Obsah (8)

§ 657§ 651§ 436§ 173§ 163§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 04.07.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-

) § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1054 eurot, mis kuulus kostjalt väljamõistmisele koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus 12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse tervikuna ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 13. Kostja leiab, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja väidab, et hageja oli krediidiasutusega võlasuhtes, mis andis talle õigusliku aluse kõne all oleva laenulepingu täitmiseks. Kindlustuslepingu sõlmimine hageja poolt kostjaga kokkuleppel ja selle täitmine välistavad kostja arvates VÕS § 1041 kohaldamise. Kindlustuslepingu sõlmimine kostja palvel hageja poolt on asjaolu, mille kostja võttis omaks. Küll aga on hagejal tõendamiskoormis asjaolu tõendamiseks, et kokkuleppel kostjaga sõlmitud kindlustuslepingu täitmiseks tasutud summad kohustus kostja hiljem tagastama. Hageja ei ole tõendamiskoormist täitnud. 14. Kostja märgib, et maakohus on teinud väära järelduse, et hageja poolt nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on seejuures ületanud ka asja läbivaatamise piire, sest hageja ei ole esitanud mistahes vastuväiteid kostja seisukohtadele, et: (

1. a)hageja abistas vabatahtlikult oma sooritustega endist abikaasat ja temaga koos elavaid ühiseid lapsi; (
2. b)vabatahtlike sooritustena hageja poolt tasutu tagasinõudmine kostjalt on vastuolus hea usu põhimõttega (analoogselt mittetäieliku kohustuse õigussuhtega). Abi vajava lahutatud abikaasa majanduslik abistamine, rääkimata abi vajavate laste materiaalsest toetamisest, mistahes kehtiva õigusega kooskõlas oleval viisil, on ka hea usu põhimõttega kooskõlas. Hageja on raha maksmise sooritused krediidiasutusele teinud vabatahtlikult vaatamata asjaolule, et kostjate ühisvara jagamisel jäänud laenukohustus on tagatud kostjale kuuluva korteriomandil lasuva hüpoteegiga. Vastustaja seisukoht 15. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja Menetluse edasine käik 16. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.05.2025 kohtunõudes pooltele kohalduvat õigust, tõendamiskoormise jaotust ning palus täpsustada, milline oli kindlustuslepingust tuleneva kostja kohustuse täitmisega seonduva poolte kokkuleppe sisu, s.o kes, kelle nimel ja millistel tingimustel kindlustuslepingu sõlmis ning kes oli kohustatud kindlustuslepingust tulenevaid kindlustusmakseid tasuma. Ringkonnakohus tegi pooltele ka ettepaneku asuda kompromissiläbirääkimistesse. 4 2-23-5119 17. Hageja selgitab 30.05.2025 vastuses kohtunõudele, et hageja sõlmis kostja nimel korteriomandi kindlustuslepingu Swedbank Varakindlustusega kostja palvel, mida kostja kinnitas oma 09.08.2023 seisukohas (dtl 68). Samuti nõustus kostja selle kohustuse täitmisega hageja poolt 31.05.2023 kohtuistungil (dtl 47). Hageja leiab, et kostja kiitis heaks kindlustuslepingu sõlmimise. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Hageja on kindlustusmakseid tasunud. Järelikult on ilmne, et hagejal oli kavatsus nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist. 18. Kostja teatab 30.05.2025 vastuses kohtunõudele, et hageja ei soovinud kompromissi sõlmida. Hageja on hagiavalduses märkinud (asjaolude p 3), et ta on ise osundatud kindlustuslepingu kindlustusandjaga sõlminud. Hageja ja kostja vahelise kokkuleppe täitmiseks ja kindlustuslepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmises ei olnud midagi tavatut ega puudunud ka VÕS § 1041 mõttes ei õigustus ega kohustus kokkulepitud kohustuste täitmiseks kindlustusandjale. Hageja sõlmis kokkuleppel kostjaga (hageja omaksvõtt) ise kostjale kuuluva korteriomandi kindlustuslepingu ja täitis ka sellest lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et osundatud kokkulepete sisuks oli kostja kohustus hüvitada kindlustuslepingu täitmise kulutusi kas osaliselt või täielikult. Hageja mõlemad sooritused nii laenumaksete ulatuses kui ka kindlustuskohustuse täitmiseks lepingu sõlmimine ja sellest tulenevate kohustuste täitmine, on hinnatavad kui oma endise perekonnaliikme suhtes mittetäieliku kohustuse täitmised, millede hüvitamist ei saa nõuda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja hagi tervikuna ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4271,45 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldatakse hageja hagi osaliselt ning mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 4271,45 eurot. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 20. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Kostja vaidlustab maakohtu otsust tervikuna. 21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega hageja laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva nõude osas. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja ja kostja sisesuhtes on kohus jõustunud lahendiga jätnud laenulepingust nr 07-180988EV tuleneva kohustuse kostja kanda. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-13-61786, et laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev kohustus kuulus ühisvara hulka, mistõttu on hageja ja kostja jätkuvalt ühiselt kohustatud isikuteks laenuandja Swedbank AS-i ees. Maakohus on kohaldanud õigesti VÕS § 69 lg-t 2 ning leidnud, et kuivõrd hageja on täitnud solidaarkohustuse perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas 4271,45 eurot, siis on hagejale üle läinud sama nõue kostja vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukord, milles hageja soovib jõustunud kohtuotsusega määratud kohustuste jagunemise järgimist ehk kohtuotsuse täitmist kostja poolt, ei saa olla olemuslikult vastuolus hea usu põhimõttega. Seejuures märgib kolleegium, et hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida saavad kõigi astmete kohtud teha

