← Eesti

4-24-1337/49

Obsah (8)§ 2§ 155§ 29§ 149§ 123§ 133§ 132§ 30

4-24-1337 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2025, Pärnu, motiivid 12. juuni 2025 Väärteoasja number 4-24-1337 (940024000312) Kohtunik Liisa Rein

§ 2, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: 1.

Jätta rahuldamata Vitali Nikešini kaebus ning jätta muutmata Keskkonnaameti juhtivinspektor Jaanus Põldma 08.04.2024 kiirmenetluse otsus nr 940024000312, mille järgi Vitali Nikešin pani toime kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 85 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ning millega karistati Vitali Nikešinit KPS § 85 lg 1 alusel rahatrahviga 20 (kakskümmend) trahviühikut, s.o 80 (kaheksakümmend) eurot. Rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 (SEB Pank), a/a-le EE932200221023778606 (Swedbank), a/a-le EE777700771003813400 (LHV Pank) või a/a-le EE701700017001577198 (Luminor Bank). Kohustuslik on märkida viitenumber 2200030399. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. 2. Kohtuotsuse lõpposa saata kaebuse esitajale ja Keskkonnaametile. Edasikaebamise kord Käesolevale otsusele on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa 1

(13)4-24-1337 kättesaamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 12.06.

  1. Väärteo kirjeldus
  2. Vitali Nikešinit karistati Keskkonnaameti 08.04.2024 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 940024000312 kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 85 lg 1 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot. Väärteootsuse kohaselt teostas Vitali Nikešin 01.04.2024 X maakonnas X vallas X külas, X jõe paremal kaldal koordinaatidel 58º24.5437'N 24°38.8089'E kalapüüki keelualast tonkaga. Sellise teoga rikkus V. Nikešin väärteootsuse kohaselt KPS § 10 lg-s 2 koosmõjus regionaalministri 23.11.
  3. a määrusega nr 83 „Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil
  4. aastal“ § 4 lg-ga 8 (edaspidi määrus nr 83) kehtestatud keeldu, millede kohaselt: 1) KPS § 10 lg 2: Keelatud on püüda kala käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis või ELi õigusaktis või rahvusvahelise lepingu alusel sätestatud keeluajal, -alal või püügivõimalust eirates, välja arvatud käesoleva seaduse § 19 lõike 4 alusel lubatud eriotstarbelisel kalapüügil (edaspidi eripüük) või kaaspüügi tingimustel. 2) määruse nr 83 § 4 lg 8: X maakonnas X jõe lõigul, mis paikneb punktide 58º24.667'N, 24º39.562'E ja 58º24.765'N, 24º39.519'E ühendavast sirgest allavoolu kuni punktide 58º24.429'N, 24º38.945'E ja 58º24.423'N, 24º38.834'E ühendava sirgeni, on
  5. jaanuarist
  6. detsembrini kalapüük keelatud.
  7. Kohtuväline menetleja on otsuses toonud välja, et Vitali Nikešini teos on KPS § 71 lg 2 ps 1 kirjeldatud tõsise rikkumise tunnused ning subjektiivsest küljest on Vitali Nikešin pannud teo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna ta ei teadnud täpselt keeluala piire, aga ei teinud ka midagi selleks, et neid välja uurida. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja, et kuigi püük keelualas on kalapüüginõuete tõsine rikkumine ning antud keeld on X jõele kehtestatud selleks, et tagada X jõe esimestel kärestikel kalade aastaringne kuderahu ja kalade noorjärkudele anda võimalus toitumiseks, saab asuda teo iseloomu arvestades seisukohale, et Vitali Nikešini süü on keskmisest väiksem ja temale mõistetav karistus võib jääda sanktsiooni keskmisest allapoole, kuna Vitali Nikešin on oma tegu kahetsenud ja tegu on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Kohtuväline menetleja leiab, et on tõenäoline, et miinimumilähedase sanktsioonimäära rakendamine võimaldab mõjutada Vitali Nikešinit edaspidi hoiduma samalaadsete rikkumiste toimepanemisest. Menetluse käik
  8. V. Nikešin esitas Pärnu Maakohtule 17.04.2024 kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele. Kaebuses toob V. Nikešin välja, et 01.04.2024 umbes kella 11.30 paiku läks ta X jõele tonkaõngega kala püüdma ning kuna ta keelualast ei tahtnud püüda, jalutas ta kärestiku juurest allavoolu kuni X kirikuni välja, otsides kalapüügi keeluala lõpumärki, aga kuna see puudus, siis jalutas ta umbes 300-400 meetrit ülespoole tagasi sinna kohta, kus oli paisuajal püügikeelulõpu märk, ning sellest jalutas ta veel 4-5 meetrit allavoolu, et ta oleks kindlalt keelualast väljas. Seejärel istus ta maha ja hakkas kala püüdma, kuni umbes kella 12.00 paiku tuli Keskkonnaameti 2

