lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
§-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne- Harju politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseinik V.E koostas 29.03.2025 väärteoprotokolli AB1661302 väärteoasjas nr 2317,25,002308 selle kohta, et Kevin Kojoni 29.03.2025 kell 10:20 liikudes A. H. Tammsaare tee 120 juurest Karjavälja tn 4, Tallinn suunas, Harju maakond juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,40 mg/l. Rikkus 2 liiklusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Täpselt samal moel on tegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja otsuses. Vaidlust ei ole selles, et Kevin Kojoni juhtis mootorsõidukit 29.03.2025 kell 10:20 A. H. Tammsaare tee 120 juurest Karjavälja tn 4, Tallinn. Samuti on tõendatud, et isik oli tarvitanud alkoholi. Teo toimepanemise aega, kohta ja muid isiku süüd kinnitavaid asjaolusid tõendavad nii isiku enda ütlused kui sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk ja videosalvestus. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 29.03.2025 kell 11.21 kuni 11.36 kaebuse esitanud isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 9510 EE nr ARTF-0037 (taatlustunnistuse nr TTRC-24/00111). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,46 ja 0,45 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/0,05 mg/l kaebuse esitanud isiku kasuks arvestades on lõpptulemus 0,40 mg/l. Taolistest andmetest saab järeldada, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja V.E (lk 6) kasutades taadeldud mõõtevahendit (lk 7), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Mõõtetulemust ja selle seaduslikkust kaebuse esitanud isik vaidlustanud ei ole. Puutuvalt süüteokoosseisu peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt LS § 69 lg 3 sätetele ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli kaebuse esitanud isiku väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,40 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, kelle ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud otsese tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi kaebuse esitanud isik kohtu arvates aru saama oma seisundist nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Isik teadis, et ta oli maganud ainult 4-5 tundi ja vahetult enne seda lõpetanud alles suurema koguse alkoholi (4-5 õlut) joomise, kuid vaatamata sellele asus isik autot juhtima. Isikul puudus igasugune vajaduse mootorsõiduki juhtimiseks. Soov minna suhteid klaarima, ilmestab isiku tervislikku seisundit tol hetkel. Kui isik oleks täiesti kaine olnud, siis vaevalt tal sellist soovi oleks tekkinud. 0,40 mg/l kohta on siiski selline joove, mis on keskmisele inimesele tajutav ja seda eelkõige olukorras, kus isik on alles eelmise õhtul alkoholi tarvitanud ja vähe maganud. Seega oli K.Kojoni oma seisundist üheselt teadlik, kuid otsustas siiski sõidukit juhtima asuda. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega, on tõendamist leidnud, et kaebuse esitanud isik rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu ja sellega pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid 3 asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja määras K.Kojonile LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise viieks kuuks. Kevin Kojoni ja tema kaitsja soovivad karistuseks rahatrahvi, mida saaks tasuda osade kaupa. Kohus leiab, et karistusliigi muutmiseks ei ole alust. Tegemist on algaja juhiga, kelle sõidukogemus on veel vähene, mistõttu peab isik olema eriti hoolas jälgima, et ei asuks juhtima mootorsõidukit joobes. Isikut oli kuu enne kõnealust rikkumist karistatud rahatrahviga, mille ta tasus ära käesolevale rikkumisele eelneval päeva. Seega oleks pidanud isikule veel väga värskelt meeles olema, et liiklusrikkumiste eest järgneb karistus. Isik kirjeldas oma majanduslikku olukorda. Tal on mitmed laenukohustused (kinnitavad ka esitatud dokumendi), mistõttu tema varaline olukord ei ole kiita. Tema põhitöökoht ei eelda juhtimisõiguse olemasolu ja ka YYY kulleriteenuseid saab osutada rattaga. Seega juhtimisõiguse äravõtmine ei mõjuta isiku võimalusi sissetuleku teenimiseks. Samas kui võimalik sanktsiooni keskmise määra suurune rahatrahvi tasumine isegi osade kaupa, halvendaks märkimisväärselt isiku majanduslikku olukorda. Kohtupraktika pinnalt saab öelda, et väga tihti määratakse joobes juhtimise eest karistuseks nii rahatrahv kui lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine