Obsah (8)

§ 402§ 406§ 4062§ 403§ 4034§ 94§ 108§ 186

act OÜ hagi I. V. vastu põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulu ja viivise nõudes Tsiviilasja hind 4917,55 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lep

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 11. Krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud eelduslikest arvutustest lähtudes, kuna lepingu sõlmimise ajal ei ole teada, kui palju laenusaaja tegelikult krediiti kastab ja seetõttu ei ole täpselt teada, millised tasud kaasnevad. Krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusega, et 2000 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 49,09% aastas, võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses. 22.01.2020 lepingu krediidikulukuse määr 61,79% on seega kohtu poolt arvestatud eeldusel, et 5000 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 49,09% võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus. 22.01.2020 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 61,83%. 11.05.2021 leppisid pooled kokku laenulimiidi ülemmääras. Eeltoodud lepingu sõlmimisega ei kaasnenud intressimäära muutmist. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (61,79%)

§ 4062lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
2. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034 lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks 4 olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste 5 dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

1. Kohus selgitas 02.05.2025 kirjas hagejale, et kohtu esialgsel hinnangul on laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll olnud ebapiisav ning krediidiandjal ei saanud tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kohtule ei nähtunud, et krediidiandja oleks kostja taotluses toodud andmeid kontrollinud, sealhulgas küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtunud, et krediidiandja oleks selgitanud välja kostja igakuised majapidamiskulud (laenutaotlusel puudub selle kohta ka eraldi väli) ja selle, kui palju jääb kostjal pärast regulaarsete kulude ja kohustuste sissetulekust mahaarvamist vahendeid laenumaksete tasumiseks. Kohus andis hagejale tähtaja seisukoha ja täiendavate tõendite esitamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta (dtl 158-161).
2. Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
3. Hageja täiendavate selgituste (dtl 163-166) kohaselt on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja toob esile, et kostja esitas laenu taotlemisel krediidiandjale valeandmeid, seega on kostja eksitanud krediidiandjat. Samuti viitas hageja proportsionaalsusele, s.o arvestama tarbija privaatsusõigusega ehk krediidiandjal ei ole absoluutset kohustust kõiki andmebaase ja kõiki arvelduskontosid ning vastavaid kandeid kontrollida. Seejuures märkis hageja, et kostja kohtule esitatud andmete kohaselt oleks esitatud laenutaotlus jäänud rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja tuginenud kostja laenutaotlusele ja maksehäireregistri päringule. Kostja laenutaotluse kohaselt oli tema igakuiseks sissetulekuks 750 eurot ja kohustusteks 115 eurot (dtl 59-60). 15.
4. Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. 15.
5. Kohus jääb oma 02.05.2025 kirjas avaldatud seisukohtade juurde. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund, sh regulaarse sissetuleku ja rahaliste kohustuste ning majapidamiskulude suurus. Laenutaotluses märgitud ja maksehäireregistrist nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelik varaline seisund. 6 Asjaoluga, et kostja maksis lepingu alusel laenumakseid kolme aasta jooksul, ei saa õigustada krediidiandja poolset hoolsuskohustuse rikkumist. Pelgalt laenumaksete regulaarsest tasumisest ei saa järeldada, et tarbija oli laenu saamisel ka reaalselt krediidivõimeline. Tarbija võib laenu tagasi maksmiseks võtta uusi laenusid (nagu kostja enda väitel tegi), mille tulemusel tarbija võlad üha suurenevad. Krediidivõimelisuse kontrolli eesmärk on sellist tagajärge vältida. 15.
6. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja ei järginud

§ 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust.

Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal oli

§ 403

⁴ lg 4 ning KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

§ 4034

lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lõigetele 3 ja

1. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Nimetatud kohustuste täitmine ei ole kehtiva seaduse kohaselt seatud sõltuvusse laenusumma suurusest. Praegusel juhul ei nähtu, et võlausaldaja oleks eelnimetatud kohustusi täitnud. Hageja viitab üksnes kohtumenetluses esitatud kostja väitele, et tema laenukohustused olid taotluses märgitust suuremad. Puuduvad aga tõendid selle kohta, millised olid kostja tegelikud rahalised kohustused. Kui hageja oleks taotluses märgitud andmeid kohaselt kontrollinud, oleks kostja finantskohustuste suurus selgunud hagejale enne laenu väljastamist.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse

§ 4034

lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 94lg 2).

Seadusjärgne intressimäär vahemikus 21.01.2020–31.12.2022 oli 0% ning vahemikus 01.01.–11.01.2023 2,5%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 49,09% aastas. Seadusjärgne intress eelnimetatud perioodi eest on 3,77 eurot. 17. Hagiavalduse kohaselt kasutas kostja krediidiandja poolt laenulimiiti summas 7793 eurot ning tegi tagasimakseid kokku 9051,16 euro ulatuses. Nende summade osas puudub pooltel vaidlus. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale 1254,39 eurot (9051,16–7793–3,77) enam kui kostja kasutusse saadud summa ja seadusjärgne intress perioodi 21.01.2020–11.01.2023 eest, ei olnud kostja 11.01.2023 seisuga võlgnevuses ning lepingu ülesütlemiseks puudus alus. Seega ei ole kostjal

§ 4034

lg 7 kohaselt võlga ning hagejal puudub õigus

§ 108lg 1 kohaselt nõuda lepingu täitmist.

Kuigi poolte vahel oli kehtiv leping, on pooltevaheline võlasuhe praeguseks

§ 186p 1 kohaselt lõppenud kohase täitmisega.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb põhivõla nõue 4443,01 eurot ja intressi nõue 468,64 eurot rahuldamata. Rahuldamata jäävad ka sissenõudmiskulude nõue 30 eurot, kuivõrd meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud kostjal võlga, ja viivisenõue 2019,63 eurot, kuivõrd kostja ei ole võlgnevuse täieliku tasumise tõttu võlgnevuse tasumisega viivitusse. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 7 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Seega puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 8