§ 436

lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-28-15, p 13), mistõttu ei ole maakohus ületanud asja läbivaatamise piire. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited selles osas alust maakohtu otsuse muutmiseks. 5 2-23-5119

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja kindlustuslepingust tuleneva hüvitisnõude puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus lahendas hageja kindlustuslepingu täitmisest tuleneva hüvitisnõude tuginedes VÕS §-le 1041, jättes eelnevalt kontrollimata muud võimalikud nõude alused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb praegusel juhul hageja rahalist nõuet kontrollida esmalt lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi. Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on alles võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 19). Seega kontrollib ringkonnakohus lähtuvalt eeltoodust hageja kindlustuslepingust tuleneva hüvitisnõude eelduste täidetust.
2. Poolte väidetest saab järeldada, et hageja sõlmis poolte kokkuleppel kostja asemel korteriomandi kindlustuslepingu kostja 05.10.2007 asjaõiguslepingu p-st 4.2 tuleneva korteriomandi kindlustamise kohustuse täitmiseks (dtl 56). Toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, et poolte kokkulepe sisaldaks tingimust, mille kohaselt tuleb kostjal hageja poolt tasutud kindlustusmaksed hagejale hüvitada. Ringkonnakohus selgitas 20.05.2025 kirjas pooltele, et kohtu hinnangul saab poolte väidetest järeldada poolte kokkulepet selles osas, et hageja kindlustab korteriomandi kostja eest ning tasub ka kindlustusmakseid. Sellest tulenevalt palus ringkonnakohus pooltel täpsustada, milline oli pooltevahelise kokkuleppe sisu, s.o kes, kelle nimel ja millistel tingimustel kindlustuslepingu sõlmis ning kes oli kohustatud kindlustuslepingust tulenevaid kindlustusmakseid tasuma. Poolte täpsustustest on võimalik aru saada, et hageja on ise kokkuleppel kostjaga kindlustuslepingu sõlminud. Seda on pooled väitnud ka maakohtu menetluses (dtl 48 ajamärge 00:15:15–00:17:56). Samas ei täpsustanud pooled, millised olid pooltevahelise lepingu tingimused, s.o kas selle sisuks oli üksnes kostja eest kindlustuslepingu sõlmimine või ka kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmine. Seejuures ei nähtu, et ühisvara jagamisel oleks kindlustuslepingu täitmise kohustus loetud ühisvara hulka (dtl 6–20), s.o hageja ja kostja ei ole ühiselt kohustatud isikuteks kindlustusandja ees. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik hageja nõuet rahuldada lepingulisel alusel, kuivõrd hageja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu, mis hõlmaks kostja poolt hageja tasutud kindlustusmaksete hüvitamist hagejale.
3. Kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et poolte vahel puudus kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise osas kokkulepe kostja poolt täidetud kohustuste hüvitamiseks, siis kontrollib kohus järgnevalt, kas kohtu ette toodud asjaoludel võib olla tegemist VÕS § 1018 kohaselt käsundita asjaajamisest tuleneva käsundita asjaajaja kulutuste hüvitamise nõudega (VÕS § 1023). 24.
4. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: - teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); - isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); - isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); - täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. 6 2-23-5119 Maakohus on tuvastanud kostja omaksvõtu alusel (dtl 68), et hageja on täitnud kindlustuslepingust tuleneva kostja kohustuse perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas 42,66 eurot. Lisaks on maakohus märkinud, et vaidlus puudub selles, et hageja ei olnud kohustatud täitma kostja eest korteriomandi kindlustamise kohustust, kuid on vastavat kohustust täitnud ja kindlustusmakseid tasunud. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on täitnud kindlustuslepingu sõlmimisega kostja kohustuse, mis tulenes kostjale 05.10.2007 asjaõiguslepingu p-st 4.2 (dtl 56), s.o hageja on ajanud võõrast asja, milleks tal puudus kohustus. Hageja tegutses kindlustuslepingu sõlmimisel kostja kasuks, s.o sõlmis kindlustuslepingu kostja eest tema palvel. Õigustatud käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi tegemist siis, kui lisaks teise isiku asja ajamisele, teise isiku asjaajamise tahtele ja asjaajamiseks aluse puudumisele vastab asjaajamine teise isiku kui soodustatud isiku (soodustatu) huvidele ja tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Soodustatu huvi ja eeldatav tahe on vaja kindlaks teha seega juhul, kui soodustatu ei ole avaldanud tahet asjaajamiseks (sh siis, kui asjaajamine erines soodustatu poolt avaldatud soovist) või kui asjaajamist ei kiideta soodustatu poolt heaks vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p-le
