KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2025, Tallinn Kohtuasja nu

) § 91 lg 2 p 2 alusel ning

§ 100lg 4 alusel hüvitise 375 euro välja mõistmiseks.

5.

1. Lugeda F.P ja V.B.F
2. novembri
3. a tööleping lõppenuks alates
4. detsembrist
5. 5.
6. Välja mõista V.B.F F.P kasuks
7. a detsembri brutotöötasu 954,55 eurot,
8. a novembri ja detsembri välislähetuse päevaraha 961,91 eurot ning puhkusehüvitis 192,18 eurot. 5.
9. Jätta F.P menetluskulud maakohtus 90% ulatuses V.B.F kanda ja V.B.F menetluskulud maakohtus 10% ulatuses F.P kanda. 5.
10. Välja mõista V.B.F F.P kasuks maakohtus kantud menetluskulud 885,60 eurot (km-ga). 5.
11. Välja mõista F.P-lt V.B.F kasuks maakohtus kantud menetluskulud 92,80 eurot (km-ta). 5.
12. Tasaarvestada F.P ja V.B.F vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad maakohtu menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista V.B.F F.P kasuks välja maakohtu menetluskulude hüvitis 792,80 eurot. 5.
13. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.B.F kanda. 5.
14. Välja mõista V.B.F F.P kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 910 eurot. 5.
15. Resolutsiooni p-des 5.8 ja 5.10 nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Menetlus töövaidluskomisjonis
16. F.P (hageja, töötaja) esitas
17. jaanuaril 2022 töövaidluskomisjonile (TVK) V.B.F (kostja, tööandja) vastu avalduse, milles palus tuvastada
18. novembril 2021 poolte sõlmitud töölepingu nr 20211105-1 (
19. novembri
20. a tööleping) ülesütlemise tühisuse töölepingu seaduse (

) § 85 lg 1 alusel, lugeda

1. novembri
2. a tööleping
3. jaanuaril 2022 lõppenuks

§ 91lg 2 p 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja perioodi 1.

detsember 2021 kuni

1. jaanuar 2022 eest saamata jäänud töötasu 3000 eurot, perioodi
2. november 2021 kuni
3. detsember 2021 eest välislähetuse päevaraha 1710 eurot, perioodi
4. november 2021 kuni
5. jaanuar 2022 eest puhkusehüvitis 570,33 eurot ja

§ 100lg 4 alusel hüvitis 4500 eurot (bruto). 2

§ 85lg 1 alusel, luges 2.

novembri

1. a töölepingu alates
2. jaanuarist 2022 hageja poolt üles öelduks

§ 91

lg 2 p 2 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 954,55 eurot, päevaraha 961,91 eurot, puhkusehüvitise 290,48 eurot ja

§ 100lg 4 alusel hüvitise 375 eurot.

1. Tööandja esitas
2. aprillil 2022 Harju Maakohtule avalduse vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluses. Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
3. Hageja esitas Harju Maakohtule
4. mail 2022 kostja vastu hagi, milles palus tuvastada
5. novembri
6. a töölepingu ülesülemise tühisuse, lõpetada
7. novembri
8. a tööleping

§ 91lg 2 p 2 alusel, mõista välja 2021.

a detsembri eest saamata jäänud töötasu 1500 eurot,

1. a jaanuari eest saamata jäänud töötasu 1071,43 eurot, välislähetuse päevarahad 1710 eurot, puhkusehüvitis 516,01 eurot ja kolme kuu keskmine töötasu 4500 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. 4.
2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
3. novembril 2021 kirjaliku töölepingu, mille alusel hageja asus tööle ventilatsiooni paigaldajana nii Eestis kui ka Saksamaal. Lisaks sõlmisid pooled välislähetuse kokkuleppe. Hageja töötasu oli 1500 eurot kuus (
4. novembri
5. a töölepingu p 5.1). 4.
6. Hageja töötas
7. novembrist 2021 kuni
8. detsembrini 2021 Saksamaal. Pärast seda, kui hageja saabus tagasi Eestisse, palus kostja hagejal kirjutada avalduse
9. novembri
10. a töölepingu tagasiulatuvalt alates
11. novembrist 2021 lõpetamiseks. Hageja tegi seda
12. detsembril
13. Kuna

