← Eesti

1-16-689/30

1-16-689 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-689 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, lii

§ 199-§25; § 424 alusel 6 kuud vangistust.

• Pärnu Maakohtu 10.10.2006.

§ 424; § 280 lg 1 alusel 1 aasta vangistust.

• Pärnu Maakohtu 15.10.2007.

§ 184lg 1 alusel 2 aastat, 6 kuud ja 15 päeva vangistust.

• Pärnu Maakohtu 28.12.2010.

§ 424

alusel 8 kuu d vangistust, milline jäeti tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. • Pärnu Maakohtu 05.11.2014.

§ 424; § 199 lg 2 p 4,7,8 alusel 1 aasta, 5 kuud ja 28 päeva vangistust, milline asendati Kar

S § 69 alusel 1076 tunni ÜKT-ga. 26.03.

  1. a määrusega pöörati 1 aasta 5 kuud ja 20 päeva vangistust täitmisele. 12.11.2015.a määrusega vabastati E.J karistuse kandmiselt ennetähtaegselt 30.11.2015.a. Süüdistatav Kaitsja Väärteokorras karistatud kolmel korral. Kahtlustatavana kinni peetud 26.01.2015 – 27.01.
  2. Vandeadvokaat Margo Põbo RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
  3. veebruari
  4. a kohtuotsus E.J suhtes jätta muutmata ja tema kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Pärnu Maakohtu 29.02.2016 otsusega üld menetluse korras tunnistati E.J süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.01.2015.a – 27.01.2016, so 2 (kaks) päeva ja loeti lõplikuks karistuseks 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust 05.11.2014.a Pärnu Maakohtu otsusega (pöörati täitmisele 26.03.2015.a Pärnu Maakohtu määrusega, vabastatud 12.11.2015.a määrusega ennetähtaegselt 30.11.2015.a, allutamisega elektroonilisele valvele) mõistetud karistuse ärakandmata osa 9 kuud ja 14 päeva vangistuse võrra. Liitkaristuseks seega mõist eti 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 12 (kaksteist) päeva vangistust. Määrati, et k aristusaja algust arvatakse alates karistuse kandmisele asumise päevast. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tuleb E.J ’l ilmuda karistust kandma kutse peale. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti E.J ’lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks ja 6 (kuueks) kuuks. KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 4,9, § 180 lg 1 alusel mõisteti E.J ´lt välja menetluskuluna riigituludesse: sundraha 645 €; joobe tuvastamisega seotud kulu 14 €, kokku 659 €.
  6. E.J on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, ilma kehtivat juhtimisõigust omamata, 26.01.2015.a kella 22.15 ajal juhtis alkoholijoobe seisundis Pärnu linnas XXX juures mootorsõidukit Audi A6 Avant riikliku registreerimismärgiga XXXXXX. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi toksikoloogiaekspertiisi tulemusena leiti E.J verest etanooli (2,97+0,07 mg/g), k=2, milline on joobeseisundiks liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 kohaselt. E.J rikkus joobeseisundis mootorsõidukit juhtides liiklusseaduse § 69 lg 1 ja § 90 lg 1 p
  7. Seega tema mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  8. Maakohus leidis, et E.J süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises leidis kohtus täielikku tõendamist. Asjaolu, et E.J 26.01.2015 kella 22.15 paiku juhtis Pärnus XXX juures mootorsõidukit leidis kinnitust süüdistatava E.J kohtuistungil antud ütlustega, tunnistaja MT ütlustega ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Maakohus, tuginedes 26.01.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokollile, tuvastas, et 26.01.2015 kella 22:30 ajal kontrolliti E.J-il alkoholijoobe olemasolu ning 2

