Obsah (12)

§ 626§ 1021§ 619§ 101§ 100§ 115§ 103§ 127§ 8§ 76§ 620§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2025, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-18658 Tsiviilasi Saue vald, Laitse küla, L

§ 626

lg 1 alusel ja kostjal II

§ 1021

lg 1 alusel hagejale üle valitsemisajal remondi- ja amortisatsioonifondi kogutud rahalised vahendid. Kostjad on märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et kostjatele oleks makseid tehtud ning kostjad on kinnitanud, et selliseid makseid ei ole tehtud. Seega leiab kohus, et kostjatel ei ole võimalik hagejale midagi üle anda, mistõttu nimetatud alusel nõude rahuldamine võimalik ei ole. 34. Järgnevalt analüüsib kohus hageja kahjunõuet. Korteriomanike ja valitseja vahel on lepinguline õigussuhe (RKTKo nr 3-2-1-188-15, p 11).

§ 619

sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kui käsundisaaja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab käsundiandja nõuda

§ 101

lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida:  kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (

§ 100

ja § 115 lg 1);  kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole

§ 103

järgi vabandatav;  kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128);  kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2);  kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3);  kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4) (vt ka Riigikohtu 8.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15;
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27).
4. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kostja I oli valitseja ning et tal oli kohustus valitsejana hagi esemeks oleva nõude aluseks olevaid makseid koguda. Tulenevalt

§ 8

lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 620

lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.

7 2-24-18658 § 620 lg 2 sätestab, et käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Puudub ka vaidlus, et nimetatud makseid ei kogutud – vastupidist ei ole väidetud ega tõendatud. Nimelt sätestab

§ 100

, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on olemas lepingurikkumine ehk kahjunõude esimene eeldus on täidetud.

1. Kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, millest vabandatav. saaks järeldada, et rikkumine oleks
2. Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on seoses kostjatepoolse rikkumisega tekkinud kahju ning kas tekkinud kahju on põhjuslikus seoses rikutud kohustusega. Riigikohus on 06.05.2015.a lahendi nr 3-2-1-36-15 p-is 22 märkinud, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud.

§ 127

lg 4 järgi tuleb hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18; RKTKo nr 3-2-1-42-16, p 19). Kui kostja I oleks valitsejakohustusi nõutava hoolsuse täitnud ja hoolitsenud jooksvalt maksete laekumise eest, sh võlgnevuste korral need sisse nõudnud, oleks nimetatud raha käesoleval ajal olemas ja seda saaks kasutada elamu kaasomandiosa korrashoidmiseks või parendamiseks. Kuivõrd kostja nimetatud kohustust ei täitnud, on maksetega võrdne raha puudu. Esineb põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel. Kostja I poolt tekitatud kahjuna on võimalik käsitleda maksete kogumisega seotud tegevusetust, mis leidis aset kuni valitsemisperioodi lõpuni 2020. a detsembris. Seega on põhjendatud kahju kogusumma 38 100 eurot, mis kujuneb järgmiselt:   jaanuar 2016 kuni detsember 2020 remondifondi maksed 24 000 eurot (48 kuud x 500 eurot); veebruar 2016 kuni detsember 2020 amortisatsioonifondi maksed 14 100 eurot (47 kuud x 300 eurot). 38.

§ 127

lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (vt ka Riigikohtu 25.10.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Juhul kui säästetud kulude täpset suurust ei ole võimalik tuvastada, võib kohus kohaldada

§ 127lg-s 6 ning Ts

MS § 233 lg-s 1 sätestatut ning otsustada hageja säästu suuruse oma siseveendumuse kohaselt (vt nt Riigikohtu 27.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 15). Kostjad ei ole esile toonud, et hageja oleks kahju tekkimise tagajärjel mingit kasu saanud. 8 2-24-18658 39. Järgmisena selgitab kohus välja, kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2).

Riigikohus on selgitanud, et

§ 127

lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades

§ 127

lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitseeesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12;
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kolleegium rõhutas lisaks, et rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. Kohus leiab, et hageja nõutav hüvitis ja selle koosseis on kooskõlas rikutud kohustuse (kohustusega koguda valitsejana remondi- ja amortisatsioonifondi makseid) kaitse-eesmärgiga. Rikutud kohustus pidi tagama, et hagejal on olemas elamu korrashoidmiseks ja parendamiseks vajalikud rahalised vahendid.
5. Järgmisena selgitab kohus välja, kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjatele lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127lg 3).

Riigikohus on 13.02.2014.a lahendi nr 3-2-1-178-13 p-is 12 selgitanud, et kahju ettenähtavuse puhul on oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega. Kahju ettenähtavust tuvastades tuleb arvestada üldjuhul seda, kas lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, kuid majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab lähtuda ka sellest, mida pidi ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik. Kohus leiab, et tekkinud kahju pidi kostjale I olema ettenähtav. Kostja pidi lepingu sõlmimisel aru saama, et kui ta ilma igasuguse põhjenduseta jätab remondi- ja amortisatsioonifondi maksed kogumata, võib hagejal tekkida kahju, mis seisneb ja on võrdne puuduolevate remondi- ja amortisatsioonifondi maksetega.

1. Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud ning kahjuhüvitis summas 38 100 eurot tuleks kostjalt I hageja kasuks välja mõista.
2. Järgnevalt lahendab kohus kostjate aegumise vastuväite. Kostjad on tuginenud KrtS § 27 lg-le 3 ja TsÜS § 37 lg-le
3. Kohus märgib, et viidatud sätted ei ole asjakohased, kuna KrtS § 27 lg 3 reguleerib KrtS § 27 lg 1 nimetatud valitseja juhatuse liikme vastutust. Hetkel ei ole juhatuse liikme vastu nõudeid esitatud, mistõttu ei ole ka sellega seotud aegumise temaatika asjakohane. Ka TsÜS § 37 lg 4 reguleerib nõudeid, mis esitatakse juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu. Kohus on ülal sisuliselt lahendanud käsunduslepingust tuleneva kahjunõude. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seejuures pole oluline, millal nõuet esitama õigustatud isik nõudest teada sai (vt ka RKTKo 3-2-1-67-14, p 35; 3-2-1-168-10, p 12). Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik

§ 82

lg 3 9 2-24-18658 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks. (vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-168-10, p 13). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja I tekitas hagejale kahju tahtliku heade kommete vastase käitumisega. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo 3-2-1-79-09, p 11; RKÜKo 1-172359/122, p 64). Seetõttu on täitmata TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused. Nõude põhjendatud osa hõlmab kogumata makseid perioodil jaanuar 2016 kuni detsember
3. Hagi esitati kohtule alles 10.12.
4. Nõue kostja I vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel seega täies ulatuses aegunud. Tähtsust ei oma, millal hageja võis oma nõudest teada saada või millal valiti talle juhatus. Kui valitseja volitused
5. a detsembris lõppesid, juhtisid ja esindasid korteriomanikud korteriühistut ühiselt.
6. Kostja II vastu esitatud kahjunõue on täies ulatuses alusetu, kuivõrd kostja II ei ole kunagi olnud valitseja. Samuti ei oleks kostja II saanud valitseja olla, kuna seaduses on sätestatud ühe valitseja piirang (KrtS § 26 lg 2). Seega, vaatamata asjaolule, et kostja II võib olla majaelanikele arveid esitanud, ei saa tal tekkida või temale üle kanda kohustust koguda remondi- ja amortisatsioonifondi makseid.
7. Kokkuvõtvalt jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata.
8. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
9. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud hageja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
10. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 10 2-24-18658
11. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtulahendis, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 11