(13)4-24-1337 inspektor Jaanus Põldma, kes tegi talle 80 eurot trahvi keelualas püüdmise eest. Vitali Nikešin ei ole trahviga nõus, kuna paremas kaldas keeluala lõppu tähistav märk puudub ja hoolimata Keskkonnaameti inspektori väitest, ei ole kaebaja sõnul vasakus kaldas olev märk paremast kaldast nähtav, kuna see jääb põõsaste taha. V. Nikešin märgib, et eeskirjades on kindel reegel – peab olema märgistatud ala. Samuti lisas kaebaja, et tema internetti kasutada ei oska ja ajalehed tal ei käi, mistõttu ilma märkideta ei ole tal võimalik tal teada, kus keeluala lõpeb. Eeltoodust tulenevalt palus Vitali Nikešin asi üle vaadata ja talle ebaõiglaselt määratud trahv tühistada, lisades, et ta on puuduva töövõimega keskmise liikumispuudega invaliidist pensionär.
  1. Keskkonnaameti esindaja Annika Koha edastas 26.04.2025 kohtule väärteotoimiku ja vastuse kaebusele, milles vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, paludes jätta V. Nikešini kaebus täies ulatuses rahuldamata, kuna 08.04.2024 koostatud kiirmenetluse otsus on õiguspärane ja see tugineb kogutud tõenditele, otsuse tühistamiseks puudub alus, väärteo lühikirjeldus sisaldab kõiki olulisi ja kohustuslikke osi ning välja on toodud süüteo koosseisu suhtes olulised faktilised asjaolud. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et kuivõrd X jõe paremal kaldal puudub keeluala lõppu tähistav märk, ei ole isik eeskirju rikkunud. Keskkonnaamet leiab, et antud juhul on kiirmenetluse otsuses heidetud ette teo hooletuse vormis toimepanemist, sest isik ei teadnud keeluala piire ja seetõttu sattus keelualasse kala püüdma, kuid KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Kohtuväline menetleja leiab, et olukorras, kus isikule ei ole teada, kus täpselt keeluala algab ja lõppeb, on tal võimalus täita kalapüügil vajalikku hoolsust ja uurida ametiasutusest järele, kus keeluala on, et vältida keelualas kala püüdmist, märkides mh, et ka kaebusest tuleb välja, et isik teadis, et antud piirkonnas on keeluala, aga ta ei olnud kindel, kus see täpselt asub. Kohtuväline menetleja leiab, et märkide puudumine iga meetri tagant või mõlemal pool kallast ei tee olematuks õigustaktist tulenevaid piiranguid ega nendest piirangutest tulenevaid keeldusid teatud tegevustele. Karistuse osas leiab Keskkonnaameti esindaja, et see on proportsionaalne toimepandud teoga ning karistuse vähendamiseks puuduvad alused, juhtides veel kord tähelepanu, et karistuse määramisel on arvestatud isiku tahtluse vormi ja seda, et isik ei teadnud, kus täpselt keeluala asub, mistõttu on kohtuväline menetleja määranud karistuse alla ½ sanktsioonimäärast. Kokkuvõttes on Keskkonnaamet seisukohal, et väärteomenetlus on läbi viidud kooskõlas väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse seadustikes sätestatud nõuetega, oluliste menetlusvigadeta ning määratud karistus on kooskõlas KarS §-s 56 sätestatud põhimõtetega ja Riigikohtu praktikaga.
  2. Kohus kuulas pooled ära 21.05.2024 istungil ning määras kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks 21.06.
  3. Kohus uuendas menetluse 27.05.2024 määrusega ning määras
  4. juuniks 2024 sündmuskoha vaatluse koos pooltega. Tõendite uurimise lõpetamise ning kohtuvaidluse uueks päevaks sai esialgne kohtuotsuse kuulutamise aeg, s.o 21.06.
  5. Mh esitas kohus menetluse uuendamise määruses kohtuvälisele menetlejale järgmised küsimused:
  6. - Kas regionaalministri 23.11.2023 määrus nr 83 on kooskõlas Kalapüügiseaduse (KPS) § 11 lg 2 volitusnormiga (PS § 3 ja § 13 nõuded), mille järgi tohib minister kehtestada üksnes ajutisi piiranguid, kui kehtestatakse faktiliselt „püsivaid piiranguid“ alates 01.12.2022 keelualana kohas, kus taastati ajalooline kalade rändetee, ning mille taastamise püsivus antud kohal peaks olema pöördumatu? - Kas PS § 13 lg-ga 2 ja § 23 lg-ga 1 (karistusnormi piisava määratletuse põhimõte) on kooskõlas KPS § 85 lg 1 koosmõjus regionaalministri 23.11.2023 määruse nr 83 „Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil
  7. aastal“ § 4 lg-ga 8, mille kohaselt ei näe ette õigustloov akt riigile kohustust tähistada looduses jõe mõlemal kaldal minimaalselt või teatud meetrite tagant kalastuspüügi keeluala algust ja lõppu, arvestades erinevaid sotsiaalseid gruppe ühiskonnas? 21.06.2025 istungil jäi V. Nikešin kaebuse juurde, paludes see rahuldada, märkides, et ta ei 3
(13)4-24-1337 soovinud püügikeeldu rikkuda, vaid eksis püügikohaga. Keskkonnaamet taotles V. Nikešini kaebuse rahuldamata jätmist ning leidis, et määrus nr 83 on kooskõlas Põhiseadusega, kuna volitusnormi ulatust on järgitud ning määruse § 4 lg-s 8 on piisavalt selgelt piiritletud, kus ja kuna kalapüük keelatud on. 7. 24.07.2024 kohtuotsusega tühistas Pärnu Maakohus 08.04.2024 Keskkonnaameti poolt tehtud kiirmenetluse otsuse, millega karistati Vitali Nikešinit KPS § 85 lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot, ning lõpetas väärteomenetluse

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Samuti jättis Pärnu Maakohus nimetatud kohtuotsuses Vitali Nikešini suhtes kohaldamata regionaalministri 23.11.

  1. a määruse nr 83 „Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil
  2. aastal“ § 4 lg-e 8, mille rikkumise eest karistati Vitali Nikešinit KPS § 85 lg 1 järgi, tunnistades selle määruse sätte koosmõjus KPS § 85 lg-ga 1 Põhiseaduse §ga 23 (määratletusnõue) vastuolus olevaks. Lisaks tunnistas Pärnu Maakohus nimetatud kohtuotsuses Põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine, millega ei nõuta Põhiseadusest tuleneva määratletusnõude täitmiseks kogu riigis vastavalt ametkonnalt minimaalseltki keelualade (nii püsivate kui ajutiste) nii kaitseks kui ka karistusnormi selguse huvides informeerivate tähistuste paigaldamist kohapeal looduses. Maakohus põhjendas sätte kohaldamata jätmist asjaoluga, et maakohtu arvates ei ole tegemist ajutise püügikitsendusega, kuivõrd keeld on sätestatud
  3. jaanuarist
  4. detsembrini, ja seega on regionaalminister nimetatud määruse andnud volitusnormi ületades. Maakohus leidis seega, et tegemist on formaalselt põhiseadusvastase sättega, mistõttu ei saa seda kohaldada KPS § 85 lg 1 koosseisu avamisel rikutud õigusnormina. Lisaks leidis maakohus, et määruse nr 83 § 4 lg 8 on ka sisuliselt vastuolus põhiseadusest tuleneva karistusnormi määratletusnõudega, kuna kui keelunormi adressaadiks on ka harrastuskalastajad, siis ei ole keeluala kindlaksmääramine pelgalt GPS-koordinaatide abil Põhiseaduse §-ga 23 kooskõlas ning erinevalt kalurist ei tohi harrastuskalastajale seada erilisi nõudeid, kuna hobi korras kala püüda võib igaüks. Viimaks leidis maakohus, et võib olla kahtlus ka võrdsuspõhimõtte rikkumises, sest menetlusaluselt isikult kui invaliidsuspensionärilt ei saa mõistlikult eeldada, et ta oleks võimeline aru saama, kas ta asub kalapüügi keelualal, kui see on määratud ainult geograafiliste koordinaatidega. Kokkuvõttes leidis maakohus, et V. Nikešin püüdis kala määruse nr 83 § 4 lg 8 järgi küll keelatud kohas ja selles osas oleks KPS § 85 lg 1 objektiivne koosseis küll täidetud, kuid ebaseaduslikku kalapüüki ei saa aga kaebajale ette heita keelunormi põhiseadusvastasuse tõttu.
  5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium (RKPJK) jättis
  6. jaanuari
  7. a otsusega nr 5-24-25/17 regionaalministri
  8. novembri
  9. aasta määruse nr 83 § 4 lg 8 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamata ning maakohtu otsusega algatatud õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamise asja läbi vaatamata. RKPJK leidis, et määruse nr 83 § 4 lg 8 ei ole volitusnormiga vastuolus, kuna täidetud on piirangu ajutisuse, kalavaru ohustatuse ja teadusliku põhistatuse tingimused. RKPJK märkis, et ajutine piirang tähistab piiratud kehtivusajaga meetmeid, vastandudes määramata ajaks kehtestatud piirangutele, mistõttu ei eristu ajutine piirang alalisest selle poolest, milline on hinnang piirangu ajalisele kehtivusele (lühike või pikk), vaid selle poolest, kas piirangu kehtivusaja lõpp on määratud. Määrusega nr 83 kehtestatud piirangutel on kehtivusajaga piiritletud ja seega konkreetselt määratud toime ainult
  10. aasta lõpuni. Seega on määruse nr 83 § 4 lg-s 8 kehtestatud piirang KPS § 11 lg 2 tähenduses ajutine. Samuti leidis RKPJK, et täidetud on ka kalavaru ohustatuse eeldus vähemalt lõhe osas, kuivõrd keelu kehtestamine on kalavaru taastumiseks oluline, ning kuivõrd kalakaitsevõi teadusasutuse ettepanekule ei ole vorminõuet KPS § 11 lõikes 1 kehtestatud, siis on regionaalministri poolt viidatud Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi aruanded ja suulised ettepanekud töögruppides kohased aluseks võtta ajutise püügikitsenduse kehtestamisel. Lisaks leidis RKPJK, et määruse nr 83 § 4 lg 8 ei ole vastuolus määratletuspõhimõttega. PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude kohaselt peavad nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka 4