(9)indikaatorvahendi ALCOQUANT 6020 A nr A102606 näidu kohaselt oli E.J-il alkoholijoove 1,36 mg/l. Süüdistatava E.J alkoholijoove leidis kinnitust ka 26.01.2015.a joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga 3.2-2/447-1 ning selle lisadega. Eeltoodu tõendab E.J etanoolisisalduse määramiseks vere võtmist, mis võeti analüüsiks 26.01.2015 kell 23:15 SA -s Pärnu Haigla ning uuringuakti nr 68T kohaselt leiti verest etanooli 2,97±0,07 mg/g. Vereprooviga joobe tuvastamist kinnitab ka 27.10.2015.a ekspertiisiakt nr 24-I, mille kohaselt teostati 29.01.2015 etanooli määramine verest gaasikromotograafilise meetodiga, mille tulemusena leiti E.J verest etanooli 2,97±0,07 mg/g. Korrakaitseseadusest (KorS) lähtuvalt on võimalik joovet tuvastada vereproovi uuringuga või tõendusliku alkomeetriga. KorS § 40 lg 5 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus vereproovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra. Nimetatud kord oli ka seisuga 26.01.2015 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2014.a määrusega nr 88, mille
  1. peatükk reguleerib uuringu tegemist, uuringu tulemustest teavitamist ja proovimaterjali säilitamist ekspertiisiasutuses. Korra § 18 lg 2 kohaselt vormistab uuringu tegija uuringu tulemused saatekirja vastavas osas. Ekspertiisi tegemise korral vormistatakse uuringu tulemused ekspertiisiaktiga. Seega eeltoodust lähtudes on vereproovist alkoholijoobe tuvastamine võimalik vormistada kas saatekirja vastavas osas või siis ekspertiisiaktina. Maakohus tuvastas, et E.J-il tuvastati alkoholijoove vereproovi uuringutega, mis vormistati joobeseisundi tuvastamise saatekirjas lisadega. Menetleja on pidanud vajalikuks määrata 14.09.2015.a. ka kohtutoksikoloogiaekspertiis. Ekspert kinnitas oma aktis 29.01.2015.a. teostatud vereuuringu tulemusi. Maakohus asus seisukohale, et käesolevalt on ekspertiisiasutus vormistanud ühe vereproovi uuringu alusel kahes dokumendis, millest üks on kooskõlas nimetatud korra § 18 lg 2 vormistatud joobeseisundi tuvastamise saatekirja vastavas osas ning teine ekspertiisiaktina. Seega vastavalt kehtivale seadusandlusele ei ole vajalik KarS § 424 kriminaalasjades vajalik vormistada topelt tõendit joobe kohta, sest vastavalt kehtivale seadusandlusele oleks piisanud uuringu tulemuse vormistamisest saatekirja vastavas osas. Seega asjaolu, et E.J juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes on leidnud täielikku tõendamist kohtu hinnangul indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga ning ekspertiisiaktiga nr 24-I. Maak ohus, ristküsitluse käigus ära kuulanud süüdistatava, tunnistaja MT ja uurinud kirjalikke tõendeid, leidis, et kriminaalmenetlusega on üheselt kindlaks tehtud, et E.J juhtis 26.01.2016.a kella 22.15 Pärnu linnas XXX juures mootorsõidukit Audi A6 Avant riikliku registreerimismärgiga XXXXXX joobeseisundis, tema verest leiti etanooli (2,97+0,07 mg/g), k=2, milline on joobeseisundiks liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 kohaselt. E.J rikkus joobeseisundis mootorsõidukit juhtides liiklusseaduse § 69 lg 1 ja § 90 lg 1 p -i
  2. Mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis pani E.J toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. ESITATUD APELLATSIOON
  3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse E.J süüdimõistmise ja karistamise osas seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse oluline rikkumisega (KrMS § 338 p-d 1, 2 ja 3) täies ulatuses. 4.
  4. Kaitsja nõustub maakohtuga, et tõendamist on leidnud E.J poolne mootorsõiduki juhtimine. Küll aga ei saa kaitsja nõustuda kohtu seisukohaga, et on tõendatud E.J poolne sõiduki juhtimine joobeseisundis. 3
(9)Tuginedes joobe seisundi kontrollimise protokollile, leiab apellant, et raskele joobele viitavad välised tunnused E.J-il puudusid. Viidatud protokolli kohaselt oli tema reaktsioonikiirus normaalne, kõne selge, aja -, koha- ja isikutaju selge, koordinatsioon häireteta, teadvus ja mälu korras. Seega puudusid pea kõik joobeseisundile viitavad välised tunnused, mis tõstatavad tõsise kahtluse isikul joobeseisundi olemasolu kohta. Kaitsja hinnangul on tõendatud, et E.J-il puudusid joobeseisundile viitavad tunnused. Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et E.J joobeseisundit ei ole tuvastatud. 4.
