KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Karin Mölder 04.07.2024, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-130893 Tsiviilasi Osaühing EUROP

§ 271mõttes.

Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. 8.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

§ 101

, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab

§ 108

.

§ 158

lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. 9. Hageja heidab kostjale ette parkimislepingu alusel parkimise algusaja parkimiskellaga või parkimiskioskis fikseerimata jätmist tasuta parkimiseks, st lepingute rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada

§ 108järgi.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust. 10. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9lg 1).

Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (

§ 16lg 1).

Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (

§ 20lg 1).

Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14).

1. Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavas parklas olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on parkimisalaga, kus tasuta parkimisõiguse annab parkimisaja alguse fikseerimine parkimiskellaga või parkimiskioskis ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja poolt avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtavad ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, 3 et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse. Hageja on esitatud fotodega tõendanud, et parkimistingimused kui ka parkimistahvlid olid parkimisalal olemas nii leppetrahvi tegemise päeval kui ka muudel hetkedel. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingu sõlmituks hageja ja kostja vahel 05.09.2023 Kadaka tee 4, Tallinn parklas parkimisel.
2. Riigikohus on 26.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku või vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja oli parkimise ajal pargitud sõiduki omanik.
3. Kadaka tee 4, Tallinn (dtl 53-55, 58, 97-99) parkimisala tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki kasutaja vahel. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagiavalduses märgitud ajal kasutas sõidukit keegi teine. Hageja on esitanud kohtule fotod (dtl 50-52), millelt nähtub, et kostjale kuuluv sõiduk oli 05.09.2023 pargitud Kadaka tee 4 parklas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nimetatud fotoga on tõendatud, et kostjale kuuluv sõiduk oli 05.09.2023 leppetrahvi väljastamise ajal Kadaka tee 4 parklas. Seega tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
4. Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvide maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (

§ 158lg 1).

1. Hageja poolt kohtule esitatud fotodelt (dtl 53-60, 97-99) nähtub, et kahe tunnise tasuta parkimisõiguse saamiseks tuli parkimisaja alguse kellaaeg fikseerida parkimiskellaga. Hageja on esitanud kohtule fotod (dtl 50-52), millelt nähtub, et kostja sõiduki esiklaasile ega armatuurlauale ei olnud asetatud parkimisõigust tõendavat dokumenti. Puudub vaidlus, et kostja ei olnud parkimise algusaega parkimiskellaga fikseerinud ega parkimise eest tasu maksnud. Seega rikkus kostja vaidlusalusel parkimisalal kehtestatud parkimistingimusi – ei fikseerinud tasuta parkimise õiguse saamiseks parkimise algusaega ega tasunud parkimise eest. Kohus märgib, et asjaolu, et kostjal oli kehv enesetunne lapseootuse tõttu, ei anna kostjale õigust jätta parkimise algusaeg tasuta parkimisõiguse saamiseks märkimata või parkimise eest tasumata. Seega hageja enesetunne leppetrahvi saamise ajal ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust. 4
2. Kohus tuvastas, et parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 55 eurot. Parkimistingimuste kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud tasuta parkimiseks

§ 159

lg 2).

§ 159

lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt Riigikohtu 09.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).

1. Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohus selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
2. Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahvi teatised vahetult pärast rikkumise tuvastamist (dtl 51-52). Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatisel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada, kuid kohtu hinnangul ei ole alust kahelda, et leppetrahvi teatisel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõendina lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt raske sarnastes olukordades oma väiteid teatise sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõudest

§ 159lg 5 2 järgi mõistliku aja jooksul.

Hageja on teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist.

1. Puudub vaidlus, et kostja on hagejale tasunud leppetrahvi 20 eurot. Kuivõrd kostjale määrati leppetrahv 55 eurot, on kostjal tasumata leppetrahv summas 35 eurot.
2. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist

§ 108

lg 1 alusel.

§ 158

lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib

§ 42

lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et hageja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahv kuni 55 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suur. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 55 euro suurune leppetrahv kõnealuste parkimisalade puhul

§ 42lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur.

Poolte vahel oli sõlmitud leping, mida kostja rikkus.

1. Kostja on vastuses märkinud, et hageja väitel olid trahvil kirjas kuupäevad, mis ajaks tasumata jätmise korral muutub trahv 50 eurot ja sealt edasi veel kallimaks. Kostja ei mäleta, et sellist infot kviitungil oleks näinud ja kuna kviitungit tal alles ei ole, siis ei saa ta ka seda kinnitada. Leppetrahvi nõudelt (dtl 49) nähtuvalt määrati kostjale leppetrahv summas 55 eurot maksetähtajaga 12.09.
2. Leppetrahvil on märge, et makstes hiljemalt 12.09.2023 kuulub tasumisele 20 eurot. Seega nähtub leppetrahvilt, et hageja on olnud nõus leppetrahvi summat vähendama 20 euroni, kui leppetrahv tasutakse hiljemalt maksetähtpäeval. Kuivõrd kostja on leppetrahvi summas 20 eurot tasunud hagejale 20.09.2023, s.o peale maksetähtpäeva, tuli leppetrahvi kohaselt kostjal hagejale tasuda määratud leppetrahv täies ulatuses, s.o 55 eurot.
3. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu Kadaka tee 4, Tallinn parkimisalal 05.09.2023 tekkinud leppetrahvi nõue 35 eurot (vaidlus puudub, et kostja on hagejale tasunud juba 20 eurot).
4. Hageja nõuab lisaks kostjalt kooskõlas

§ 113

¹ lg 1 sissenõudmiskulu hüvitamist summas 15 eurot.

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostjale aadressil xxx meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus 6 tasuda (dtl 68). Kostja väidab, et tähitud kirja teadet talle saabunud ei ole. Hageja on 30.10.2024 vastuses (dtl 86) märkinud, et ta on saatnud kostjale meeldetuletuskirja lihtkirjana, mitte tähitud kirjana. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et sissenõudmiskulu on põhjendatud kostjalt välja mõista, kuivõrd sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse vastavalt lepingule täitnud. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
2. Hageja esitas 08.10.2024 hagiavalduses enda menetluskulude nimekirja, milles palub välja mõista menetluskulud: riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, õigusabikulu 2 tunni ulatuses (vastuväitega tutvumine, hagiavalduse ja lisade komplekteerimine, dokumentide esitamine ja riigilõivu tasumine) tunnihinnaga 110 eurot.
3. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 100 eurot. TsMS § 484 2 tulenevalt on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.
4. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seoses hageja õigusabikuluga leiab kohus, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses väljamõistmist. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole taotletud suuruses täies ulatuses põhjendatud. Esitatud hagiavalduse puhul on tegemist hageja esindaja poolt sarnastes tsiviilasjades kasutatava standardse hagiavaldusega. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele saab lugeda 1 tunni. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnihind on põhjendatud. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu 1 tunni ulatuses ja põhjendatud õigusabikulu 110 eurot.
5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 230 eurot (100+20+110).
6. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 31. Ts

MS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik 7