Obsah (9)

§ 657§ 654§ 69§ 232§ 442§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. märts 2025 Tsiviilasja number 2-24-

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 3 7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus märgib apellatsioonkaebuse väidete kohta järgmist. 1. Töölepingu võib TLS § 95 lg 1 kohaselt üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Töölepingu ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 järgi kehtivaks kättesaamisega. Töölepingu kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldus tuleb seega töötajale edastada, et töötaja saaks selle kätte. Seadus ei näe töölepingu ülesütlemisavalduse töötajale edastamiseks ette kindlat viisi. Töölepingu ülesütlemisavalduse võib anda töötajale üle seega muuhulgas isiklikult (

§ 69lg 2).

Samas sel juhul tuleb arvestada, et tööandja peab vaidluse korral tõendama, et ta andis töölepingu ülesütlemisavalduse töötajale üle. 2. Maakohus ei eksinud asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel. Maakohus hindas tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning oma siseveendumuse kohaselt (

§ 232lg 1 ja 2).

Kohus põhjendas oma järeldusi (

§ 442lg 8).

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

1. Sellest, et tunnistaja ei mäletanud hageja ja kostja vahelise vestluse, mille käigus hageja andis kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse, aega, ei saa järeldada, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed. Kostja ei mäletanud vande all antud seletuses samuti hageja juhatuse liikme ja kostja vestluse täpset kuupäeva, kuid kinnitas, et hageja juhatuse liige ja kostja vestlesid
2. a oktoobri lõpus. Tunnistaja ja ka kostja andsid ütlusi asjaolude kohta, mis toimusid aasta enne ütluste andmist. Sellest tulenevalt on võimalik, et tunnistaja ega ka kostja ei pruugi nende sündmuste aega täpselt mäletada. Ainuüksi sellest ei saa aga järeldada, et nende esitatud väited toimunud asjaolude sisu kohta ei ole usaldusväärsed.
3. Tunnistaja kinnitas, et ta trükkis tööandja palvel töölepingu ülesütlemisavalduse (sama, mis on digitoimikul lehel 59), et hageja juhatuse liige andis selle kostjale üle ning ta nägi ülesütlemisavaldust kostja käes (dtl 112 – 113). Kostja väitel avaldas hageja juhatuse liige vestluse käigus soovi kostja vallandada, kuid suunas ta ikkagi kahenädalasele puhkusele, et kostja mõtleks, kas kostja tahab hageja juures töötada. Hageja juhatuse liige palus kostjal kahe nädala möödumisel helistada ja öelda, mida kostja otsustas. Kostja kinnitusel ei saanud ta hageja juhatuse liikmelt töölepingu lõpetamise kohta dokumente (dtl 115). Tunnistaja ütlused ja kostja vande all antud seletused on omavahel vastuolus. Tunnistaja ütlustes endas ei ole samas olulisi vastuolusid. Kostja seletustes on aga ringkonnakohtu arvates olulised vastuolud, mis ilmnevad järgnevas. Kostja suunati tema väidete kohaselt
4. a oktoobri lõpus kahenädalasele puhkusele. Samas kostja kinnitusel oli tema viimane tööpäev
5. november 2023 (dtl 115), s.o sama päev, mis pidi ülesütlemisavalduse järgi olema kostja viimane tööpäev (dtl 59). Kostja enda seletusest nähtub, et kostja ei läinudki tegelikult
6. a oktoobri lõpus kahenädalasele puhkusele. Isegi kui oletada, et puhkus, millele hageja kostja suunas, algas
7. novembrist 2023, on selgusetu, miks oleks kostja pidanud
8. novembril 2023 küsima hageja juhatuse liikme abikaasalt, millal ta peab tööle tulema (dtl 115). Kostja kinnitusel oli ta ju
9. aasta oktoobri lõpus leppinud hageja juhatuse liikmega kokku, et kostjal on kaks nädalat puhkust ja kostja siis helistab hageja juhatuse liikmele edasise töökorralduse asjus. Kostja kirjeldab ühelt poolt, et hageja ei öelnud
10. aasta oktoobri lõpus töölepingut üles, vaid sõlmis kostjaga töökorralduslikke kokkuleppeid. Samas kostja kirjeldusest
11. a oktoobri lõpule järgnenud sündmuste kohta ei saa järeldada, et kostja väidetud töökorralduslikke kokkuleppeid oleks sõlmitud. Need ei väljendu kostja käitumises. 4
12. Ringkonnakohus leiab eelnevast tulenevalt, et maakohus tuvastas tunnistaja ütlustele tuginedes põhjendatult, et kostja sai töölepingu ülesütlemisavalduse (dtl 59) TsÜS § 69 lg 2 mõttes kätte. See, kas kostja ülesütlemisavalduse dokumendi läbi luges või selle allkirjastas, ei ole oluline. Oluline on see, et kostjal oli tegelik võimalus ülesütlemisavaldusega tutvuda.
13. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kostja kanda (

§ 171lg 1).

9. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus

§ 174

lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab menetlusosaline vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 5