(13)4-24-1337 karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning mis karistus selle eest ähvardab, et inimene saaks oma käitumist vastavalt kujundada. See tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav (RKKKm 01.11.2013, 3-1-1-89-13, p 8.1; RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 50). Vaidlusaluse keelunormi adressaadiks on harrastuskalastajad, kuna see paikneb määruse nr 83 teises peatükis, mis reguleerib just harrastuskalapüüki. Normi legitiimne eesmärk tuleneb esmajoones PS §-s 5 riigile pandud kohustusest kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim. Igaühel on PS § 19 kohaselt õigus küll vabale eneseteostusele, kuid PS §-st 53 tulenevalt ka kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustuse eesmärk on hoida ära keskkonnale kahju tekkimist ning sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. RKPJK leidis, et ei ole õige vastandada kalastusalaste keelunormide adressaatidena kutselist ja harrastuskalastajat. Keskkonna säästmiskohustusega kaasnev hoolsuskohustus nõuab igaühelt, et ta teeks enne kalapüügiga alustamist endale selgeks looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded, mis temale kohalduvad. RKPJK leidis, et karistusnormi määratlematust ei tingi ka asjaolu, et püügikeelu ala on normis kirjeldatud üksnes koordinaatidega ja mitte maamärkide nimetamisega. Asjassepuutuvast normist tuleneb ühemõtteliselt, millistele koordinaatidele vastaval X jõe lõigul on kalapüük keelatud. Võrdsuspõhiõiguse riive osas leidis RKPJK, et seda ei ole, märkides, et juhul, kui keelunormi adressaat on mingitel põhjustel erinev teistest adressaatidest, siis on kohane kohaldada juba olemasolevaid karistusõiguse norme, et lahendada väärteoasi vastavalt kehtivale süüteomenetlusõigusele. 9. Keskkonnaamet esitas 05.02.2025 kassatsioonkaebuse väärteoasjas nr 4-24-1337, paludes tühistada Pärnu Maakohtu 24.07.2024 otsus väärteoasjas nr 4-24-1337 ja jõustada kohtuvälise menetleja 08.04.2024 otsus, kuid kui kohtuvälise menetleja otsust ei ole võimalik jõustada, siis palus Keskkonnaamet tühistada Pärnu Maakohtu 24.07.2024 otsus väärteoasjas nr 4-24-1337 ja saata väärteoasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Keskkonnaamet on seisukohal, et kohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige järelduse koosseisu puudumise osas. Keskkonnaamet leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jättes kohaldamata määruse nr 83 § 4 lg 8 ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele väärteokoosseisu puudumise osas (

§ 149punkt 2).

Keskkonnaamet nõustub RKPJK seisukohaga kalapüügipiirangu volitusnormile vastavuse osas. Volitusnormi kohaselt kehtestatakse ajutisi püügikitsendusi ohustatud kalavaru kaitseks. Kui piirkonnas on põhjendatud kehtestada püsiv keeluala, kehtestab Vabariigi Valitsus kala püügikeelu alad või ajad kalapüügieeskirjas, aga kui kalavaru ohustatuse tase on ajas muutuv, peab ministrile jääma võimalus püügikitsenduste vajadust igal aastal hinnata ning vastavalt olukorrale keeluala pikendada, tühistada, suurendada või vähendada – seega on kohane neid kehtestada ajutiste püügikitsenduste määruses. Ka Keskkonnaameti hinnangul annab koordinaatidega piiritlemine kõige täpsema keeluala paiknemise info, kuivõrd looduses ei pruugi olla võimalik edastada alati ja igas kohas keeluala alguse ja lõpu paiknemise infot aadressi, tänavanimede või maamärkidega. Määruse nr 83 § 4 lg-ga 8 on selgelt piiritletud, millisel X jõe lõigul ja millisel ajavahemikul on kalapüük keelatud, ning keeluala asukoht on määratud koordinaatide täpsusega. Lisaks võib Keskkonnaameti hinnangul kõigi koordinaatidega piiritletud keelualade looduses füüsiliselt tähistamine olla merealadel tehniliselt väga keeruline kui mitte võimatu ning mõjutada veesõidukite ohutut liiklemist. Normis väljatoodu põhjal on võimalik looduses keeluala paiknemine kindlaks teha koordinaate kasutavate tehnikavahendite või kõigile kättesaadavate internetiallikate abil. Ka Keskkonnaamet leiab, et ei ole normi kohaldamisega riivatud võrdsuspõhiõigust, märkides, et ka kiirmenetluse otsuses on arvestatud isikust tulenevaid omadusi ja tema teadmisi subjektiivse koosseisu kindlaksmääramisel, kus leiti, et isik on teo 5