5. Hageja leiab, et kostja on kiitnud heaks, et hageja sõlmis kostja nimel korteriomandi kindlustuslepingu. Kostja leiab, et hageja on poolte kokkuleppel sõlminud nii korteriomandi kindlustuslepingu kui ka täitnud sellest lepingust tulenevaid kohustusi. Kolleegiumi hinnangul on poolte väidetest järeldatav, et hageja asjaajamine vastas VÕS § 1018 lg 1 p 2 kohaselt kostja huvidele ja tema tegelikule või eeldatavale tahtele, kuivõrd pooled leppisid selles kokku ning kostja aktsepteeris, et hageja täidab tema kohustusi tema eest. Seega on praegusel juhul kolleegiumi hinnangul täidetud VÕS § 1018 kohaldamise eeldused. 24.
6. Kostja on aga seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kulude hüvitamist, sest poolte vahel puudub kokkulepe, et hageja poolt kindlustuskohustuse täitmisega seonduvad kulud kuuluksid kostja poolt hüvitamisele. Kolleegium leiab, et VÕS § 1023 lg 3 kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulude hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Seega on hageja kohustus tuua esile asjaolud, mille alusel oleks võimalik järeldada, et asjaajamisel oli hagejal kavatsus kostjalt nõuda seoses asjaajamisega tekkinud kulutuste hüvitamist, s.o kindlustusmaksete hüvitamist hagejale. Hageja on tuginenud VÕS § 7 lg-le 1 ning on seisukohal, et on ilmne, et tal oli kavatsus nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist. Kostja väidetest on järeldatav, et hageja ei ole kostjat teavitanud kavatsusest nõuda kostjalt kindlustuskohustuse täitmisega seonduvate kulude hüvitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest oleks võimalik järeldada, et tal oli kavatsus nõuda kostjalt perioodil 01.03.2022–31.03.2023 tasutud kindlustusmaksete hüvitamist. Viide VÕS §-st 7 tulenevale mõistlikkuse põhimõttele ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav hageja kavatsuse olemasolu tuvastamiseks. Sealhulgas ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks nõudnud kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist kohtueelselt, mis annaks alust vastupidiseks järelduseks. 24.
7. Seega ei ole täidetud VÕS §-st 1018 ja VÕS §-st 1023 tuleneva käsundita asjaajaja kulutuste hüvitamise nõude eeldused.
8. Nagu eelnevalt märgitud siis, kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on alles võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel (RKTKo 21.12.2016, 3-2-17 2-23-5119 129-16, p 19). Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas hageja nõuet on võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi.
9. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul, lähtudes poolte esile toodud asjaoludest, võimalik nõude alus VÕS §
10. Arvestada tuleb aga seda, et kui teise isiku kohustuse lepinguväliselt täitnud isikul ei ole VÕS §-dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes. Seega on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest) (RKTKo 29.01.2014, 3-2-1-158-13, p 12). Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et VÕS § 1018 eeldused on praegusel juhul täidetud. Sellest tulenevalt on poolte vahel tegemist õigustatud käsundita asjaajamise suhtega, mistõttu on hageja hüvitisnõue VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel välistatud.
11. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja kindlustuslepingu täitmisest tuleneva hüvitisnõude rahuldamiseks eeldused täidetud, mistõttu tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi täielikult rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 4271,45 eurot ületavas osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 28.