ei sätesta töölepingu tagasiulatuvalt lõpetamist, ei saanud hageja

1. novembri
2. a töölepingut tagasiulatuvalt lõpetada. 4.
3. Kostja tasus hagejale
4. a novembri eest töötasu
5. detsembril
6. Kostja ei vormistanud hagejaga
7. a detsembris uut töölepingut, ei andnud hagejale enam tööd ega tasunud kokkulepitud töötasu. 4.
8. Kuna

ei võimalda töölepingut lõpetada tagasiulatuvalt, esitas hageja

1. jaanuaril 2022 kostjale
2. novembri
3. a töölepingu

§ 91lg 2 p 2 alusel erakorralise ülesütlemise avalduse.

Kostja ei tasunud lõpparvet. Kostja jättis hagejale tasumata

1. a detsembri ja
2. a jaanuari (perioodi
3. detsember 2021 –
4. jaanuar 2022 eest) töötasu 2571,43 eurot, perioodi
5. november 2021 –
6. detsember 2021 välislähetuse tasu 1710 eurot ning perioodi
7. november 2021 –
8. jaanuar 2022 eest kasutamata põhipuhkuse hüvitise 516,01 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis hageja kolme kuu keskmise brutotöötasu (4500 eurot) ulatuses. Kostja vastuväited hagiavaldusele
9. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 5.
10. Hageja ei vaidlustanud
11. märtsi
12. a TVK otsust osas, milles TVK jättis tema nõuded rahuldamata. Seega saab kohus praeguses tsiviilasjas lahendada vaid nõudeid, mille TVK rahuldas. Hagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja esitas hagi suuremas ulatuses. 3

§ 91

lg 2 p 2 alusel ning mõista kostjalt välja

§ 100lg 4 alusel hüvitis 375 eurot (p 3).

Maakohus luges

1. novembri
2. a töölepingu lõppenuks alates
3. detsembrist 2021 (p 4), mõistis kostjalt hageja kasuks välja
4. a detsembri töötasu 954,55 eurot,
5. a novembri ja detsembri välislähetuse päevaraha kokku 961,91 eurot ning puhkusehüvitise 192,18 eurot (p 5). Maakohus jättis hageja menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda (p 6), mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 885,60 eurot (km-ga; p 7), mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 92,80 eurot (km-ta; p 8), tasaarvestas poolte vastastikused kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud ning mõistis pärast tasaarvestust kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 792,80 eurot (p 9). Maakohus mõistis kostjalt hüvitatavatelt menetluskuludelt (792,80 eurot) hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (p 10). 6.
6. Pooled ei vaielnud, et nad sõlmisid
7. novembril 2021 tähtajalise töölepingu, mille p-de 1.1, 1.2, 2.1, 4.1 ja 5.1 kohaselt asus hageja kostja juures neljakuulise katseajaga tööle ventilatsioonilukksepa ametikohal alates
8. novembrist 2021 kuni
9. märtsini 2022 täistööajaga (kaheksa tundi päevas ehk 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus) ja töötasuga 1500 eurot. Pooled vaidlesid
10. novembri
11. a töölepingu lõppemise aja ja aluse üle ning selle üle, kas kostjal tuli tasuda hagejale
12. a detsembri ja
13. a jaanuari töötasu, välislähetuse päevaraha, puhkusehüvitis ja ülesütlemise hüvitis. 6.
14. Kostja ei nõustunud
15. märtsi
16. a TVK otsusega ning palus kohtul vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina. Hageja
17. märtsi
18. a TVK otsuse osas avaldust ei esitanud. Seega jõustus
19. märtsi
20. a TVK otsus osas, millega TVK jättis hageja nõuded rahuldamata. Maakohus oli asja lahendamisel seotud
21. märtsi
22. a TVK 4

-is sätestatud mõjuval põhjusel ning järgides

-is ette nähtud etteteatamistähtaegasid (

§ 87

).

§ 95

lg-te 1 ja 2 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ning vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 6.3.