(13)4-24-1337 toime pannud hooletuse vormis. Lisaks sellele on ka määratud karistus oluliselt alla keskmise määra. KPS § 85 lg 1 näeb maksimaalse karistusena ette 300 trahviühikut, kuid kiirmenetluse otsusega määrati isikule rahatrahv 20 trahviühikut. Seega on kohtuväline menetleja arvestanud isikust tulenevaid eritunnuseid ja tema teadlikust õiguskorrast ning määranud sellele vastava karistuse, mistõttu ei ole rikkunud määruse nr 83 § 4 lg 8 kohaldamisel ja karistuse määramisel võrdsuspõhiõigust.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.04.2025 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-24-1337 rahuldas kassatsiooni ning tühistas Pärnu Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsuse ja saatis väärteoasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegiumi otsusest nähtuvalt oli õige maakohtu järeldus, et menetlusalune isik püüdis kala määruse nr 83 § 4 lg 8 järgi keelatud kohas, kuid jättes määruse nr 83 § 4 lg 8 kohaldamata, tunnistades selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks, ja lõpetades väärteomenetluse V. Nikešini teos süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu (sh lahendamata teisi

§-s 133 loetletud küsimusi), kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti, kuna Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsusest nr 5-24-25/17 nähtuvalt oli määruse nr 83 § 4 lg 8 põhiseadusega kooskõlas.
  3. Pärnu Maakohtule jagati 21.04.2025 Riigikohtu 16.04.2025 kohtuotsusest tulenevalt uueks arutamiseks Vitali Nikešini 12.04.2024 kaebus Keskkonnaameti juhtivinspektor Jaanus Põldma 08.04.2024 kiirmenetluse otsusele nr 940024000312 KPS § 85 lg 1 järgi.
  4. Uuel arutamisel tegi Pärnu Maakohus korraldava määruse, paludes pooltel esitada kohtule hiljemalt
  5. aprillil 2025 enda seisukohad ja/või taotlused, mh palus kohus anda pooltel teada, kas kohtumenetluse pooled peavad võimalikuks kaebuse arutamist kirjalikus menetluses, tuginedes esimeses maakohtu menetluses kohtulikul uurimisel juba kogutud ja uuritud tõenditele.
  6. Kohtuväline menetleja edastas 23.04.2025 kohtule vastuse, milles nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, võttes arvesse esimeses maakohtu menetluses kogutud ja uuritud tõendeid. Keskkonnaamet märkis lisaks, et Keskkonnaametil puuduvad täiendavad taotlused.
  7. Istungisekretär suhtles Vitali Nikešiniga 29.04.2025 ajavahemikul 10.26–10.31 telefoni teel (isiku tel nr 56790400). Vitali Nikešin kinnitas, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses, jääb oma varasemalt antud seisukohtade juurde ning midagi uut tal lisada ei ole.
  8. 29.04.2025 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja määras selle lahendamise kirjalikus menetluses, kuivõrd mõlemad pooled on sellega nõustunud. Seejuures märkis kohus, et kuivõrd mõlemad kohtumenetluse pooled on kohtule kinnitanud, et neil puuduvad täiendavad taotlused ja seisukohad ning nad jäävad oma varasemalt antud seisukohtade juurde, on käesolevas menetluses maakohtu hinnangul võimalik tugineda esimeses maakohtu menetluses kohtulikul uurimisel juba kogutud ja uuritud tõenditele ning kuivõrd kohtuistungil seni kogutud tõendid on uuritud, leidis kohus nimetatud määruses, et kohtuliku uurimise saab lugeda lõpetatuks ja saab avada kohtuvaidlused. Eeltoodust tulenevalt määras kohus kohtumenetluse pooltele tähtaja kohtuvaidluste teeside avaldamiseks hiljemalt
  9. maiks 2025, märkides, et kohtuvaidluste teesides saavad pooled tugineda vaid uuritud tõenditele ja avaldada kohtule oma seisukoha, millise lahendi kohus tegema peaks.
  10. Istungisekretär suhtles Vitali Nikešiniga 29.04.2025 ajavahemikul 14.23–14.28 telefoni teel (isiku tel nr X). V. Nikešin avaldas, et ei soovi kohtule esitada kohtuvaidluse teese, sest ta jääb varasemates menetlustes öeldu juurde ning ei soovi midagi uut välja tuua – kui ainult seda, et tänase päevani puuduvad keelumärgid piirkonnas, kus ta kala püüdis. Vitali Nikešin märkis lisaks, et tema uskus, et püüdmine on lubatud, kuivõrd keelumärke seal polnud, leides kokkuvõttes, et temal on õigus. 6

(13)4-24-1337 17. Kohtuväline menetleja esitas kohtuvaidluste teesid kirjalikult 07.05.2025, taotledes jätta esitatud kaebus täies ulatuses rahuldamata ja Keskkonnaameti 08.04.2024 kiirmenetluse otsus muutmata, korrates 26.04.2024 kohtule esitatud kaebuse vastuses ja 05.02.2025 kassatsioonkaebuses väljatoodud seisukohti. Pärnu Maakohtu seisukoht 18.

§ 123

kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. 19. Riigikohus on rõhutanud (3-1-1-2-16), et kui kohus ei tuvasta mõnd

§ 29

lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavat asjaolu, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik

§ 133

p-des 2–7 loetletud küsimused (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-84-13, p-d 13-14).

§ 133

kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud ning kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust ja kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