  1. Esmalt kaitsja osundab, et alkoholi sisaldust apellandi väljahingatavas õhus tuvastati indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendiga tuvastatu ei ole tõend ning indikaatorvahendi näiduga ei ole võimalik tuvastada joobeseisundit, mistõttu tuleb tõendikogumist jätta kõrvale indikaatorvahendi kasutamise protokollis kajastatud informatsioon. 4.
  2. Teisena käsitleb kaitsja võimaliku joobeseisundi tuvastamist saatekirjaga 3.2-2/447-1 ning selle lisadega. Kohus on vaidlustatavas otsuses märkinud, et „Kohus tuvastas, et E.J-il tuvastati alkoholijoove vereproovi uuringutega, mis vormistati joobeseisundi tuvastamise saatekirjas lisadega. Menetleja on pidanud vajalikuks määrata 14.09.2015.a. ka kohtutoksikoloogiaekspertiis. Ekspert kinnitas oma aktis 29.01.2015.a. teostatud vereuuringu tulemusi.“ Kaitsja on seisukohal, et alkoholijoobe tuvastamine kohtu poolt märgitud dokumentide abil on võimatu. Kaitsja leiab, et viidatud tõendiga on prokuratuur süüdistusakti kohaselt tõendanud vere võtmist E.J ’lt. Selle tõendiga ei ole prokuratuur soovinud tõendada mitte midagi muud. Süüdistusakti p 10.1 alapunktis 2 kohaselt joobeseisundi tuvastamise saatekiri nr 3.2-2/447-1 tõendab E.J-ilt etanooli sisalduseks vere võtmist. E.J verest etanooli leidmist soovis prokuratuur süüdistusakti p 10.1 alapunkti 3 kohaselt tõendada ekspertiisiaktiga nr 24-I. Seega ei ole võimalik saatekirjaga asuda tõendama etanooli leidmist E.J verest. Süüdistusaktis peab olema välja toodud teo kirjeldus ja ka see, millise tõendiga millist asjaolu prokurör tõendab. Süüdistaja ei saa menetluse kestel hakata omistama tõenditele (antud juhul siis saatekirjale) teistsugust tähendust kui seda on märgitud süüdistusaktis. Vastasel juhul kaotab süüdistusakt oma mõtte ja kaitseõigust pole võimalik tagada, sest alati võib muutuda ühele konkreetsele tõendile süüdistaja poolt antav tõenduslik tähendus . Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Teisisõnu tuleb süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (Vt nt Riigikohtu üldkogu
  3. novembri
  4. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19 ning
  7. septembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 koos edasiviidetega). Sõltumata süüdistusaktis kajastatust, ei ole mitte kuidagi võimalik saatekirja nr 3.2-2/447-1 tõendina käsitleda. Kaitsja asub seisukohale, et kohus on ekslikult leidnud, et piisab uuringu tulemuste vormistamisest saatekirja vastavas osas ning ekspertiisi teostamine ei ole vajalik. VV 19.06.2014 määruse nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ § 18 lg 2 kohaselt vormistab uuringu tegija uuringu tulemused saatekirja vastavas osas. Ekspertiisi tegemise korral vormistatakse uuringu tulemused ekspertiisiaktiga. Ainult saatekiri on piisav juhul, kui isik ei ole nõudnud ekspertiisi läbiviimist. Käesolevas menetluses nõudis süüdistatav ekspertiisi ning sellisel juhul on võimalik joobeseisund tuvastada ainult ekspertiisiga. Saatekirja näol on tegemist lubamatu tõendiga ning juhul kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes. 4
(9)E.J nõudis ekspertiisi tegemist ja võimaliku joobeseisundi tuvastamist ekspertiisiga. KrMS § 105 lg 2 tulenevalt tekkis menetlejal kohustus viia läbi ekspertiis. Iseenesest menetleja on seda ka asunud teostama, kuid reaalselt ekspertiisi läbi ei viidud. VV 19.06.2014 määruse nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ § 19 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 40 lg 4 kohaselt saadetakse saatekiri või ekspertiisiakt uuringu valmimise päeval või hiljemalt sellele järgneval tööpäeval ametiisikule (korrakaitseorganile), kes tutvustab uuringu tulemusi isikule esimesel võimalusel. Oluline on siinkohal märkida, et menetleja poolt ei ole uuringu tulemusi süüdistatavale tutvustatud kuni käesoleva ajani. Tegemist on menetlusõiguse rikkumisega menetleja poolt. 4.