§ 173

lg 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsuse osalisel tühistamisel muuta vastavalt menetluskulude jaotust. Arvestades, et hagiavaldus jääb rahuldamata marginaalses ulatuses (ca 1% ulatuses) tuleb kolleegiumi hinnangul

§ 163lg 1 kohaselt jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kostja kanda.

29.

§ 174

lg 2 kohaselt, kui maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses kindlaks ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Alljärgnevalt määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruse kindlaks. 30. Hageja lepinguline esindaja esitas 20.06.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt on hagejale osutatud õigusabi kogusummas 480 eurot (käibemaksuta) 4 tunni ulatuses. Teenust osutas jurist Vladimir Buldakov tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi hageja lepinguline esindaja järgmiseid toiminguid: - apellatsioonkaebuse ja Harju Maakohtu 10.10.2023 otsuse analüüs 1 tund; - vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1 tund; - tutvumine 20.05.2025 kohtunõudega ning kohtunõude analüüs 0,5 tundi; - 30.05.2025 vastuse kohtunõudele koostamine 0,75 tundi; - tutvumine kostja 30.05.2025 seisukohtadega 0,25 tundi; - menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi. 31.

§ 175

lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat 8 2-23-5119 on esindanud jurist. Hageja esindaja tasumäär on kohane ja ei ületa juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.

1. Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks osaliselt. Hageja on märkinud menetluskulude nimekirja koostamise ajakuluks 0,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud toimingu ajakulu sellises ulatuses põhjendatud, kuivõrd tegemist ei ole mahuka dokumendiga. Ringkonnakohus loeb menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 15 minutit, s.o 0,25 tundi. Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus menetlustoimingud vajalikuks ja põhjendatuks.
2. Tulenevalt eespool märgitust on hageja põhjendatud ja vajalik ajakulu apellatsioonimenetluses 3,75 tundi. Hageja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tagasi arvestada menetluskuludelt tasutud käibemaksu (

§ 174lg 10).

Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 450 eurot (käibemaksuta) (3,75x120). 34. Hageja on taotlenud

§ 177

lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) 9