  1. Kohus, vaadanud läbi kaebuse, kohtuvälise menetleja seisukoha, kohtule esitatud väärteoasja toimiku, esimeses maakohtu menetluses kogutud ja uuritud tõendid, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. jaanuari 2025 otsuse nr 5-24-25/17 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.04.2025 kohtuotsuse, on seisukohal, et Vitali Nikešini kaebus rahuldamisele ei kuulu. Väärteo objektiivne ja subjektiivne koosseis
  3. Nii esimese astme kohus esimeses maakohtu menetluses kui ka Riigikohus on tuvastanud, et Vitali Nikešin püüdis 01.04.2024 keelatud kohas kala, mis sisustab KPS § 85 lg 1 objektiivset koosseisu. Poolte nõusolekul on võimalik käesolevas menetluses tugineda esimeses maakohtu menetluses kohtulikul uurimisel juba kogutud ja uuritud tõenditele. Kohus avaldab käesolevas alapeatükis iga tõendi sisu ülevaatlikult ning tõendeid kogumis analüüsides annab V. Nikešinile etteheidetavale väärteo objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule õigusliku hinnangu.
  4. KPS § 85 lg 1 järgi karistatakse kalapüügi või veekogus kala püügijärgse hoidmise eest keelatud ajal või alal või püüda keelatud kalaliigi isendite või alamõõdulise kala püüdmise eest kaaspüügi tingimusi rikkudes või harrastuspüügil püüda lubatud kala koguse ületamise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. KPS § 10 lg 2 kohaselt on keelatud püüda kala käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal, -alal või püügivõimalust eirates. KPS § 11 lg 2 sätestab määruse, milles on valdkonna eest vastutava ministri poolt kehtestatud ajutised püügikitsendused kalavaru ohustatuse korral. Selleks määruseks oli teo toimepanemise ajal kehtinud Regionaalministri 23.11.2023 määrus nr 83 „Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil
  5. aastal“ (edaspidi määrus nr 83). Määruse nr 83 § 4 lg 8 sätestab: „X maakonnas X jõe lõigul, mis paikneb punktide 58º24.667'N, 24º39.562'E ja 58º24.765'N, 24º39.519'E ühendavast sirgest allavoolu kuni punktide 58º24.429'N, 7