1. Pooled ei vaielnud, et hageja esitas
2. detsembril 2021 kostjale viimase juhendamisel
3. novembri
4. a töölepingu ülesütlemise avalduse ning palus töölepingu lõpetada
5. novembril 2021 (dtl-d 179–180). See, et hageja sai kostja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avalduses märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping öeldi üles tagasiulatuvalt. Tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-d 1 ja 2). Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks (RKTKo 02.05.2019, 2-17-6057/45, p 15.2). Seega ei saanud
6. novembri
7. a töölepingut üles öelda tagasiulatuvalt
8. novembril
9. 6.3.
10. Pooled ei vaielnud, et nii hageja kui ka kostja soovisid
11. novembri
12. a töölepingu lõpetada. Seega lõpetasid pooled
13. novembri
14. a töölepingu kokkuleppel

§ 79alusel.

Pooled ei vaielnud, et hageja esitas kostjale

1. novembri
2. a töölepingu ülesütlemise avalduse
3. detsembril 2021 ning kostja nõustus sellega. Ei olnud tõendatud, et hageja täitis pärast
4. detsembrit 2021 kostjale tööülesandeid. Hagiavalduse kohaselt ei andnud kostja hagejale kokkulepitud tööd ega tasunud kokkulepitud töötasu (dtl 178) ning nimetatu tingis
5. novembri
6. a töölepingu ülesütlemise. See, et kostja ei vaidlustanud hageja
7. jaanuaril 2022 esitatud
8. novembri
9. a töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust, ei tähenda, et poolte töösuhe jätkus. Hageja viitas ise 5

§ 84lg 1).

6.4.

1. Maakohus tuvastas, et hageja tegi kostjale
2. a detsembris tööd (dtl-d 51, 55–72). Asjakohased ei olnud kostja väited, et tõenäoliselt käis hageja tehases n-ö haltuura korras ja tegi kellelegi tööd, kasutades kostja väljastatud kaarti. Kostja ja hageja sõlmisid töölepingu, mille järgi kohustus hageja tegema kostjale tööd ning töö andmise ja töö eest tasumise kohustus oli kostjal. Kuna
3. novembri
4. a tööleping lõppes
5. detsembril 2021, hageja tegi
6. detsembril 2021 kuni
7. detsembril 2021 tööd ning kostja maksis hagejale töötasu üksnes
8. a novembri eest, oli põhjendatud hageja
9. a detsembri töötasu nõue. Pooled leppisid
10. novembri
11. a töölepingu p-s 5.1 töötasuna kokku 1500 eurot ning
12. novembri
13. a töölepingu p 5.3 järgi tuli töötasu maksta ülekandega töötamise kuule järgneva kuu
14. kuupäevaks (dtl 148). Kuna kostja ei tasunud hagejale
15. a detsembri eest töötasu ega vaidlustanud hagis nõutud töötasu suurust ja selle arvutuskäiku, rahuldas maakohus hageja
16. a detsembri töötasu nõude 954,55 eurot. 6.4.
17. Maakohus rahuldas hageja päevaraha nõude summas 961,91 eurot (43 päeva × 22,37 eurot). 6.4.2.
18. Hageja töö tegemise koht oli Eesti Vabariik ning tööandjal oli õigus lähetada töötajat täitma tööülesandeid ka väljaspoole töö tegemise kohta. Tööandja pidi hüvitama töölähetusega kaasnevad kulud ja välislähetuse korral maksma päevaraha Eesti Vabariigi kehtivate õigusaktide kohaselt (
19. novembri
20. a töölepingu p-d 3.1 ja 3.2; dtl 147). Pooled ei vaielnud, et leppisid kokku töö tegemise väljaspool töö tegemise kohta (töölähetuse). Maakohus tuvastas, et hageja tegi tööd Saksamaal ja viibis lähetuses
21. novembrist 2021 kuni
22. detsembrini 2021 ning hagejale ei tasutud päevaraha. Maakohus ei nõustunud kostja käsitlusega, mille kohaselt hageja ei olnud lähetatud töötaja, töötas algusest peale Saksamaal ja võeti tööle vaid Saksamaal töötamiseks. Asjakohane ei olnud väide, et kostja standardsesse töölepingusse jäi lepingupunkt, mille järgi töö tegemise koht on Eesti. Kostja kui majandustegevuses osalev professionaalne osapool pidi hoolitsema, et töötajate tööle vormistamine, tööle lubamine ja muu asjaajamine on korrektselt ja arusaadavalt vormistatud. Kostja jaoks ei olnud töötajatega töölepingute sõlmimine võõras. 6.4.2.
23. Tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljaspool töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta ning töötajat ei või töölähetusse saata kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemat tähtaega (

§ 21lg-d 1 ja 2).

Töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest (RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-187-13, p 16). Maakohus rahuldas hageja päevaraha nõude 2. novembri 2021. a töölepingu p 3.2,

§ 21ja Vabariigi Valitsuse 25.

juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3 alusel. 6

§ 71alusel 192,18 euro ulatuses (3,91 kalendripäeva × 49,15 eurot).

6.4.

1. Kuna
2. novembri
3. a tööleping lõppes
4. detsembril 2021, ei olnud põhjendatud hageja nõuded tuvastada
5. novembri
6. a töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada tööleping

§ 91lg 2 p 2 alusel 23.

jaanuaril 2022 ning mõista kostjalt hageja kasuks

§ 100lg 4 alusel välja hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Maakohus jättis nimetatud nõuded rahuldamata. 6.

1. Maakohus märkis, et kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid ei olnud asja läbivaatamisel tähtsad, mistõttu maakohus ei käsitlenud neid lahendis. Praeguse asjaga ei olnud puutumust mh Q
2. detsembri
3. a töölepingu lõpetamise avaldusel, kuigi sellest nähtus, et ka hagejaga samal ajal lähetuses viibinud teise kostja töötajaga lõpetati tööleping pärast lähetusest naasmist (dtl-d 55–72, 90). Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 4–5), jättis hageja menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda (p 6), mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 885,60 eurot (km-ga; p 7), mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 92,80 eurot (km-ta; p 8), tasaarvestas poolte vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ja mõistis pärast tasaarvestust kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 792,80 eurot (p 9) ning hüvitatavatelt menetluskuludelt (792,8 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (p 10). Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hageja hagi tervikuna rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täielikult hageja kanda ning kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 7.
5. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust (mh jättis ekslikult kohaldamata TsÜS § 116 lg 2). Lisaks rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui hindas ekslikult kostja seisukohti ja tõendeid ega analüüsinud kõiki tõendeid ning tuvastas nende alusel vääralt asjaolusid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 ja § 232 lg 1). Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Maakohtu otsus ei põhine asjas esitatud tõenditel ning maakohus jättis ekslikult kohaldamata asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud. 7.1.
6. Maakohus jättis ekslikult arvestamata, et hageja esitas
7. novembri
8. a töölepingu lõpetamiseks avalduse ning tööleping lõpetati poolte kokkuleppel
9. novembril
10. Ka hageja märkis TVK-le esitatud avalduses, et tööleping lõppes
11. novembril 2021 (dtl 91), kuid muutis hiljem seisukohta. Maakohus oleks pidanud lugema
12. novembri
13. a töölepingu lõppenuks alates
14. novembrist
15. Kui
16. novembri
17. a tööleping oleks 7

§-le 35. Lisaks ei ole maakohtu otsus selge ja täidetav osas, milles otsusest ei nähtu, kas maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja brutotöötasu või netotöötasu. 7.1.3.

§ 40

kohaselt tuleb päevaraha tasuda lähetatud töötajale ning maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et hageja oli lähetatud töötaja ja talle tuli tasuda päevaraha. Hageja võeti tööle Saksamaal töötamiseks ning hageja töötas kogu perioodi üksnes Saksamaal. Ka hageja märkis TVK-le esitatud avalduses, et töötas Saksamaal laevaremondi tehases

