← Eesti

2-24-109870/9

Obsah (14)§ 113§ 401§ 402§ 82§ 101§ 108§ 9§ 404§ 408§ 4062§ 4034§ 403§ 104§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17. juuli 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu Tsiviilasja number 2-2

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 174).

Kostja vastuväited

  1. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte
  2. augustil 2024 elektrooniliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3111 lg 3 alusel. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus
  3. septembril
  4. Kostja hagile ei vastanud. Maksekäsu kiirmenetluses esitas kostja vastuväite kogu nõudele. Kostja soovis näha nõude arvutuskäiku. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 3

(12)
  1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab, et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Hageja esitas 30.05.2025 menetlusdokumendis hagist osalise loobumise avalduse. Hageja loobus järgmistest nõuetest: põhinõue 329,58 eurot, intressinõue 74,06 eurot, hooldustasu nõue 22,40 eurot ja viivisenõue 20,60 eurot ning alates 31.05.2025 viivise väljamõistmise osas, mis ületab võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Kohus võtab vastu hageja hagist loobumise eelnimetatud nõuete osas ning lõpetab nimetatud nõuete osas menetluse. Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates 12.03.
  2. Hagi esitamise ajal 12.03.2024 oli hagihinnaks 1188,17 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 569,89 eurot, arvestades, et hagi loetakse esitatuks 12.03.
  3. Eeltoodu on oluline sissenõutavaks muutunud viivise arvestamisel hagihinna hulka.
  4. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
  5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid. 7.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist 4

(12)võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks

§ 404lg 1 ja 2 kohase sisu ja vormiga tahteavalduse.

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hageja on esitanud kohtule tõendina Ühisraha OÜ ja kostja vahel 16.02.2023 sõlmitud laenulepingu nr Y230216059 (dtl 40–47). Leping on allkirjastamata. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 2000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi, hooldustasu ja lepingutasu 80 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 12 osamakset, kuumakse suurusega 195,12 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 16-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 16.03.2023 (dtl 40). Kostjale kanti üle 1920 eurot (väljavõte makse teostamise kohta – dtl 48). Hageja on tõendanud, et kostjale on laenusumma üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel laenulepingu. Krediidi kulukuse määr 8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

  1. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 45,82% aastas. Lepingutasu on 80 eurot, hooldustasu 6 eurot kuus, intressimäär 24% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 12 osamaksega (dtl 40, 41). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
  2. juulil ja
  3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 16.02.2023 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 45,82%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 16.02.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses. Esmalt hindab kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 5

(12)9.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab 6

(12)krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 9.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks (dtl 166 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja on hagis asunud seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et kostja pangakonto väljavõtte alusel oli kostja keskmine sissetulek 1035,41 eurot. Kostja sai igakuiselt peretoetust 720 eurot, mida laenuandja ei võtnud arvesse kostja maksevõimelisuse hindamisel. Kostja keskmised kohustused olid 0 eurot ja majapidamiskulud 93,11 eurot. Enne laenu väljastamist kontrollis laenuandja maksehäireregistrit ja kostjal ei olnud laenu väljastamise ajal maksehäireid. Peale lepingu sõlmimist oli kostjal kuumakse 195,12 eurot. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 23.08.2022–16.02.2023 kohta, millest nähtub, et kostjale laekus igakuine regulaarne töötasu sissetulek järgmiselt (dtl 72 7

(12)jj): septembris 1223,29 eurot ja lisaks avanss 200 eurot; oktoobris 974,34 eurot ja avanss 300 eurot; novembris 995,15 eurot ja avanss 150 eurot; detsembris 150 eurot, jaanuaris 1326,72 eurot ja avanss 650 eurot, veebruaris 1256,32 eurot. Kostja sai peretoetust 720 eurot kuus. Kuue kuu keskmine töötasu sissetulek perioodil 01.09.2022–01.02.2023 oli seega 1204,30 eurot. Kostja on laenutaotluses avaldanud, et tema majapidamiskulude suurus on 500 eurot kuus ja tema finantskohustuste suurus on 400 eurot kuus (dtl 71). Hageja ei ole kohtule selgitanud, mille alusel arvestas hageja kostja majapidamiskulude suuruseks 93,11 eurot kuus ja finantskohustuste suuruseks 0 eurot kuus. Kohtule ei ole usutav, et kostja majapidamiskulude suurus oli 93,11 eurot kuus. Majapidamiskulud hõlmavad ka igakuiseid toidukulusid, eluasemekulusid, transpordikulusid, mis on vältimatud püsikulud. Lisaks tuleb arvestada seda, et kostja avaldas, et tal on 3 ülalpeetavat, rahvastikuregistri andmetel on kostjal 4 ülalpeetavat (last). PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on peretoetus ette nähtud laste ülalpidamiseks. Kostja ülalpidamisel on neli alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o alates 01.04.2022 neljale lapsele kokku 633,90 eurot kuus (s.o kostjale langev osa). Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tegi igakuiseid makseid Elisa Eesti AS-ile keskmiselt 150 eurot kuus ja ViaPlay 9,99 eurot kuus. Hagi lisast nr 12 nähtub, et kostjal on vähemalt 4 pangakontot, kuid kõikide pangakontode väljavõtteid kohtule esitatud ei ole. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma igakuiseid osamakseid 195,12 eurot. Kuuekuulise perioodi, s.o 01.02.2019–26.07.2019 arvutuste kohaselt kostjale pärast enda ja ülalpeetava lapse vajaduste rahuldamist laenukohustuse täitmiseks raha ei jätkunud (1204,30500-400-633,90-195,12=-524,72 eurot). Kostja pangakonto väljavõtte ja laenutaotluse põhjal tehtud analüüsi tulemusena järeldub, et kostjale ei jäänud üldse pärast vajaduste ja kohustuste rahuldamist vaba raha kätte. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja

§ 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 403

4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides, 8

(12)et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 400 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 10. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega. 10.1.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 10.1.1. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 16.03.2023–16.02.2024 igakuiseid põhiosamakseid, intressimakseid ja hooldustasu makseid. 16.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 149,12 eurot; 16.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 152,10 eurot; 16.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 155,14 eurot; 16.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 158,25 eurot; 16.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 161,41 eurot, 16.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 164,64 eurot; 16.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 167,93 eurot, kokku 1108,36 eurot (dtl 40, 41). Hagist nähtub, et kostja tasus enne lepingu ülesütlemise hoiatuse saamist järgmiselt: 15.03.2023 195,12 eurot; 09.05.2023 217 eurot; 10.07.2023 230 eurot; 08.08.2023 200 eurot, kokku 842,12 eurot. 9

(12)Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja lepingutasu ning arvestades, et 2023. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023, 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023 ja 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024 siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal, s.o 01.10.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Viimase osamakse tähtpäev oli 16.02.
  2. Seega lõppes leping alates 17.02.
  3. Kostjale kanti üle 1920 eurot (väljavõte makse teostamise kohta – dtl 48). Lepingust nähtuvalt oli lepingutasu suuruseks 80 eurot, mille puhul eeldab kohus, et see võeti laenusummast maha ning kostjale kanti üle 1920 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 1442,12 eurot, (dtl 32, 33). Kohus arvestab kostja tasutud 1442,12 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 477,88 eurot (1920-1442,12=477,88 eurot). Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 477,88 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel

§ 403

4 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel hooldustasu maksmist ja lepingutasu maksmist. Alates 2023. aastast on intressimäärad tõusnud üle 0%, kuid hageja loobus intressinõudest tervikuna ja intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 05.05.2025 ümberarvestuse tegemise võimalust (dtl 169). Hageja on palunud hagis kostjalt välja mõista viivise alates graafikujärgsete võlas olevate osamaksete sissenõutavaks muutumisest ja pärast lepingu ülesütlemist võlgu olevalt põhisummalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus märgib, et maksegraafikus on põhiosamaksete summa 2000 eurot, mille puhul kohus eeldab, et see sisaldab lepingutasu 80 eurot, arvestades et kostjale kanti üle 1920 eurot (väljavõte makse teostamise kohta – dtl 48). Arvestades seda, et leping ei lõppenud ülesütlemisega ja hageja põhiosamaksete summad sisaldavad ka lepingutasu, siis rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt, s.o alates 17.02.2024 (pärast lepingu lõppemist, kui võlg muutus tervikuna sissenõutavaks). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (477,88 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 17.02.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja sissenõudmiskulude nõue summas 30 eurot tuleb jätta rahuldamata.

§ 113

2 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Arvestades, et kostja teostas lepingu alusel tasumisi ja need tuli vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu teostada üksnes põhiosa katteks, siis ei olnud võlausaldajal kostja vastu meeldetuletuskirjades nimetatud suurustes nõudeid. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 10

(12)
  1. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus nõuetest vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu. Seetõttu tuleks loobutud nõude osas jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 12.03.
  2. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 12.03.
  3. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 1188,17 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 569,89 eurot. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.
  4. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hagis esinesid puudused ja krediidiandja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu loobus hageja ka osadest nõuetest. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
  5. Hageja taotleb enam tasutud riigilõivu 52,50 eurot tagastamist (dtl 177). TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Lõike 3 kohaselt hagist loobumise tõttu ei tagastata maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu. Arvestades, et pärast hagist loobumist on hagihinnaks 569,89 eurot, siis kuulus hagiavalduse esitamisel tasumisele täiendav riigilõiv 110 eurot, lisaks maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasutud 65 euro suurusele riigilõivule. Seega pärast hagist loobumist on hageja tasunud riigilõivu 105 euro võrra enam, millest poole, s.o 52,50 euro tagastamist saab hageja taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel. Kohus rahuldab hageja riigilõivu tagastamise taotluse ja tagastab hagejale enam tasutud riigilõivu 52,50 eurot. TsMS § 150 lg 8 alusel saab riigilõivu tagastamisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse, kui summa, mille tagastamist taotletakse, ületab 100 eurot.
  6. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(12)Anneli Roonet kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.