  1. Kolmandana käsitleb kaitsja võimaliku joobeseisundi tuvastamist ekspertiisiaktiga nr 24-I. Kaitsja asub siinkohal selgele seisukohale, et joobeseisundi tuvastamiseks ekspertiisi läbi viidud ei ole. Samale järeldusele jõudis ka maakohus, kui märkis , et „Kohus nõustub kaitsjaga, et vahemikus 14.09.2015-27.10.2015 ei ole sisuliselt vereanalüüsi teostatud. Seda on ekspert ka ekspertarvamuses kinnitanud, et etanooli määramine verest gaasikromatograafilise meetodiga Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud metoodika ET 4.1 järgi teostati 29.01.2015.a.“ Menetleja poolt määrati ekspert 14.09.2015 määrusega. Menetleja otsustas ekspertiisi läbi viia 14.09.2015 (rohkem kui 8 kuud pärast vereanalüüsi võtmist) koostades ekspertiisimäärus, mille resolutsiooni kohaselt määras menetleja Triinu Niido: 1) Korraldada käesolevas kriminaalasjas arstlik kohtutoksikoloogia ekspertiis; 2) Ekspertiisimääruse täitmine teha ülesandeks: Eesti Kohtuekspertiisi eksperdile; 3)Anda eksperdi (ekspertiisiasutuse) käsutusse ekspertiisi teostamiseks E.J-ilt võetud vereproov . Seega esitas uurija eksperdile väga konkreetsed küsimused: Kas eksperdile üle antud vereproovis leidub alkoholi ning kui leidub, siis määrata alkoholi kontsentratsioon. Ekspertiisiaktist on tuvastatav, et pärast ekspertiisi määramist so 14.09.2015, ei ole ekspertiisi läbi viidud. Täielikult puudub ekspertiisiuuringu igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus ning eksperdiarvamuse teadusliku põhjendatus. Eksperdiarvamuse aluseks saavad olla eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Selleks, et teha mingisuguseid järeldusi, tuleb esmalt teha uuringud. Uuringuid, mille kohta ekspert annab oma arvamuse saab ekspert teha alles pärast eksperdiks määramist. Kohus on siinkohal õigesti tuvastanud, et ekspertiisimääruse andmise (14.09.2015) ja ekspertiisiakti koostamise (27.10.2015) vahelisel ajavahemikul ei ole uuringuid ja ekspertiisi läbi viidud. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et ekspertiis ei vasta KrMS esitatud nõuetele ning sellise tõendiga ei ole võimalik mitte midagi tõendada ning tegemist on kohtukõlbmatu ja lubamatu tõendiga. Juhul kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes. Seega ei ole antud juhul tuvastatud E.J joobeseisund, kui KarS § 424 objektiivse koosseisu obligatoorne element ning ainuüksi sellest piisab, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. 4.
  2. Karistuse määramise osas ei ole kohus arvestanud süüdistatava isikuga. Kohus on vaidlustatavas otsuses asunud seisukohale, et „Kaitsja esitas kohtule E.J töölepingu, mille kohaselt on E.J alates 08.02.2016.a asunud tööle R OÜ-sse. Samuti esitas kaitsja psühholoog MS poolt koostatud tõendi, et alates 26.01.2016.a on E.J käinud psühholoogi vastuvõtul ja saab vastavat ravi XXX. Kriminaalhooldusametniku RO e-kirjast nähtuvalt on E.J järginud korrektselt käitumiskontrolli, sh elektroonilise valve nõudeid ning kohtu määratud lisakohustusi. Samuti osaleb ta sotsiaalprogrammis „Jõud muutuda“, mille eesmärk on sõltuvust tekitavate ainete väärkasutamisest arusaama tekitamine ja muutumisele kaasa aitamine. Vanglas läbitud eluviisitreeningu tunnistus kinnitab, et E.J on ajavahemikul 27.08.2015 – 15.10.2015 läbinud sõltuvusainete tarvitamise muutmise rehabilitatsiooniprogrammi. Eeltoodud 5
(9)tõendid annavad tunnistust sellest, et isik on saanud aru oma toimepandud tegudest, ta soovib vabaneda alkoholisõltuvusest ning on asunud ennast parandama, kuid arvestades isiku korduvat kriminaalset käitumist, siis kohus leiab, et puudub alus reaalse vangistuse kohaldamata jätmiseks. Isikul on olnud korduvalt võimalus oma käitumist parandada, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist.“ Apellant on seisukohal, et karistuse määramise oleks, lähtuvalt süüdistatava isiku eripreventiivsest prognoosist, pidanud kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Oluline on siinkohal märkida, et E.J suhtes pöörati, pärast käesolevas asjas etteheidetava rikkumise toimepanemist, täitmisele Pärnu Maakohtu 05.11.2014.