1. novembrist 2021 kuni
2. detsembrini
3. Kostja jättis
4. novembri
5. a töölepingu p-s 3.1 ekslikult töö tegemise koha muutmata. Euroopa parlamendi ja nõukogu
6. detsembri
7. a direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (direktiiv 96/71/EÜ) kohaselt loetakse lähetatud töötajaks töötajat, kelle tööandja saadab ajutiselt teise Euroopa Liidu liikmesriiki tööle kas ettevõtte äritegevuse raames teenust osutama või renditöötajana tööjõudu vahendava ettevõtte poolt. 7.1.
8. Kuna kostja ja hageja vahel ei olnud
9. a detsembris töölepingut ja hagejale tasuti lõpparve, ei kogunenud hagejale puhkust ning talle ei saa puhkusehüvitist välja mõista. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
11. Ringkonnakohus täitis
12. mail 2025 selgitamiskohustust. Lisaks palus ringkonnakohus kostjal esile tuua ja tõendada, millal kostja hageja omakäelise avalduse, milles hageja palus töölepingu lõpetada alates
13. novembrist 2021, kätte sai. Samuti palus ringkonnakohus pooltel esile tuua ja tõendada, kas hageja oli lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ art 1 lg 3 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
14. juuni 2018 direktiivi (EL) 2018/957 (direktiiv (EL) 2018/957) art 1 lg 1 p-ga c) tähenduses.
15. Hageja märkis
16. juuni
17. a seisukohas, et jääb varasema seisukoha juurde, et hageja oli lähetatud töötaja, kes tegi piiratud aja jooksul tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötas.
18. Kostja kohtunõudele ei vastanud. 8

§ 79alusel ning 2.

novembri

1. a tööleping lõppes
2. detsembril
3. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 16.
4. Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt ning tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on

§ 104lg 1 järgi tühine (RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 17).

Seega märkis maakohus põhjendatult, et hageja ei saanud

1. novembri
2. a töölepingut üles öelda tagasiulatuvalt. 9

§ 21

tähenduses ei ole alati lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ (muudetud direktiiviga (EL) 2018/957) tähenduses. Lähetatud töötaja direktiivi tähenduses viibib välisriigis juhul, kui ta on sinna saadetud nt töötamaks tööandja tütarettevõttes, tööandja ja tema koostööpartneri vahel teenuse osutamise lepingu täitmiseks või renditöötajana. Lähetatud töötajale kehtivad direktiivis loetletud töötingimused sihtriigi õiguse kohaselt. Lähetatud töötajat eristab töölähetuses viibivast töötajast eelkõige asjaolu, et lähetatud töötajal on alati konkreetne vastuvõtja ehk teenuse saaja, kontserni kuuluv ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõte. Seega on lähetatud töötajal vastuvõtvas riigis olemas tema tööd või töökeskkonda korraldav ettevõte (

selgitused

§ 33lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja

1. a detsembri töötasu 954,55 eurot. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse resolutsiooni üksnes osas, milles maakohus jättis märkimata, et
2. novembri
3. a töölepingu p-de 5.1 ja 5.2 kohaselt on tegemist brutotöötasuga (dtl 148). Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et hageja tegi kostjale perioodil
4. detsember 2021 kuni
5. detsember 2021 tööd. Hageja märkis hagis, et töötas kuni
6. detsembrini
7. Hageja ei kinnitanud hagis oma väitega, et kostjaga algasid probleemid
8. detsembris, mil kostja ei andnud hagejale kokkulepitud tööd ega tasunud kokkulepitud töötasu, et hageja kostjale
9. a detsembris tööd ei teinud. Maakohus viitas asjakohaselt, et tööajaregistri väljavõtte järgi täitis hageja tööülesandeid
10. detsembrist 2021 kuni
11. detsembrini 2021 (dtl-d 121–138). Lisaks sisaldasid hageja väidetavate rikkumiste kohta koostatud tõendid mh hageja väidetavaid rikkumisi
12. a detsembris (dtl-d 88–89, 92). Kostja väited, et hageja üksnes viibis tehases, olid paljasõnalised.
13. Nagu eespool märgitud, lõppes
14. novembri
15. a tööleping
16. detsembril
17. Seega ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 192,18 eurot (TsMS § 654 lg 6). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
19. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtus. 21.
20. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1624 eurot (km-ga; hageja menetlusdokumendis ekslikult märgitud 1628 eurot). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 11,6 tundi, sh kostja apellatsioonkaebusega tutvumine ja suhtlus kliendiga 3,8 tundi (532 eurot); apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 11