(13)4-24-1337 24º38.945'E ja 58º24.423'N, 24º38.834'E ühendava sirgeni, on
  1. jaanuarist
  2. detsembrini kalapüük keelatud.“
  3. Asjas puudub vaidlus selle üle, et Vitali Nikešin püüdis 01.04.2024 kella 11.30 paiku X maakonnas X vallas X külas X jõe paremal kaldal koordinaatidel 58º24.5437’N, 24º38.8089'E X jõe paremal kaldal tonkaga kala. Seda ei ole vaidlustanud ka Vitali Nikešin. Kohtu poolt lahendatavateks küsimusteks on need, kas V. Nikešin püüdis kala keelualas ja kas teda saab selle eest karistada KPS § 85 lg 1 järgi.
  4. 01.04.2024 sündmuskoha vaatlusprotokolli (väärteotoimik tl 7-11) kohaselt asub sündmuskoht, kus Vitali Nikešin X jõe paremal kaldal istus ja kus tema jalgade juures maas oli õngpüünis (tonka), mis vaatluse läbiviimise hetkel oli püügil, haakuvalt süüdistusega koordinaatidel 58º24.5437’N 24º38.8089’E. Asukohad määrati GPS-seadmega Garmin Montana 700 (täpsus +/- 3 m). Sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks on ka skeem (kaart), millel on märgitud märgiga V. Nikešini asukoht X jõe ääres ning hallide joontega keeluala piirid.
  5. Karistusregistri väljavõtte kohaselt (väärteoprotokolli lisa) puudub Vitali Nikešinil kehtiv karistus.
  6. Esimeses maakohtu menetluses andis Vitali Nikešin 21.05.2024 kohtuistungil ütlused (kohtuistungi protokoll 21.05.2024 tl 4-5), mille kohaselt soovis ta 01.04.2024 minna kala püüdma, kuid ta ei tahtnud püüda kala keelualas. V. Nikešin arvas teadvat, kus keeluala algab, kuid ei teadnud selle lõppu, mistõttu otsis ta keeluala lõpumärki, liikudes selleks piisavalt kaugele Sindi kirikuni, kuid kuna märki näha polnud, leidis ta, et see ala ei saa olla keeluala, ning asus kala püüdma. V. Nikešin joonistas ka kaardile joone, kust sisenes ja liikus keeluala märgi otsimiseks, kohus võttis selle kohtuasja materjalide juurde. Ühel hetkel tuli tema juurde Keskkonnaameti ametnik Jaanus Põldma, kes ütles, et ta püüab kala keelualas, ja näitas talle, et märk on teisel pool kallast, kuid Vitali Nikešin ei näinud seal ka märki, vaid võsa. Ametnik näitas talle ka oma telefoni pealt seda pilti, kus on keeluala, kuid V. Nikešini ütluste kohaselt ei olnud tal võimalust enne kalastama asumist selles veenduda, kus täpselt keeluala asub, ja telefonis ei oska ta internetti nii kasutada. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja küsis kaebuse esitajalt, miks ta ei valinud kaugemat punkti kalapüügiks, kui ta teadis, et seal võib olla keeluala küsimus, vastas kaebaja, et kui ta oleks teadnud, et keeluala lõpeb kaugemal, siis ta oleks läinud kaugemale ning ta tahtis näha, kus on see märk, aga seda märki kuskil ei ole. Kohtuvälise menetleja esindaja küsimuse peale, miks V. Nikešin ei läinud veendumiseks teo toimepanemise kohast kilomeeter või kaks kaugemale, vastas V. Nikešin, et tema jalad nii palju jalutada ei jõua.
  7. Esimeses maakohtu menetluses teostas maakohus 17.06.2024 täiendava sündmuskoha vaatluse ning sündmuskohta vaadeldi liikudes üksnes paremal kaldal. Nimetatud sündmuskoha vaatlusprotokolli GPS-koordinaadid erinevad Keskkonnaameti andmetest – vahe on selles, et kohus kasutas iPhone 12 Pro seadet, kuid Keskkonnaameti seadmel on iPhone’iga võrreldes erinev kuvamise viis, s.t GPS-andmed on lähtestatud teisiti (erisus tuleneb sellest, kas kuvatakse minutitega või teisiti). Kui Keskkonnaamet lähtestab oma seadme samaselt Iphone’iga, siis andmed ühtivad. Sündmuskoha vaatlust läbiviiv kohus luges tuvastatuks, et asukohas, kus menetlusalune isik kala püüdis, ei ole võimalik tajuda keeluala algust ega lõppu ilma määruses nr 83 märgitud GPS-koordinaate kasutamata ning keeluala on tähistatud vaid osaliselt: keeluala alguse lähedal on vabatahtliku kalakaitse märk, millel on Keskkonnaameti telefoninumber ning sedastus, et X jõel on neil koordinaatidel
  8. jaanuarist
  9. detsembrini kalapüük pidevalt keelatud, kuid see ei vasta keeluala algusele GPS-koordinaatide järgi, mistõttu keeluala tegelik algus ei olnud kohtu hinnangul tähistatud. Kuigi mõne meetri osas erineb V. Nikešini seisukoht Keskkonnaameti omast selles osas, kust V. Nikešin kala püüdis, on siiski mõlema koha puhul tegemist keelualaga, mistõttu leidis sündmuskoha vaatlust läbiviinud kohus, et asukoha osas 8
(13)4-24-1337 vaidlus poolte vahel puudub.
  1. Ka käesolevas maakohtu menetluses kohus möönab, et täpsed keeluala andmed füüsiliste maamärkide vms näol kohapeal puuduvad, kuid samas on kohapeal olemas teave keeluala olemasolust (s.t on välja toodud täpsed X jõelõigu koordinaadid, mis punktide ühendavast sirgest mis punktide ühendava sirgeni on kalapüügi keeluala) ja teatud tähistus ka keeluala alguse kohta vabatahtliku märgistuse tasemel. RKPJK on asunud samas asjas seisukohale, et vastuolu määratluspõhimõttega puudub, leides, et karistusnormi määratlematust ei tingi asjaolu, et püügikeelu ala on normis kirjeldatud üksnes koordinaatidega ja mitte maamärkide nimetamisega. Asjassepuutuvast normist tuleneb ühemõtteliselt, millistele koordinaatidele vastaval X jõe lõigul on kalapüük keelatud. Kohus nõustub nii eeltooduga kui ka kohtuvälise menetlejaga, et koordinaatidega piiritlemine annab kõige täpsema info keeluala paiknemise kohta, kuivõrd looduses ei pruugi olla võimalik edastada alati ja igas kohas keeluala alguse ja lõpu paiknemise infot aadressi, tänavanimede või maamärkidega ning keelualade füüsiliselt täpne tähistamine – eeskätt just merealadel – võib olla tehniliselt väga keeruline või isegi võimatu ja olla ka ohtlik veeteede liiklusele. Samuti toob kohus välja, et isegi kui keeluala füüsiliste maamärkidega looduses tähistada, ei pruugi nende asukoht mõne aja pärast enam vastata õigele keeluala algusvõi lõpupunktile, kuna loodus on pidevas muutuses, sh muutuvad pinnavormid, maapind liigub (paisub, tõmbub kokku jms), ning samuti kuna maamärk võib olla suurem, võib selle puhul võib tekkida vaidlus, kust keeluala täpselt kulgema hakkab, ja see võib kaasa tuua selle, et keeluala kehtestatakse tegelikult vajalikust suuremana selleks, et jõuda keeluala piiriga esimese selgelt eristuva maamärgini. 17.06.2024 teostatud sündmuskoha vaatluse kohaselt oli näha, et mööda paremat X jõe kallast keeluala alguse punktist sinnani, kust V. Nikešin kala püüdis, oli liikumine ja juurdepääs vesise pinnase tõttu liialt raskendatud. Seegi kinnitab kohtule veel kord, et looduses eristuvate maamärkidega keeluala märgistamine ei pruugi olla eesmärgipärane ja täpset infot kajastav, mis omakorda pärsib õigusselgust. Inimestele raskesti ligipääsetavate kohtade märgistamine looduses ei ole vajalik ega mõistlik ja osadel juhtudel ka võimalik ning võib vastupidiselt soovituga tuua kaasa ebatäpsuse ja selgusetuse.
  2. Seega kaebuse esitaja, püüdes kala süüdistuses toodud ajal ja kohas, mis jäi määruse nr 83 § 4 lg-s 8 sätestatud koordinaatide ehk keeluala sisse, püüdis kala keelatud kohas, täites seega KPS § 85 lg 1 järgi objektiivse koosseisu ning selline tegevus on KPS § 10 lg 2 ja KPS § 71 lg 2 p 1 järgi kalapüüginõuete tõsine rikkumine.
  3. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. KarS § 17 lg 3 sätestab, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. V. Nikešinile heidetaksegi ette hooletusest väärteo toimepanemist.
  4. Subjektiivse koosseisu mõttes nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et Vitali Nikešin pani antud teo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis, sest ta ei teadnud täpseid keeluala piire, kuid ei teinud ka midagi selleks, et need välja uurida. See, kui isik ei tea keeluala piire ja seetõttu satub keelualasse kala püüdma, ei ole selline asjaolu, mis välistaks igal juhul vastutuse, vaid seda saab arvestada subjektiivses koosseisus ja süü tasandil. Täiendavalt kuulub ettevaatamatusdelikti objektiivsesse koosseisu hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamine. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku hoolsuse, s.o sellise tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse ülesnäitamist, mida eeldatakse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas (RKKKo asjas nr 3-1-1-127-04 p 8; 3-1-1-45-14 p 8; 3-1-1-52-16 p 11.2).
  5. Hoolsuskohustus on igaühe jaoks kohustuslik nõue käituda vastutustundlikult ja järgida elementaarseid ohutusnõudeid. See tähendab, et isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda ohtu 9
(13)4-24-1337 mingile õigushüvele ja seda ära tunda, tajudes tingimusi, milles ta viibib (KarS kommenteeritud väljaanne p 9.1 lk 98). Kõigil juhtudel eeldab hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamine isiku käitumises selle võrdlemist konkreetses situatsioonis hoolsa, s.o nõutava käitumisega. Kui keegi on teatud eluvaldkonnas tegutsedes põhjustanud õigushüvede kahjustamise, tuleb tema käitumist võrrelda väljamõeldava kolmanda isiku hüpoteetilise, keskmise isiku mõistliku ja kohusetundliku alternatiivkäitumisega (RKKKo 3-1-1-90-06; 3-1-1-56-07). Hoolsuskohustuse rikkumine eeldab hoolsusetut tegu ning asjaolu saabumise objektiivset ettenähtavust (RKKKo asjas nr 3-1-1-12704 p 8).
  1. Kohus märgib, et keelunorm asub harrastuskalapüüki reguleerivas peatükis ning igaühel on põhiseaduslik kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda eesmärgiga ära hoida keskkonnale kahju tekkimist ning sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. Enne, kui isik alustab kalapüügiga – olenemata sellest, kas tegemist on kutselise või harrastuskalastajaga –, peab ta tegema selgeks endale erinevates õigusaktides looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded, mis tema tegevusele kohalduvad. See on säästmiskohustusega kaasnev hoolsuskohustus, mida rikkus Vitali Nikešin ning mida eeldatakse ühiskonnas (sh harrastus-) kalapüügi tegevusvaldkonnas. Vitali Nikešin oli teadlik, et Sindi kärestiku piirkonnas on kalapüük keelatud, aga ta ei täitnud minimaalset hoolsuskohustust selgitada välja, kus püügipiirangu ala algab ja lõpeb. Kalapüük on tegevus, millega sekkutakse teiste elusolendite (ja ka eluta olendite) toimimise sfääri, mistõttu peab kalapüügiga tegelemisel käituma eriti tähelepanelikult, kohusetundlikult ja vastutustundlikult ning järgima kõiki nõudeid, eeskirju, reegleid jm. Vitali Nikešinilt kui isikult, kes harrastuskalapüügiga tegeleb (sh on ka eelnevalt tegelenud), saab eeldada, et ta tajub ja tunnetab ära ohu, mida tema tegevus (eriti keelualal) võib õigushüvedele – spetsiifiliselt kalaliikide ja üldiselt looduskeskkonna kaitsele – tekitada.
  2. Kohtu hinnangul oli V. Nikešinil võimalik mõistlikult ette näha, milline tegevus on keelatud ja karistatav, eeskätt arvestades V. Nikešini teadmist, et Sindi kärestiku piirkonnas on kalapüük keelatud. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Vitali Nikešin ei oleks oma eripärade tõttu suutnud eksimust kuidagi vältida, mistõttu saab talle hoolsuskohustuse rikkumist ette heita ning väärteomenetlust ei saa

§ 132punkti 3 ja § 29 lõike 1 punkti 1 alusel lõpetada.