§ 424; § 199 lg 2 p 4,7,8 alusel 1 aasta, 5 kuud ja 28 päeva vangistust, milline asendati Kar

S § 69 alusel 1076 tunni ÜKT-ga. 26.03.

  1. a määrusega pöörati 1 aasta 5 kuud ja 20 päeva vangistust täitmisele. 12.11.2015.a määrusega vabastati E.J karistuse kandmiselt ennetähtaegselt 30.11.2015.a.. E.J on pärast etteheidetava teo toimepanemist viibinud rohkem kui 7 kuud vanglas ning vabastati vangistusest tingimisi ennetähtaega. Vanglas läbis E.J ajavahemikul 27.08.2015 – 15.10.2015 läbinud sõltuvusainete tarvitamise muutmise rehabilitatsiooniprogrammi. Katseajal on süüdistatav käitunud eeskujulikult ning probleeme ei ole esinenud. Kriminaalhooldusametniku RO e-kirjast nähtuvalt on E.J järginud korrektselt käitumiskontrolli, sh elektroonilise valve nõudeid ning kohtu määratud lisakohustusi. Samuti osaleb ta sotsiaalprogrammis „Jõud muutuda“, mille eesmärk on sõltuvust tekitavate ainete väärkasutamisest arusaama tekitamine ja muutumisele kaasa aitamine. E.J töötab R OÜ-s. Lisaks käib E.J psühholoogi vastuvõtul ja saab vastavat ravi alkoholi tarbimise tungiga toimetulekuks, depressiooni ja ärevuse sümptomaatika leevendamiseks ning elukorralduslike probleemidega tegelemiseks. Eeltoodud tõendid annavad tunnistust sellest, et isik on saanud aru oma toimepandud tegudest, ta soovib vabaneda alkoholisõltuvusest ning on asunud ennast parandama. Kaitsja on seisukohal, et pärast viimast vangistusest viibimist ja selle ajal on E.J muutunud ning asunud paranemise teele ning asunud tegema kõike endast oleneva, et vabaneda alkoholisõltuvusest, mis ongi suuresti kõikvõimalike rikkumiste põhjuseks. Siinkohal on vajalik arvestada, et just teo toimepanemise ja käesoleva asja arutamise vahelisel ajal on E.J teinud olulised järeldused ning palub karistusena vangistust mitte kohaldada ning määrata mõistetav karistus tingimisi. Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Maakohus võttis lisakaristusena võtta KarS § 50 lg 1 p 1 alusel E.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 6 kuuks. Lisakaristuse kohaldamist ei ole kohus mitte ühegi lausega põhjendanud. Põhjenduste puudumine on ilmselgelt KrMS § 312 p 1 kohase kohtuotsuse põhistamise nõudega ning viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele KrMS § 338 p 1 tähenduses. 4.
  2. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus nr 1-16- 689 täies ulatuses ning j ätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda. KOHTUISTUNG
  5. Kohtuistungil jäi kaitsja oma apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde ning palus see rahuldada. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jääta maakohtu otsus muutmata ning süüdistatava kaitsj a apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6