vähemalt kolmeks kuuks (seadusest tulenev miinimummäär). Kuigi menetleja on käesoleval juhul valinud põhikaristusena raskema karistusliigi, vastab see liik isiku süü suurusele, mis on keskmine, ja tema majanduslikule olukorrale ning on kergem karistus kui seda oleks rahatrahv koos juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohtuväline menetleja on põhjendanud karistuse valikut, sellega, et tegemist on algaja juhiga kellel on 2 mõjutustrahvi ja 11.03.2025 toime pandud rikkumise eest on karistatud kiirmenetluse otsusega. Nimetatud otsuseid kohtule esitatud ei ole, seega ei saa kohus selle kohta hinnangut anda. Samas nõustub kohus, et juht ei saa valida endale meelepärasemat karistust ja karistus ei peagi olema kerge ja mugav kanda. Kohtuväline menetleja on selgitanud nii üld- kui eripreventiivseid kaalutlusi karistuse määramiseks ning on arvestanud kaebuse esitanud isiku kahetsust karistuse määramisel. Kuigi Kevin Kojoni kahetseb oma tegu ja seda on karistuse määramisel arvesse võetud, on isiku käitumine näidanud seda, et teatud olukordades ta siiski rikub liiklusnõudeid. Kui isik soovib juhtida sõidukit kui suurema ohu allikat, tuleb osata hinnata oma seisundit adekvaatselt (st kas ta on võimeline sõidukit juhtima ohutult ja vastavalt liiklusnõuetele) ning märgata muutsui oma tervislikus seisundis. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isik on selgitanud, et ta ei saanud teise isiku ähvarduste tõttu magada ja läks olukorda klaarima. Isegi kui keegi ähvardab, ei anna see õigust hakata liiklusnõudeid rikkuma ning teiste inimeste elu ohtu seadma, kuna isikul oli autos veel kaasreisijad ning on üldteada asjaolu, et joobes juhid on liikluses ettearvamatud ja liiklusõnnetusse sattumise oht on suur. Taoline suhtumine muudab kaebuse esitanud isiku poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks, sest pole välistatud, et kui isikul tuleb kellegagi uus tüli, siis ei pööra ta oma võimalikule joobeseisundile piisavat tähelepanu ja asub taaskord joobes autorooli. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Samuti koondab see isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja tema edasisele 4 elukorraldusele. Kuigi juhtimisõiguse äravõtmine võib muuta K.Kojoni elukorralduse mõnevõrra keerulisemaks, ei ole see võimatu ning ei riiva isiku õigusi rohkem kui tema poolt ohustatud kaitstavad hüved. Juhtimisõiguse omamine ei ole isiku põhiõigus, küll aga on seda teiste isikute õigus elule ja tervisele, mida mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine ohustab. Igasugune joove halvendab isiku võimet hoida mootorsõidukit oma kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht. Ka Riigikohus on 12.06.2008.a otsuse 3-1-1-37-07 punktis 23 märkinud, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid mõneks ajaks liiklusest kõrvaldatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet ja teadmist, et mootorsõiduki juhtimine joobes toob kaasa liiklusest kõrvaldamise. Asjaolu, et seadusandja on näinud ette, et algajad juhid jäävad juhtimisõigusest ilma kui nende suhtes kohaldatakse karistusena juhtimisõiguse äravõtmist, näitab, et seadusandja eesmärgiks on kujundada juba noortes juhtides teadmised ja arusaam, et liiklusnõuete rikkumisest tuleb hoiduda ja vastupidisel juhul jäädakse juhtimisõigusest ilma. Juhtimisõiguse äravõtmine koondab efektiivsemalt isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja tema edasisele elukorraldusele, samuti kohustub isik sooritama uuesti teooriaeksami, mis annab võimaluse mootorsõiduki juhtimiseks vajalikud teadmised üle korrata. Arvestades Kevin Kojoni süü suurust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke leiab kohus, et LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja määratud juhtimisõiguse tähtaeg viis kuud liiga pikk ja esmakordse rikkumise korral võib võtta juhtimisõiguse ära kolmeks kuuks. Eeltoodust tulenevalt muudab kohus kohtuvälise menetleja otsus karistuse määramise osas ja muus osas jätab otsuse muutmata. Kevin Kojoni kaebuse rahuldab osaliselt, kuivõrd kohus määrab kergema karistuse kui seda määras kohuväline menetleja. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses.
kohaselt kui
ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p-st 1, otsustab kohus väärteoasjas oleva CDplaadi, jätta väärteoasja materjalide juurde. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p2, 133, 134, Otsustas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.