Hoolsuskohustuse täitmata jätmise, s.t hoolsusetu teo toimepanemise, põhjendused kaebaja poolt, et ta ei kasuta internetti ega loe ajalehti, ei ole vastutust välistavad asjaolud ega sellised, mis ilmutaksid nõutavat hoolsust. Nõutavat tegevust saab kirjeldada läbi kolmanda isiku hüpoteetilise, keskmise isiku mõistliku ja kohusetundliku alternatiivkäitumise. Käesolevalt oleks Vitali Nikešini poolt nõutav tegu olnud olukorras, kus isikule ei ole teada, kus täpselt keeluala algab ja lõpeb, selline, kui ta oleks nt ametiasutustest uurinud järele, kus keeluala täpselt on, või palunud kelleltki, kes nt internetti kasutada oskab, uurida välja või neil näidata keeluala täpsed piirid. Selline oleks olnud kohtu hinnangul kalapüügil vajaliku hoolsuse täitmine selleks, et vältida keelualas kala püüdmist. Erinevalt esimeses maakohtu menetluses kohtu poolt antud hinnangust leiab käesoleval juhul kohus, et Vitali Nikešin ei teinud keelualalõpu märki otsides piisavalt, et seda pidada püüdeks vastav märk leida. 35. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 10. jaanuari 2025 otsusega nr 524-25/17 leidnud, et regionaalministri 23. novembri 2023. aasta määruse nr 83 § 4 lg 8 põhiseaduspärane. Seega eeltoodust lähtuvalt on kohtu hinnangul täidetud Vitali Nikešini käitumises KPS § 85 lg 1 nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, samuti väärteomenetlust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus ei tuvasta ka

§-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. 10

(13)4-24-1337 Karistus
  1. Keskkonnaamet karistas Vitali Nikešinit KPS § 85 lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot.
  2. Kuivõrd kaebaja vaidlustab temale süüksarvatava väärteo toimepanemist üldiselt, leiab ta ka, et talle on ebaõiglaselt määratud rahatrahv, mis tuleks tühistada. 38.

§ 133

p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

  1. KPS § 85 lg 1 sätestab, et kalapüügi või veekogus kala püügijärgse hoidmise eest keelatud ajal või alal või püüda keelatud kalaliigi isendite või alamõõdulise kala püüdmise eest kaaspüügi tingimusi rikkudes või harrastuspüügil püüda lubatud kala koguse ületamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
  2. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26). Kohtu hinnangul on Vitali Nikešini süü keskmisest väiksem.
  3. Vitali Nikešini süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Kohtu hinnangul ilmestab süü suurust ka see, et Vitali Nikešin pani antud väärteo kohtu hinnangul toime ettevaatamatusest ja selle kõige madalamal tasandil ehk hooletusest. Hooletust on kohus eelnevalt analüüsinud ja hinnanud ega hakka siinkohal üle kordama. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuigi Vitali Nikešin ei ole tegu omaks võtnud, siis seda süütuse presumptsioonist lähtudes ei saa talle ka ette heita. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et Vitali Nikešin püüdis keelatud kohas kala vaid vähest aega (ca pool tundi) ning ühtegi kala ta kätte ei saanud. Seega saab antud süüteo asjaolusid arvestades rääkida keskmisest madalamast süüst.
  4. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik Vitali Nikešinit mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistrist nähtuvalt puuduvad V. Nikešinil kehtivad karistused. Samuti ei ole tegemist võrduspõhiõiguse riivega, nagu on leidnud ka RKPJK, kuivõrd kohtuväline menetleja on arvestanud sh karistuse määramisel isikut, temast tulenevaid eritunnuseid ja teadlikkust õiguskorrast. Sh arvestab kohus sellega, et kaebajal on keskmine liikumispuue ja 100protsendiline töövõimetus. Kohus nõustub, et ühiskonnas tuleb arvestada ka inimestega, kes ei suuda e-riigi kõikide ideaalidega 100% kaasas käia, s.t ei oska kasutada internetti, kuid sellele nn põhjendusele tuginedes ei saa olla põhjendatud ega õigustatud panna õigusrikkumisi toime teadmatusest või väidetavast teadmatusest. Selleks ongi karistusõiguses tahtluse ja ettevaatamatuse vormid, kus arvestatakse isikust tulenevate asjaoludega, s.t eritunnustega. Kohus peab vajalikuks korrata RKPJK seisukohta, et kui mõnda isikut puudutavad asjaolud muudavad ta keelunormi ülejäänud adressaatidest erinevaks, siis ei ole tema karistamisel küsimus mitte võrdse kohtlemise põhiõiguses, vaid selles, kas neid asjaolusid saab süüteomenetluses arvesse võtta juba olemasolevaid norme kohaldades. Seda on kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud ning seda arvestab käesolevas asjas ka kohus. Ka lihtsat hobi harrastades peab arvestama seadusest tulenevate reeglitega ja kohustustega, piirangutega ja keeldudega.
  5. Kohtu hinnangul avaldab miinimumlähedase sanktsioonimäära rahatrahvi kohaldamine 11