(9)
  1. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide , süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsioon i väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt juhtida tähelepanu asjaolule, et E.J tunnistas end maakohus täielikult süüdi talle inkrimineeritud kuriteos .
  3. Vastatuseks kaitsja etteheitele seoses asjaoluga, et maakohus on tuginenud joobeseisundi tuvastamise saatekirjale nr. 3.2-2/447-1, kui E.J-il alkoholijoobe tuvastamise tõendile, kuigi süüdistusakti koh aselt soovis prokurör selle tõendiga tõendada üksnes E.J-ilt vere võtmise fakti, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja järeldusega, et selliselt on maakohus rikkunud süüdistatava kaitseõigust ning ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu seadusandja eesmärgile KrMS § 154 lg 2 p 4 regulatsiooni sätestamisel, mis tuleneb 599 SE (Riigikogu XI koosseis) seletuskirjast: „Kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks, aga laiemalt kogu võistleva menetluse tõhusaks toimimiseks on väga oluline, et süüdistusakt (ja tulevikus ka kaitseakt) ei kajastaks mitte üksnes süüdistust (või kaitsepositsiooni) kinnitavate tõendite üldist loetelu, nagu näeb sisuliselt ette KrMS § 154 lg 2 p 4 kehtiv redaktsioon, vaid seostaks iga tõendi konkreetse tõendamiseseme asjaoluga. Üksnes juhul, kui kohus teab, millist asjaolu prokurör või kaitsja konkreetse tõendiga tõendada soovib, on kohtul võimalus teha kohtuliku arutamise planeerimisel adekvaatseid otsustusi, nt hinnata ühe või teise tõendi kogumise olulisust, ja menetlust õigesti juhtida. Vähem oluline ei ole seegi, et süüdistusaktis ja kaitseaktis tõendite seostamine konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega aitaks oluliselt kaasa kohtuliku arutamise kvaliteedile ja väldiks asjassepuutumatute probleemide lahendamist. Ühtlasi sunniks see menetlusosalisi enne kohtulikku arutamist oma seisukohti põhjalikumalt läbi mõtlema ja aitaks neil seeläbi oma protsessuaalse positsiooni lõpuni välja arendada.“ Nähtuvalt ülaltoodust ei ole antud regulatsiooni eesmärgiks täiendavate menetlusgarantiide võimaldamine kaitseõiguse teostamise seisukohalt, vaid kohtupidamise tõhususe tõstmine. Väärib märkimist, et nimetatud tõend ning selle sisu ei olnud kaitsjale teadmata ning kohtuliku uurimise alguses prokurör taotles selle tõendi vastu võtmist, avaldamist ja uurimist, seletades kohtule, et sellega soovib ta tõendada E.J-ilt etanooli sisalduse määramiseks vereproovi võtmist ja uuringuga alkoholi joobe tuvastamist. Kaitsja ei vaielnud sellele prokuröri taotlusele vastu (T lk 43). Kaitsja viitab põhjendamatult Riigikohtu praktikale süüdistusele esitatavate nõuete osas, kuna kaitsja poolt viidatud lahendites seatakse kindlad nõuded süüdistusele, kui süüdistusakti lõpposale. Kaitsja oma apellatsioonis kritiseerib aga süüdistusakti põhiosaga seonduvat.
  4. Põhjendamatud on kaitsja apellatsioonis tehtud etteheited seoses E.J-il joobe tuvastamisega indikaatorvahendiga ja joobeseisundi kontrollimise protokolliga. Kohtukolleegium osundab, et indikaatorvahendiga E.J-il joovet ei tuvastatud, vaid kontrolliti. Joobeseisundi kontrollimise protokolli ei ole prokurör eraldi tõendina kohtule esitanud, viidet sellele ei sisaldu süüdistusaktis ning kohus pole oma otsuses sellele dokumendile tuginenud. Küll on olemas see protokoll kohtule esitatud indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördel, kuid ka indikaatorvahendi kasutamise protokolli on prokurör kohtule esitanud sooviga tõendada, et 26.01.2015 E.J-il esinesid joobele viitavad tunnused, mis mitte mingil juhul ei ole sedastatav joobe tuvastamisega. Korrakaitse seaduse § 38 kohaselt alkoholijoovet kontrollitakse indikaatorvahendiga, kuid selle tuvastamine toimub kas tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Alkoholijoobe tuvastamine E.J-il toimus vereproovi uuringuga vastavalt Korrakaitseseaduse § 40 nõuetele. 7
(9)
  1. Kohtukolleegium märgib, et indikaatorvahendi kasutamise protokollist ei nähtu, et E.J oleks keeldunud alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Nähtuvalt maakohtus ristküsitletud tunnistaja MT ütlustest ei suutnud E.J tõenduslikku alkomeetrisse puhuda või ei soovinud seda nõuetekohaselt teha. Korrakaitseseaduse § 39 lg 2 p 2 kohaselt isiku võib toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholi joove vereproovi uuringuga, kui isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri. E.J-ilt 26.01.2015.a joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga 3.2-2/447-1 ning selle lisadega on tuvastatud, et E.J veres etanoolisisalduse määramiseks võeti analüüsiks E.J-ilt 26.01.2015 kell 23:15 SA- s Pärnu Haigla verd ning uuringuakti nr 68T kohaselt leiti 29.01.2015 verest etanooli 2,97±0,07 mg/g. Etanoolisisaldust veres tuvastas ekspert AM. (T lk 16). E.J-il alkoholijoove vereproovi uuringutega tuvastamine, mis vormistati joobeseisundi tuvastamise saatekirja vastavas osas, on täielikult kooskõlas Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88 kehtestatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra“ § 18 lg 2 nõuetega. Nimelt, nimetatud regulatsiooni esimese lause kohaselt uuringu tulemused vormistab uuringu tegija saatekirja vastavas osas.
