituri

1. detsembri
2. a teate kohaselt ei toimunud ajavahemikul
3. märts 2021 kuni
4. detsember 2021 täiteasjas nr 066/2021/1098 laekumisi. Asja materjalide kohaselt täitis kostja I oma võla täitemenetluses, s.o paralleelselt käesoleva kohtumenetlusega, kolme aasta jooksul. Maksegraafiku alusel võlgnevuse tasumist ei nähtu ka kostja I esitatud 7 dokumentidest. Ringkonnakohus märgib, et võlausaldaja ei pea nõustuma igasuguse võlgniku esitatud maksegraafikuga.
5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et praeguses asjas tuleks kohaldada

§ 162

lg-t 4, mille järgi on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

§ 168

lg-s 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid, ei ole praeguses asjas alust kohaldada

§ 162lg-le 4.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks menetluskulude jätmine solidaarselt kostjate kanda olukorras, kus hageja loobus hagist, sest kostja I täitis täitemenetluses täitmisel olevad hageja nõuded, äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõustuda, et kostja I täitis hageja ees oleva võlgnevuse vabatahtlikult või et hageja keeldus mõistlikust kompromissist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei pidanud andma võlgnikule täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks, sest täitedokumentideks olid juba jõustunud kohtulahendid. Samuti ei ole erandlikuks asjaoluks kostja II väide, et hageja ei pöördunud enne kohtusse hagi esitamist kostja II vastu nõusoleku saamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja käitumine menetluse venimist tinginud ega anna alust jätta menetluskulusid ka sel põhjusel hageja kanda. Käesolevas menetluses ei toimu kostja I võla sissenõudmine, mistõttu on ebaõige kostja I väide, et hageja jätkas võla sissenõudmist täies ulatuses, jättes kohtule teatamata, et võlg on oluliselt vähenenud. Samuti ei ole asjakohased kostja I vastuväited, mis puudutavad põhinõude ja viiviste ebaõiget arvestust. Eeltoodut arvestades on maakohus jaganud põhjendatult menetluskulud selliselt, et on jätnud need solidaarselt kostjate kanda. Selleks, et maakohtu resolutsiooni p 2 oleks selge ja kooskõlas määruse põhjendava osaga, täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni p 2 selliselt, et menetluskulud jäävad solidaarselt kostjate kanda. 24. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda kostjate määruskaebus sisulisi vastuväiteid, millest nähtuks, et maakohus oleks menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel eksinud. Kuigi maakohtu määruses puuduvad põhjendused menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta, ei ole see määruse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus täiendab vastavas osas maakohtu põhjendusi. 25. Hageja 16. mai 2024. a menetluskulude nimekirja kohaselt moodustasid hageja menetluskulud riigilõiv 280 eurot ja kulutused õigusabile 2240 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 2520 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja tasus hagilt ja hagi tagamise taotluselt riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses, kokku 490 eurot. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (

§ 138lg 2).

Arvestades riigilõivu osalist tagastamist (210 eurot), on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja 280 eurot. Lepingulise esindaja tunnitasu oli 140 eurot ja tal kulus õigusabi osutamisele 16 tundi. Hageja lepingulisel esindajal kulus hagi ja hagi tagamise avalduse koostamisele 6 tundi, kaja ja kostja II vastusega tutvumisele ning kohtule seisukoha koostamisele 2 tundi, määruskaebusega tutvumisele ja kohtule seisukoha koostamisele 30 minutit, taotluse ja menetluskulude nimekirja koostamisele 1 tund, hagi täpsustuse koostamisele 30 minutit, istungiks ettevalmistumisele ja veebiistungil osalemisele 1 tund, hagi täpsustuse ja kompromissilepingu projekti koostamisele 1 tund 30 minutit, kostjate seisukohtadega tutvumisele ja kohtule 8 arvamuse koostamisele 2 tundi 30 minutit ning avalduse koostamisele hagist loobumiseks 1 tund. Ringkonnakohtu hinnangul on arvestades tsiviilasja olemust, keerukust, mahtu ja kulgu hageja lepingulise esindaja kulud täies ulatuses põhjendatud. Kokku on seega hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud 16 tunni ulatuses. Arvestades lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta), mida võib pidada põhjendatuks, on seega menetluskulude kindlaksmääramine põhjendatud 2240 euro ulatuses (140 eurot * 16 tundi = 2240 eurot). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 2520 eurot (käibemaksuta; 2240 + 280). Vastavalt hageja taotlusele on maakohus põhjendatult määranud, et kostjatel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 26. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (

§ 171lg 1).

27. Hageja menetluskuludeks määruskaebemenetluses on kulutused õigusabile 420 eurot (käibemaksuta). Lepingulisel esindajal kulus kostjate määruskaebusega tutvumisele, vastuse ja menetluskulude nimekirja koostamisele 3 tundi, tunnitasu 140 eurot. Kostjad leiavad, et hageja menetluskulusid tuleks vähendada 1 tunnini, s.o 140 euroni, sest vastuse sisuline tekst on ca 1,5 lk pikk, tekst on kirjutatud suurte vahedega ja tsiteeritud on Riigikohtu lahendit. Kuna hageja vastus määruskaebusele kordab suures osas varem esitatud seisukohti, peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks määruskaebemenetluses 1 tund 30 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot on põhjendatud. Seega on põhjendatud solidaarselt kostjatelt hageja kasuks mõista välja menetluskulu 210 eurot (140 eurot * 1 tund 30 minutit). Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist käibemaksuta. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjatel

§ 177

lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

1. Maakohus andis kostjatele
2. juuni
3. a määrusega menetlusabi ja vabastas nad täielikult maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuivõrd kostjate määruskaebus jäi rahuldamata, tuleks riigilõiv 70 eurot, mille tasumisest kostjad oli vabastatud, kostjatelt

§ 190lg 5 alusel riigi kasuks välja mõista.

Ringkonnakohus peab võimalikuks vabastada kostjad

§ 190lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.

Kostjate maksevõime on selline, mis ei võimalda neil hüvitada riigile määruskaebuse riigilõivu 70 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9