(13)4-24-1337 Vitali Nikešinile positiivset ja preventiivset mõju selleks, et Vitali Nikešin enam samalaadseid rikkumisi toime ei paneks ning oleks kalapüügiga tegelemisel edaspidi hoolsam ja tähelepanelikum, kasutades oma põhiõigusi ja -vabadusi seaduskuulekalt. Samuti arvestab kohus siinkohal sellega, et Vitali Nikešin oli teadlik, et antud piirkonnas on keeluala, aga ta ei olnud kindel, kus see täpselt asub. Märkide puudumine iga meetri tagant või mõlemal pool kallast või isiku teadmatus ei tee olematuks õigusaktist tulenevaid piiranguid ega nendest piirangutest tulenevaid keeldusid teatud tegevustele. Karistusõigus ei saa lähtuda sellest, et inimene, kes ei tea või ei oska otsida infot, võib käituda nii, nagu ise heaks arvab, ja süütegusid toime panna teadmatusest.
  1. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus möönab, et kuigi reaalset kahju kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei tekkinud, oli sellise kahju tekkimise tõenäosus suur, kuna iga aktiivne sekkumine välismaailma poolt keelupiirkonda häirib ja mõjutab suurel määral negatiivselt lõhe ja meriforelli populatsioonide taastumist. Õigushüveks on lisaks spetsiifiliselt kalade elu kaitsele ja säilimisele ka looduskeskkonna kaitse ja säilimine tervikuna. Määruse nr 83 seletuskirjas on selgitatud, et lõhe ja meriforelli püügikeeld X jõestikus on sätestatud selleks, et tagada kindlate kalaliikide (lõhe, meriforell) edukas kudemine ja populatsioonide taastumine. Samuti on aastaringne üldine püügikeeld vajalik lõhe noorjärkude kaitseks, sest lõhe noorjärgud jäävad peale koorumist kudealale (sünnikärestikule) paikseks kaheks aastaks, on väga lihtsalt väljapüütavad (eriti õngpüünistega) ning väljapüük toob kaasa liigse suremuse püüdmisel tekitatud vigastuste tõttu, isegi kui püütud isendid nt alamõõdulisuse tõttu vabastatakse. Seega igasugune ebaseaduslik tegevus (sh ka siis, kui kala kätte ei saada ja sellelaadset reaalset kahju ei teki) suurendab võimalust, et püügikeeluga nimetatud kohas ei suudeta jõuda eesmärgini – tagada X jõe esimestel kärestikel kalade aastaringne kuderahu ja kalade noorjärkudele anda võimalus toitumiseks selleks, et toetada kalaliikide – eelkõige lõhe – kalavaru suurenemist ja populatsiooni taastumist. Karistuste eesmärk ei ole inimesi karistada, vaid hoida ühiskond ja keskkond turvaline, sh tagada looduskeskkonna säästlikkus.
  2. Kohtuotsus peab olema kooskõlas ka üldpreventiivsete huvidega – iga inimese kohustus on säästa elu- ja looduskeskkonda eesmärgiga ära hoida keskkonnale kahju tekkimist ning sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. Looduskeskkonna kahjustamisele tuleb reageerida seadusega ettenähtud ulatuses ja rangusega, mis annab omakorda kindluse kõigile, et Riigikogu poolt vastuvõetud õigusaktid ka reaalselt toimivad ja vajadusel võimuga pannakse toimima. Keskkonnaalaste süütegude kaitsvaks õigushüveks on kõikide inimeste elukeskkond ning üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende suhtumist ja käitumist positiivses suunas ning suunavad neid edaspidi õiguskuulekalt käituma. Erinevad nõuded, kohustused, piirangud ja keelud on õigusaktidesse kirjapandud põhjusega, reguleerimaks säästlikku, ohutut ja jätkusuutlikku keskkonda kõigile. Karistusõiguslikud sanktsioonid ei saa lähtuda sellest, et kui otseselt kahju ei teki või isik ei ole süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemises kindel (nt ei soovinud küll püügikeeldu rikkuda, kuid eksis püügikohaga), siis on teo toimepanijad n-ö karistamatud. Selline suhtumine ja lähenemine annaks sellistele isikutele n-ö loa karistamatult rikkumisi toime panna, kui teadmatusest süütegude toimepanemiseks on n-ö saadud heakskiit. See on aga äärmiselt ohtlik suhtumine ja lähenemine ning ei lähe kokku õiguskorra huvidega ega õigusriigi põhimõtetega. Teadmatust saab arvestada menetlusaluse isiku süü hindamisel ja karistuse määramisel. Pannes selliseid tegusid toime, häiritakse ja ohustatakse keskkonda ja seal elavaid elusolendeid nii olevikus kui ka tulevikuvaates, mis omakorda mõjutab keskkonnas elavaid inimesi.
  3. Kohtu hinnangul ei ole alust eelneva tõttu lõpetada väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlusel isikut karistamata

§ 30lõike 1 punkt 1, kuna avalik menetlushuvi ühiskonnas säästliku ja turvalise keskkonna tagamise näol on olemas. 12

(13)4-24-1337
  1. Kohus leiab, et 20 trahviühikut ehk 80 eurot ei ole ebaproportsionaalne, ebamõistlik ega isikut kahjustav või liigsesse raskesse (majanduslikku) olukorda panev. Karistus peab olema eesmärgipärane ja eripreventiivset mõju omav, suunates isikut tulevikus rikkumisi mitte toime panema ja aidates isikul teha oma käitumisest tõsised järeldused. Kohus leiab, et käesolevas ei ole menetlusalune isik siiani mõistnud enda süüd täie tõsidusega, keskkonna kaitseks sätestatud reeglite, keeldude ja nõuete järgimise kohustuslikkust ja vajadust ning ohtu ja pöördumatuid tagajärgi, mida tema selline ebaseaduslik tegevus võib keskkonnale kaasa tuua. Isik, kes ei soovi õigusrikkumiste eest määratud karistust ja sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele, peab ise käituma viisil, mis ei tooks karistust kaasa, s.t järgima ning tegema endale selgeks ka pealtnäha süütul tegevusel – nt harrastuskalapüügil – enne kalapüügiga alustamist erinevates õigusaktides looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded (sh piirangud, keelud jms), mis temale kohalduvad, mitte lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita.
  2. Kohus tuvastas, et karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja ning väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Kohus on seisukohal, et Keskkonnaameti poolt on karistuse määramisel lähtutud kehtivast korrast, arvesse on võetud KarS 56 lg 1 alusel isiku süü ning karistuse määramisel on süü suuruse kindlakstegemisel lähtutud asjakohastest asjaoludest ja eripreventiivsetest kaalutlustest.
  3. Seega tuleb eelnevatel kaalutlustel Vitali Nikešini kaebus kohtuvälise menetleja otsusele tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Kohtu hinnangul on 80-eurone rahatrahv piisav esmakordsele rikkumistele reageerimiseks ning sellise rikkumise tagajärgede mõistmiseks ja edaspidise käitumise korrigeerimisest. Karistus on piisavalt range ka õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades ja sel põhjusel korrigeerimist ei vaja. (allkirjastatud digitaalselt) Liisa Reinfeldt Kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.