  2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et juhul, kui isik nõuab ekspertiisi läbiviimist, siis sellisel juhul on võimalik joobeseisund tuvastada ainult ekspertiisiga ning saatekirja näol on tegemist lubamatu tõendiga. Kohtukolleegium juhib tähelepanu eelnimetatud korra § 17 lg 1, mille kohaselt bioloogilise vedeliku uuringu tegemisel kasutatakse riikliku ekspertiisiasutuse vastavat liiki kohtuekspertiisi meetodeid ja kinnitatud metoodikat. See tähendab, et nii vereproovi uuringuks Korrakaitseseaduse § 40 tähenduses, kui ka vere toksikoloogiaekspertiisiks kasutatakse sama asutust, meetodeid ja metoodikat. Nii, nähtubki 27.10.2015.a E.J vere toksikoloogiaekspertiisi ekspertiisiaktist nr 24-I, et 29.01.2015 teostati etanooli määramine verest gaasikromotograafilise meetodiga, mille tulemusena leiti E.J verest etanooli 2,97±0,07 mg/g. Ekspertiisi teostas ekspert AM, ehk sama isik, kes samade meetodite ja metoodikaga vereproovi uuringuaktis nr 68T tuvastas E.J veres etanooli 2,97±0,07 mg/g. „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra“ § 18 lg 2 teise lause kohaselt ekspertiisi tegemise korral vormistatakse uuringu tulemused ekspertiisiaktiga. Kohtukolleegium on seega seisukohal, et saatekirjaga vereproovi uuringu ja vere toksikoloogiaekspertiisi vahe seisneb üksnes tulemuse dokumenteerimises ehk vormistamises. Kohtukolleegium osundab, et s üüdistatav E.J tunnistas end talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises täielikult süüdi ning pole kundagi avaldanud, et ta pole nõus temal vereuuringuga või ekspertiisiga tuvastatud etanoolisisaldusega veres, mis oli talle teada hiljemalt kahtlustuse esitamise hetkest. Just selgelt väljendatud seisukoht, et süüdistatav ei nõustu tema veres tuvastatud alkoholisisaldusega, oleks olnud aluseks korduva toksikoloogiaekspertiisi määramise taotlemiseks ning E.J-ilt 26.01.2015 võetud vereproovi korduvaks uurimiseks. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et E.J või tema kaitsja oleks taotlenud korduva kohtutoksikoloogiaekspertiisi läbiviimist.
  3. E.J-ile karistuse mõistmise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 8
(9)Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Kuigi E.J tunnistas end formaalselt süüdi, leiab kohtukolleegium, et süü ülestunnistamine ei võrdu süü kahetsuse avaldamisega KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. E.J ei ole avaldanud kohtumenetluses kahetust, seega maakohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel kui leidis, et E.J puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud teisi KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. KarS § 424 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 1 aasta 6 kuuline vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud E.J süü suurust. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi asjaolu, mis oleks jäänud maakohtu poolt karistuse mõistmisel arvestamata. Maakohus on ammendavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut. E.J on isikuks, kes varem on korduvalt karistatud KarS § 424 järgi, käesoleva kuriteo on E.J toime pannud katseajal, mis näitab otseselt, et ta on jätkanud antud kuritegude toimepanemist - tegemist on negatiivse eripreventatsiooniga isikuga, kellele vabaduses kohaldatavad karistuslikud meetmed ei ole toiminud, seega nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et teda tuleb karistada ainult reaalse vangistusega. Samal põhjusel on ainuõige ka maakohtu poolt kohaldatud lisakaristusena E.J-ilt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1,5 aastaks. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. 13. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 344 -345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 29.02.2016.a. otsuse E.J suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. ntšarov Orvi Tali Ivi Kesküla allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.